3-09-1883/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1883 Otsuse kuupäev 26.10.2009 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Šabalin’i kaebus Tartu Vangla ametniku toimingu – 27.05.2009.a ebaviisakas käitumine ja kõnepruuk J. Šabalin’i suhtes – õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 07.10.2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Juri Šabalin; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 28.08.2009 saabus Tartu Halduskohtusse Juri Šabalin’i kaebus Tartu Vangla ametniku toimingu – 27.05.2009.a ebaviisakas käitumine ja kõnepruuk J.Šabalini suhtes – õigusvastasuse tuvastamise nõudes. 10.09.2009.a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebuse kohaselt tulles 27.05.2009.a umbes kell 15.00 jalutuskäigult, hakkas valvur Agnes Tilkson kinnipeetavaid kambritesse lukustama. Kaebaja selgitab, et teisel pool koridori otsa hõikas üks kinnipeetav valvurile, et üks teine valvur tahab temaga rääkida ja et ta on trellukse juures. A.Tilkson teda aga ei kuulnud ning seetõttu ütles kaebaja A.Tilkson’ile, et ta läheks sinna, kuna temaga tahetakse rääkida. Kaebaja märgib, et vanglaametnik A.Tilkson nähvas seepeale kaebajale: „Sina pane suu kinni, sina mulle korraldusi ei jaga, vaid mina sulle!“ Kaebaja küsis valvurilt, et kuidas ta räägib, mille peale vastas A.Tilkson, et kaebajaga ei saagi muud moodi rääkida, kuna ta ei saa aru muidu. Kaebaja ütles, et ta kirjutab siis kaebuse. Hiljem sai kaebaja teada, et A.Tilkson koostas kaebaja kohta ettekande, mille kohaselt oli väidetavalt kaebaja kasutanud valvuriga suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid. Kaebaja arvab, et ettekande koostas ametnik kättemaksuks kaebuse eest. Kaebaja lisab, et A.Tilkson’i ettekande alusel algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus, mille tulemusena karistati kaebajat Tartu Vangla direktori 22.06.2009.a käskkirjaga nr 1-4/940 viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Distsiplinaarmenetluse käigus võeti seletuskiri ka kaebaja tollaselt kambrikaaslaselt T. L. ’ilt, kes seda intsidenti pealt kuulis ja kinnitas, et kaebajapoolne kõnepruuk oli A.Tilkson’iga vesteldes viisakas. 26.06.2009.a sai kaebaja Tartu Vangla direktorilt vastuse oma kaebusele, kus direktor väitis, et kaebaja kaebuse kontrollimiseks on võetud vanglaametnikult selgitused ning et antud juhtumi uurimisel ei leidnud kinnitust asjaolu, et ametnik oleks kaebajaga suhtlemisel rikkunud eetikakoodeksit ega muid õigusakte. Seega tuleb kaebaja arvates välja, et lihtsalt usuti A.Tilkson’i ütlusi, et tema oli viisakas, vaatamata sellele, et peale kaebaja kuulis vanglaametniku kõnepruuki veel üks inimene – T. L. . Kaebaja leiab, et A.Tilkson rikkus oma kõnepruugiga Tartu Vangla Kodukorra punkti 9.1, mis sätestab, et vanglateenistuja väljendub suhtlemisel kinnipeetavaga korrektselt ja viisakalt, keelatud on kinni peetava isiku solvamine või alandamine. Põhjendatud huviks on kaebaja märkinud selle, et valvuri kõnepruugi õigusvastasuse tuvastamine annab talle õigluse tunde ning õiguse nõuda vanglalt temale tekitatud moraalse kahju hüvitamist. 07.10.2009.a toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja lisaks, et inimene, kes A.Tilkson’i 27.05.2009.a teisel pool koridori hõikas, oli Ljubov Soo. Kaebaja selgitas, et see intsident juhtus Agnes Tilksoni sõnade järgi kell 14.50, kuid kaebaja kaebuse kohaselt kella 15 ajal. 10minutiline aja arvamise vahe on kaebaja arvates sellepärast, et nad tulid jalutamast. Jalutama mindi kell 14 ning arvestades, et jalutamine kestab tund aega, siis tagasi tulles tehti kell 15 sektoris uksed lahti 2 tunniks ja selle järgi arvestas kaebaja kellaaega ning järeldas, et intsident toimus kell 15. Kella kaebajal ei olnud. Kaebaja selgitas, et ka enne seda ajalises mõttes ei kasutanud kaebaja vanglaametniku suhtes ebatsensuurseid sõnu. Nii kaebaja oma kaebuses kui ka vanglaametnik oma ettekandes mõtlevad ühte ja sama intsidenti. Kaebaja selgitas kohutistungil täiendavalt, et ta ei solvanud üldse Agnes Tilksoni, kuid vanglaametnik nähvas talle justkui rõhutades, et vanglaametniku sõna maksab ning kaebaja on mittekeegi. Kaebaja märkis, et kui vanglaametnik seisis täpselt tema vasta ja karjus kaebajale näkku, siis see oli ebaviisakas ning sellist kõnepruuki kasutav ametnik ei ole korralikult teenistusülesandeid täitev vanglaametnik. Kaebaja leidis, et vanglaametnik oleks võinud selle asemel öelda, et ära palun sega vahele, kuna vanglaametniku väitel segas kaebaja ametivahelist suhtlust. Vanglaametnik aga ei suhelnud kellegagi, vaid tegi uksi lahti. Täiendavalt märkis kaebaja, et sõltumata tema varasemast käitumisest on selline nähvamine ebaviisakas ning ta soovib, et edaspidi pööraksid vanglaametnikud rohkem tähelepanu Tartu Vangla Kodukorrale ja viisakusväljenditele. Kuna kaebus on esitatud pärast kartserikaristuse ärakandmist, siis on kaebaja arvates alusetu väide, et kaebus on esitatud karistusest pääsemiseks. Lähtuvalt eeltoodust palub J.Šabalin tunnistada Tartu Vangla ametniku toiming – 27.05.2009.a ebaviisakas käitumine ja kõnepruuk J. Šabalin’i suhtes – õigusvastaseks. 2 VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla leiab, et Juri Šabalin’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebusega haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuse esitaja on põhjendatud huviks märkinud, et valvuri kõnepruugi õigusvastasuse tuvastamine annab temale õigluse tunde ning õiguse nõuda vanglalt temale tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Samas ei selgu, millist kaebaja õigust on rikutud. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud loetelu on lõplik ning ühelgi muul alusel isikul moraalse kahju hüvitamist õigust nõuda ei ole. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks saabunud selline tagajärg, mis annaks temale õiguse vanglale moraalse kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Riigikohus on oma 6.05.2009.a otsuses nr 3-3-1-21-09 asunud seisukohale, et tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla pelgalt väide, et haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi. Tuvastamiskaebuse puhul on oluline ära näidata, milleks on kaebuse esitajale tema väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine kasulik ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Kui põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks pole ära näidatud, siis puudub kohtul vajadus hinnata seda, kas väidetav õiguste rikkumine on toimunud. Huvid, mida soovitakse kaitsta tuvastamiskaebusega, tuleb kohtule ära näidata enne kaebuse sisulist läbivaatamist. Samuti on Riigikohus oma 21.01.2009.a otsuses nr 3-3-1-88-08 märkinud, et kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, tuleb kaebus tagastada läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. Eeltoodule tuginedes on Tartu Vangla seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi vanglaametniku käitumise õigusvastasuse tuvastamisel. Mittevaralise kahju nõude esitamiseks puudub alus ning kaebaja ei ole märkinud, kuidas aitab õigusvastasuse tuvastamise kaasa õiglustunde saavutamisele. Seega see ei aita vanglaametniku toimingu õigusvastaseks tunnistamine temal edaspidi kaasa oma õiguste teostamisel või nende kaitsel ning halduskohus peaks kaebuse selle esitajale halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 3 alusel tagastama. Juhul, kui halduskohus leiab, et kaebajal on põhjendatud huvi olemas, on vastustaja seisukoht kaebusele järgmine. J.Šabalin pöördus 27.05.2009.a Justiitsministeeriumi poole kaebusega, milles märkis, et korruse valvur suhtles temaga ebaviisakalt, rikkudes sellega Tartu Vangla Kodukorra p 9.1, mille kohaselt peab vanglateenistuja väljendama ennast suhtlemisel kinni peetava isikuga korrektselt ning viisakalt, keelatud on kinnipeetava isiku solvamine või alandamine. Oma kaebuses J.Šabalin ei avalda, et temale oleks ametniku käitumine mingeid tagajärgi toonud, ta ei olnud solvunud ega tundnud ennast alandatuna. Kaebaja lihtsalt leidis, et ametnik käitus Kodukorras sätestatu vastaselt ning juhtis sellele Justiitsministeeriumi tähelepanu. 3 Kaebaja märgukiri suunati vastamiseks Tartu Vanglale ning 26.06.2009.a kaebajale antud vastuses märgiti, et kaebuse asjaolusid kontrolliti ja ei leidnud kinnitust, et vanglaametnik oleks kaebajaga suhtlemisel solvavat ega alandavat kõnepruuki kasutanud. Samas on Tartu Vangla vanemvalvur Agnes Tilksoni poolt 27.05.2009.a J.Šabalini kohta koostatud ettekandest näha, et ebaviisakalt käitujaks oli kaebaja ise. Ettekandes vanglaametnik kirjeldab juhtunut ning märgib, et andis kaebajale korralduse suu kinni panna, kuna ta ei kuule mida teine vanglaametnik talle ütles. Selle asemel, et korraldust täita, hakkas kaebaja vanglaametnikku sõimama. On raske ette kujutada, kuidas oleks vanglas viisakam olnud kinni peetavale isikule anda korraldust, saavutamaks eesmärki, et ta oleks vait ning ei segaks oma rääkimisega teise ametniku poolt öeldu kuulamist. Nimetatud ettekande alusel viidi läbi distsiplinaarmenetluse, mis lõppes sellega, et kaebajale määrati 22.06.2009.a Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-4/940 distsiplinaarkaristusena 5 ööpäevaks kartserisse paigutamist. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on üle 20 kehtiva distsiplinaarkaristuse, millest 7 on määratud 2009.aastal. Distsiplinaarkaristused on määratud eelkõige vanglaametnike korraldustele allumatuse, keelatud asjade omamise ning vanglaametnikega ebaviisakalt käitumise eest. Kaebaja suhtes on 28.05.2009.a Tartu Vangla direktori 28.05.2009.a käskkirja nr 1-4/814 alusel kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ülalmärgitut arvestades on alust tõsiselt kahelda kaebuses väidetu tõelevastavuses ning võib väita, et kaebus on esitatud eesmärgiga vabaneda vastutusest ja määratud distsiplinaarkaristusest. Nimetatud kahtlust süvendab veelgi kaebaja poolt Justiitsministeeriumile saadetud märgukirjas avaldatu :“Tahan lisada, et seesama korrapidaja on juba pikka aega minu peale vihane olnud, kuna ta teab, et ma olen kursis mõnede asjadega, millega ta on tegelenud“. Ükski inimene ei hakka endale tahtlikult tähelepanu tõmbama, käesoleval juhul kinnipeetava kohta ettekannet kirjutama, olukorras, kus tal oleks kasulikum vaikida, jääda märkamatuks ning loota, et kinnipeetav nn „teada olevat infot“ ei avaldaks. Pigem on kohtusse esitatud kaebuse puhul tegu sellega, kaebuses märgitud vanglaametnik on korrektselt ning kohusetundlikult oma teenistusülesandeid täitev ametnik ning kaebajale see ei meeldi. Täiendavalt soovib vastustaja veel märkida, et vangla ei saa jätta reageerimata kinnipeetavate isikute poolt alusetult ja pahatahtlikult esitatud kaebustele. Vanglal on kohustus kaitsta oma ametnikke selliste kaebuste eest, kuna alusetu ja laimava kaebuse esitamisega seatakse ohtu nii vanglaametniku maine vanglasiseselt kui ka terve institutsiooni usaldusväärus väljaspool vanglat. Kinnipeetava poolt alusetu kaebuse fakti ilmnemisel on vangla direktoril õigus algatada kinnipeetava isiku suhtes distsiplinaarmenetlus vanglaametniku laimamise ning solvamise eest. 07.10.2009.a toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja, et käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud ühtegi sellist põhjendust, mis annaks kohtule aluse vanglaametniku käitumise õigusvastaseks tuvastamiseks. Vanglaametnikul on seadusest tulenev õigus anda kinnipeetavale korraldusi ja nende täitmine on kinnipeetavale kohustuslik. Kinnipeetava enda arusaam korralduse õiguspärasusest ei ole veel aluseks korralduse mittetäitmiseks ja kaebaja saanud vanglaametnikult korralduse hoida oma suu kinni oli talle täitmiseks kohustuslik ja selline vastuargumenteerimine ja edasine arutelu oleks pidanud lõppema mitte läbi õigustuse nõudmise vanglaametniku tööd segama. Vastustaja märkis täiendavalt, et läbi materjalide nähtub siiski, et intsident toimus kella 15 ajal ja inspektor-kontaktisiku teatis, et sündmus leidis aset kella 09.45, ei vasta ilmselt tõele. 4 Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta J.Šabalin’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevalt. Kaebaja omal initsiatiivil 27.05.2009.a kella 15 paiku olles S-hoone koridoris, ütles vanemvalvur A.Tilkson’ile, et ta läheks trellukse juurde ja et teine valvur tahab temaga rääkida. Kaebuse ja kaebaja ütluste kohaselt ütles selle peale A.Tilkson: „Sina pane suu kinni, sina mulle korraldusi ei jaga, vaid mina sulle“ ja see kõnepruuk solvas ja alandas teda. Vanemvalvur A.Tilkson 27.05.2009.a ettekandes nr 870 (t.l. 20) kirjutas, et valvur teiselt poolt sektsiooni hõikas midagi ja ta hõikas vastu, et „ma ei kuule“. Selle peale ütles J.Šabalin oma kommentaarid: „noh, pead sinna minema“, „nüüd ei kuule jah“ jne. Selle peale A.Tilkson ütles J.Šabalin’ile: „suu kinni – ma ei kuule“. Selle peale J.Šabalin ütles: „minusugune teda ei haugu ja ei kamanda“ ja kasutas mitut ebaviisakat ja ebatsensuurset väljendit. Vanemvalvur A.Tilkson’i ettekande alusel oli alustatud distsiplinaarmenetlus ja kaebajat karistati 5 ööpäevaks arestiga, mis on ära kantud (21.07.2009-26.07.2009, t.l. 25), kuid kaebaja vaidlustas karistust ja lõplikku otsust veel ei ole. Kaebaja seletas, et vanglaametniku kõnepruuk solvas ja alandas teda (t.l. 3). Vanglaametnik nähvas talle, ütles üleolevalt, nagu ta oleks mittekeegi. Põhjendatud huviks tunnistada vanglaametniku käitumine ja kõnepruuk õigusvastaseks, märgib kaebaja, et see annab talle õigluse tunde ja õiguse nõuda vanglalt tekitatud moraalse kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise eest. Kohus leiab, et ei leidnud tõendamist, et vanglaametnik ütles kaebajale: „Sina pane suu kinni, sina mulle korraldusi ei jaga, vaid mina sulle“. A.Tilkson ütles: „Suu kinni – ma ei kuule“. Kohtul ei ole kahtlust, et vanemvalvur A.Tilkson kasutas viimaseid nimetatud sõnu. Kohtu arvates sekkus kaebaja alusetult kahe vanglaametniku suhtlemisse ja segas oma jutuga vanglaametnikke hästi kuulda. Kohus leiab, et ei saa lugeda solvanguks sõnu „suu kinni – ma ei kuule“. Kohus leiab, et nimetatud sõnad ei vasta elementaarsele viisakule, kuid nad ei ole solvavad ja seega ei ole väärikust alandavad. Kohus leiab, et vastavalt olukorrale oodatakse igalt inimeselt vastavat käitumist. Kui kaebaja sekkus ebaviisakalt kahe vanglaametniku teenistusega seotud kõnelusse ja seega segas nendele vahele, siis ta pidi olema tolerantne, kui temale ebaviisakalt vastati. Kohtu arvates kokkuvõtlikult vanemvalvur A.Tilkson’i sõnad ei olnud kaebajale solvavad, ega väärikust alandavad. Kui vanemvalvur A.Tilkson rikkus Tartu Vangla Kodukorra p 9.1, mille kohaselt vanglateenistuja väljendub suhtlemisel kinni peetava isikuga korrektselt ja viisakalt, siis vangla direktoril on õigus vangistusseaduses sätestatud korras sellele reageerida. See asjaolu ei mõjuta kohtu poolt antud hinnangut. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 kaebus ei kuulu rahuldamisele. Tamara Hristoforova Kohtunik 5