lg 1/; pidi tagurdades andma jalakäijale teed /
lg 2 p 1/; ei tohtinud tagurdades ohustada ega takistada teist liiklejat ning pidi kasutama teise isiku abi /
lg 1/; oli kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid /
lg 2 p 8/; pidi kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et ta oskaks arvestada oma veose iseärasusi (kõrge nähtavust piirav prügiauto kast) ning muid 2 liiklusolusid (jalakäijate võimalik liikumine majadevahelisel juurdesõiduteel, kus pargivad ka sõidukid ja sellega seoses liiguvad jalakäijad), et ta suudaks oma sõiduki peatada sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama, olukorras kus nähtavus on halb /
XX jättis nimetatud liiklusseaduse nõuded ettevaatamatusest täitmata. XX alustas 11.04.2016 kella 13.00 ajal prügivedajana tööülesandeid täites oma prügiautoga Scania P340 registreerimismärgiga XXX XXX tagurdamist Tallinnas Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel juurdesõiduteel, kus pargivad ka sõidukid ja sellega seoses liiguvad jalakäijad ning ei olnud piisavalt tähelepanelik ega ettevaatlik jalakäija suhtes, kes liikus tema sõiduki taga. XXl oli tagurdades kohustus veenduda, et see on ohutu ning kuna tagurdamine on piiratud nähtavuse tõttu väga ohtlik, siis pidi ta olema eriti tähelepanelik ning kasutama ka kaastöötaja QQi abi, kuid seda ta ei teinud. XXl oli kohustus tagurdamisel anda teed kõigile liiklejatele s.h jalakäijatele ning tal oli võimalus jalakäijat mootorsõidukis oleva kaamera ja peeglite abil märgata, kuid jalakäija jäi talle hooletusest märkamata, mistõttu ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust selliseks, et ta suudaks selle peatada takistuse ees, mis pidi olema talle aimatav nagu võimalike jalakäijate liikumine majade vahel oleval juurdesõiduteel, kus pargivad ka sõidukid ja sellega seoses liiguvad jalakäijad. XX ei arvestanud oma mootorsõiduki iseärasustega (nähtavust piirav prügiauto kast) ja majade vahelise liiklusolukorraga (tegemist on kohaga, kus Sõle tänava elanikud tulevad oma elumajadest välja ning viivad prügi prügikastidesse, pargivad autosid jms). Kuna XX tähelepanematusest jalakäijat JJt ei näinud, tagurdas ta JJle otsa ning sõitis temast üle, põhjustades JJ surma. XX rikkus järgmisi liiklusseaduse nõudeid:
lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel liikleva vähekaitstud liikleja (jalakäija) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid/; § 35 lg 2 p 1 /juht peab andma teed jalakäijale tagurdades/; § 49 lg 1 /tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi/; § 50 lg 3 p 1, 2 /Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Seega pani XX toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm s.o KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. QQit süüdistatakse selles, et tema täites MM OÜ-s prügivedamist teostava autojuhi XX paarilisena 11.04.2016 kella 13.00 ajal Tallinnas Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel juurdesõiduteel, kus pargivad ka sõidukid ja sellega seoses liiguvad jalakäijad, tööülesandeid – prügikonteinerite tühjendamist. Selleks tagurdas XX mootorsõidukiga /prügiauto/ Scania P340 registreerimismärgiga XXX XXX Tallinnas Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel juurdesõiduteel prügikonteinerite poole. QQil kui autojuhi paarilisena töötaval prügivedajal oli ametijuhendist tulenev kohustus väljuda enne iga tagasisõidu manöövrit auto kabiinist ning abistada autojuhti manöövri sooritamisel, et tagada kolmandate isikute vara ja tervise kaitse. QQ oli küll prügiautost väljas, kuid ta ei täitnud oma ametijuhendist tulenevat kohustust ning ei abistanud autojuhti tagurdamisel, vaid oli jalakäijale otsasõidu hetkel prügikonteinerite juures ca 38 meetrit eemal ja tagurdava sõiduki poole seljaga, mistõttu ta ei näinud, et prügiauto taga liigub 3 jalakäija JJ, kellele XX prügiautoga otsa tagurdas ning temast üle sõitis, põhjustades JJ surma. Kui QQ oleks prügiauto juhti abistanud s.t viibinud vahetult veoauto juures veoauto taga ning kätemärkidega ning sõnadega juhendanud XXt ning hoiatanud XXt prügiauto taga olevast jalakäijast, oleks ta saanud takistada jalakäijale otsasõitu ja JJ hukkumist. Seega põhjustas QQ tegevusetusega ettevaatamatusest JJ surma. Seega pani QQ toime ettevaatamatusest teise inimese surma põhjustamise s.o KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav XX avaldas, et süüdistus on temale arusaadav, kuid süüdi ennast ei tunnista. Ka süüdistatav QQ avaldas, et süüdistus on temale arusaadav, kuid süüdi ennast ei tunnista. Kohtu seisukoht: Kohus, tutvunud kõigi kohtule esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, jõudis järgmistele järeldustele. Vaidlust ei ole alljärgnevates asjaoludes: XX ja QQ täitsid 11.04.2016 kella 13.00 ajal MM OÜ prügivedajatena tööülesandeid. XX juhtis mootorsõidukit /prügiautot/ Scania P340, registreerimismärgiga XXX XXX, ja QQ abistas teda paarimehena. XX poolt juhitud sõiduk tagurdas 11.04.2016 kella 13.00 ajal Tallinnas Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel teel otsa seal liikunud jalakäijale JJle. Otsasõit jalakäijale toimus Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel juurdesõiduteel. XX poolt juhitud sõidukil põlesid tagurdades vilkurid ning töötas helisignaal. XX süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi. XXle on esitatud süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi ehk siis tegemist on ettevaatamatusdeliktiga. Riigikohus on otsuses 3-1-1-90-06 rõhutanud järgmist: Tähtis on märkida, et tegemist on ettevaatamatusdeliktiga, mille koosseisupärasuse kontrollile on õiguspraktika esitanud konkreetseid nõudeid. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05 tehtud otsuses märkinud, et sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje "tegu, tagajärg ja nendevaheline seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (RKKKo nr 3-1-1-11-0). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine." Käesolevas menetluses ei vaielda selle üle, et tagajärg, mis toob kaasa kriminaalvastutuse, on olemas e. JJ sai süüdistuses kirjeldatud liiklusõnnetuse tagajärjel surma, mis on tuvastatud ekspertiisi käigus ning leidnud tõendamist eksperdi arvamusega (I kd, lk 80-82). Süüdistatav XX ja tema kaitsja seavad kahtluse alla süüdistatava süülise käitumise. Süüdistuses on nimetatud terve rida erinevaid liiklusseaduses (edaspidi
) sätestatud nõudeid, mida XX on prokuröri hinnangul rikkunud. Need on järgmised: 4
lg 1 - juht peab olema tähelepanelik teel liikleva vähekaitstud liikleja (jalakäija) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist;
lg 2 p 8 - juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid;
lg 2 p 1 - juht peab andma teed jalakäijale tagurdades;
lg 1 - tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi;
lg 3 p 1, 2 - juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Esiteks märgib kohus, et ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata ja seda seisukohta on Riigikohus oma lahendites korduvalt rõhutanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (RKKKo nr 3-1-1-63-03, nr 3-1-1-205). See on vajalik, kuna tagajärjedelikti (koosseisupäraseks tagajärjeks on inimese surm) toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kelle tegu oli tagajärje suhtes põhjuslik (KarS § 12 lg 2). Vaid nii saab tagada asja erapooletu igakülgse ning objektiivse arutamise. On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas inimese surma. Käesolevas asjas tuleb hinnata peale süüdistatava ka hukkunu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liiklusseaduse nõuete rikkumisi, mis võisid asetada ohtu mõne tema enda õigushüve ja olla seega põhjuslikus seoses temale endale saabunud tagajärjega. Kui isik käitus ise riski suurendavalt ning kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saaks öelda, et tema hoolsukohustustele vastava käitumise korral oleks tagajärg jäänud olemata, siis ei saa seda täideviijale omistada. Liiklusõnnetus toimus juurdesõiduteel (II kd, lk 176). Liiklusseadus ei anna juurdesõidutee mõistet, kuid sellele on viidatud
p 82, mille järgi on teega külgnev ala teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Kuna sama paragrahvi p 78 järgi nimetatakse sõiduteeks sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa, siis järeldab kohus, et ka juurdesõidutee puhul on tegemist teega, mis on mõeldud sõidukitega liiklemiseks. Kohtu arvamust, et tegemist on sõidukitele mõeldud teega, kinnitavad ka Sõle 75 ja Sõle 77 vaheliselt alalt välja sõites Sõle tänavale ristuva tee ette paigaldatud liiklusmärgid 221 „Anna teed“ ja 557 „Lõikuv jalgrattatee“ (I kd, lk 51, foto 24, lk 148). Süüdistuse kohaselt tagurdas XX oma prügiautoga juurdesõiduteel, kus pargivad ka sõidukid ja sellega seoses liiguvad jalakäijad. Sündmuskoha vaatlusprotokollist, skeemilt ja fotodelt nähtuvalt pargivad tõepoolest majade vahelisel ala sõidukid (I kd, lk 38-45). Jalakäijate liikumine kõnealusel teel on põhjendatud juhul, kui autojuht pargib sõiduki ära ja lahkub auto juurest või tuleb autole järele. JJ tuli sündmuskohale jalgsi, nagu kinnitab seda hukkunu abikaasa YY (I kd, lk 133). Järelikult ei olnud JJl sõiduteel pargitud mootorsõidukitega mingit seost, mis tähendab seda, et tal puudus vajadus sõiduteel viibimiseks. Kuna aga otsasõit jalakäijale toimus Sõle 75 ja Sõle 77 vahelisel juurdesõiduteel ning keegi ei ole seda kahtluse alla seadnud, siis peab kohus andma hinnangu süüdistatava XX käitumisele, sest süüdistuse järgi rikkus ta
Süüdistatava sõnul alustas ta tagurdamist Sõle tänavalt ning ta oli jõudnud tagurdada Sõle tänavalt juba 10 meetrit (I kd, lk 134 pöördel, 135). Seda 5 kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ning sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud skeem ja fotod (I kd, lk 38-42). Kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi tulemusena selgus, et otsasõit pidi toimuma kannatanu lõpliku asendi vahetus läheduses (I kd, lk 169). Kuna hukkunu asukoht on Sõle 75 asuva maja hoovis (I kd, lk 38, 39, 43-47), siis prügiauto oli selleks ajaks juba tagurdanud piisavalt, mistõttu ei ole tegemist enam sõidu alustamisega ning XXle ei saa ette heita
Kohus leiab, et XX ei rikkunud ka
Märkida tuleb, et süüdistuses ei ole seda, milles seisnes vale sõidukiiruse valik, kuidagi sisustatud ega ole püütudki ära näidata, milline oleks olnud õige liikumiskiirus. Seega jääb mulje, et etteheide põhineb vaid faktil, et liiklusõnnetus leidis aset. Arvestada tuleb sellega, et
lg 3 p 1, 2 kohaselt peab juht valima sõidukiiruse vastavalt sellele, kui kaugele ta ette näeb, s.t juht ei pea asulas sõites olema võimeline peatama sõidukit sõltumata sellest, kui lähedalt sõidukile ette sõidetakse või astutakse. Vastasel juhul kaotab asulates kehtiv piirkiirus mõtte, kuna tegelikult juht nii kiiresti sõita ei või, et vältida otsasõidu ohtu. Suurim lubatud kiirus antud teelõigul on 50 km/h (I kd, lk 38) ning kõik ülekuulatud isikud kinnitasid kohtus, et prügiauto liikus väga aeglaselt (I kd, lk 129 pöördel, 135, 138 pöördel) ning ekspertiisiaktist nr 17E-LL0044 nähtub, et kuigi veoauto liikumiskiirust otsasõidul jalakäijale ei ole võimalik määrata, siis akti uurimuslikus osas on eksperdid leidnud, et sõiduki kiirus pidi olema niivõrd väike, et jalakäija ei fikseerunud sõiduki tagaosal, vaid auto lükkas jalakäija auto taha pikali (I kd, lk 168-170). Kuna XX sõnul liikus tema sõiduk umbes 5 km/h, kuna seal autode vahel kiiremini sõita ei saa (I kd, lk 135, 135 pöördel), siis s.o kiirus, millega võib sõita õuealalgi (vt.
lg 1 p 6) ning tegemist oli päikesepaistelise ilmaga (I kd, lk 129) ning tegemist ei olnud halva nähtavusega liiklusseaduse § 2 p 10 mõttes, siis leiab kohus, et süüdistatavale ei saa ette heita liigset sõidukiirust §
Süüdistuse kohaselt on XX rikkunud ka
Nimetatud sätted nõuavad juhilt tähelepanelikkust teel olevate vähemkaitstud liiklejate, sh jalakäijate suhtes, ja nende ohustamise vältimist. Käesoleval juhul leiab kohus, et XX ei ole rikkunud ka nimetatud nõudeid, kuna ta ei näinud üldse jalakäijat. Süüdistatav kirjeldas, et kontrollis järgemööda kõikidest peeglitest ning ka tagurdamiskaamera ekraani kaudu, et tagurdamine oleks ohutu. Mingit takistust ei olnud ning pargitud sõidukid ei olnud takistuseks tagurdamisel. Vahemaa pargitud sõidukite ning prügiauto vahel oli läbisõiduks piisav. Jalakäijat ta ei märganud. Esimest korda nägi jalakäijat siis, kui paarimees andis talla lehvitades märku peatamiseks. Ta ei tea, kuidas jalakäija tema sõiduki taha sai (I kd, lk 135138). XX väide, et ta jälgis tahavaatepeegleid on usutav, kuna ta peatas auto koheselt, kui paarimees talle selleks käega märku andis. Tunnistaja TT mittemärkamist süüdistatav ei osanud selgitada, kuid eluliselt on täiesti usutav, süüdistatava jaoks viibis kõnealune tunnistaja piisavalt kaugel ning kuna tegemist oli juhi jaoks võõra inimesega, siis ta ei pööranud talle tähelepanu, kuna prügiauto ja inimese vaheline vahemaa oli piisav tagurdamise ohutuks teostamiseks. Kuna aga QQiga täitsid nad koos tööülesandeid, siis on loomulik, et töökaaslased jälgivad teineteise liikumist ja asukohta, mistõttu XXle jäi ka meelde, et auto peatas ta koheselt, kui oli märganud paarimehe märguannet. Ka süüdistatav QQ ütles kohtus, et ei näinud jalakäijat enne, kui viimane oli jäänud auto alla (I kd, lk 138,139). Samuti väitis tunnistaja TT, et ei näinud jalakäija liikumist prügiauto taha, vaid hoovi sisenedes nägi ta autot, siis jätkas lapselapsega liikumist ning kui ta uuesti vaatas, siis nägi, et auto liigub, inimene kukub maha ja auto liigub edasi (I kd, lk 129 pöördel, 130, 130 pöördel). Seega ei näinud ükski ülekuulatud isik, kust ja millal JJ auto taha tuli. Küll aga saab nende ütlustest järeldada, et JJ ei kõndinud prügiauto taga, nii nagu on prokurör seda süüdistuses 6 kirjeldanud. Paraku ei ole jalakäija liikumistrajektoori enne sõidukiga kontakti võimalik ka ekspertiisi teel tuvastada (I kd, lk 168-170). Kui JJ oleks liikunud XX sõiduki taga, nagu prokurör on leidnud, siis oleks tõenäoliselt keegi neist kolmest kohapeal viibinud isikust teda ka märganud. Käesoleval juhul ei näinud keegi JJ ilmumist juurdesõiduteele, mistõttu järeldab kohus, et tema ilmumine auto taha täiesti ootamatu. Seega on XX ütlused täiesti usutavad, et tagurdamisel takistusi ei esinenud ning kedagi auto taga liikumas ka ei olnud, mistõttu veendunud, et jalakäijaid teel ei ole, võis ta arvestada sellega, et ta saab tee läbida ilma jalakäijaid ohustamata. Kuna jalakäija olemasolust puudus süüdistataval teave, siis kohtu hinnangul ei saa juhile ette heita
lg 1 ja § 35 lg 2 p 1 nõuete rikkumist.
lg 1 rikkumist saab juhile ette heita samuti juhul, kui juht on tagurdamist tehes teadlik teise liikleja olemasolust ning teise, s.o abistava, isiku kasutamine juhi poolt ei ole kohustuslik. XX selgitas kohtus, et tema on otsustajaks, millal on paarimehe abi vaja. Sel korral tal ei olnud vaja kasutada paarimehe QQi abi, kuna ta ise veendus, et auto taga kedagi ei olnud ning pargitud sõidukid teda ei seganud (I kd, lk 135,136 pöördel). Ka QQi sõnul aitab ta vajadusel nii autojuhti kui ka jalakäijaid. Ka seekord jälgis ta, et mõni jalakäija ei hüppaks auto ette. Ühtegi jalakäijat ei olnud. Jalakäijat märkas siis, kui viimane oli juba auto all (I kd, lk 138 pöördel,140). Kohtu hinnangul on selline sündmuste käik, nagu seda väitis süüdistatav, et tema ei näinud jalakäijat, eluliselt võimalik. Nähtuvalt ekspertiisiakti nr xxxxxx eksperdiarvamuse punktist 5, pidi jalakäija otsasõidu hetkel asuma veoauto taga parempoolse taganurga ja sõiduki pikitelje vahelises piirkonnas (I kd, lk 170). Kui JJ oleks sattunud auto taha sõiduki vasakult poolt liikudes, siis oleks olnud võimalik teda märgata. Kuna tema liikumist auto taha keegi ei märganud, siis kohus järeldab, et ta astus prügiauto taha sõiduki paremalt poolt. Kuna tegemist on suuregabariidilise sõidukiga, siis ei ole juhil võimalik üheaegselt jälgida küljepeegleid ja tagurduskaamerat, mis kohtu hinnangul teebki võimalikuks olukorra tekkimise, kus jalakäija jääb juhi jaoks märkamatuks. Seega kuna ilmaolud olid head, sõidukil töötas tagurduskaamera, juhil oli võimalus kasutada sõiduki mõlemal pool külgedel asuvaid tahavaatepeegleid ning kuna ühtegi jalakäijat sõiduteel ei liikunud, ning teele pargitud sõiduautod ei takistanud tagurdamist, siis puudus XXl vajadus teise isiku kasutamiseks ning talle ei saa süüks panna liiklusnõuete rikkumist. Mis puutub XX poolt mobiiltelefoni kasutamist, millele prokurör kohtuvaidlustes viitas, siis ei nähtu süüdistusest, et liiklusõnnetuse oleks põhjustanud telefoni kasutamine süüdistatava poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 20.09.2002.a. lahendis nr. 3-1-1-94-02 lahti kirjutanud liikluses kehtiva usalduspõhimõtte, mille kohaselt liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Käesolevas asjas tulnuks kohtutel hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale endale kehavigastuste tekkimisega. Samuti tulnuks selgitada, kas liikluseeskirjade kohaselt kannatanu võis viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas kohtualune sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik 7 seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist pidanuks kohtud hindama komplektselt kõigi teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Alles pärast kõigi asjaolude hindamist saanuks kohtud objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses kannatanu kehavigastuste tekkimisega. Kuna liiklusõnnetuste puhul on oluline hinnata kõigi liiklusõnnetuses osalenute käitumist, siis kohus peab vajalikuks rõhutada, et tagurdaval prügiautol töötasid vilkurid ning ka helisignaal. Kuigi need ei anna prügiautole eesõigust, siis jalakäija oleks saanud suurema tähelepanelikkuse korral lähenevat töötavate vilkuritega ja helisignaaliga autot märgata ning sellele teed anda. Nimetatud vahendite kasutamise eesmärgiks ongi just inimeste elude kaitsmine. Nii nagu kohus juba eelnevalt märkis, ei oleks JJ pidanud üldse sõiduteel liikuma, mistõttu ei olnud tema tegevus kooskõlas
Kuna kohus jõudis eelneva analüüsi käigus tõdemuseni, et JJ liikus prügiauto taha sõiduki parmalt poolt ning kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist ning sellele lisatud skeemilt ja fotodelt nähtub ning ka süüdistatavate ütlustest nähtub, et autod olid Sõle 75 maja külje juurde pargitud, ning kuna ükski kohapeal viibinud isik ei näinud tema saabumist sündmuskohale, siis järeldab kohus, et jalakäija astus prügiauto ette Sõle 75 maja ja selle äärde pargitud sõiduki varjust, veendumata, et teel liigub prügiauto. Sellise tegevusega rikkus aga jalakäija
p 2 sätestatud keeldu minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust veendumata, et ei lähene sõidukit. Kuna otsasõit JJle toimus juurdesõiduteel, siis võib vaid eeldada, et jalakäija tahtis sõiduteed ületada, sest juhul kui oleks kõndinud auto taga seljaga, nagu prokurör oma kõnes leidis (II kd, lk 49), siis oleks olnud võimalik teda märgata.
Lõige üks lubab jalakäijal ületada sõiduteed käigusilla või -tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu (väljumata selle piirest) või ristmikul. Lõige 2 sätestab, et kui nimetatud koht on kaugemal kui 100 meetrit, tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Kohtu hinnangul jättis jalakäija antud juhul täitmata
Eelpool märgitud tõendite analüüsi tulemusena järeldab kohus, et liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui JJ oleks täitnud temale kui jalakäijale pandud kohustusi. Mis põhjusel jäi talle märkamatuks töötavate vilkurite ja helisignaaliga sõiduautost oluliselt suurem prügiauto, seda kohtumenetluse käigus ei olnud võimalik välja selgitada. Kuna jalakäija ületas sõiduteed keelatud kohas, kus juht teda ei näinud ning kuna see oli juhi jaoks ootamatu, ning antud juhul ei olnud ettenähtav ega ka välditav, ei saa juhile ette heita seda, et ta ei veendunud oma sõidu ohutuses ega arvestanud jalakäijaga – usalduspõhimõtte kohaselt on liiklejatel õigus eeldada, et ka teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid (RKKKo nr 31-1-94-02). Kuna kohtulikul uurimisel kogutud tõendite kohaselt ei ole alust prügiauto juhti jalakäija surma põhjustamises süüdistada, mõistab kohus XX õigeks QQi süüdistus KarS § 117 lg 1 järgi. QQi ametijuhendist p 10 tulenes kohustus väljuda enne iga tagasisõidu manöövrit auto kabiinist ning abistada autojuhti manöövri sooritamisel ja kindlustada puutumatus kolmandate isikute varale ja tervisele (I kd, lk 87-88). Süüdistuse kohaselt oli QQ küll prügiautost väljas, kuid ta ei täitnud oma ametijuhendist tulenevat kohustust ning ei abistanud autojuhti tagurdamisel, vaid oli jalakäijale otsasõidu hetkel prügikonteinerite juures ca 38 meetrit eemal ja tagurdava sõiduki poole seljaga, mistõttu ta ei näinud, et prügiauto taga liigub jalakäija JJ, kellele XX prügiautoga otsa tagurdas ning temast üle sõitis. Nii nagu kohus juba eelnevalt tuvastas, ei ole käesolevas kriminaalasjas leidnud tõendamist, et JJ liikus prügiauto taga. Tema astumine sõiduki taha oli ootamatu ning selle toimumist ei näinud ette ei autojuht XX ega ka tema paariline QQ. 8 Prokurör leiab, et kui QQ oleks prügiauto juhti abistanud s.t viibinud vahetult veoauto juures veoauto taga ning käemärkidega ning sõnadega juhendanud XXt ning hoiatanud XXt prügiauto taga olevast jalakäijast, oleks ta saanud takistada jalakäijale otsasõitu ja JJ hukkumist. Sellisest süüdistuse sõnastusest järeldab kohus, et QQ oli valvegarandiks, kes pidi hoolt kandma selle eest, et autojuht ei tekitaks kahju. Kuna liiklusõnnetus toimus juurdesõiduteel, kus kehtivad liiklusseaduses kehtestatud nõuded ning
p 78 on sõidutee sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa, siis on kummastav prokuröri arusaam, et QQ, kes liiklusseaduse järgi osales liiklusõnnetuse toimumise ajal liikluses jalakäijana, oleks pidanud viibima vahetult veoauto juures veoauto taga.
lg 1, mis kohustab jalakäijat liikuma temale ettenähtud teel või teeosal, välistab QQi liikumise sõiduteel. Ka QQi ametijuhendist ei tulene kohustust liikuda veoauto taga. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et autojuhi juhendamine viisil, nagu seda on prokurör süüdistuses ette näinud, oleks võinud iseenesest tekitada liiklusohtliku olukorra, sest Sõle tn 75 ja 77 vahelisel alal oli lubatud liikuda ka teistel sõidukitel, seda tõendavad majade vahel pargitud sõidukid. QQi viibimine prügiauto taga ning tema tähelepanu suunamine autojuhi juhendamisele moel, nagu prokurör on seda sisustanud, ei ole ohutu, kuna sel moel tegutsedes võib talle jääda märkamatuks oht, mis tuleneb teistest sõidukitest tema enda tervisele ja elule. Nagu XX kohtus ütles, ei olnud tal vajadust kasutada QQi abi tagurdamisel, kuna veendus peeglitest vaadates, et auto taga kedagi ei olnud. XX sõnul on tema otsustajaks, millal ja millises situatsioonis ta vajab paarimehe abi (I kd, lk 135, lk 136 pöördel). Ka QQ kinnitas, kui juht palub abi, siis ta aitab, kui juht saab ise hakkama, siis ta abi ei palu (I kd, lk 139 pöördel). Seega ei esinenud olukorda, kus autojuhil oleks vaja läinud paarimehe abi, mistõttu puudus QQil vajadus autojuhi täiendavaks abistamiseks. Mõlemad süüdistatavad kinnitavad, et varasemalt kokkulepitud käemärkide kaudu käib suhtlus. Verbaalne suhtlus ei ole võimalik, kuna autosignaal on liialt vali (I kd, lk 136, lk 138 pöördel). Seega on väär prokuröri seisukoht, et QQ oleks saanud XXt sõnadega juhendada. Kuna autojuht paarimehe abi ei vajanud, siis ei teinud QQ midagi valesti, olles prügikonteinerite juures ning mitte auto läheduses käemärkidega juhendamas. Ka eemal olles jälgis QQ auto juures toimuvat, kuid midagi sellist ei olnud, mis oleks tinginud vajaduse autojuhi abistamiseks (I kd, lk 138 pöördel,140). Kuna QQ märkas tunnistaja TTt koos lapsega kahel korral (I kd, lk 139 pöördel), siis see fakt tõendab, et süüdistatav jälgis enda ümber toimuvat ning ta on ka ütlustes kinnitanud, et konteinerite poole liikudes ta jälgis, et nurga poolt ei hüppaks kedagi auto ette ja et inimesi ei oleks (I kd, lk 138 pöördel). Kuna praeguses asjas süüdistatakse QQit JJ surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega, siis peab kohus märkima, et süüdistatav ei saanud ette näha, et eikusagilt astub järsku tagurdava auto ette jalakäija. Nagu kohus ka eelnevalt juba märkis, ei näinud JJ sattumist auto taha ei tunnistaja TT, ega ka kumbki süüdistatav. Nii tunnistaja TT kui ka süüdistatav QQ märkasid JJt ajal, kui auto talle juba otsa sõitis. Kuna keegi ei näinud, kust jalakäija sõiduteele astus, siis ka siinkohal peab kohus vajalikuks korrata, et tõenäoliselt astus ta teele maja ja pargitud sõiduki varjust. Kuna prügiautol töötas helisignaal ja vilkusid tuled ning prügiauto taga ega vahetus läheduses ei olnud nähtaval ühtegi inimest, siis ei saanud QQ ette näha, et eksisteerib oht kellegi elule. Süüdistatav ei saanud ennetada liiklusõnnetuse toimumist, kuna valitsev liiklussituatsioona ei olnud mingilgi määral tavapärasest ohtlikum ning seal ei olnud ühtegi isikut, kelle turvalisust oleks ta pidanud tagama. Süüdistatav veendus, et auto juures ei oleks jalakäijaid. Tunnistaja TT asukohast oli süüdistatav teadlik ja tunnistaja ohus ei olnud, kuna kõndis autost liiga kaugel (I kd, lk 138 pöördel, lk 139). Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et QQ ei saanud tunnetada mingisugustki ohtu, millele ta oleks pidanud kuidagi reageerima. Seejuures tuleb arvestada, et JJ oli normaalse arenguga arusaamisvõimeline täiskasvanud inimene, kes oli samuti võimeline iseseisvalt oma käitumise riske hindama ja sellest lähtuvalt tegutsemisotsuseid vastu võtma. Kuna süüdistuses ei ole ka 9 vähemalgi määral analüüsitud hukkunu käitumist, siis kohtule esitatud tõendite hindamisel on kohus veendunud, et QQile ei saa panna vastutust JJ surma põhjustamise eest ning ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et kuna KarS § 117 puhul on tegemist mitteehtsa tegevusetusdelktiga, siis oleks prokurör pidanud kvalifitseerimisel viitama ka KarS § 13. Tsiviilhagi Kannatanu YY esitas tsiviilhagi XX, QQi ning MM OÜ vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 37 000 eurot. Kuna kohus mõistab XX ja QQi õigeks, siis vastavalt KrMS § 310 lg 2 jätab kohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Kooskõlas KrMS § 310 lg 3 on YYl õigus esitada tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaalmenetluse kulud KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. 12.12.2017.a toimunud kohtuistungil esitas XX kaitsja vandeadvokaat Anne Värvimann kohtule taotluse süüdistatava XX poolt kriminaalasjas 1-17-1128 kantud õigusabikulude väljamõistmiseks. Esitatud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid arvetega on tõendatud süüdistatava kohustus tasuda valitud kaitsjale kokku 7434 eurot (koos käibemaksuga) kokku 44,25 töötunni eest, mis teeb ühe tunni hinnaks 168 eurot. Kuivõrd õigusabikulu arvetel kajastatud õigusabi maht ja õigusabitasu suurus on leidnud kajastamist kohtule esitatud taotluses, ei ole keeruline asjas kaitsja töömahu põhjendatusele hinnangu andmine. Taotluse kohaselt hõlmas õigusabi osutamine kohtueelses menetluses tehtud toiminguid, kaitseakti koostamist, osalemist kohtu eelistungil, ettevalmistust kohtuistungiks ja kohtuistungitel osalemist. Kaitsja poolt esitatud arvetel kajastatavad töömahud haakuvad toimikus sisalduvates kohtuistungi protokollides kajastatud alguse ja lõpuaegadega. Kaitsja poolt esitatud dokumentide maht on proportsioonis kulunud ajaga, milline on nähtav esitatud arvetelt. Kohus leiab, et kokkuleppel kaitsja poolt kohtumenetluseks ettevalmistumise ja kohtu istungitel osalemise eest tasu, kokku summas 7434 eurot, saab lugeda asjakohaseks ja mõistlikuks ning selle vähendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Samuti ei ole kohtul alust kahelda selles, et süüdistatavale esitatud arvetel kajastuv töötunnitasu suurus vastab kaitsja tegutsemiskohaks oleva advokaadibüroo tavapärasele töötasu suurusele, mistõttu kuulub see XXle hüvitamisele riigieelarve vahenditest. Ka QQi kaitsja vandeadvokaat Helvia Räägel esitas kohtule taotluse süüdistatava QQi poolt kriminaalasjas 1-17-1128 kantud õigusabikulude väljamõistmiseks. Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid kuluarvestusaruanne koos arvetega, millest nähtub, et QQ on kohustatud tasuma õigusabi osutamise eest 7476 (koos käibemaksuga) 10 eurot. Kaitsja on osutanud õigusabi kokku 44,5 töötunni ulatuses ning ühe tunni hind on 168 eurot. Õigusabi osutamine hõlmas kohtueelses menetluses tehtud toiminguid, kaitseakti koostamist, osalemist kohtu eelistungil, ettevalmistust kohtuistungiks ja kohtuistungitel osalemist. Kaitsja poolt esitatud töömahud on usutavad, arvestades kriminaalmenetluseks kulunud aega ning kaitsja poolt esitatud dokumentide maht on proportsioonis kulunud ajaga, milline on nähtav esitatud arvestuselt. Kohus ei ole tuvastanud, et kaitsja oleks oma tegevusega tahtlikult kriminaalasja uurimist venitanud või pidurdanud. Kaitsja poolt esitatud taotlused on põhjalikud ning argumenteeritud ning suunatud kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele läbiviimisele. Kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks õigeaegselt s.t enne kohtu eemaldumist nõupidamistuppa. Kohus leiab, et kokkuleppel kaitsja poolt kohtumenetluseks ettevalmistumise ja kohtu istungitel osalemise eest tasu, kokku summas 7476 eurot, saab lugeda asjakohaseks ja mõistlikuks ning selle vähendamiseks seaduslikud alused puuduvad, mistõttu kuulub see QQi hüvitamisele riigieelarve vahenditest. Ka tsiviilkostja MM OÜ esindaja esitas kohtule taotluse õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 4095 (ilma käibemaksuta) euro ulatuses. Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid kuluarvestusaruanne koos arvetega, millest nähtub, et õigusabi osutamine hõlmas kohtueelses menetluses tehtud toiminguid, tsiviilhagi menetlemisega seonduvaid toiminguid, osalemist kohtu eelistungil, ettevalmistust kohtuistungiks ja kohtuistungitel osalemist. Tunnitasu suuruseks on 140 eurot (ilma käibemaksuta) ning kaitsja osutas õigusabi 29,25 tunni ulatuses. Kohus, tutvunud esitatud taotlusega, selle juurde lisatud arvetega, asub seisukohale, et antud kriminaalasjas osutatud õigusabi osutamiseks kulunud summa on mõistlik ning kuulub hüvitamisele täies mahus, mistõttu tuleb Eesti Vabariigilt MM OÜ kasuks välja mõista 4095 eurot. Menetluskuluks on käesolevas asjas ka kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). KrMS § 182 lg 5 sätestab, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. Kannatanu YYi esindajana osales kohtus vandeadvokaat Aadu Luberg, kes esitas taotluse õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks summas 2749,27 eurot. Koos taotlusega on kohtule esitatud Advokaadibüroo Luberg & Päts arved, milles nähtuvad õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestused ning YYi poolt esitatud arvete tasumist kajastav pangakonto väljavõte. Kuna kohtu hinnangul on YYi poolt oma esindajale makstud tasu, 2749,27 eurot, mõistliku suurusega ning kuna kohus teeb õigeksmõistva otsuse jättes tsiviilhagi läbi vaatamata, siis kooskõlas KrMS § 182 lg 5 mõistab kohus kannatanu valitud esindajale makstud tasu välja riigieelarve vahenditest. KrMS § 181 lg 1 alusel jätab kohus Eesti Vabariigi kanda surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulu 285 eurot ning kohtuarstliku ja liiklustehnilise kompleksekspertiisi kulu 457 eurot. Asitõend Kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud CD-plaat tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde kohtuotsuse jõustumisel. Kohtunik 11 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.