Obsah (18)

§ 185§ 7§ 339§ 3211§ 319§ 331§ 326§ 312§ 309§ 337§ 2861§ 268§ 63§ 294§ 34§ 74§ 180§ 313

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-2249 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Eesistuja Ivi

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Nikolai Birjukovilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 90.00 ( üheksakümmend ) eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Nikolai Birjukovi süüdistatakse selles, et tema 06.12.2017 kella 21.00-22.00 paiku viibides Harju maakonnas, Tallinnas, XXX asuva maja trepikojas, lõi tapmise eesmärgil XX-le ühe korra noaga vasakule poole selja ülemise kolmandiku piirkonda. XX suri Nikolai Birjukovi poolt tekitatud vigastuste tõttu sündmuskohal. XX surma põhjuseks oli torke-lõikehaav vasakul pool seljal abaluujoonel koos vasakpoolse V roide alaserva, vasaku kopsu alasagara ning rinnaaordi (läbistava) vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välimisest verejooksust. Nikolai Birjukov, lüües noaga kannatanut selja ülemise kolmandiku piirkonda, pidi seadma eesmärgiks kannatanu tapmise ja teadma, et ta surm saabub või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Seega pani Nikolai Birjukov toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas Nikolai Birjukovi süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 28.04.2017.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 7 kuud vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõistis 10 aastat ja 7 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas Nikolai Birjukovi eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks luges 06.12.2017.a. Tõkendi vahistamine tühistas peale kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. Mõistis Nikolai Birjukovilt välja tsiviilhagi summas 336 eurot AA kasuks. Mõistis Nikolai Birjukovilt menetluskuludena välja sundraha 1250 eurot, kaitsjatasu 1302 eurot ja ekspertiisitasu 2852 eurot riigi tuludesse. Osa DNA ekspertiisi teostamisega seotud kulu, summas 5016.00 jättis riigi kanda. 2 Menetluskulud kokku summas 5404 eurot määras tasumisele 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 450,33 eurot. APELLATSIOONID:
4. juuli 2018 esitatud apellatsioonis Nikolai Birjukov märgib, et menetluses on toimunud olulisi rikkumisi. Tema poolt oli kohtueelse menetluse käigus taotletud prokuratuurilt täiendavate menetlustoimingute läbiviimist ja esitatud ka tema ütluste juurde täielik ülevaade, mida palus lisada toimikusse. Prokuratuur tema taotlusi ei rahuldanud. Kohus samuti mitte. Sellega rikuti tema õigusi tõendite esitamiseks. Kuna kohtul ei olnud kõiki dokumente ei saanud ta süüdistusest erinevat kvalifikatsiooni tuvastada. Leiab, et kaitsjad ei ole täitnud oma seaduslikke kohustusi kuna ei esitanud tema kaitseks taotlusi ega tõendeid, mistõttu jäi ta kaitseta. Palub saata kriminaalasi prokuratuurile kohtueelses menetluses täiendavate menetlustoimingute tegemiseks kuna kohtus pole võimalik kõiki asjaolusid välja selgitada. Tunnistajad saavad anda ütlusi tunnistajate ja kannatanu poolt temasse suhtumise kohta ja nimelt tema suitsiidi tegemise viimiseni. Kiirabis on andmed tema poolt surmava annuse narkootilise aine tarbimise kohta. Uurimine ei kontrollinud tema ütluste tegelikkusele vastamist R ja F provotseeriva käitumise ja selle motiivide kohta. Arvab, et tegemist oli õiguskaitseorganite kaastöötajatega, kes ei saanud lubada enda paljastamist. Leiab, et tuleb teha vastav arupärimine. Kohus ei lubanud tal ütlusi anda, teda taheti vaid küsitleda. Kuna kohtus ta ei saanud ütlusi anda, siis avaldati kohtueelsel uurimisel 08.12.2017 antud ütlused. Need ütlused ei ole aga seaduslikud kuna olid antud narkojoobes. Seetõttu tahtis ka hiljem anda õigeid ütlusi. Kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevalt kannatanust, talle ekspertiisi narkojoobe tuvastamiseks ei tehtud, kuigi ta oli narkootikume tarvitanud. Kohus ei ole tema ütlustega otsuse tegemisel arvestanud. Kuna ta peab esitama tõendeid ja dokumente on rikutud

§ 7

lg 2 põhimõtet, ja kohtuotsuses puudub kvalifikatsiooni osas põhjendus, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 1 p 7 alusel.

Kohus on rikkunud

§ 7lg 3 põhimõtet kuna pole kahtlusi tema kasuks tõlgendanud. Karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud Kar

S § 57 lg 1 p 1,3,4,6 ja lg 2 ettenähtud kergendavate asjaoludega. Taotleb kriminaalasja prokuratuurile tagastamist kohtueelse uurimise läbiviimiseks. Alternatiivselt taotleb toimepandu ümber kvalifitseerimist KarS § 115 järgi ja osaliselt ka KarS § 117 järgi. Kohaldada KarS § 34 p 2 ja § 35 , § 60 lg 3, § 61 ja §

1. sätteid. Mõista karistus kohaldades lisakaristusena osaliselt tingimisi karistust. Vajalike tunnistajate andmeid ta ei tea ja neid pole võimalik välja selgitada kohtumenetluses. Taotleb psühholoogilise ekspertiisi teostamist kuna tal on XXX. Esitab kaitsja N.Lausmaa taandamistaotluse ja palub uue kaitsja määramist kuna leiab, et eelnevad kaitsjad ei olnud tema kaitsmisest huvitatud. Soovib istungil osaleda.
3. august 2018 esitatud apellatsioonis leiab, et kohus pole põhjendanud noaga löömise põhjust. Kohus pole tema versiooni vaaginud. Kaitsjal ei olnud valmis pandud tõendeid selleks, et kohus saaks tema poolt toimepandu ümber kvalifitseerida KarS § 115 ja 117 järgi. 3 Kohus ei ole hädaabinumbrile helistamise osas tõendeid vajalikul määral uurinud. Pole selgeks tehtud kes sinna helistas. Ta helistas ise hädaabinumbril. Kohus on valesti tõlgendanud tema poolt tunnistajale öeldut. Tema ütles et lõi naist noaga, mitte et tappis naise. Ta ei soovinud tappa. Kohus on valesti tõlgendanud tunnistaja RR ütlusi kuna tegelikult tuli tunnistaja korterisse tagasi tema palvel. Tunnistajad olid tugevas alkoholijoobes, mistõttu eksivad ütlustes. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ta koheselt soovis aidata ja ka aitas kannatanut, jättes arvestamata karistust kergendava asjaoluga. Kannatanul oli ekspertiisiga tuvastatud vigastused, mis olid tekitatud enne surma. Selline asjaolu kinnitab tema ütlusi sellest, et neid sai tekitada RR. Temal tugeva hingelise erutuse seisundi olemasolu ei ole prokuratuuri poolt ümber lükatud. Sellise seisundi olemasolu kinnitavad tunnistajate ütlused.
5. augustil 2018 aastal esitas süüdistatav ringkonnakohtule apellatsiooni täiendused.
6. septembril toimunud kohtuistungil kolleegium selgitas, et

§ 3211

lg 1 näeb küll ette apellandile võimaluse juba esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada, kuid seab sellele ajalise piirangu, kohustades seda tegema enne apellatsioonitähtaja lõppu.

§ 319

lg 3 kehtestab, et vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Süüdistatav on maakohtu tervikotsuse tõlke kätte saanud

1. august 2018 ( 1 kd. t.lk.342). Seega oli apellatsiooni täienduste esitamise viimaseks päevaks
2. august
3. Süüdistatav on esitanud apellatsiooni täiendused pärast seaduses ettenähtud tähtaega ja tähtaja ennistamise taotlust pole esitatud. Kolleegium osutas, et lisa apellatsiooni näol pole tegemist ringkonnakohtu poolt
4. augusti 2018 aasta määruses äranäidatud kirjaliku seisukohaga, kuivõrd kirjalikud seisukohad

§ 331

lg 11 p 2 kohaselt on teiste, mitte apellandi, kirjalik arvamus esitatud apellatsiooni ja selle piires kohtuotsuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 326

lg 2 p 1 jättis ringkonnakohus apellatsiooni täiendused läbi vaatamata ja tagastas need apellandile kohtuistungil. MÄÄRUSKAEBUS:

2. juulil 2018 on Nikolai Birjukov esitanud määruskaebuse, milles taotleb menetluskulude jätmist riigi kanda. Põhjendab taotlust asjaoluga, et viibib vanglas ning menetluskulude tasumiseks võimalused puuduvad. Ta ei ole nõus kaitsetasusid maksma kuna advokaadid temale juriidilist abi ei pakkunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Süüdistatav toetab esitatud apellatsioone, välja arvatud ekspertiisi teostamise taotlust ja toetab ka määruskaebust. Esmasena taotleb kriminaalasja tagastamist prokuratuurile täiendava menetluse läbiviimiseks. Jääb ka alternatiivse taotluse juurde tema teo ümberkvalifitseerimise osas ja kergema karistuse mõistmise osas. Samuti leiab, et menetluskulud tuleb jätta riigi kanda nagu on taotlenud määruskaebuses. Kaitsja toetab süüdistatava apellatsioone ja leiab, et Nikolai Birjukovi tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Ta ei soovinud XX tappa. Palub mõista süüdistatavale kergem karistus. 4 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Palub jätta esitatud apellatsioonid ja määruskaebus rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA SEISUKOHAD:
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega, apellatsioonidega, määruskaebusega ja ära kuulanud menetlusosalised, märgib alljärgnevat.
5. Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 mõttes kuna otsuses puudub põhjendus tema teole antud kvalifikatsiooni osas. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb

§ 339

lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata ( Riigikohtu lahend nr 3-1-1-11-15). Maakohus on otsuse lk 5-7 esitanud Nikolai Birjukovi teos KarS § 113 ettenähtud koosseisuliste tunnuste tuvastamise põhjenduse ja seda läbi tema käitumise analüüsi. Seega on maakohus põhjendanud süüdistuses esitatud kvalifikatsiooni paikapidavust. Seejuures on kohus esitanud ka vastavalt kaitseversioonidele oma põhjendused sellest miks pole toimepandu kvalifitseeritav KarS § 115 ega ka § 117 järgi. Kolleegium leiab, et antud juhul pole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 1 p 7 mõttes ega ka kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või –veenvusega

§ 339

lg 2 tähenduses, mistõttu eelnimetatud alustel kohtuotsus tühistamisele ei kuulu. 10. Apellant on leidnud, et kohtueelne menetlus oli puudulik, vaja on teostada veel menetlustoiminguid, välja selgitada tunnistajaid. Kohtus seda teha ei saa. Palub kriminaalasi saata prokuratuuri kohtueelse menetluse jätkamiseks. Kolleegium osutab, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab vastavalt

§ 309

lg-le 1 väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või vastavalt

§-le 274 kriminaalmenetluse lõpetamises. Maakohtul puudus pädevus saata kriminaalasi uueks, täiendavaks kohtueelse menetluse läbiviimiseks.

§ 337

lg 2 p-s 2 on selgesõnaliselt ette nähtud, et kohtuotsuse tühistamisel saadab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, mitte prokuratuurile. Seega ka ringkonnakohtul puudub seadusest tulenevalt võimalus kriminaalasja saatmiseks prokuratuurile. Eeltoodust tulenevalt süüdistatava taotlus rahuldamisele ei kuulu. 10.1. Süüdistatav on teinud etteheite kohtu poolt teda õigustavate tõendite kogumata jätmise osas. Nimelt taotles ta välja nõuda tõend 2017 aastal tema hospidaliseerimise kohta seonduvalt narkootilise aine üledoosiga ja õiend sellest, et XX ja RR olid politsei salajased kaastöötajad. Selles osas peab kolleegium vajalikuks osutada, et nimetatud taotlused olid maakohtus eelmenetluses juba seaduslikult rahuldamata jäetud. Nii nagu maakohus juhindub apellatsioonikohus tõendite vastuvõtmisel ja kogumisel

§ 2861

lg-st 1, mis kehtestab, et kohus korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Eelnimetatud tõenditel kriminaalasja lahendamisel tähtsus puudub. 5 10.2. Puutuvalt apellandi väitesse, et kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et XX-l oli lisaks torkelõikehaavale tuvastatud veel teisi, väiksemaid vigastusi, märgib kolleegium, et

§ 268

lg 1 kohaselt arutab kohus kriminaalasja süüdistatava suhtes ja ainult süüdistusakti järgi. Nikolai Birjukovile on inkrimineeritud vaid lõike- torkehaava tekitamine, mistõttu tuvastatud teiste vigastuste tekkepõhjused pole antud juhul menetlusesemeks ning selles osas järelduste tegemata jätmine pole maakohtule etteheidetav. Analoogsed kohtuliku arutamise piirid kehtivad ka ringkonnakohtule. 11. Apellant on teinud etteheite, et kriminaalasja materjalide juurde ei võetud tema poolt prokuratuurile edastatud kirju, kus ta annab ülevaate toimunust. Avaldati tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Selles osas kolleegium osutab

§ 63lg-le 1, mille kohaselt on tõendiks kahtlustatava, süüdistatava ütlus.

Ütlus omandab tõendi vormi alles kas uurimistoimingu või kohtuistungi protokolli kaudu, milles ütlus on fikseeritud. Seega on ütluste tõendina käsitamise eelduseks, et need on fikseeritud seaduses ettenähtud ütluste vormis ning kogutud seaduses ettenähtud tingimustel. Kahtlustatava või süüdistatava selgitavad avaldused ei oma seaduses ettenähtud tõendi, ütluste, väärtust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-52-06 märkinud, et tulenevalt

§-st 14 lähtutakse kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel võistlevuse printsiibist. Kohtumenetluse võistlevust rõhutab kahtlemata ka

§-s 288 sätestatu, mille kohaselt isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt on süüdistatav realiseerinud oma õiguse ja keeldunud kohtulikul uurimisel ütluste andmisest ( t.lk. 46-46 pöördel).

§ 294

p 1 kehtestab, et kui süüdistatavat ei ole võimalik kohtuistungil ristküsitleda kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumise põhjusel, võib kohus poole taotlusel lubada esitada tõendina süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Nii ongi prokurör eelneva sätte alusel taotlenud Nikolai Birjukovi

1. detsembri 2017 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli vastuvõtmist ja avaldamist. Maakohus on nimetatud taotluse rahuldanud. Seega on vaidlustatud kriminaalasjas süüdistatava ütlustena kui lubatud tõenditena maakohus seaduslikult käsitanud just eelnimetatud protokolli kantud ütlusi. Süüdistatav on apellatsioonis seadnud eelnimetatud tõendi seaduslikkuse kahtluse alla põhjendusega, et ütlused on tema poolt antud narkojoobes. Kolleegium sellise versiooniga ei nõustu. Nimelt nähtub
2. detsembri 2017 koostatud isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist ( t.lk. 64-67), et Nikolai Birjukov on kinni peetud
3. detsembril 2017 aastal kell 22:
4. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt oli
5. detsembril 2017 kell 22.14 kontrollitud Nikolai Birjukovil joovet ja indikaatorvahend näitas positiivset tulemust, 0,61 mg/l( 2 kd. t.lk. 68). Järgmisel päeval on kahtlustatavana kinnipidamise protokollis Nikolai Birjukov omakäeliselt märkinud, et avaldusi ja taotlusi ei ole, valdab eesti keelt. Samuti on kirjutanud, et tema isa on juba kinnipidamisest teadlik. Seega pole alust kahtluseks, et kinnipidamisele järgneval päeval Nikolai Birjukov ei suutnud toimunust aru saada. Ta ei ole esitanud mingeid sellekohaseid märkusi ega ka taotlusi tema tervisliku seisundi kindlakstegemiseks. Kahtlustatavana ülekuulamine on toimunud
6. detsembril 2017, ehk siis ülejärgmisel päeval kinnipidamisest. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtuvalt on Nikolai Birjukovile selgitatud tema õigusi, need on olnud talle arusaadavad ja ta on kahtlustuses esitatud tegu tunnistanud ja kahetsenud. Ülekuulamise juures on viibinud ka kaitsja. Süüdistatav on soovinud ütlusi anda ja realiseerinud

§ 34ettenähtud kahtlustuse sisu kohta ütluste andmise õiguse.

6 Samuti nähtub protokollist, et mingeid märkusi, täiendusi ega parandusi tal protokolli kohta ei ole. On kinnitanud selle vastavust tema sõnadele ( t.lk. 233-237). Seega on Nikolai Birjukovi apellatsioonis esitatud versioon ilma ühegi kinnitava tõendita ning eelnimetatud tõendite alusel saab väidet joobes ütluste andmise kohta lugeda kummutatuks. Kolleegium ei tuvastanud kahtlustatava ülekuulamisel menetluslikke minetusi, mis annaks aluse protokollis kajastatud ütluste kui tõendi lubatavuses kahelda.

1. Apellant on leidnud, et maakohus pole Häirekeskusele tehtud kõnesid kajastavaid tõendeid vajalikul määral uurinud. Kolleegium märgib, et Häirekeskuse kõnesid on menetluses vaadeldud. Asitõendi vaatlusprotokoll ning lisana sellega seotud päringu vastus, on kohtuistungil ka prokuröri poolt kohtule esitatud põhjendusega, et tõendid näitavad peamiselt kuriteo toimepanemise aega ja kohta. Just kuriteo toimepanemise aja ja koha tuvastavate tõenditena ongi kohus nimetatud vaatlusprotokollis kajastatud kõnesid ka hinnanud. Asitõendi vaatlusprotokolli andmed ei tõenda kõnede tegijat ning sellekohaseid kirjalikke tõendeid ei ole ka kohtule esitatud. Salvestise pinnalt kõneleja isiku kindlategemise pädevus kohtul puudub. Vastavalt esitatud tõenditele on tuvastatav, et mõlemad kõned on tehtud samalt numbrilt. Kolleegium leiab, et maakohus on Häirekeskuse kõnesid kajastavad tõendid seaduslikult vastu võtnud, neid on kohtuistungil uuritud ja ka kohtuotsuses kajastatud, seega pole kohtuliku uurimise puudulikkus selles osas tuvastatav.
2. Apellant on leidnud, et kohus on valesti tõlgendanud tunnistajate ütlusi sellest, mida tema neile oma teo kohta ütles. Kohtuotsuses on kajastatud tunnistaja KK ütlused. Otsuse kohaselt on tunnistaja andnud ütlusi, et süüdistatav ütles talle, et tappis naise ära. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on KK kohtuistungil andnud ütlusi, et Nikolai ütles, et ta tappis ta noaga ära( t.lk. 40 pöördel). Kohus on kajastanud ka tunnistaja RR ütlusi. Kohtuotsuse kohaselt on tunnistaja andnud ütlusi, et Nikolai ütles, et ta vaid natuke lõi teda noaga. Avaldatud ütluste protokolli kohaselt on tunnistaja andnud täpselt samaseid ütlusi (2 kd. t.lk. 130). Seega ei ole maakohus oma otsuses tunnistajate ütlusi meelevaldselt või ebaõigesti kajastanud, ega ka tõlgendanud, mistõttu apellandi etteheide on ainetu. Kokkuvõtvalt kolleegium osutab, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.
3. Apellant on leidnud, et rikutud on

§ 7

lg-s 2 ja lg-s 3 esitatud printsiipe kuna peab ise esitama tõendeid ja kahtlusi ei ole tema kasuks tõlgendatud. Kolleegium osutab, et

§ 7

lg 2 mõttest lähtuvalt lasub süüdistatava süü tõendamise kohustus riigil, mis siis tähendab, et isiku süüd kriminaalmenetluses peab tõendama süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur. Nii ongi riiklik süüdistaja sellekohased tõendid kohtule esitanud, mistõttu eelnimetatud põhimõtte rikkumine pole tuvastatav. Kolleegium ka osutab, et vastavalt kohtupraktikale ja Riigikohtu juhistele( nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-70-11, 3-1-1-21-09) on asutud ka seisukohale, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Seda näiteks juhul, kui süüdistatav otsustab enda aktiivselt kaitsta ja esitab kaitseversioonina süüdistusest erineva versiooni, siis peab ta esitama ka versiooni kinnitavad tõendid ja looma 7 võimaluse väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samuti peab kolleegium vajalikuks osutada, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7

lg 3 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süü küsimuse lahendamisel andnud hinnangu kõikidele tõenditele, sh. süüdistatava poolt antud ütlustele ega ole tuvastanud Nikolai Birjukovi süü osas kõrvaldamata kahtlusi. Sellised kahtlused pole tuvastatavad apellatsiooni alusel ka ringkonnakohtu poolt.

1. Süüdistatav taotleb teo ümberkvalifitseerimist. Leiab, et tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida nii KarS § 115 kui ka KarS § 117 järgi. Kolleegium osutab, et eelnimetatud kogum ei ole võimalik. Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. KarS § 117 objektiivne koosseis kattub küll tapmise objektiivse koosseisuga, kuid subjektiivsest küljest iseloomustab koosseisu ettevaatamatus, kusjuures ettevaatamatus on nõutav nii teo kui ka tagajärje suhtes. Maakohus on esitanud oma põhjendused sellest, miks Nikolai Birjukovi tegu iseloomustavad asjaolud vastavad KarS § 113 lg 1 ettenähtud koosseisulistele tunnustele ning miks tema käitumine ei ole kvalifitseeritav KarS § 115 ega ka KarS § 117 lg 1 järgi. Kolleegium eelnimetatud maakohtu põhjendustega nõustub ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonide pinnalt kolleegium vaid märgib, et KarS § 115 kvalifitseerimise taotlus on sisuliselt vastuolus Nikolai Birjukovi poolt apellatsioone läbiva seisukohaga, et ta ei tahtnud XX tappa. Nimelt näeb KarS § 115 subjektiivse tunnusena ette tapmise tahtluse, mida apellant on aga eitanud. Samuti ei sisalda apellatsioonis märgitu alust tuvastada vahetut kannatanu poolset vägivalda või süüdistatava solvamist, mis oleks tekitanud sellise erutusseisundi, mille mõju all oleks tekkinud kannatanu tapmise soov. KarS § 117 järgi teo kvalifitseerimise taotluse osas kolleegium osutab, et kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et XX-le oli Nikolai Birjukovi poolt tekitatud torke-lõikehaav vasakul pool seljal abaluujoonel koos vasakpoolse V roide alaserva, vasaku kopsu alasagara ning rinnaaordi läbistava vigastusega. Haavakanal sondeerimisel ülevalt vasakult tagant alla, kanali sügavuseks 7,5 cm ( I kd. t.lk. 14-18). Ekspert AV kohtuistungil antud selgituste kohaselt arvestades, et V roide alaserv 1 cm laiuselt oli samuti läbistatud ja haava morfoloogilisi iseärasusi vaadates, on nähtav ka haava välimises nurgas üks rebend ja marrastus, mille võis tekitada käepideme detail, siis saab järeldada, et tegemist oli ühe korraliku löögiga. Tegelikult oli haava sügavam kui 7,5 cm, kuid täpsemini oli raske mõõta ( 1 kd. t.lk. 43-44). 8 Seega juba eeltoodud objektiivse teopildi alusel pole võimalik järeldada, et noaga löömine oli toime pandud ettevaatamatusest, mida aga eeldab KarS § 117 koosseis, mistõttu apellandi taotlus kvalifitseerida tema poolt toimepandu KarS § 117 järgi rahuldamisele ei kuulu.
2. Karistuse mõistmise osas on apellant teinud etteheited maakohtule karistust kergendavate asjaolude arvestamata jätmise kohta. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud süü osalise tunnistamise ja KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud puhtsüdamliku kahetsusega, mistõttu selle enamaks arvestamiseks alused puuduvad. Apellatsioonides viidatud karistust kergendavate asjaolude osas märgib kolleegium, et kriminaalasja materjalide alusel pole alust jaatada kannatanu õigusvastast käitumist, ega ka süüdistataval rasket isiklikku olukorda, millised oleksid arvestatavad karistust kergendavate asjaoludena. Pole tuvastatavad majanduslikud põhjused, nendele ei viita ka apellant. Samuti pole sedastatavad perekondlikud põhjused. Vastavalt tunnistaja AA ütlustele suhtleb süüdistatavaga intensiivselt alates 2017 suvest, lähedastes suhetest on Nikolai Birjukoviga alates 2017 novembrist ehk siis enne XX tapmist. Seega oli süüdistataval olemas isik, kellega oli loonud lähedased suhted. Kolleegium leiab, et kuigi süüdistatav pärast XX noaga löömist ei lahkunud sündmuskohalt, pole tema järgnevas käitumises tuvastatav KarS § 57 lg 1 p 1 ettenähtud asjaolu ehk kannatanule abi andmine vahetult pärast süüteo toimepanemist. Nimelt on süüdistatav ise andnud ütlusi, et pärast noaga löömist tekkis tal paanika. Pärast Y kokku kukkumist lihtsalt hoidis teda. Ta tassis Y treppidest alla ja pani rõdu ukse kõrvale seina najale istuma. Ta istus tema kõrval. Y oli teadvuseta, hakkas näost valgeks minema ja lasi alla. Siis nägi südame kohal haava, sattus paanikasse ja seepeale läks koridori vaheukse juurde ja hakkas seda taguma. Oleg ust ei avanud ja ta läks uuesti Y juurde. Y oli meelemärkuseta, tiris ta uuesti trepist üles, kohta, kus oli teda löönud ja pani sinna istuma. Seejärel tõmbas vahekoridori ukse lahti ja kui K oli avanud koputamise peale ka 113 korteri ukse, tassis teadvusetu Y korterisse ja seejärel näitas K-le ja O-le kuidas ja kuhu ta oli Y löönud. Ka RR kinnitab, et mingi aeg prõmmis Nikolai koridori vaheust. Nägi läbi klaasi, et Y lebab selili koridoris rõdu ukse ees. Y pea oli trepiastmel ja ta ei liigutanud ennast. Nähes nuga käes, näost punast ja vihaselt kisavat Nikolaid, ta ei avanud ust, vaid lahkus sõbra korterisse. Umbes 20 minuti möödudes ta läks korteri 113 ukse juurde ja nägi, et Y istus ukse kõrval nõjatudes vastu seina. Y ei liigutanud ennast. Nikolai tassis Y tuppa ja hoides teda süle raputas teda. Seejärel pani põrandale pikali. Kolleegium leiab, et XX umbes 20 minuti või veelgi enama aja jooksul, kahel korral trepikojas vedamine ja tema istuma asetamine, seejärel tuppa viimine ja raputamine, pole käsitatav KarS § 57 lg 1 p 1 ettenähtud vahetult pärast süüteo toimepanemist kannatanule abi andmisena. Asjaolu, et alles hiljem toas hakati teda elustama, kuigi ta juba ei hinganud, pole samuti vahetu abina käsitatav. Apellatsioonis ei viidata asjaoludele, millised kolleegiumi hinnangul vähendavad süüdistatava süüd ja millised oleksid arvestatavad KarS § 57 lg 2 alusel. Asjaolu, et alles siis kui tema poolt XX tapmine oli teada juba kahele isikule ja kui RR käskis politseile helistada, süüdistatav lõpuks helistas hädaabinumbril, pole hinnatav vahetu abi osutamisena kannatanule ega ka eraldi KarS § 57 lg 2 alusel karistust kergendava asjaoluna. Nimetatud käitumine näitab süüdistatava kahetsuse siirust toimepandu osas, mida aga maakohus on juba karistuse mõistmisel arvestanud. Maakohus on karistuse mõistmisel õigesti lähtunud KarS § 56 lg-st 1 ning ka sanktsiooni keskmisest määrast. Kohus on välja toonud kõik selle sätte tähenduses asjakohased kuriteo asjaolud, Nikolai Birjukovi isikut iseloomustavad asjaolud, preventiivsed kaalutlused. Selliselt on maakohus esitanud põhjendused mõistetava karistusmäära osas. 9 Kolleegium ei tuvastanud materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, millise eksimuse toime on kaasa toonud süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise ja mis annaks aluse karistusmäära osas maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Apellant on taotlenud karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 34, § 35,§ 60 lg-3, § 61 ja §62 sätteid. Asjakohaseid põhjendusi nimetatud sätete kohaldamiseks pole apellant esitanud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kriminaalasja materjalid ei anna alust kahelda Nikolai Birjukovi täielikus süüvõimelisuses. Süüdistatava ütlustest ja tema kahetsusväljendusest nähtuvalt sai ta aru oma teo ebaõigussisust. Puuduvad alusel rääkida piiratud süüdivusest, mis annaks aluse kaaluda KarS § 60 sätete kohaldamist. Samuti pole apellatsioonis viidatud sellistele erandlikele asjaoludele, mis annaksid aluse KarS § 61 kohaldamiseks. Kolleegium samuti selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud. Süüdistatava taotlus tema tingimisi karistusest vabastamiseks pole puutumuses KarS § 62 sätestatuga. Nikolai Birjukovi, kui varem vangistusega karistatud isiku võimalikku karistusest tingimisi vabastamist reguleerivad KarS § 74 sätted. Selles osas kolleegium märgib, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik eelkõige väikese raskusastmega kuritegude puhul. Nikolai Birjukov on toime pannud tahtliku raske isikuvastase esimese astme kuriteo ning tuvastatavad ei ole kuriteo toimepanemise asjaolud ega ka süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis annaks aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Nikolai Birjukov on raske isikuvastase tahtliku kuriteo toime pannud kohtu poolt määratud katseajal, mistõttu kohaldub KarS § 74 lg 5 sätestatud KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise kohustus.

§ 74

lg 5 näeb ette tingimisi karistusest vabastamise võimaluse vaid koos isiku allutamisega elektroonilisele valvele, milleks vaidlustatud juhul isiku nõusolek puudub. Nikolai Birjukovile on mõistetud 10 aastane vangistus. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-196-11 sedastanud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. KarS § 74 lg 3 kehtestab maksimaalseks katseaja pikkuseks 5 aastat, mistõttu eeltoodud põhimõtet järgides Nikolai Birjukov tingimisi vabastamisele ei kuulu. Eeltoodust lähtuvalt puuduvad seaduslikud alused Nikolai Birjukovi tingimisi karistusest vabastamiseks ja apellandi sellekohase taotluse rahuldamiseks. 18. Süüdistatav on vaidlustanud temalt menetluskulude väljamõistmist. Leiab, et menetluskulud tuleb jätta riigi kanda kuna ta viibib vanglas ega oma sissetulekut. Samuti märgib, et kaitsja pole vajalikul määral teda kaitsnud, mistõttu kaitsja tasu väljamõistmisele ei kuulu. Kolleegium märgib, et

§ 180lg 3 annab kohtule õiguse jätta osa menetluskuludest riigi kanda.

Seega menetluskulude koguulatuses riigi kanda jätmise taotluse rahuldamine pole seaduse kohaselt võimalik. Samuti kohus selgitab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates tuleb arvesse võtta süüdistatava sissetulekuid ja varaline seisund tervikuna. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Selliseid tõendeid ega taotlusi pole süüdistatav esitanud. Samas kolleegium osutab, et maakohus on juba

§ 180lg 3 alusel DNA ekspertiisikulu summas 5016.00 eurot jätnud riigi kanda.

10 Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-120-12 on sedastanud põhimõtte, et süüdistatava vanglas viibimine ei ole aluseks menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Samuti pole vaidlustatud juhul osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks aluseks asjaolu, et süüdistatava arvates tegi kaitsja oma tööd puudulikult. Apellatsioonikohus kaitsja hooletust ega asjatundmatust ei tuvastanud. Lähtudes

§ 313

lg 1 p-st 7 on kohus kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka seaduses ettenähtud ühest kuust pikem tähtaeg. Maakohus ongi kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist tähtaega. Seega on maakohus juba kohaldanud

§ 180lg 3 ettenähtud võimalusi.

Menetluskulude süüdistatavalt osaline väljamõistmine on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selles osas kohtuotsust tühistada. 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid ja määruskaebuse rahuldamata. 20. RÕS korras määratud kaitsja esitas taotluse õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on menetlustoiminguteks apellatsiooniistungiks ettevalmistus 1 tund ja istungil osalemine pool tundi. Hüvitamisele kuuluvaks summaks koos käibemaksuga 90.00 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud taotluses ära näidatud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning nendele kulutatud ajakulu saab hinnata mõistlikuks. Eelnevast tulenevalt kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub kogumahus rahuldamisele ja koos käibemaksuga kuulub hüvitamisele õigusabiga seotud kulud summas 90.00 eurot.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, kannab menetluskulud isik, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja vaid süüdistatava apellatsiooni alusel. Seega jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11