← Eesti

2-16-18537/35

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-18537 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. jaanuar 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik Kohtuasi S. O (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni hagi Z. S vastu
  2. novembri
  3. a abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu ning
  4. märtsi
  5. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ning ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Z. S kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 11 375 eurot Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus nende Hageja S. O (pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pilden Kostja Z. S, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Asja läbivaatamise kuupäev
  8. jaanuar 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  9. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  10. septembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18537 muutmata.
  12. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
  13. Mõista Z. S-lt riigituludesse välja 113 euro 75 sendi suurune kautsjon, mille tasumisest Z. S oli vabastatud. Z. S-l tuleb tasuda 113 eurot 75 senti riigituludesse praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest alates kuue kuu jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2-16-18537
  14. S. O (pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas
  15. detsembril 2016 hagiavalduse Z. S (kostja) vastu, et tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks: 
  16. novembri
  17. a abieluvaraleping, ühisvara jagamise kokkulepe ja asjaõigusleping ning 
  18. märtsi
  19. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe muutmise leping ja asjaõigusleping. S. O (võlgnik) ja kostja on abikaasad, kelle vahel kehtis varaühisuse varasuhe. Hageja palus abikaasade ühisvara jagada selliselt, et müüa see avalikul enampakkumisel, jagada müügist saadud raha võrdselt abikaasade vahel ning arvata võlgniku osa ühisvarast tema pankrotivara hulka. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt rahuldas Harju Maakohus
  20. detsembril 2011 tehtud otsusega kriminaalasjas nr 1-09-21739 AS V. (võlausaldaja) tsiviilhagi ja mõistis võlgnikult solidaarselt teiste süüdimõistetutega välja 406 931 eurot. Võlausaldaja esitas
  21. aprillil 2012 võlgniku vastu pankrotiavalduse. Harju Maakohus kuulutas
  22. detsembri
  23. a määrusega välja võlgniku pankroti. Abikaasad sõlmisid enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist
  24. novembril 2011 kokkuleppe, millega lõpetasid varaühisuse varasuhte, kehtestasid uue varasuhtena varalahususe, jagasid ühisvaraks olnud Tallinnas Xxxxxxxxxx xxx x-xxx asuva korteriomandi, jättes selle kostja ainuomandisse, ning leppisid kokku, et enam saadud ühisvara eest hüvitisnõudeid ei esitata. Abikaasad täiendasid
  25. märtsil 2012 varasemat kokkulepet ning jagasid ühisvarana ka Harjumaal Xxx vallas Xxxxxxxxx külas Xxxx xxx xx asuva kinnistu, jättes selle kostja ainuomandisse. Eeltoodud abikaasade kokkulepetega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve, sest võlgnik loobus ühisvara jagamisel tasuta õigusest saada ühisvara jagamisel pool ühisvaraks olnud korteriomandi ja kinnistu väärtusest ning kahjustas enda maksevõimet. Abikaasad olid võlgniku vastu esitatud tsiviilhagist ja võlausaldaja nõudest teadlikud, sest nad jagasid ühisvara vahetult enne kriminaalasjas otsuse tegemist. Kostja teadmist võlausaldajate huvide kahjustamise kohta eeldatakse, sest ta on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 1 mõttes. Kuna võlgniku vara ei olnud pankroti väljakuulutamise ajal abikaasade ühisomandis, siis ei reguleeri ühisvara jagamise nõude aegumistähtaega PankrS § 122 lg 2, mille kohaselt saab haldur ühisvara jagamise nõude esitada ühe aasta jooksul alates pankroti väljakuulutamisest. Ühisvara jagamise nõudele kohaldub tagasivõitmise nõude aegumise tähtaeg, mis on PankrS § 118 kohaselt kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest.
  26. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ning teha asjas vaheotsus, millega kohaldada aegumist. Kui kohus hagi menetleb, palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et ühisvara jagamise nõue on aegunud, sest selle saab PankrS § 122 lg 2 kohaselt esitada ühe aasta jooksul alates pankroti väljakuulutamisest. Kuna võlgnik ei esitanud hagi isiklikult, ei kohaldu ka PankrS § 122 lg
  27. Seega ei ole ühisvara jagamine enam menetluslikult võimalik. Ka halduri tagasivõitmise nõue on PankrS § 118 lg 2 mõttes aegunud, sest esimest korda kuulutati võlgniku pankrot välja ja nimetati hageja võlgniku pankrotihalduriks
  28. septembril
  30. Harju Maakohus jättis
  31. detsembri
  32. a vaheotsusega kostja taotluse kohaldada aegumist rahuldamata ja jätkas asjas menetlust. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tule pankroti väljakuulutamist arvestada
  33. septembri
  34. a pankrotimäärusest, sest määrus tühistati, lähtuda saab
  35. detsembri
  36. a pankrotimäärusest. Kuna haldur esitas ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi
  37. detsembril 2016, ei olnud selleks ajaks pankroti väljakuulutamisest möödunud kolme aastat ning tagasivõitmise nõue ei ole seega PankrS § 118 lg 2 mõttes aegunud. 2

(5)2-16-18537 Asjaolu, et ühisvara jagamise tagasivõitmisel jagatakse ühisvara, ei muuda esitatud hagi ühisvara jagamise hagiks ja PankrS § 122 lg 2 kohane üheaastane aegumistähtaeg ei kohaldu. Esemed ei ole võlgniku ja kostja ühisomandis. Haldur ei esitanud ühisvara jagamise nõuet, vaid tagasivõitmise nõude, taotledes kokkulepete kehtetuks tunnistamist, millega esemed abikaasade ühisvarast välja viidi.
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
  2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. septembri
  5. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ja täiendas osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 mõttes. Ringkonnakohus ei märkinud TsMS § 173 lg-st 5 tulenevalt otsuses menetluskulude jaotust, sest see märgitakse lõppotsuses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et nõue ei ole aegunud ning nõude aegumist reguleerib PankrS § 118 lg
  6. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta põhjendus, et haldur ei esitanud ühisvara jagamise nõuet, see ei muuda aga otsust lõppjäreldustes ebaõigeks. Hageja esitas ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise nõude PankrS § 112 mõttes. PankrS § 122 lg 2 ei kohaldu tagasivõitmisel ühisvara jagamise nõude aegumisele, sest säte käsitleb olukorda, mil ühisvara on pankroti väljakuulutamise ajal olemas. Tagasivõitmise hagi esitamise ajal ei olnud abikaasadel ühisvara, sest see saab tekkida alles pärast tagasivõitmise hagi rahuldamist. Ühisvara jagamise nõue eeldab, et tagasivõitmise hagi on rahuldatud, abikaasadevahelised tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud ja võlgniku osa ühisvarast pankrotivara hulka arvatud. Tagasivõitmise korral peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga PankrS § 119 lg 1 kohaselt. Tagasivõidetud tehingu alusel üleantud vara või selle väärtus tuleb tagastada pankrotivarasse, et selle arvel saaks rahuldada võlausaldajate nõuded. Seega on pankrotihalduril õigustatud huvi esitada koos tagasivõitmise nõudega ka ühisvara jagamise nõue. Asjaolu, et haldur täitis enda ülesandeid ka ajal, mil varasem pankrotimäärus oli tühistatud, ei mõjutanud asja lahendust, sest pankrotimäärus on PankrS § 31 lg 7 mõttes viivitamata täidetav ning varasema pankrotimääruse tühistamine ei mõjutanud PankrS § 31 lg 8 kohaselt halduri poolt või tema suhtes tehtud õigustoimingute kehtivust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Halduri ühisvara jagamise nõue on aegunud, sest PankrS § 122 näeb haldurile ette ühisvara jagamiseks üheaastase tähtaja. Pärast ühte aastat pankroti väljakuulutamisest ühisvara enam jagada ei saa, sõltumata sellest, kas pankroti väljakuulutamise ajal oli tegemist ühisvaraga või mitte. 3
(5)2-16-18537 PankrS § 122 lg 2 kohaldamise aegumistähtaeg on seotud vaid pankroti väljakuulutamise ajaga. Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaega ei reguleeri mitte PankrS § 118 lg 2, vaid PankrS § 122 lg
  1. Kuna menetluslikult ei ole ühisvara jagamine enam võimalik, ei ole hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
  2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
  4. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja kui võlgniku pankrotihalduri tagasivõitmise nõudega koos esitatud ühisvara jagamise nõue on aegunud ning kuidas arvestada ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korral tagasivõitmise tagajärjel moodustuva ühisvara jagamise nõude aegumistähtaega. Kostja leiab, et ka ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korral reguleerib saadud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaega PankrS § 122 lg 2, mille järgi saab ühisvara jagamise nõude esitada aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest alates. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu ning põhjendab enda seisukohti alljärgnevalt.
  5. Kohtud tuvastasid, et võlgniku pankrot kuulutati välja
  6. detsembril 2013 ning haldur esitas abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkulepete ja asjaõiguslepingute tagasivõitmise nõude
  7. detsembril
  8. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja tagasivõitmise nõue ei ole aegunud, sest see esitati enne kolme aasta möödumist võlgniku pankroti väljakuulutamisest PankrS § 118 lg 2 mõttes.
  9. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga, et kui haldur esitab abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude PankrS § 112 mõttes ja soovib tagasivõitmise tagajärjel ühisvarasse tagasi võidetud varast võlgnikule kuuluvat osa pankrotivara hulka arvata, peab ta esitama lisaks tagasivõitmise nõudele ka ühisvara jagamise nõude. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes ühisvara ühe abikaasa lahusvara hulka arvamise alus, kuid sellega ei teki alust arvata kogu abikaasade ühisvara võlgniku pankrotivarasse. Pankrotivara hulka saab haldur tagasivõitmise tagajärjel arvata vaid võlgnikule kuuluva osa ning vajalik on abikaasade ühisvara jagada (vt Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, p 14;
  12. oktoobri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06, p 18). Õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks saab jaatada üldjuhul vaid siis, kui sellega koos on esitatud ka ühisvara jagamise nõue (vt ka Riigikohtu
  14. detsembri
  15. a 2-15-16664/75, p 20;
  16. novembri
  17. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664/48, p 14;
  18. detsembri
  19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Seega peab haldur abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu alusel võlgniku vara hulgast välja läinud esemete pankrotivara hulka saamiseks esitama nii tehingu tagasivõitmise kui ka ühisvara jagamise nõude.
  20. Kolleegium leiab, et seadus ei reguleeri ühisvara jagamise nõude aegumistähtaega, kui see esitatakse seoses abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõudega PankrS § 112 mõttes. Seadust ei saa tõlgendada viisil, et abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude esitamine pärast aasta möödumist pankroti väljakuulutamisest on küll võimalik, kuid sisutu, sest tagasi võidetud ühisvara ei saa jagada. 4
(5)2-16-18537 Kohtud on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et tagasivõitmise korral ei ole esemed, mida ühisvarasse tagasi võidetakse, pankroti väljakuulutamise ajal veel ühisvara hulgas, vaid saavad sinna kuuluda alles pärast tagasivõitmise hagi rahuldamist. Tagasivõidetavad esemed ei pruugi ühisvaras olla ka aasta möödumisest pärast pankroti väljakuulutamist. Kassaatori tõlgendus viiks tulemuseni, mil abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise instituut muutuks osaliselt sisutühjaks.
  1. Kolleegium on täitemenetluse kontekstis varasemas praktikas leidnud, et aegumistähtaja mõte ei saa olla kaasa tuua tagajärge, kus võlgnikule kuulub ühisvara, millest võlgnikule langeva osa arvel saaks võlausaldaja nõude rahuldada, kuid võlgniku varale sissenõude pööramist takistab ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg (Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664/75, p 21). Sarnane lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. Kui abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõue ei ole aegunud, peab tagasivõitmise korral olema võimalik saadud ühisvara ka jagada, et sellest võlgnikule langev osa pankrotivara hulka arvata ning seda võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutada. Kolleegium leiab seega, et kui ühisvara tekib alles tagasivõitmise tulemusena, siis on selline ühisvara jagamise nõue olemuslikult seotud tagasivõitmise nõudega ja see aegub samal ajal kui tagasivõitmise nõue.
  4. Kolleegium märgib lisaks, et kui kohtule on esitatud abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõue, saab kohus selgitada, et nõudel on perspektiivi juhul, kui taotletakse ka tagasi võidetud ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, ning selleks tuleb esitada vastav nõue.
  5. Kuna vaidlustati maakohtu vaheotsust, millega maakohus jättis aegumise kohaldamata ja jätkas menetlust, ning ringkonnakohus ja Riigikohus aegumist ei kohaldanud, ei märgita käesolevas lahendis menetluskulude jaotust. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 5 kohaselt lõppotsuses.
  6. Riigikohus rahuldas
  7. novembri
  8. a määrusega kostja kassatsioonakebuse esitamiselt 113 euro 75 sendi suurusest kautsjonist vabastamise taotluse. TsMS § 190 lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kolleegium leiab, et kostjalt tuleb riigituludesse mõista 113 euro 75 sendi suurune kautsjon, mille tasumisest kostja oli vabastatud. Kolleegium leiab, et arvestades kostja majanduslikku seisundit, tuleb kostjal TsMS § 190 lg 7 järgi raha riigituludesse tasuda kuue kuu jooksul alates määruse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Jaak Luik Ants Kull Malle Seppik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.