S § 200 lg 2 p 4 ja KarS § 318 järgi õigeks.
Alternatiivselt kvalifitseerida 13.04.2015 episoodis Martin Rudsiti tegevus KarS § 199 järgi. Mõista Martin Rudsitile KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi kergem karistus. Alternatiivselt
lg 1 p 10 ja § 341 lõike 1 alusel saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Vabastada süüdistatav vahi alt. 4. Süüdistatav asub seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtus toimunud kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Maakohus rajas otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele ning ei ole hinnanud tõendeid kogumis. Maakohus on rikkunud
4.1 Apellant asub seisukohale, et juhul kui kaitsja osaleb ristküsitlusel, siis saab kohtunik keelata
Tunnistajate usaldusväärsust saab kontrollida
raames ristküsitluse käigus, kuid süüdistatav ei saa siis seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla ega tuua välja vastuolusid. Süüdistatav leiab, et see on vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. 4.2 Süüdistatav viitab kaitsja Lausmaa tegevusetusele 2015 aastal, mis ei olnud asjatundlik, professionaalne ja jättis süüdistatava kaitseta. Kaitsja Lausmaa rikkus sellise käitumisega
S § 40 lg 1, 2 ja eetikakoodeksit. Kaitsja on rikkunud vandeadvokaadi vannet AdvS § 28 lg 2 mõttes. Süüdistatav asub seisukohale, et ka prokurör Miilvee on püüdnud manipuleerida süüdistatavaga, et saavutada kokkuleppemenetlust ning on huvitatud isiklikult kriminaalmenetluse tulemusest. Süüdistatav on korduvalt esitanud prokuröri suhtes taandamistaotluse, kuid kohus on jätnud need rahuldamata. Ka esitas süüdistatav 4
4.4 Süüdistatav asub seisukohale, et kohtunik Toming oleks pidanud kutsuma teda eelistungile või võtma aluseks süüdistatava maakohtule saadetud taotluse, milles märgitud, et soovib tugineda kriminaaltoimikus olevatele tõenditele, istungi protokollidele ja kutsuda kõik menetlusosalised kohtusse. Kaitsja Lausmaa esitas kaitseakti, millest nähtub, et kaitsja ei soovi mitte ühtegi tõendit esitada ega kohtusse kedagi kutsuda. Kaitsja jättes kaitseaktis kõik märkimata, siis oli võimalik ütluste avaldamine
Seega oli maakohtu kohustus kontrollida kas kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid korralikult täidab (3-1-1-61-10). Kaitseakti esitamise kohustus on pandud kahtlustatavale ja süüdistatavale. Kohtunik ei ole kohtu alla andmise määruses märkinud kohtuistungile kutsutavate isikute nimesid, kuigi need olid talle teada, kuna kohtunikul on juurdepääs süsteemile ning ta pääseb ligi kriminaaltoimikule
4.5 Süüdistatav asub seisukohale, et maakohus ja prokurör ei oleks tohtinud võta vastu
alusel protokolle, kuna süüdistatav soovis küsitleda kõiki isikuid, kes on seotud röövimisega. Süüdistatav taotles kõigi isikute uuesti ristküsitlemist.
Maakohtunik ei parandanud eelmiste kohtumenetluse kohtuistungite protokolle, mis olid kohtunik Möldre menetluses, vaid viitas
lg 22, kui kohtuistungi protokoll on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Samas on kohtunik Toming jätnud enda protokollidesse tähtsad asjaolud märkimata. Pole ustutav, et kohtunik kuulab teise kohtumenetluse kohtuistungite helisalvestusi ning tuvastas protokollides puudu olevad asjaolud, samas teadmata mis sealt puudub. Seega ei saa kohtunik võtta vastu varasemal ristküsitlusel saadud protokolle neisse parandusi sisse viimata. 4.6 Maakohus ei lubanud süüdistataval võrdselt prokuröriga küsimusi esitada, mistõttu on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi ja rikutud on süüdistatava kaitseõigust ning EIÕK artikkel 6 õigust poolte võrdsusele ja õigus tõendite esitamisele. Kohus ei ole erapooletu ja asus prokuröri poolele ning ei taandanud prokuröri. 4.7 28. novembri 2017 helisalvestiselt ei ole kuulda prokuröri ja süüdistatava vaidlust joonise üle, kuid videost on näha, et süüdistatav ja prokurör vaidlevad. Ka ei ole helisalvestisest kuulda tõlgi eesti keelset juttu, kuid nähtub selgelt, et nii prokurör, kui ka kohus näevad, et tõlgi mikrofon ei ole sisse lülitatud. Kohtunik ei soovinud teha kohtuistungi protokolli helisalvestise järgi ning leidis, et korraldavaks istungiks puudub vajadus. Ka ei ole protokollidesse kantud tema taotlusi isikute ülekuulamiseks ning protokollides ei ole kõiki tema sõnu märgitud. On kaotatud ära protokollidest tema seisukoht H, O ja K kohtusse kutsumise osas. Kaitsja põhjendas isikute H, O ja K uuesti ristküsitlemist Riigikohtu lahendiga 1-15-9213 p 40, kuid see kohtule ei sobinud. Kohus on selliselt hävitanud tõendeid ning süüdistatav esitas ka kohtunik Tominga suhtes taandamistaotluse, kuid seda ei 5
Ka on rahvakohtunikud rikkunud
4.8 26.märtsi 2018 kohtuistungi helisalvestiselt ei ole kuulda üheksa küsimuse vastust ning kohtuistungi protokollist on üheksast esimese küsimuse vastusest puudu viis vastust. Kohtunik märkis hiljem, et kohtuistungi heli ei salvestunud alguses, kuid
lg 1 järgi muu dokumendina ja ta on tõend, millega saab kontrollida usaldusväärsust. Lisaks on fototabelitelt 2461-2464 näha, et klaasikillud ei saanud sattuda tagumistesse kastidesse kala juurde, mistõttu ei ole kahju tekkinud nii, nagu seda väidab ŠŠ. 4.13 Vastuolulised on omavahel LL 13. aprilli 2015 ülekuulamise protokoll ja OO 23. aprilli 2015 ülekuulamise protokoll. Protokollides toodud versioonid on vastuolulised ega toeta 6
ei välista sama isiku teistkordset küsitlemist asja arutava kohtukoosseisu ees.
annab menetluspoolele üksnes võimaluse enda väiteid tõendada varasemas menetluses vastuvõetud ütluste abil, kuid ei välista sama isiku küsitlemist istungil. Nii võibki juhtuda, et istungil antavate ütlustega lükatakse varasemas menetluses antud ütlused ümber. Kohus peaks üldreeglina ikkagi lähtuma
§-s 15 kehtestatud kriminaalasja vahetu uurimise põhimõttest, iseäranis kui üks menetluspool seda taotleb. Maakohtus kogutud tõendikogum ei anna taolises olukorras võimalust Martin Rudsiti süüdimõistmiseks. Seetõttu taotleb kaitsja Martin Rudsiti õigeksmõistmist. 5.1 Käesolevas kriminaalasjas oli tegemist olukorraga, kus kriminaalasja varasema arutamise käigus oli toimunud kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN ristküsitlus. Prokuratuuri taotlusel ja
lõike 1 alusel uuriti nende kohtuistungite helisalvestisi ja kohtuistungi protokollide väljavõtteid. Kaitsja taotles siiski ka nende isikute vahetut küsitlemist kohtu ees, kuid kohus kaitsja sellise taotlusega ei nõustunud ning jättis selle rahuldamata väites, et kuivõrd
Kaitsja ja süüdistatav on kohtuistungil osutanud, et nõustuvad varasemate ütluste vastuvõtmisega vaid juhul, kui kohus võimaldab samu isikuid hiljem ka ristküsitluse käigus küsitleda. 5.1.1
lõige 1 kehtestab kohtumenetluse vahetuse ja suulisuse põhimõtte, mille sisuks on, et üldreeglina peab kohus otsuse rajama neile tõenditele, mida kohtuasja arutava kohtukoosseisu ees on vahetult uuritud. Kaitsja on jätkuvalt seda meelt, et
lõige 1 ei kehtesta ristküsitluse raames tunnistajate küsitlemisega seonduvaid piiranguid vaid annab üksnes menetluspoolele ja kohtule menetlusökonoomika põhimõttest lähtuva võimaluse asja uuel arutamisel isikuid kohtusse mitte kutsuda, kui keegi seda menetlusosalistest ei soovi. Kui aga keegi menetlusosalistest seda taotleb, tuleb isik kutsuda ka kohtusse ütluseid andma. Sellisele seisukohale jõudis kaitsja tulenevalt Riigikohtu 22. detsembri 2017 otsuse 1-15-9213 p-s 40 märgitust: Kuna kannatanu oli sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel juba üle kuulatud, ei näinud kohtumenetluse pooled ega kohus vajadust tema uue ülekuulamise järele ja Riigikohtu juhistel ning kohtumenetluse poolte taotlusel avaldati kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui kohtumenetluse pooltel oleks olnud kannatanule täiendavaid küsimusi, oleks tema täiendav ülekuulamine võinud olla põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt keegi aga täiendavaid küsimusi kannatanule esitada ei soovinud. Vastupidi, nii prokurör kui kaitsja avaldasid maakohtus, et kannatanu uus ülekuulamine ja talle täiendavate küsimuste esitamine ei ole vajalik. Samal seisukohal olid kohtumenetluse pooled ka ringkonnakohtus. Erinevalt kohtuasjas nr 1-15-9213 esinenud olukorrast soovisid Martin Rudsit ja tema kaitsja küsitleda isikuid, kelle varasemas kohtumenetluses antud ütlused oli maakohus
5.1.2 Senises Riigikohtu praktikas on peetud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui vaatamata menetluspoole taotlustele pole asja läbivaadanud kohtukoosseisu ees küsitletud tunnistajaid, kelle ülekuulamata jätmiseks
lõikes 1 nimetatud aluseid ei esinenud (RKKKo 3-1-1-53-16).
ei sisalda keeldusid (sh ka keeldu sama isikut õige kohtukoosseisu ees õigesti küsitleda) – seega ei ole antud juhul tegemist ka
Kujunenud olukorras ei pea kaitsja ja Martin Rudsit lubatavateks tõenditeks kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN eelmises kohtumenetluses ristküsitlusel antud ütluseid. Isikule tuleb tagada 8
Sellega seonduvalt osutab kaitsja ka tõsiasjale, et käesolevas asjas koostatud Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu määrustes ei ole võetud seisukohti varasemas kohtumenetluses kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN ütluste lubatavuse osas, kuigi süüdistatav enda apellatsioonkaebuses juhtis nendega seonduvatele probleemidele ringkonnakohtu tähelepanu. Kriminaalasja materjalis sisaldub Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2017 määrus nr 1-15-6831, mille p-s 8 on märgitud, et kolleegiumil puudub võimalus analüüsida sisuliselt Martin Rudsiti poolt tõstatatud küsimusi ja peatuda esitatud väidetel. Seega ei ole kõrgema astme kohus võtnud seisukohta nende ristküsitluste käigus saadud ütluste tõendina lubatavuses. Kaitsja palub lahendada süüdistatava sellega seonduvad taotlused. Kuivõrd Martin Rudsitil ei olnud võimalust kannatanutele LL-le ja OO-le ning tunnistajatele KK-le ja NN-le asja läbivaadanud kohtukoosseisu ees esitada täiendavaid küsimusi, ei saa nendele ütlustele tuginedes Martin Rudsiti süüd KarS § 200 järgi tuvastada. Sellega seoses taotleb kaitsja selles episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 5.2 Lahendades KarS § 200 järgi kvalifitseeritud süüdistust on kohus väljunud süüdistusakti piiridest omistades Martin Rudsitile vägivalla kasutamise läbi OO sõrmede väänamise ning vastu rindu tõukamise tagajärjel sinikate põhjustamise. Vägivalla tarvitamist on kohtuotsuses omistatud Martin Rudsitile ka läbi LL tõukamise vastu lauda, mille tulemusena tundis LL füüsilist valu. Süüdistusaktis pole nimetatud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik hinnata, kas antud juhul oli kõnealune valu piisavalt intensiivne, et seda eraldivõetuna KarS § 121 järgi kvalifitseerida. Süüdistusaktis kirjeldatud Martin Rudsiti tegevus ei vasta seetõttu KarS § 200 objektiivsele koosseisule. 5.2.1 Röövimine moodustab KarS § 121 ja § 199 suhtes eridelikti lex specialis (RKKK 3-1-1100-06 p 9). Kui isik ei vastuta üldnormi (KarS § 121) alusel, siis seda enam ei saa ta vastutada erinormi järgi. Vägivalla osas käsitlevad nii KarS § 200 kui ka § 121 olukorda, kus üks isik lööb teist. Seetõttu ei saa ka lex specialis, st röövimist reguleeriv KarS § 200 käesolevas asjas rakenduda. Tunnistamaks isikut süüdi röövimises, peab toimepanija tegu olema kvalifitseeritav üldnormi, st KarS § 121 järgi, kui vargus sündmustikust hüpoteetiliselt ära mõelda. Kaitsja vaidles süüdistusele vastu muu hulgas põhjusel, et kohtupraktikas on jõutud järeldusele, et mitte igasugune (mõningase) füüsilise valu põhjustamine ei täida KarS §-s 121 kirjeldatud kuriteo koosseisulisi tunnuseid. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et ei LL ega OO suhtes süüdistuse kohaselt rakendatud füüsilised mõjutused ei täitnud KarS § 121 lõikes 1 kirjeldatud kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu tunnuseid. Seetõttu pole alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida röövimisena, kõne alla võib tulla üksnes vargus – s.o KarS § 199 järgi kvalifitseeritav kuritegu. 5.2.2 Riigikohtu lahend nr 3-1-1-48-04 pärineb käesolevaks hetkeks peaaegu 15 aasta tagusest kohtupraktikast. Riigikohtunik Paavo Randma on aga enda artiklis osutanud, et KarS § 121 äärmiselt laialt sõnastatud sätte toimeala on võimalik kitsendada. Arvestades, et nii tervisekahjustus kui ka kehaline väärkohtlemine on määratlemata õigusmõisted, on karistatavuse ala paljuski õiguspraktika määrata. Õigussüsteem peaks olema piisavalt võimekas, et eristada tugevat rusikahoopi näkku kergest kõrvakiilust, mis ka vaid riivamisi tabab, samuti ei nõua seadus kriminaalkorras reageerimist iga tervise kahjustuse korral, mille kõrvaldamiseks piisab tükist jääst või lihtsalt plaastrist (Paavo Randma. Kehaline väärkohtlemine karistusseadustiku uues redaktsioonis. Juridica nr 3, 2015). Käesolevas asjas on süüdistatav Martin Rudsitile ette heidetud tõukamist, mille tagajärjel süüdistuse kohaselt tundsid kannatanud OO ja LL füüsilist valu. 9
lõike 1 kohaselt valu intensiivsus või pikaajalisus olema kajastatud ka süüdistusakti lõpposas. Seega ei vasta süüdistuses vägivallana käsitletud OO suhtes toime pandud tegevus KarS § 121 tunnustele. 5.2.5 Süüdistuse sisus on LL suhtes toime pandud tegu kvalifitseeritud vägivallana läbi selle, et süüdistatav lükkas LL vastu rauast lauda eest ära, tekitades LL-le füüsilist valu. Sarnaselt eelnevalt käsitletule leiab kaitsja ka siinjuures, et LL-le süüdistuse kohaselt põhjustatud tagajärg ei olnud sedavõrd intensiivne, et selle kvalifitseerimine eraldivõetuna oleks KarS § 121 järgi võimalik. Siinkohal kehtivad samuti eelnevalt käesoleva apellatsiooni p-des 15–26 toodud argumendid. Üksnes kellegi lükkamine vastu rauast lauda ei pruugi tüüpjuhtumil endaga kaasa tuua veel olulist ja karistusõiguslikku sekkumist vajavat füüsilise valu aistingut. Süüdistusakti lõpposas ei ole nimetatud taolisi faktilisi asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik selgelt hinnata, kas LL-le põhjustatud füüsiline valu ja sellega kaasnevad ebamugavused olid piisavad nentimaks KarS §-s 121 nimetatud kehalise väärkohtlemise tunnuste esinemist süüdistatava tegevuses. 5.3 Kohus on ütluste andmisest keeldumise süüdistuse tõendatuse hindamisel lähtunud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tehtud kohtuotsustest ning märkinud, et „käesolevat kriminaalasja arutaval kohtukoosseisul puudub pädevus eelmärgitud kohtulahendite ümberhindamiseks“. Taoline lähenemine ei ole aga menetlusõiguslikult korrektne. Vastupidi: Riigikohus on enda korduvas praktikas märkinud, et teises menetluses tuvastatud faktilised asjaolud ei ole uut kohtuasja arutavale kohtukoosseisule siduvad ega vähenda prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras. Kohtul on võimalik tuvastada asjaolusid teisiti ning ainus piirang on seejuures seotud kohtulahendi põhjendamise üldise kohustusega. 5.3.1 Kohus on otsuse 24. leheküljel märkinud, et tal puudub pädevus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tehtud kohtulahendites toodud faktiliste väidete ümberhindamiseks. Sisuliselt luges kohus nende kohtuotsuse pinnalt tõendatuks, et Martin Rudsit oli kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanu. Käesolevas kriminaalasjas süüdistati Martin Rudisitit KarS § 318 järgi selles, et ta keeldus viidatud asjas kannatanuna ütluste andmisest. Tulenevalt EIÕK artikli 6 lõike 3 p-dest c ja d ning PS § 24 lõikest 2 ei vähenda teises asjas tehtud kohtuotsus prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras (RKKK 3-1-1-63-13 p 12.2). Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole ühes kohtumenetluses tuvastatuks loetud asjaolud ei ole teises menetluses kriminaalasja läbivaatavale kohtule siduvad. Taoline seisukoht on vastuolus kohtuniku sõltumatuse põhimõttega. Kohtul peab olema ja ka on pädevus hinnata tõendeid teisiti, sest iga kohtumenetluse tulemina kohtu ette toodav tõendikogum on erinev ning seetõttu võib ka menetluse tulemus olla erinev. Riigikohus on enda korduvas praktikas märkinud, et teises menetluses tuvastatud faktilised asjaolud ei ole uut kohtuasja arutavale kohtukoosseisule siduvad ega vähenda prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras. 11
lõike 1 p 10 tähenduses, jättes koostamata kohtuistungi protokolli 08.02.2018, 26.03.2018, 05.04.2018 ja 19.04.2018 kohtuistungitest. Nendel istungitel toimus muu hulgas tunnistajate küsitlemisi.
lg 2 p 7 kohaselt kantakse kohtuistungi protokolli ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused ja ülekuulatava ütlused. Käesoleval juhul ei ole seda tehtud. Kui ringkonnakohus peab taolist minetust kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
lõike 1 p 10 tähenduses, taotleb kaitsja alternatiivselt maakohtule asja uueks arutamiseks saatmist. Arvestades, et Martin Rudsit on käesoleva apellatsiooni esitamise ajaks vahi all viibinud juba üle kolme aasta, taotleb kaitsja Martin Rudsiti vahi alt vabastamist sõltumata apellatsioonimenetluse tulemustest. 5.5.1 Käesolevas asjas ei saa välistada, et maakohus rikkus Martin Rudsiti kriminaalasja arutamisel kriminaalmenetlusõigust
lõike 1 p 10 tähenduses, jättes koostamata kohtuistungi protokolli 08.02.2018, 26.03.2018, 05.04.2018 ja 19.04.2018 kohtuistungitest. Nendel istungitel toimus ka isikute küsitlemisi: 08.02.2018 istungil toimus JJ ülekuulamine ning alustati EE küsitlemisga. Sellele järgneval, 26.03.2018 istungil jätkati EE küsitlemist ning seejärel küsitleti CC. Neile isikutele esitatud küsimusi ja küsimustele antud vastuseid ei ole kantud kohtuistungi protokollidesse,
tähenduses pole kohtuistungi protokolle koostatud.
lg 2 p 7 kohaselt kantakse kohtuistungi protokolli ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused ja ülekuulatava ütlused. Käesoleval juhul ei ole seda tehtud. Samuti ei ole kohtuistungi protokolli allkirjastatud. Erinevalt Riigikohtu lahendis 3-1-1-114-16 käsitletud olukorrast ei ole käesolevas asjas 08.02.2018, 26.03.2018, 05.04.2018 ja 19.04.2018 kohtuistungite protokolle isegi koostatud, kuigi seadus selleks kohustab. Kui ringkonnakohus peab taolist eksimust kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
lõike 1 p 10 tähenduses, taotleb kaitsja alternatiivselt asja sisulisele lahendamisele asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. 5.6 Kaitsja taotleb ühes asja uue arutamisega ka Martin Rudsiti vahi alt vabastamist. Käesolevaks hetkeks on Martin Rudsit viibinud vahi all 3 aastat ja 3 kuud, mis ei ole kooskõlas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõikega 3. EIÕK artikli 5 lõikest 3 tuleneb vahistatule õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul. Riigikohus on varasemas praktikas osutanud, et vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust ja menetluse põhjendamatute viivituste esinemise korral peab kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-110-10 p 14). Viibimine vahi all on asjaolu, mis nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist, vastasel juhul rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse olemasolul EIÕK artikkel 5 lõike 3 nõudeid. Isiku suhtes on kuriteokahtluse olemasolu tema kinnipidamise vältimatu eeltingimus, kuid üksnes sellest ei piisa isiku kestvaks vahi all pidamiseks. Vahistamist õigustab igal konkreetsel juhul üksnes see, kui selleks eksisteerib avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamisalus, mis kaalub üles nõude austada isiku põhiõigust vabadusele (EIK W. v. Šveits p 30; Scott v. Hispaania, p 74). EIK praktikas on leitud, et pikka vahi all pidamise õigustatus EIÕK artikli 5 lõike 3 tähenduses eeldab kumulatiivselt
S § 200 lg 2 p 4 ja KarS § 318 järgi õigeks.
S § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi kergem karistus. Vabastada süüdistatav vahi alt. 6.2 Süüdistatav ei toeta kaitsja apellatsiooni osas, mis puudutab kaitsja taotlust alternatiivselt kvalifitseerida 13.04.2015 episoodis Martin Rudsiti tegevus KarS § 199 järgi ja alternatiivselt
lg 1 p 10 ja § 341 lõike 1 alusel saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 7. Kaitsja ja süüdistatav jäid apellatsioonides toodu juurde ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist apellatsioonides toodud motiividel. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni osaliselt ning jäi esitatud kirjalike seisukohtade juurde, kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 7.1 Peale ringkonnakohtu istungit esitas süüdistatav Martin Rudsit taotluse võta asja juurde kriminaalasjas tähtsust omavad apellatsiooni lisad ehk esitatud tõendid, mis vajalikud kohtuotsuse tegemiseks ning mis kinnitavad tema väiteid ja toimepandud rikkumisi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 14
S § 40 lg 1, 2 ja eetikakoodeksit. Tallinna Ringkonnakohus on juba 9. augusti 2017 määruses märkinud, et puuduvad
§-s 55 märgitud kaitsja taandamise alused ja ei esinenud ka RÕS § 20 lg-s 31 sätestatud aluseid, mistõttu jättis ringkonnakohus õigesti süüdistatava poolt esitatud kaitsja taandamistaotluse rahuldamata. Seega on juba eelnevalt tuvastatud, et määratud kaitsja taandamata jätmisega süüdistatava kaitseõigust ei rikutud. Antud juhul ei ole tuvastav ei kaitsja asjatundmatus ega hooletus. Kaitsja on esitanud õigeaegselt kaitseakti maakohtule ning ebaõige on süüdistatava seisukoht, et kaitseakti esitamise kohustus on pandud süüdistatavale, kuivõrd
Kaitsja poolt kohtule kaitseaktis röövimise süüdistuses isikute korduva ülekuulamise taotluse esitamata jätmine ei ole kaitseõiguse rikkumine, kuna süüdistataval oli võimaluse selline taotlus kohtule esitada või nõuda kaitsjalt selle taotluse esitamist. Lisaks tuleb märkida, et kaitseaktis on kaitsja ka vastava märkuse teinud, mille kohaselt võib süüdistatav avaldada soovi mõne isiku vahetuks ülekuulamiseks (kd 4 lk 15). Kolleegiumil tuleb märkida, et ka ei ole ristküsitlusel teisesküsitluses küsimuste esitamata jätmisel tegemist kaitsja puuduliku tööga ega ka süüdistatava huvide kahjustamisega, kuivõrd seadus ei näe ette kaitsjale kohustust küsimusi teisesküsitluses esitada. Seejuures anti süüdistatavale maakohtus õigus ristküsitleda kannatanuid ja tunnistajaid, mistõttu apellandi väited kaitsja töö puudulikkusest ristküsitlusel ja tema kaitseõiguse rikkumisest on paljasõnalised. Kolleegium ei tuvastanud, et kaitsja ei ole kaitseülesande täitmiseks kasutanud kõiki võimalikke vahendeid ning kuigi kaitsja on kriminaalmenetluses seotud kaitsealuse positsiooniga, ei tähenda see seda, et kaitsjal oleks kohustus lähtuda kaitseülesande täitmisel kõigist kaitsealuste juhenditest ja soovidest. Märkimist väärib asjaolu, et kaitsja Lausmaa osales vaid kohtulikus eelmenetluses asja teistkordsel arutamisel maakohtus ning kohtuliku uurimise alguseks oli riigi õigusabi osutaja juba vahetunud ning süüdistatava apellatsioonis ei viidata, et uus määratud kaitsja oleks mingilgi moel rikkunud süüdistatava kaitseõigust. 8.3 Kolleegium ei tuvastanud, et asja arutamisel oleks kohtuniku taandamata jätmisega rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium ei tuvastanud, et esineksid
lg 1 p-des 1-4 sätestatud alused, millest tulenevalt oleks maakohtunik olnud kohustatud taanduma. Samuti ei ole tuvastatavad
Esiteks peab kohtunik
lg 6 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja lahendama asudes ei pea selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 peab kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivset lahendamist; kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib 15
Asjaolu, et süüdistatava hinnangul on prokurör isiklikult huvitatud kriminaalasja tulemusest ega ole erapooletu, on pelgalt oletuslik. Tallinna Ringkonnakohus on juba eelnevalt 9. augusti 2017 määruses märkinud, et prokuröri taandamiseks puuduvad alused. Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatav jätab tähelepanuta
lg 1 sätestatu, mille kohaselt esindab prokurör riikliku süüdistust kohtus, seega ongi prokuröri ülesandeks saavutada süüdimõistev kohtuotsus, järgides selleks seadusega antud võimalusi. Asjaolu, et prokurör ei toeta süüdistatava taotlusi ning toetab järjekindlalt esitatud süüdistust ja esitab süüdistust kinnitavaid tõendeid kohtule, ei ole tema taandumise ega taandamise aluseks. Ka prokuröri sekkumine ristküsitlusse ajal, mil seda teostab süüdistatav on kooskõlas
Tunnistajate ristküsitluse käigus viitas süüdistatav pidevalt tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mille avaldamise kohta ei olnud eelnevalt taotlust esitatud, mistõttu oli prokuröril õigus sekkuda ning selgitada välja tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise alus. Kolleegium nõustub maakohtu poolt märgituga, et kokkuleppemenetlus ei olene ainult prokuröri tahtest vaid selleks on vajalik nii süüdistatava, kui tema kaitsja ja kannatanute nõusolek. Seejuures prokuröri poolt mingil menetluse etapil kokkuleppemenetluse pakkumine ei ole taunitav ega vastuolus seadusega, kuivõrd
tuleneb prokuratuuri õigus alustada kokkuleppemenetlust, kui prokuratuur seda võimalikuks peab. Apellatsioonis märgitud prokuröri tegevusest ei nähtu ühtegi
lg 1 sätestatud alust, mis oleks tinginud prokuröri taandumise või mille alusel oleks olnud võimalik taandada prokuröri antud menetlusest. 8.5 Ebaõige on süüdistatava seisukoht, et kohtunikul on juurdepääs süsteemile ning tal on võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga tulenevalt
lg- st 3, mistõttu tulnuks kohtunikul märkida kohtu alla andmise määruses kohtuistungile kutsutavate nimed. Kolleegiumil tuleb esmalt märkida, et kohtunikul on küll juurdepääs kohtute infosüsteemile KIS, kuid antud infosüsteemis ei ole võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga, sh selles olevate tõenditega, kuivõrd kriminaaltoimik ei ole elektrooniline.
kohaselt esitatakse vaid kaitsjale prokuratuuri poolt kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal, kuid mitte kohtule. Teiseks jätab süüdistatav tähelepanuta asjaolu, et kohtu alla andmise määrus on 16
Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruses nr 3-1-1-22-16 tooduga. 8.6 Kolleegium asub seisukohale, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium Martin Rudsiti apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt kriminaalasi X-XX-XXXX NN psühhiaatrilise sundravi kohaldamise ja X-XX-XXXXX EE süüdistusasjas toodud seisukohti vale kvalifikatsiooni, neid asju menetlenud kohtunikele esitatud päringute, seisukohtade jms kohta. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga. 9. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha süüdistatava apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Süüdistatav on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-11-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 31-1-14-14, p-d 699-700). 9.1 Süüdistatava apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu
Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 10. Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on süüdistatava väide, et maakohus on rikkunud
Süüdistatav leiab, et see on vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, kuna tunnistajate usaldusväärsust saab kontrollida
raames ristküsitluse käigus, kuid süüdistatav ei saa siis seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla ega tuua välja vastuolusid. Kolleegium asub seisukohale, et
ei ole vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, kuivõrd EIÕK art 6 lg 3 p-st d on süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Seega näeb EIÕK art 6 lg 3 p d ette süüdistatava õiguse küsitleda ise tunnistajaid või lasta küsitleda ehk tunnistajate küsitlemine kaitsja vahendusel. Käesolevas kohtumenetluses on süüdistatava kaitsjal olnud võimalus küsitleda tunnistajaid ning ka süüdistataval endal on seejuures lastud küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, mistõttu on olnud tagatud süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda kaitsja vahendusel tunnistajaid ning nende ütlusi kahtluse alla seada ning vastuolusid välja tuua. Kolleegium ei tuvastanud süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumist, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
10.2 Süüdistatav leiab, et maakohus ja prokurör ei oleks tohtinud võta vastu
alusel protokolle, kuna süüdistatav soovis küsitleda kõiki isikuid, kes on seotud röövimisega. Süüdistatav taotles kõigi isikute uuesti ristküsitlemist, kuivõrd
Kaitsja leiab, et
lõige 1 ei kehtesta ristküsitluse raames tunnistajate küsitlemisega seonduvaid piiranguid vaid annab üksnes menetluspoolele ja kohtule menetlusökonoomika põhimõttest lähtuva võimaluse asja uuel arutamisel isikuid kohtusse mitte kutsuda, kui keegi seda menetlusosalistest ei soovi. Kui keegi menetlusosalistest seda taotleb, tuleb isik kutsuda ka kohtusse ütluseid andma. Kolleegiumil tuleb esmalt märkida, et süüdistatav ega kaitsja ei vaielnud vastu prokuröri taotlusele avaldada salvestised ehk ütlused ning võtta vastu
lg 1 sättest tulenevalt samas kriminaalasjas varasemal kohtulikul uurimisel antud kannatanute LLi ja OO ning tunnistajate KK ja NN ütlused (kd 4 lk 169 pöördel, 201-201 pöördel, 203-203 pöördel, kd 5 lk 16-16 pöördel). Pärast nimetatud ütluste tõendina vastuvõtmist esitasid süüdistatav Martin Rudsit ja tema kaitsja taotluse küsitleda isikuid, kelle varasemas kohtumenetluses antud ütlused oli maakohus
Maakohus asus seisukohale, et kannatanute ja tunnistajate (kd 4 lk 206-206 pöördel, kd 5 lk 19-19 pöördel) korduv ülekuulamine ei ole
sättest ei tulene, et uuesti ei saaks isikuid ristküsitleda, samas ei tulene seadustikust ka kohtu kohustust sellekohase taotluse saamisel taotlus rahuldada ja isikuid uuesti ristküsitleda. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega ning vastava taotluse saamisel tuleb kohtul hinnata selle põhjendatust, nii on maakohus ka toiminud. Asjaolu, et maakohus on jätnud taotluse rahuldamata ning kaitsja ja süüdistatav maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda seda, et maakohus poleks seadust järginud. 10.3 Süüdistatav asus seisukohale, et kohus ei olnud nõus teistkordsel asja arutamisel parandama kriminaalasja esmakordsel arutamisel koostatud kohtuistungite protokolle, mistõttu ei ole võimalik protokollides kajastatud ütlusi võtta vastu
Ka ei ole süüdistatava seisukohalt usutav, et uus kohtukoosseis kuulas helisalvestisi. Kolleegiumil tuleb märkida, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel puudub uuel kohtukoosseisul õigus parandada asja esmakordsel arutamisel teise kohtukoosseisu poolt koostatud kohtuistungi protokolle, kuivõrd kohtuistungi protokolli parandamiseks on tulenevalt
Asjakohatu on süüdistatava väide, et uus kohtukoosseis ei kuula protokollide juurde kuuluvaid helisalvestisi, kuivõrd nähtuvalt 5.12.2017, 29.01.2018 ja 30.01.2018 kohtuistungi protokollidest, on kohtule üle antud isikute varasemad ristküsitluses samas kriminaalasjas antud ütlused
lg 1 alusel ning seejuures on avaldatud andmebaasist KIS protokolli juurde kuuluvad helisalvestised. Seega on asja teistkordsel arutamisel uuel kohtukoosseisul olnud võimalik kuulata helisalvestisi ja jälgida kohtuistungi protokollides kirjapandut ning kõrvutada neid. Seejuures viibisid kohtuistungil nii kaitsja, kui ka süüdistatav, kellel oli õigus esitata vastuväiteid juhul, kui protokollis kajastatu ei vasta helisalvestisele, kuid mingeid vastuväiteid esitatud ei ole. 10.4 Kriminaalasja teistkordsel arutamisel süüdistatav ja kaitsja taotlesid kannatanute ja tunnistajate uuesti täiendavat ristküsitlemist põhjusel, et tuleb järgida vahetu uurimise põhimõtet, kontrollida nende usaldusväärsust ning viitega sellele, et kõrgemad kohtud ei ole varasemalt kontrollinud, kas nende ütluste saamisel on eelnevalt rikutud menetlusnorme. Senises kohtupraktikas väljendatud seisukohtade kohaselt on võistlevas kohtumenetluses tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (
Muu hulgas tähendab see tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil (vt 3-1-1-104-16). Kolleegium asub seisukohale, et kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN uuesti üle kuulamata jätmisel kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus ei rikutud
§-s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning süüdistatava õigust tunnistajat küsitleda.
lg 1 järgi võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kannatanud LL ja OO ning tunnistajad KK ja NN on kuulatud maakohtus vahetult üle kriminaalasja esmakordsel arutamisel ja süüdistatav ning kaitsja said neid ristküsitleda ning nende süüstavate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada (kd 3 lk 124-129, 143-147 pöördel, 150-163, 210-215).
lg 1 kohaselt on isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil, seega on järgitud vahetu uurimise põhimõtet. 10.5 Kolleegiumi viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-52-06, milles märgitud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kannatanud LL ja OO ning tunnistajad 19
lg 1 korras vastuvõtmist ja avaldamist nende isikute kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka
Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 1-15-9213, p 37 tooduga, mille kohaselt võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine toimuda ka kannatanu juuresolekuta. Millises osas, mahus ja kujul tuleb kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldada, sõltub aga iga konkreetse kriminaalasja asjaoludest. 10.7 Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud
. Süüdistatav ega kaitsja ei esitanud kriminaalasja teistkordsel arutamisel nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kontrollimise taotlust kohtueelses menetluses antud ütluste või ka
lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu, peale kohtuistungi protokollide asja juurde võtmist ja helisalvestiste kuulamist. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium märgib, et enda õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses. Taotlus kannatanute ja tunnistajate usaldusväärsuse kontrollimiseks taas täiendavate küsimuste esitamine vahetult ristküsitluse raames, seejuures toomata välja konkreetseid vastuolusid, ei olnud ilmselgelt põhjendatud. Seega ei rikkunud maakohus kriminaalasja teistkordsel arutamisel kannatanute ja tunnistajate varem kohtus antud ütluste
10.8 Süüdistatava ja kaitsja seisukoht on, et kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN korduv ülekuulamine vahetult kohtuistungil asja arutamisel teistkordselt oli vajalik ka 20
lg 3 sätestab üheselt, et varasema ristküsitluse käigus antud ütlused on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. Seega asjaolu, et kõrgema astme kohtud ei kontrollinud, kas maakohus on kriminaalasja esmakordsel arutamisel ütluste saamisel rikkunud menetlusnorme, ei olnud kriminaalasja teistkordsel arutamisel aluseks maakohtul nimetatud ütlusi mitte vastu võtta. Kolleegium leiab, et kuniks kõrgema astme kohtud ei ole tuvastanud ristküsitluse või muude menetlusnormide sellist rikkumist, millest tingituna oleks nende ütluste kasutamine keelatud, pole alust maakohtul keelduda varasema ristküsitluse käigus antud ütluste vastuvõtmisest. 10.9 Süüdistatav ega kaitsja ei osutanud mitte ühelegi menetlusnormi rikkumisele, mida kriminaalasja arutamisel kannatanu OO ning tunnistajate KK ja NN ütluste saamisel oleks rikutud. Süüdistatav ja kaitsja osutasid maakohtus ühele rikkumisele, mis on seotud kannatanu LL ristküsitlusega esmakordsel arutamisel maakohtus. Süüdistava ja kaitsja märkisid, et kuivõrd süüdistataval puudusid kannatanu LL ristküsitluse ajal kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokollist osad ütlused, siis puudus süüdistataval võimalus kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida.
lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab
§-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). 10.10 Kolleegium asub seisukohale, et teatud juhtudel võib selline olukord, kui puuduvad kohtueelsel uurimisel antud ütlused ristküsitluse ajal, tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud juhul ei toonud nimetatud rikkumine kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
Vaatamata asjaolule, et süüdistataval puudus osa kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlusest kannatanu LL ristküsitluse ajal asja esmakordsel arutamisel maakohtus, oli süüdistataval tagatud kannatanu ütlused kahtluse alla seada tema kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel olid süüdistataval olemas kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Osutatud rikkumine oli kõrvaldatud maakohtus asja uuel arutamisel, avaldades ja vastu võttes 29. jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil kannatanu LL esmakordsel arutamisel kohtuistungil antud ütlused, avanes nii süüdistataval kui ka kaitsjal võimalus taotleda vastuolude tuvastamise korral koheselt kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Selline seisukoht on kooskõlas eelnevalt viidatud lahendis nr 1-159213, p 37 tooduga. Sel põhjustel ei ole kannatanu LL uuesti üle kuulamata jätmine maakohtus ja otsuses nende antud ütlustele tuginemine käsitatav
10.11 Asjaolu, et süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid LL kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ja juurdevõtmist alles hiljem 31. jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil pärast LL ristküsitlemisel antud ütluste
lg 1 alusel avaldamist ja vastuvõtmist, mitte aga kannatanu LL ütluste
jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil (kd 4 lk 201-201 pöördel, 229), ei ole etteheidetav maakohtule ega moodusta
§-de 291 ja 294 alusel (vt 3-1-1-62-07), kuivõrd süüdistatav ja tema kaitsja ei viidanud
aluste esinemisele, siis puudus maakohtul õigus võtta vastu kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning avaldada neid kogu mahus. Kokkuvõtvalt asub kolleegium üksmeelselt seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 11. Kaitsja asub seisukohale, et maakohus võis rikkuda oluliselt kriminaalmenetlusõigust
veebruari 2018,
lg 2 p 7 sätestab üheselt, et kohtuistungi protokolli kantakse ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused ja ülekuulatava ütlused. Ebaõige on kaitsja väide, et 08. veebruari 2018 protokollist puuduvad tunnistajatele SS-le, JJ-le ja EE-le esitatud küsimused ja küsimustele antud vastuseid ei ole kantud kohtuistungi protokolli. Nähtuvalt protokollist (kd 5 lk 2-11) vastab protokoll
Seejuures
11.2 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohtu 26. märtsi 2018 protokoll ei vasta
lg 2 p 7 nõuetele, kuid kolleegium asub seisukohale, et tegemist ei ole süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega. Käesolevas asjas ei ole kaitsja apellatsioonis märkinud asjaolusid, mis annaks põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest
Kolleegium asub seisukohale, et kohtuistungi protokolli
lg 2 p 7 andmete kajastamata jätmine ei ole võrdsustatav protokolli puudumisega
Samuti on
lg-s 2 sätestatud olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega tegemist juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Teatud juhtudel võib nimetatud rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, kuid arvestades asjaolu, et kaitsja ei ole apellatsioonis näidanud, kas ja millises osas on
lg 2 p 7 rikkumine tunnistajate EE ja CC osas viinud ebaõige kohtulahendini, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seejuures ei ole kaitsja märkinud, et kohtuistungil toimuvat ei ole võimalik kontrollida helisalvestise abil. Olukorras kus kaitsja ei ole viidanud, et tal oli mingilgi moel takistatud kaitseõiguse teostamine, pole põhjust lugeda nimetatud menetlusõiguse rikkumist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
11.3 Süüdistatav asub seisukohale, et
lg 4 sätestab, et üldmenetluses toimuva kohtuistungi võib jätta erandjuhul salvestamata, kui vahetult enne istungit või istungi käigus ilmneb, et salvestamine on tehniliselt võimatu, ning kui kohus on veendunud, et istungi läbiviimine salvestamiseta on otstarbekas ja kohtumenetluse poolte huvidega kooskõlas. Kuivõrd tegemist oli tehnilise rikkega, siis ei olnud võimalik istungi algust salvestada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et
süstemaatilise tõlgendamise tulemusel tuleb vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle reeglina jätkuvalt lahendada
§s 158 sätestatud korras (vt 3-1-1-38-12). Süüdistatav ei ole esitanud maakohtule vastuväiteid protokolli sisu kohta ega esitanud taotlust protokolli parandamiseks, vaid esitas selle kohta teabenõude, mille osas maakohus ka
§-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt 3-1-1-122-05, p 7). Apellant ei ole apellatsioonis märkinud, kas nimetatud rikkumise näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või mitte ning mida selline rikkumine võis kaasa tuua. Kolleegiumil tuleb veelkord märkida, et kuigi teatud juhtudel võib kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud, mistõttu puudub kriminaalkolleegiumil alus tunnistada ilmnenud rikkumist oluliseks
11.4 Süüdistatava väide, et 5 ja
Süüdistatav on jätnud tähelepanuta, et
lg 1 kohaselt koostatakse protokoll kokkuvõtliku sõnastusena, mitte sõna-sõnalt nagu süüdistatav on kogu menetluse vältel nõudnud. Ebaõige on süüdistatava seisukoht, et kohus ei ole soovinud protokolle teha helisalvestise järgi, kuivõrd kohus on nõustunud ja viinud sisse parandused
lg 1 p 12 ega ka lg 2 rikkumistena, kuivõrd menetluse juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine ja taotluste rahuldamine või rahuldamata jätmine on asja arutava kohtu pädevuses. 12. Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsja ja süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Martin Rudsiti õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. 23
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanute ja tunnistajate ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 12.1 Kaitsja asub seisukohale, et süüdistusaktis pole nimetatud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik hinnata, kas antud juhul oli LL-le ja OO-le tekitatud kõnealune valu piisavalt intensiivne, et seda eraldivõetuna KarS § 121 järgi kvalifitseerida. Süüdistusaktis kirjeldatud Martin Rudsiti tegevus ei vasta seetõttu KarS § 200 objektiivsele koosseisule. Kaitsja on apellatsioonis asunud seisukohale, et kannatanu OO suhtes toimepandud vägivalla teod (tõukas korduvalt, väänas näppe ja lükkas pikali) on eraldiseisvad teod ning analüüsinud nimetatud tegusid eraldi. Kolleegiumil tuleb märkida, et kaitsja ei ole pööranud tähelepanu teo objektiivsele avaldumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-108, p 5; nr 3-1-1-15-08, p 15; 3-1-1-7-11, p 14 ja nr 3-1-1-61-15, p 11.1). 12.2 Süüdistatavale Martin Rudsitile on süüdistus esitatud selles, et ta tõukas korduvalt tema rahaga põgenemist takistanud OO, hakkas OO näppe ümber ukselingi lahti väänama, seejärel lükkas ta OO pikali nii, et kõrges eas OO kukkus põrandale parema puusa peale ja edasi selili, tundes Martin Rudsiti tegevuse tagajärjel füüsilist valu. Kriminaalkolleegium märgib, et taoline süüdistatava Martin Rudsiti tegevus kannatanu OO suhtes on toime pandud väga lühikese ajavahemiku jooksul ning ei ole ajalis-ruumiliselt eristatav, mistõttu on süüdistatava kogu käitumine vaadeldav objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisena. 12.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p 24
Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et
lg 1 sätestatu kohaselt kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustega nt nr 3-1-1-67-06, 3-1-1-125-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Toodud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi Martin Rudsiti etteheited kohtule, et otsuse 26
. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et
lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-06. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et süüdistatav ja tema kaitsja ei taotlenud LL kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist LL ristküsitlemisel antud ütluste
jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil, et kontrollida nende ütluste usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 12.11 Süüdistatav leiab, et kannatanu OO kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kolleegiumil tuleb nõustuda apellandiga, et kannatanu OO kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati
lg 1 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, mis puudutas 10- eurose rahatähe panekut kapile või letile ning isiku appi tulekut ja käe ukselingist lahti laskmist. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu OO kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ütluste omavaheline väiksem detailsus või erinevus ei ole käsiteltav ütluste vahel esineva vastuoluna ( vt 3-1-1105-06). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et ütluste avaldamine
lg 1 alusel on lubatud üksnes juhul, kui tunnistaja vastused erinevad oluliselt varem räägitust. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil ristküsitlusel antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtueelsel uurimisel ei ole temalt mingite asjaolude kohta täpseid küsimusi esitatud või teatud asjaolusid selgitatud või neile tähelepanu pööratud. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et ka küsimusi saab esitada erineva detailsusastmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Maakohus on põhjendanud OO ütluste usaldusväärsust ning kolleegium nõustub põhjendustega. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus ütluste erinevusest (täpsusest) ei ole ebaloogiline ja on usutav. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et kannatanu OO kohtuistungil antud ütluste perearsti juures käimise ja vigastuste fikseerimises osas, ei ole esitatud taotlust ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks, mistõttu ei ole mingeid vastuolusid tuvastatud, ega ole alust asuda seisukohale, et ütlused ei ole usaldusväärsed. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu OO kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste kardinaalsele vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 12.12 Kannatanute LL ja OO ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, 27
Süüdistatav jätab täielikult tähelepanuta maakohtu seisukoha, mille kohaselt kuulati ŠŠ üle kohtuistungil kannatanu seadusliku esindajana, mitte kui tunnistaja
lg 21 p 2 mõttes ning kohus arvestas ŠŠ ütlusi vaid kuriteoga tekitatud varalise kahju suuruse osas, mitte tõendamiseseme asjaolude osas (kd 5 lk 65 pöördel). Seega kõik süüdistatava viited kannatanu esindaja ütlustele ja ütluste vastuolulisusele tõendamiseseme asjaolude osas on ainetud, kuivõrd maakohus ei ole neile ütlustele tuginenud süüdistatava süüküsimuse lahendamisel. 12.15 Süüdistatav asub seisukohale, et ŠŠ poolt esitatud hagiavaldus on käsitletav
Kolleegium sellise süüdistatava seisukohaga ei nõustu ning märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud korduvalt, et tsiviilhagi avaldus ei ole
Tõepoolest võib lisaks ülekuulamisprotokollile tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada
lg 1 järgi tõendina ning sellega ei ole võimalik kontrollida NN ütluste usaldusväärsust. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et lisaks ülekuulamisprotokollile tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib avaldada
lg 3 kohaselt ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Ettekandes märgitu näol ei ole tegemist NN enda ütlustega sündmuse kohta, vaid ettekandes on kirjeldatud asjaolud, mida peale sündmust politseipatrullile avaldati, mistõttu ei ole võimalik seal kirjeldatud asjaolusid kasutada NN enda ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Antud juhul ei sisalda ettekanne NN enda ütlusi vahetult tajutu kohta, vaid talle teiste isikute poolt avaldatud esialgseid andmeid toimunu osas. Seejuures jätab süüdistatav taas tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei ole ettekannet ega tunnistaja NN ütlusi kasutanud tõendina KarS § 200 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuse tõendamisel. 12.20 Apellant Martin Rudsit leiab, et fototabelitest nähtuvalt ei ole võimalik, et klaasikillud said lennata leti peale ning võimalik ei ole klaasi peale hüpata ning teeb järelduse, et fototabelilt nähtav puru on sinna pandud ajal, mil klaasikillud on ära võetud. Apellandi Martin Rudsiti versioon (arvamus, oletus), kuidas fototabelitelt nähtuvat on võimalik tõlgendada ning arvamus, kuidas klaasikillud ei saa paikneda või kuidas ei ole võimalik klaasile hüpata, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, vaid tegemist on süüdistatava versiooniga asetleidnust. Erinevate abstraktsete versioonide kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellant esitanud või on esitatud tõenditest teinud meelevaldseid järeldusi. Ka ei ole eluline usutavus, millele viitab süüdistatav arvestatav iseseisva tõendina
lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab
lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, mitte oletustel. 12.21 Kohtukolleegium peab põhjendamatuks süüdistatava apellatsioonis tehtud etteheidet, et kriminaalasjas ei olnud algselt lisatud kõiki sündmuskohal tehtud fotosid. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et kõiki sündmuskohal tehtud fotosid ei ole lisatud sündmuskoha vaatlusprotokollile, ei tähenda seda, et kriminaalasjas ei ole kogutud kõiki tõendeid, mis võiksid asjas tähtsust omada. See, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks lisada kõiki sündmuskohal tehtud fotosid, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-28-14 p 18.2 märkinud, et tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Maakohus vaatles kõiki CD- plaadil olevaid fotosid ning tuvastas üheselt, et fotolt nr 2469 on näha leti ja seina vaheline vahe ning sealt pääseb leti taha, mistõttu ei välista need fotod süüdistatava apellatsioonis viidatud asjaolusid. 13. Süüdistatava väiteid, et uurija, kriminalist ja prokurör on fabritseerinud tõendeid ning tegemist on tema vastu suunatud vandenõuga, on maakohus käsitlenud põhjalikult otsuses (kd 5 lk 67-67 pöördel) ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega 30
lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Martin Rudsiti apellatsioonis toodud kokkuvõtva versiooni kohaselt oleks pidanud kannatanutel ja tunnistajatel olema teada koheselt tema isik, et hakata kokku leppima ütlusi, et just tema oli röövi toimepannud isikuks ja ka kriminalistil pidanuks olema teadmine Martin Rudsiti isikust, et hakata sündmuskohta muutma, et luua just Martin Rudsiti vastu tõendeid. Mitte keegi kannatanutest ega tunnistajatest ei osutanud koheselt röövi sooritanud isikule kui Martin Rudsitile ning sündmuskohale saabunud politseipatrullil puudus igasugune teadmine röövi sooritanud isikust, samuti puudus selline teadmine sündmuskohale saabunud kriminalistil, seega süüdistatava põhjendused teatud isikute kättemaksust ja tema röövis süüdi lavastamisest on ebaloogilised, ebausutavad ega ole tõsiseltvõetavad. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Martin Rudsiti käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava Martin Rudsiti väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. 14. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistatavale Martin Rudsitile inkrimineeritud kuriteo KarS § 318 osas on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 318 järgi põhjendamatu. Kaitsja viitab apellatsioonis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-11-63-13 p 12.2 ning asub seisukohale, et nimetatud lahend on asjassepuutuv ka käesolevas kriminaalasjas. Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis KarS § 318 järgi esitatud süüdimõistmise osas ei ole esitanud. Kolleegium märgib, et viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis toodud seisukoht ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv. Käesolevas kriminaalasjas ei esine Riigikohtu lahendis viidatud asjaolusid, mistõttu selles toodud seisukoht ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ega süüdistatava õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 318 järgi. Maakohus ei lugenud kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX tehtud kohtuotsust nr X-XXXXXXX ja määrust nr X-XX-XXXX tõendiks tuvastatud faktiliste asjaolude kohta antud kriminaalasjas, vaid on märkinud mida teistes asjades kohus on tuvastanud ning kes ja millises teos on tunnistatud süüdi (kd 5 lk 69 pöördel). Neile tuginevalt loeti kohtuotsusega ja määrusega tuvastatuks kuriteosündmuse kui sellise toimumine, mitte aga Martin Rudsiti ehk 31
S § 318 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel, et Martin Rudsit oli kannatanu kriminaalmenetluses ning tal puudusid seaduslikud ütluste andmisest keeldumise alused. Tuvastatud on ka kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumises aeg ja koht, milleks on kannatanu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.