← Eesti

2-18-105059/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember
  2. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-18-105059 Tsiviilasi Credit.ee OÜ hagi Estic OÜ vastu võla väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 4731,67 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: Credit.ee OÜ; registrikood 11898079; asukoht F. Tuglase tn 19, Tartu linn, Tartu linn, 51014, Tartumaa. Hageja esindaja: Veronika Štroman; e-post jurist@credit.ee Kostja: Estic OÜ; registrikood 12049388; asukoht Papli 4, Tõrvandi alevik, Kambja vald, 61715, Tartumaa. Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige Andrus Armulik; epost andrus@estic.ee Menetlus kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada Credit.ee OÜ hagi Estic OÜ vastu võla väljamõistmiseks.
  4. Mõista Estic OÜ-lt Credit.ee OÜ kasuks välja: 2.
  5. 4051 (neli tuhat viiskümmend üks) eurot 67 senti (sealhulgas põhivõlg 2000 eurot, intress 66 eurot 67 senti, võla sissenõudmise kulud 35 eurot, viivis alates
  6. novembrist 2017 kuni
  7. detsembrini 2018 summas 1950 eurot); 2.
  8. viivis tasumata põhivõlalt alates
  9. detsembrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni määras 0,25% päevas.
  10. Estic OÜ vastutab resolutsiooni punktis 2 nimetatud kohustuste täitmise eest solidaarselt Allan Roioga Tartu Maakohtu poolt
  11. juunil
  12. a tsiviilasjas nr 2-18-105059 tehtud tagaseljaotsuse resolutsiooni punktis 2 märgitud ulatuses.
  13. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  14. Jätta Estic OÜ vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud Estic OÜ kanda.
  15. Mõista Estic OÜ-lt Credit.ee OÜ kasuks välja menetluskulu 450 (nelisada viiskümmend) eurot. 1
  16. Estic OÜ vastutab resolutsiooni punktis 6 nimetatud kohustuste täitmise eest solidaarselt Allan Roioga Tartu Maakohtu poolt
  17. juunil
  18. a tsiviilasjas nr 2-18-105059 tehtud tagaseljaotsuse resolutsiooni punktis 7 märgitud ulatuses.
  19. Mõista Estic OÜ-lt Credit.ee OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Apellatsioonkaebuse esitamine Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. KIRJELDAV OSA
  20. Credit.ee OÜ (hageja) esitas
  21. märtsil 2018 Pärnu Maakohtule Estic OÜ (kostja I) ja Allan Roio (kostja II) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna kostjad esitasid makseettepanekule vastuväite.
  22. Hageja esitas
  23. mail
  24. a Tartu Maakohtule kostjate vastu hagi, milles palub mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja põhivõla 2000 eurot, intressi 66,67 eurot, võla sissenõudmise kulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 805 eurot. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt alates
  25. maist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni määras 0,25% päevas. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja I sõlminud XX.XX.XXXX. a laenulepingu nr XXX. Hageja andis kostjale I laenu 2000 eurot. Laenult tuli tasuda intressi 40% aastas. Laen tuli tagasi maksta
  26. märtsil
  27. a. Kuna kostja ei suutnud laenu tähtajaks tagasi maksta, pikendasid pooled laenu tagastamise tähtaega kaheksal korral. Kostja on tasunud laenulepingu järgi 1070 eurot. Laekunud summad on arvestatud laenu pikendamise tasude katteks 940 euro ulatuses ja viivise katteks 130 euro ulatuses. Kostja I ei ole laenu ega intresse hagejale tagasi maksnud. Hageja ja kostja II on sõlminud käenduslepingu. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.
  28. Kostja I vaidleb hagile vastu. Kostja I kontolt on tehtud hagejale makseid kahel korral, kokku summas 240 eurot. Kostja I on lepingut seega pikendanud kahel korral. Kostja II kontolt on tehtud samuti makseid 700 euro ulatuses. Samas ei saa neid makseid arvestada lepingu 2 pikendamise tasude katteks. Kostja II, kes oli käendaja, ei omanud õigust lepingut pikendada. Kostja II tehtud maksed tuleb seega arvestada laenu põhiosa katteks. Hageja poolt viivise katteks arvestatud 130 eurot tuleb samuti arvestada laenu põhiosa katteks. Põhivõla suurus on seega 1170 eurot. Hageja viivise nõue tuleb sellest tulenevalt ümber arvestada. Hageja on saatnud kostjale 1 lepingu ülesütlemise teated ja hagihoiatuse aadressile XXX. Äriregistri andmetel oli kostja I aadress muudetud juba
  29. novembrist
  30. Hageja ei ole lisaks tõendanud, et ta on kirjad ka tegelikult saatnud.
  31. Kostja II, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei vastanud kohtule tähtaegselt. Kohus rahuldas
  32. juuni
  33. a tagaseljaotsusega kostja II vastu esitatud hagi osaliselt. KOHTU PÕHJENDUSED
  34. Pooled on XX.XX.XXXX. a sõlminud laenulepingu nr XXX (tl 64-72, 149-151) (edaspidi: laenuleping). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on andnud laenulepingu alusel kostjale laenu summas 2000 eurot. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks hagejale 1070 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, milliste laenulepingust tulenevate kohustuste katteks tuleks kostja tasutud 1070 eurot arvestada.
  35. Hageja ja kostja on mõlemad äriühingud. Hageja ei ole seega sõlminud laenulepingut võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses tarbija, so füüsilise isikuga. Tegemist ei ole seega VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingule ei ole seega võimalik kohaldada tarbijakrediidilepingutele kohalduvaud sätteid.
  36. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tagastama laenusumma 2000 eurot ja intressi 66,67 eurot hiljemalt
  37. märtsil
  38. a (tl 65). Hageja ja kostja vahel
  39. märtsil
  40. a peetud telefonivestluse helisalvestisest nähtuvalt on hageja ja kostja leppinud kokku, et hageja kohustub pikendama laenulepingust tuleneva laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtaega 30 päeva võrra kuni
  41. aprillini 2017 ning kostja kohustub tasuma viivise perioodi
  42. märts 2017 kuni
  43. märts 2017 summas 10 eurot ja laenulepingu pikendamise tasu hiljemalt
  44. aprilli
  45. Hageja on lisaks saatnud
  46. märtsil
  47. a kostja laenulepingus märgitud e-posti aadressile ekirja laenulepingu pikendamise tasu suuruse ja maksetingimuste kohta (tl 134). Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on laenulepingu pikendamise tasu ja viivise kokkulepitud ajal ja kokkulepitud suuruses tasunud. Hageja ja kostja olid
  48. märtsil
  49. a seega sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkulepe. Kuivõrd kokkulepe sisaldab poolte andmeid ning on sõlmitud viisil, mis võimaldab selle püsivalt kirjalikult taasesitada, siis oli see sõlmitud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 mõttes kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis.
  50. Hageja on edastanud kostjale
  51. aprillil 2017,
  52. mail 2017,
  53. juunil 2017,
  54. juulil 2017,
  55. augustil 2017,
  56. septembril 2017 ja
  57. novembril
  58. a laenulepingu pikendamise tingimused (tl 137, 141 - 146, 74 - 85). Laenulepingu pikendamise tingimused näevad ette poolte andmed, laenu ja intresside tasumise uue tähtaja ning tasu laenu pikendamise eest. Laenulepingu pikendamise tingimuste kohaselt jõustub kokkulepe ajast, mil laenusaaja tasub lepingu pikendamise tasu laenuandja pangakontole. Kohus leiab, et laenulepingu pikendamise tingimused on VÕS § 16 lg 1 mõttes ettepanek sõlmida laenulepingu pikendamise kokkulepe. Laenulepingu pikendamise tingimused on edastatud kostjale e-posti teel laenulepingus märgitud kostja e-posti aadressil, so TsÜS § 79 mõttes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 3 Kohus leiab, et laenulepingu pikendamise tingimuste punktist 3 ja VÕS § 20 lõikest 1 tulenevalt saab laenulepingu pikendamise tasu hageja kontole kandmist pidada nõusolekuks sõlmida laenulepingu pikendamise kokkulepe. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja
  59. aprillil
  60. a ja
  61. mail
  62. a tasunud oma pangakontolt hagejale kaks korda 120 eurot. Kostja on makse selgitusse märkinud „Laenuleping nr. 20170125/06, laenu pikendamine“. Kostja on märkinud viitenumbriks laenulepingu pikendamise tingimustes märgitud viitenumbri. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt on
  63. juunil
  64. a,
  65. juulil
  66. a,
  67. augustil
  68. a,
  69. septembril
  70. a ja
  71. novembril
  72. tasutud Marta Roio kontolt hagejale kolm korda 120 eurot, üks kord 125 eurot ja üks kord 215 eurot. Makse selgitusse on märgitud samuti „Laenuleping nr. 20170125/06, laenu pikendamine“. Viitenumbriks on samuti märgitud laenulepingu pikendamise tingimustes märgitud viitenumber. Hageja kontole kantud summade suurus, makse selgitus ning lisatud viitenumber viitavad sellele, et makse on tehtud laenulepingu pikendamise tasu eest. Kuivõrd kostja ei pidanud laenulepingu pikendamise tingimuste kohaselt laenulepingu pikendamise tasu isiklikult maksma, võis seda VÕS § 78 lg 1 järgi kostja eest teha ka kolmas isik. Asjaolu, et
  73. juunil
  74. a,
  75. juulil
  76. a,
  77. augustil
  78. a,
  79. septembril
  80. a ja
  81. novembril
  82. a üle kantud laenulepingu pikendamise tasud on makstud Marta Roio kontolt, ei välista seega seda, et makse oli tehtud laenulepingu pikendamise tasu maksmiseks. Kostja on laenulepingu pikendamise tasu maksmisega andnud seega nõusoleku laenulepingu pikendamise kokkulepete sõlmimiseks. Kostja on ka
  83. märtsi
  84. a e-kirjas märkinud, et tellimused osamaksete tähtaja pikendamiseks olid kostja poolt aktsepteeritud. Kohus märgib, et kostja nimel lepingu ja lepingu pikendamise kokkulepped sõlminud Allan Roio oli äriregistrisse kostja juhatuse liikmena kantud
  85. märtsist 2013 kuni
  86. maini 2018 (tl 151). Seega oli tal esindusõigus kostja nimel nimetatud lepingute sõlmimiseks.
  87. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu pikendamise kokkulepped laenulepingu üldtingimuste p 8.3 mõttes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Laenulepingu pikendamise tasu on tasu raha kasutamise eest ajal, mil laenu ja intresside tasumise tähtaeg on edasi lükatud. Tegemist on seega sisuliselt intressiga, st krediidisaaja lepingujärgse põhikohustusega. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu antud juhul tarbijakrediidilepingutele sätestatud piirangud intressi määra osas. Laenulepingu pikendamise tasu kokkulepped ei ole ka VÕS § 42 lg 1 alusel tühised, kuivõrd kokkulepet, mis puudutab lepingu põhilist eset või üleantu väärtuse ja selle hinna suhet, ei loeta VÕS § 42 lg 2 järgi ebamõistlikult kahjustavaks. Hagejal oli seega õigus saada kostjalt lisaks laenu põhiosale ja intressile ka laenulepingu pikendamise tasu maksmist vastavalt sõlmitud kokkulepetele kokku summas 940 eurot [(120 *7) + 100 ] eurot.
  88. Laenulepingu ja VÕS § 113 lg 1 järgi on hagejal laenu tagasimaksmisega viivitamise korral õigus nõuda kostjalt viivist 0,25% päevas. Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidiga, ei kohaldu poolte lepingule VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud viivisemäära piirang. Kuivõrd tegemist on majandustegevuses sõlmitud lepinguga, ei saa viivisemäära pidada ka tüüptingimusena tühiseks. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu
  89. aprilli
  90. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Praegusel juhul on viivisemääraks 0,25% viivitatud summast päevas, st tegemist on samas suurusjärgus viivisega. 4 Laenulepingu kohaselt pidi kostja laenu ja intressid tagasi maksma
  91. märtsil
  92. Hageja ja kostja sõlmisid esimese laenulepingu pikendamise kokkuleppe alates
  93. aprillist
  94. Kostja oli laenu tagasimaksmisega seega viivituses kaks päeva.
  95. augustil
  96. sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkuleppe kohaselt kohustus kostja laenu ja intressid tagasi maksma
  97. septembriks
  98. Kostja ei tagastanud laenu ega intressi, vaid sõlmis
  99. septembril
  100. a uue laenulepingu pikendamise kokkuleppe. Kostja oli laenu tagasimaksmisega seega viivituses ühe päeva.
  101. septembri
  102. a laenulepingu pikendamise kokkuleppe kohaselt pidi kostja laenu ja intressid tasuma
  103. oktoobril
  104. Kostja ei tagastanud laenu ega intressi, vaid sõlmis
  105. novembril
  106. a uue laenulepingu pikendamise kokkuleppe. Kostja oli laenu tagasimaksmisega seega viivituses kakskümmend kolm päeva. Hageja võis seega kostjalt nimetatud ajavahemike eest nõuda viivise tasumist summas 130 eurot (2000 *0,25 * 26 / 100) eurot.
  107. Kuna tegemist ei ole tarbijaga sõlmitud laenulepinguga, siis ei saa laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise järjekorda määrata VÕS § 415 lg 2 ega laenulepingu üldtingimuste p 3.18 alusel. Laenulepingu üldtingimuste p 3.17 järgi loetakse lepingust tulenevate kohustuste täitmise käigus laenuandjale laekunud summade arvelt esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress ning lõpuks laenusumma. Kostja poolt
  108. aprillil
  109. a tasutud 130 eurot tuleb seega arvestada 10 euro ulatuses sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja 120 euro ulatuses lepingu pikendamise tasu katteks. Kostja poolt
  110. aprillil
  111. a,
  112. mail
  113. a,
  114. juunil
  115. a,
  116. juulil
  117. a ja
  118. augustil
  119. a tasutud 120 (kokku 5 * 120) eurot tuleb arvestada lepingu pikendamise tasu katteks. Kostja poolt
  120. septembril
  121. a tasutud 125 eurot tuleb arvestada 5 euro ulatuses sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja 120 euro ulatuses lepingu pikendamise tasu katteks. Kostja poolt
  122. novembril
  123. a tasutud 215 eurot tuleb arvestada 115 euro ulatuses viivise katteks ning 100 euro ulatuses lepingu pikendamise tasu katteks. Kostja ei ole seega laenusumma ja intressi katteks makseid teinud.
  125. novembril
  126. a sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkuleppe kohaselt pidi kostja laenu ja intressid tagastama
  127. novembril
  128. a. Kostja ei ole laenu ega intresse tagasi maksnud ega täiendavaid laenulepingu pikendamise kokkuleppeid sõlminud. Hageja võib seega nõuda kostjalt laenulepingu ja VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel laenu tagastamist ja laenulepingus kokkulepitud intresside tasumist. Kostja on olnud laenu ja intressi tagasimaksmisega viivituses alates
  129. novembrist 2017, so kuni otsuse tegemiseni 390 päeva. Hageja võib laenulepingu ja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt kuni kohtuotsuse tegemiseni viivist 1950 (2000 * 0,25 * 390 / 100) eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest võib hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi nõuda viivist põhivõlalt määras 0,25% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Kuna hageja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 1131 lg 1 alusel nõuda võla sissenõudmise kulude hüvitamist summas 35 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks seega välja mõista põhivõlg 2000 eurot, intress 66,67 eurot, võla sissenõudmise kulu 35 eurot, viivis alates
  130. novembrist 2017 kuni
  131. detsembrini 2018 summas 1950 eurot ning viivis tasumata põhivõlalt alates
  132. detsembrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni määras 0,25% päevas. Tartu Maakohus on
  133. juuni
  134. a tagaseljaotsusega mõistnud Allan Roiolt kui käendajalt välja põhivõla 2000 eurot, intressi 66,67 eurot, võla 5 sissenõudmise kulu 35 eurot ja viivise alates
  135. novembrist 2017 kuni
  136. juunini 2018 summas 1080 eurot ja viivise tasumata põhivõlalt alates
  137. juunist 2018 kuni põhivõla tasumiseni määras 0,25% päevas, ent kokku mitte rohkem kui 2968,33 eurot. Kostja ja Allan Roio vastutavad VÕS § 145 lõikest 1 tulenevalt nimetatud kohustuste eest osas, milles need kattuvad, solidaarselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 400 eurot ja esindajatasu 50 eurot, kokku 450 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ning mahtu, on hageja esindajakulu 50 eurot kohtu hinnangul põhjendatud. Kuna menetluskulud jäid kostja kanda, tuleb hageja menetluskulud summas 450 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja vastutab TsMS § 165 lõikest 3 tulenevalt menetluskulude eest tasumise eest solidaarselt Allan Roioga. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.