Obsah (6)

§ 143§ 145§ 149§ 195§ 189§ 113

Tsiviilasi nr 2-17-132391 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2018. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-1323

) § 143 lg 1). Käenduslepingus oli kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (4631 eurot), seega on käendusleping kehtiv (

§ 143lg 2).

5.3.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sealhulgas viivise maksmise eest.

§ 149

lg 1 kohaselt käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. 5.

1. Kohus märgib esmalt, et asjaolu, et laenulepingus ei olnud käenduslepingu sõlmimist ette nähtud, ei tähenda, et kui käendusleping siiski sõlmitakse, ei ole käendajalt õigust nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. 5.
2. Tagatislepingu üldtingimustest nähtuvalt (p 1.6) tagatise realiseerimine tagatisega tagatud nõuete rahuldamiseks oli laenuandja õigus ja mitte kohustus. Seega puudub käendajal õigus nõuda, et enne tema vastu nõude maksmapanekut realiseeritaks tagatis. Lisaks on hageja põhjendanud, et nõuet ei ole võimalik tagatise arvelt maksma panna. Nimelt on hageja põhivõlgnikult sõiduki tagastamist nõudnud, kuid seda ei ole tehtud; põhivõlgniku sõnul on sõiduk viidud Soome ning see on sõidukõlbmatu. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et käendaja vastu nõude maksmapanekut ei välista asjaolu, et tagatis on realiseerimata. 5.
3. 31.01.2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-21710 p-des 48-49 Riigikohus selgitas, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Riigikohus leidis, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: - käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; 3 - käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; - käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; - eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Riigikohus ei välistanud, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Kohus on kostjale TsÜS § 86 lg 1 alusel käenduslepingu tühisuse eeldusi vastuolu tõttu heade kommetega selgitanud, kuid kostja ei ole kohtule näidanud ega tõendanud, et nimetatud eeldused oleksid täidetud. Kohus leiab, et laenuandjal ei olnud kohustust käendaja maksevõime kohta andmeid koguda. Asjaolu, et laenuandja ei selgitanud enne käenduslepingu sõlmimist välja kostja majanduslikku seisundit iseloomustavaid asjaolusid, ei too kaasa käenduslepingu tühisust. 5.
4. Laenulepingu kohaselt laenusummaks oli 3192,75 eurot, millest 222,75 eurot arvestati lepingutasu katteks ning 2970 eurot maksti laenusaaja kohustuste katteks välja TambetTelvis Tanilsoole. Laenulepingu eritingimuste p 3 kohaselt intressimäär oli 3,50% kuus, 42% aastas. Laenusaaja kohustus tagastama laenu ja tasuma intressi maksegraafiku alusel 26.05.2016 kuni 26.02.
5. Vaidlus puudub selles, et 6.09.2017 ülesütlemisavaldusega (tl 60) ütles laenuandja laenulepingu üles, kuna laenusaaja rikkus oluliselt tagatislepingut. 5.8.

§ 195

lg 5 kohaselt lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt

§-des 189–191 sätestatut.

§ 189

lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. 5.9. Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena tagastamata laenusumma 3023,58 eurot ning viivise summas 863,53 eurot. Kostja ei ole põhivõlgnevuse ega viivise summale vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et põhinõude osas on hagi põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 3023,58 eurot. Viivisenõude osas kohus leiab, et see kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist lepinguga ettenähtud intressimääras, kuid kasutanud viivise arvutamiseks ümardatud viivisemäära 0,12% päevas. Sellisel juhul kujuneks aastaseks viivisemääraks 43,8%, mis on kokkulepitud intressimäärast enam. Arvestades viivist lepingujärgses intressimääras ilma seda ümardamata, saab kohus viiviseks alates 7.09.2017 kuni 3.05.2018 831,53 eurot (3023,58 eurot x 239 päeva x 42% aastas / 365 päeva). Eeltoodut arvestades mõistab kohus 4 kostjalt hageja kasuks välja viivise 831,53 eurot ning jätab hagi seda ületava viivise 32 euro (863,53 eurot - 831,53 eurot) osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 6. Arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 325 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasus hageja riigilõivu 141,35 eurot ning hagiavalduse esitamisel täiendavalt 183,65 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud seaduses sätestatud ulatuses, seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 325 eurot. Kohus märgib, et maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu (141,35 eurot) ulatuses vastutab kostja solidaarselt Taavi Kiviga, kellelt on maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv välja mõistetud 13.04.2018 maksekäsuga. 5.06.2018 määrusega on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. See tähendab, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend taotlejate kahjuks (vt Riigikohtu 13.02.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik 5