← Eesti

3-17-756/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-756 Haldusasi N-Terminaal Hulgi aktsias

§ 29

lg 1 ja 3 ning § 31 lg 1 ei räägi midagi sellest, et mahaarvamise keelamise eelduseks on kaebaja poolne kasu saamine või tehingute majanduslik loogika jne. 5.

  1. Maksuhaldur ei pea kaebajale selgitama ja dikteerima, kuidas tuvastada isikuid kellega tehinguid tehakse. Olukorras, kus tehingute maksumus on kokku ca 2,5 miljonit eurot, ei saa pidada tavapäraseks, et kaebaja ei tunne mingit huvi selle vastu, kes on tehingupartneri seaduslik esindaja. Maksuhaldur on selgitanud kontrollakti punkti 1.1.2.3 e-posti teel saadetud dokumentide ebausaldusväärust ning jääb selle seisukoha juurde. Ka G. Laryushini isikut tõendava dokumendiga seotud asjaolusid on maksuhaldur analüüsinud kontrollakti punktis 1.1.2.4 ning asunud sisukohale, et tegemist on dokumendiga, mida ei ole tehtud isikuga kohtudes, et tuvastada, kas tegemist on OÜ Bundes Invest seadusliku esindajaga või mitte. Nimetatud dokument, täpselt samasugusel kujul esitati maksuhaldurile ka teise isiku maksumenetluses, mis viitab sellele, et nimetatud dokumenti jagati seotud isikute, tuttavate vahel vastavalt vajadusele. Tegemist ei ole tõendiga, mis kinnitaks, et tehingupartner on tuvastatud ning tegemist on OÜ Bundes Invest seadusliku esindajaga. Kaebaja selliseid tõendeid esitanud ei ole, mistõttu on põhjust pidada usaldusväärseks G. Laryushini selgitusi selle kohta, et ta pole kaebaja esindajatega kohtunud. Samuti ei nähtu kaebaja väidetest asjaolusid, mis sunniksid arvama, et G. Laryushin on maksuhaldurile andnud valeütlusi. Vastustaja rõhutab, et G. Laryushini ära kasutamine teiste isikute huvides, ei ole midagi tavapäratut. Sarnaseid juhtumeid on maksuhalduri praktikas korduvalt ette tulnud just kütusevaldkonnas, kus variisikud annavad oma ID kaardi teise isiku kätte ning hiljem alles selgub, et seda on pahatahtlikult ära kasutatud. Eelneva aga ainult kinnitab G. Laryushini ütluste usaldusväärsust. 5.
  2. Usaldusväärselt on tuvastatud, et kütuse müüjaks ei olnud OÜ Bundes Invest ja kaebaja oli sellest teadlik. Tehingute toimumist ei kinnita seaduslik esindaja, puuduvad tõendid, et OÜ-l Bundes Invest oleks olnud kütust mida müüa ning äriühing ei deklareeri ka ise käivet kaebajaga. Puudused arvetes ainult kinnitavad seda. Et kütus eksisteeris, ei tähenda seda, et kütuse müüjaks oli arvel näidatud isik. Kui kaebaja oleks tõepoolest OÜ Bundes Invest seadusliku esindajaga kohtunud, oleks ta aru saanud, et tegemist ei ole isikuga, kes reaalselt suudab tegutseda ja tegutseb kütuse turul. Vastustaja hinnangul kaebaja esindajad lihtsalt valetavad. Samuti ei ole 6

(14)usutav, et kaebajale jäeti mulje, et tegemist on OÜ Bundes Invest seadusliku esindajaga. Ja kui see nii oli, siis oleks loogiline, et see nn seaduslik esindaja oleks kinnitanud omakäeliselt koopia isikut tõendavast dokumendist. Arvestades, et täpselt samasugune koopia, mis oli kaebajal, oli olemas ka Ecodiesel Osaühingul, võib üpris kindlalt väita, et omavahel seotud isikud lihtsalt jagasid seadusliku esindaja elamisloa koopiat, et näilikke tehinguid natukenegi usaldusväärsemaks muuta. Vastustaja hinnangul viitab asjaolu, et R.M. teavitas kaebajat, et OÜ Bundes Invest omab tema laos kütust, sellele, et kaebaja ei soetanud arvel näidatud isikult kütust. R.M. ei ole OÜ Bundes Invest seaduslik- ega volitatud esindaja, seega puudus tal igasugune õigus informeerida kaebajat sellest, kelle kaupa ta oma laos ladustab. Pigem viitab see sellele, et ilmselt Lätist, Leedust jõudis kaup lattu ning R.M. teavitas kaebajat, et tema kaup on kohal. Kütus mis lattu jõudis oli ilmselt juba kaebaja oma ja see toodi just kaebajale, mitte OÜ-le Bundes Invest. Eelnevat arvestades S.P. selgitused, et kütuse lattu vedamist korraldab M. M., ainult kinnitab maksuhalduri seisukohta, et kogu tegevust juhtis ja kontrollis kaebaja. Arvestades, et M. M. korraldas kütuse lattu vedamist, tundub ka täiesti loogiline, miks R.M. võttis kaebajaga ühendust, et teada anda, et kaup on laos – kaebaja poolt korraldatud kütus oli ju lattu jõudnud ehk kaebaja võis nüüd sellele järgi minna. Ja kuna M.M. korraldas kauba lattu vedamist, siis pole siin midagi tavapäratut, et R.M. teadis öelda, et kauba saabudes võis ka M.M. laos kohapeal olla. 5.
  1. Ka kütuse üleandmisega seotud asjaolusid on maksuhaldur põhjalikult analüüsinud kontrollakti punkti 1.1.2.
  2. alapunktis
  3. Maksuhaldur tuvastas, et OÜ Bundes Invest ei ole lattu kütust toonud ja seega puudus ka võimalus kaebajale kütust üle anda. Tõsiseltvõetavad ei ole ka kaebaja väited, et OÜ Bundes Invest soetas kütuse tundmatult kolmandalt isikult, kuna tõendid kütuse soetamise kohta puuduvad. Vastupidi, maksuhaldur on tuvastanud, et OÜ Bundes Invest ei kinnita tehingute toimumist ning põhjust on eeldada, tuvastatud asjaoludele tuginedes, et tegemist on reaalselt mitte tegutseva äriühinguga. Tuvastamist on leidnud aga see, et kütust on toodud Läti ja Leedu numbrimärkidega autodega lattu, kus see anti üle kaebajale. Seega on äärmiselt tõenäoline, et kaebaja on tegelikult kütuse soetanud otse Leedust ja Lätist ning sisendkäibemaksu tekitamise eesmärgil on tehingusse lisatud äriühingud, kes reaalselt ei tegutsenud. Tehingute näilikkust kinnitavad ka asjaolud, mis on seotud vastavussertifikaadiga. Kaebajat ei huvitanud üldse, kas tegemist on nõuetele vastava kütusega või mitte, milline aga iseloomustab just näilikke tehinguid, sest tegelike tehingute puhul tahab ostja olla kindel selles, et talle müüakse nõuetele vastavat kütust. Kaebajal puudus vajadus nõuetekohase sertifikaadi järele, sest kaebaja teadis täpselt, mis kütusega on tegemist ja kuskohast see tuuakse ning kas see vastab nõuetele või mitte. 5.
  4. Mis puudutab kaebaja etteheiteid keskmise hinna metoodika osas, siis kaebaja esitatud pakkumused ei lükka kuidagi ümber maksuhalduri järeldusi. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et maksuhalduri tuvastatud keskmine hind oleks täiesti vale. 5.
  5. Ka faktooringulepingute seonduvalt on maksuhaldur kontrollakti punktis 1.1.2.3 põhjendatult jõudnud seisukohale, et Monterox OÜ-d ja Intervecta OÜ-d kasutati rahaliste vahendite välja viimiseks. Umbes pool kaebaja poolt tasutud summast võeti sularahas välja, mis muudab seisukoha, et raha sai tagasi liikuda kaebajale, väga tõenäoliseks. Vastustaja hinnangul kõik tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et tegemist ei ole reaalsete tehingutega, mis omakorda ainult kinnitab maksuhalduri seisukohta, et kaebaja ei ole reaalselt OÜ-ga Bundes Invest tehinguid teinud. 7
(14)5.
  1. Maksuhaldur on maksuotsuses tuvastanud, et perioodi aprill-mai 2015 deklaratsioonide kohaselt tekib isikul ca 400 tuh käibemaksukohustus, enammakset kaebajal ei teki. Sellest tulenevalt saab kaebaja enammakset ja sellelt tasumisele kuuluvat intressi nõuda siis, kui halduskohus tühistab käesoleva maksuotsuse ning kaebajal tekib enammakse. Samuti ei pea kaebaja seda eraldi taotlema, sest maksuotsuse tühistamisel arvestab maksuhaldur ise intressid, mida kaebajal on õigus saada. 5.
  2. Vastustaja nõustub, et maksuotsuse punkt 4 sõnastus ei ole kõige õnnestunum, kuid sellest on selgelt arusaadav, et tasumisele kuuluvat summat on vähendatud kaebaja enammaksete arvelt summas 69 899,25 eurot. Vastustaja hinnangul ei ole oluline millise kohtumääruse alusel konkreetsed summad on eelarestitud ja seda just seetõttu, et kohtumäärus annab maksuhaldurile õiguse enammaksed arestida, kuid see pole kohustus. Viimane tähendab aga seda, et maksuhaldur võib iga hetk eelaresti maha võtta ning selle tasaarvestada olemasolevate maksuvõlgadega. Vastustaja hinnangul on kõikide enammaksete arvelt maksuvõla vähendamine soodne ka kaebajale, sest see tähendab omakorda seda, et tasumata summadelt tekkivad intressid on võimalikult väiksed. 5.
  3. 31.08.2017 toimunud kohtuistungil jäi maksuhaldur maksuotsuses ja kontrollaktis ning senises menetluses toodud seisukohtade juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kohus leiab, et maksuotsus (kaebuse lisa 3; maksuhalduri lisa 1) on õiguspärane ja kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kuigi ükski maksuotsuses tuvastatud asjaolu või järeldus eraldi võetuna ei ole piisav põhjendamaks kahtlust, et kaebaja teadis, et OÜ Bundes Invest ei ole kütuse tegelik müüja, on maksuhaldur õigesti arvestanud tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid kogumis ning selliselt tuleb neid hinnata ka kohtumenetluses.
  5. Maksuhaldur on vaidlustatud maksuotsuses ja selle aluseks olevas kontrollaktis (kaebuse lisa 1 ja maksuhalduri lisa 5) piisavalt põhjendanud, miks on alust mõistlikuks kahtluseks, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Bundes Invest ei ole kütuse tegelik müüja ning maksuhalduri järeldused selles osas on kohtule usutavad. Maksuhaldur on tuginenud asjakohastele õigusnormidele, esitanud maksuotsuses ja selle osaks olevas kontrollaktis tõendite analüüsi ja järeldused ning vastanud kaebaja eriarvamuse väidetele. Kuna kaebuse väited kattuvad suuresti kontrollakti peale esitatud eriarvamusega (kaebuse lisa 2 ja maksuhalduri lisad 6–13) ja kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud uusi tõendeid (v.a kaebuse lisad 8 ja 9, mis tõendavad vaidlusalusel ajavahemikul kütuse hinda), tugineb kohus kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 ka maksuotsuse ja selle osaks oleva kontrollakti põhjendustele, neid kõiki üle kordamata. Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
  6. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuotsus on formaalselt õigusvastane, kuna selles esinevad põhjendamispuudused ning maksuhalduri järeldused tuginevad tõendite kogumile. 7.
  7. Tõendite kogumile tuginemine ja sellisel tõendite hindamine on tuletatav MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest, mille kohaselt on maksuhaldur kohustatud arvestama maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid, aga ka MKS
  8. peatükis sätestatud tõendite kogumise põhimõtetest. Kui maks määratakse tõendite kogumile tuginedes, ei piisa selle ümberlükkamiseks iga üksiku asjaolu olulisuse kahtluse alla seadmisest, 8
(14)vaid maksukohustuslane peab esitama eluliselt usutava versiooni koos asjakohaste tõenditega, mis selgitaks maksuhalduri välja toodud ebakõlasid ja muudaksid usutavaks tehingu toimumise raamatupidamisdokumentidel kajastatud viisil. Maksumenetluses tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid kogumis kinnitavad maksuotsuse järelduste õigsust. 7.
  1. Maksuotsust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et sellele ei ole lisatud tõendeid, millele nii maksuotsuses kui ka kontrollaktis viidatakse. Haldusaktile tõendite lisamise kohustust ei tule HMS-ist, MKS-ist ega ka väljakujunenud kohtupraktikast. MKS-ist tulenevalt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase algatusel väljastama talle tema kohta kogutud andmed (MKS § 14 lg 1). Vaidlust ei ole, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile taotlust maksumenetluses kogutud tõendite saamiseks. Seega ei saa maksuhaldurile ka ette heita, et maksuhaldur oleks alusetult keeldunud maksumenetluses kogutud tõendite avaldamisest kaebajale. 7.
  2. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et maksuotsus on motiveerimata. Arvestades, et maksuotsus ei ole kaalutlusotsus, siis vastab maksuotsus MKS § 46 ja § 95 ning kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendamise miinimumnõuetele. Kohtupraktika kohaselt peab haldusakt juhul, kui selles viidatakse põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (Riigikohtu 11.05.2015 otsus nr 3-3-1-90-14, punkt 17). Mõnele teisele dokumendile viitamise korral peab kokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt mh Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, punkt 25 ja selles viidatud kohtupraktika). Lisaks on Riigikohus toonud välja, et maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus isiku osalemisest maksupettuses ning välja tuleb tuua need asjaolud ja tõendid, mis kahtlust põhjendavad (Riigikohtu 04.06.2013 otsus 3-3-1-15-13, punkt 10). Praegusel juhul on need nõuded täidetud. Maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma (Riigikohtu 14.12.2016 otsus 3-3-1-77-16, punkt 16). Maksuhaldur on maksuotsuse faktilise alusena toonud maksuotsuse punktis 2 välja, et kaebaja pidi olema teadlik, et kütuse tegelikuks müüjaks ei ole OÜ Bundes Invest. Samas punktis on maksuhaldur toonud välja ka maksuotsuse õigusliku aluse. Samuti nähtub maksuotsusest selle põhikaalutlused ning ehkki maksuotsus sisaldab viiteid kontrollaktile, kus on toodud asjaolude täpsem kirjeldus ning tõendid, millele tuginedes maksuhaldur maksuotsuse faktilise asjaolu tuvastas, siis on selline praktika kooskõlas HMS § 56 lg-ga
  3. Maksuotsusest nähtuvalt on maksumenetluses antud kaebajale võimalus esitada vastuväited maksuotsuse aluseks olevas kontrollaktis toodule ning maksuhalduri seisukohad kaebaja vastuväidetele on toodud maksuotsuse p-s
  4. Kohtule ei nähtu, et maksuotsus ja selle aluseks olnud kontrollimenetlus oleks formaalselt vastuolus MKS §-dega 10–13, §-ga 46 ning §-ga
  6. Kaebaja hinnangul on maksuotsus ka sisuliselt õigusvastane, kuna kaebaja ei teadnud, et OÜ Bundes Invest ei olnud kütuse tegelik müüja. Vastupidiselt kaebajale on aga kohus maksuhalduri põhjenduste pinnalt veendunud, et kaebaja oli teadlik, et
  7. aasta aprill–mai OÜ Bundes Invest arvete alusel ostetud kütuse müüjaks ei olnud OÜ Bundes Invest ning et kaebaja kasutas teadlikult raamatupidamisarvestuses dokumente, mis ei vasta tegelikkusele. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja esindajate ütlused 31.08.2017 toimunud kohtuistungil. 9.

§ 29

lg-test ja 3 tulenevalt eeldab sisendkäibemaksu maha arvamise õigus seda, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt.

§ 31

lg 1 kohaselt toimub sisendkäibemaksu maha arvamine

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. 9

(14)Formaalsetele nõuetele vastava arve olemasolu ei õigusta aga tingimata sisendkäibemaksu maha arvamist. Nimelt tuleb maksustamisel lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning

§ 37lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele.

Seega üksnes asjaolu, et ostja on mingi kauba ostnud ning selle kohta on olemas käibemaksukohustuslasena registreeritud isiku nimel väljastatud arve, ei anna vääramatult õigust sisendkäibemaksu maha arvamiseks, kui arve ei kajasta tehingu tegelikku majanduslikku sisu. Tehingu tegelikku majanduslikku sisu ei kajasta arve õigesti muuhulgas juhul, kui arvele müüjana märgitud isik ei ole kauba või teenuse tegelik müüja. MKS § 83 lõikest 4 ning §-st 84 tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e poolt mingil moel vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom ehk tsiviilõiguslik tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toimunud ei ole, ei saa sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning arvutada maksukohustus nii, nagu see oleks olnud, kui tehingut oleks raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt. Riigikohus selgitas 05.06.2006 otsuse nr 3-3-1-34-06 punktis 12 selgitanud, et kui hiljem selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja ja tegelik müüja ei ole teada, võib teine isik eelnimetatud käibemaksukohustuslase nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata juhul, kui see teine isik põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seejuures märgib Riigikohus, et tingimus põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja, ning teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu maha arvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb pidada tegelikuks müüjaks tundmatut kolmandat isikut Eeldada ei saa, et see tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane (Riigikohtu 24.01.2011 otsus nr 3-3-1-73-10, punkt 10).

  1. Kohus leiab, et OÜ Bundes Invest arvetel kajastatud viidatud viisil tehingute mittetoimumisele ja kaebaja teadlikkusele sellest viitavad eelkõige ja kokkuvõtlikult järgmised asjaolud: OÜ Bundes Invest juhatuse liikme G. Laryushini ütlused tehingutes mitteosalemisest; kaebaja väited tehinguga seotud asjaoludest; OÜ-l Bundes Invest kaebajale müüdava kütuse puudumine ja sellest tulenevalt kütuse üleandmise võimatus; kauba päritolu mittevastavus üleandmis- vastuvõtmisaktidel kajastatule (ebaõige vastavussertifikaat ja kütusemahuti); tavapäratu äripraktika (juhusliku tehingupartneriga toimunud suuremahulise tehingu tegemine ja selle sisuline vormistamata jätmine, sisuliste läbirääkimiste pidamata jätmine, kohtuistungil väidetu, mille kohaselt võttis kaebajaga kütuse osas ühendust laopidaja, mitte väidetav müüja). 10.
  2. G. Laryushin oli OÜ Bundes Invest juhatuse liige alates 07.11.2014 ning ta on nii 09.10.2015 ütlustes (maksuhalduri lisad 35 ja 36) kui ka 04.11.2015 ütlustes (maksuhalduril lisad 37 ja 38) kinnitanud, et ta ei ole kaebajaga suhelnud ja tehinguid teinud. Samuti ei ole ta andnud nõusolekut OÜ Bundes Invest juhatuse liikmeks saamiseks. Kuigi kaebaja väidab, et tuvastas tehingute tegemisele eelnevalt OÜ Bundes Invest juhatuse liikme, siis asjas kogutud tõendid ja kaebaja enda väited seda ei kinnita. Kohtul ei ole põhjust kahelda kaebaja väites, et kontrollis OÜ Bundes Invest juhatuse liikme volitusi äriregistrist, kuid sisuliselt sellega ka kaebaja piirdus. Kohus märgib, et ei ole eluliselt usutav, et sedavõrd suuri tehinguid tehakse pelgalt sisuliselt e-kirjavahetuse vms kaudu, lepingud sõlmimata ning äriühingu juhatuse liikmega isiklikult 10

(14)kohtumata. Samuti ei saa pidada kohtu hinnangul tavapäraseks, et kütust tuleb pakkuma tegeliku müüja asemel laopidaja, misjärel on ostjatel võimalik võtta ühendust müüjaga (kaebaja väide kohtuistungil; helisalvestis alates 10:11:40, sh 10:14:12). Seejuures ei ole kaebaja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, kuidas OÜ-ga Bundes Invest ühendust võeti ja tehingu asjaoludeni jõuti. Asjast ei nähtu, et kaebaja ja OÜ-ga Bundes Invest seotud isikutel oleks olnud omavahel eriline usaldussuhe või pikaajaline varasem äritehingute kogemus, mis võiks sellise käitumise endaga kaasa tuua. Ehkki kaebaja esindaja on väitnud, et ärikohtumistel ei ole tavaks teostada isikusamasuse kontrolli isikut tõendava dokumendi alusel ning mõistlik on eeldada, et tegemist on isikuga, kellena isikut tutvustatakse, siis on kaebaja käitumine olnud vastupidine. Nimelt märgib kaebaja esindaja M.M. ütlustes (maksuhalduri lisa 177), et enne G. Laryushiniga tehingute toimumist sai ta tema isikut tõendava dokumendi koopia (maksuhalduri lisa 99), kuid ei mäleta kelle käest. Seejuures väitis M.M., et sai dokumendi koopia juba
  1. aastal ning et G. Laryushin seda ise ei andnud. Seega on kaebaja mingil põhjusel pidanud vajalikuks kolmandate isikute kaudu saada koopia G. Laryushini isikut tõendavast dokumendist ning seda oluliselt varem kui tehing reaalselt toimus. 10.
  2. Kaebaja väited G. Laryushiniga kohtumiste osas on olnud vastuolulised ning kohtule on usutavad G. Laryushini ütlused selle kohta, et kohtumisi ei toimunud. Samuti ei pea kohus usutavaks kaebaja väiteid, et kohtumistel võidi G. Laryushinina tutvustada mõnda kolmandat isikut. Olukorras kus kaebaja esindajad kinnitavad
  3. aastal G. Laryushini isikut tõendavast dokumendist koopia saamist ning samuti väidetavat kohtumist G. Laryushiniga, siis sellisel juhul oli kaebajal olemas teave milline G. Laryushin välja näeb ning nendel oleks olnud võimalik reaalselt isikusamasust tuvastada. Kui kohtumisele tulnud isik ei olnud kaebaja käsutuses olnud isikut tõendava dokumendile sarnane, siis oleks kaebaja pidanud tuvastama OÜ-d Bundes Invest tehingus esindanud isiku volitused. Seda kaebaja aga ei teinud. Kohtule on usutav maksuhalduri hüpotees, et G. Laryushini elamisloakaardist tehtud koopiad olid kättesaadavad teatud isikute ringile, et muuta toimunud tehingud reaalsemaks. Kohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus kaebaja ei ole OÜ-ga Bundes Invest teinud enne
  4. aasta aprilli ühtegi tehingut, siis ei nähtu kohtule ühtegi mõistlikku põhjendust, miks pidi kaebajal olema OÜ Bundes Invest juhatuse liikme elamisloa kaardist koopia. Isegi kui võtta aluseks kaebaja esitatud OÜ EcoPetrol arved (kaebuse lisa 2 lisad 1 ja 2), kus kütust müüdi 03.11.2014 ja 05.11.2015 OÜ-le Bundes Invest, siis nende tehingute tegemise ajal ei olnud G. Laryushin OÜ-ga Bundes Invest kuidagi seotud, kuna G. Laryshin määrati OÜ Bundes Invest juhatuse liikmeks 07.11.
  5. See aga kinnitab kohtu hinnangul maksuhalduri hüpoteesi kaebaja elamisloakaardiga seonduvast. Ehkki kaebaja on esitanud väita G. Laryushini ütluste ebausaldusväärsusest, siis on kaebaja väited sisutud, kuna kohtule ei nähtu ühtegi põhjust, miks peaks G. Laryushin seletusi andes valetama. Majanduslikku seost ja huvi tal OÜ-ga Bundes Invest või kaebajaga ei ole. Kohus nõustub selles osas maksuhalduriga. 10.
  6. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et OÜ Bundes Invest oleks kaebaja pikaaegne tehingupartner, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et uue tehingupartneriga tehinguid tehes ei sõlmi juriidiline isik müügilepingut ning suuremahulisi kütusetehinguid tehakse üksnes suuliste kokkulepete alusel. Asjast ei nähtu, et kaebajaga ja OÜ-ga Bundes Invest seotud isikutel oli omavahel eriline usaldussuhe või varasem äritehingute kogemus, mis võiks tingida selliste suuremahuliste tehingute tegemise üksnes suuliste kokkulepete alusel. Ehkki kaebaja on väitnud, et OÜ Bundes Invest oli tuntud tehingupartner, siis ei ole kaebaja seda väidet tõendanud. Kaebaja esitas nii eriarvamuse maksuhaldurile kui ka kohtumenetluses tõendid selle kohta, et
  7. aasta
  8. novembril ning
  9. novembril (kaebuse lisa 2 lisad 1 ja 2) tegi OÜ-ga Bundes Invest tehinguid 11
(14)OÜ EcoPetrol, kuid sellele ajal ei olnud äriühingu juhatuse liikmeks G. Laryushin. Isegi kui võtta aluseks kaebaja loogika, et OÜ Bundes Invest muudab tuntud tehingupartneriks kaebaja juhatuse liikme teise äriühinguga tehtud tehing, siis ei saa samastada 2 486 990 euro suurust tehingut 42 565,85 euro suuruse tehinguga ning kütuse müügi tehinguid (tehingud OÜ Bundes Invest ja OÜ EcoPetrol vahel) kütuse ostmise tehingutega (tehingud kaebaja ja OÜ Bundes Invest vahel). Kohtu hinnangul ei saa pidada usutavaks, et isik kes tegutseb kütusemüügiga alates 1998 aastast teeb sedavõrd suuri tehinguid ilma kirjaliku lepinguta, kus on fikseeritud poole õigused ja kohustused. Usutav ei ole ka see, et sedavõrd pikka aega kütusesektoris tegutsev isik ei kontrolli sisuliselt tundmatult firmalt kütust ostes kaebaja kütuse kvaliteeti ning sertifikaatide tõelevastavust. Kohus märgib, et ehkki vastavussertifikaadi kontrollimise kohustust ei tulene kaebajale otsesõnu seadusest, siis arvestades kütusesektori eripära on tegemist valdkonnaeripärast tuleneva hoolsuskohustusega, et olla kindel, et ostetakse nõuetele vastavat kütust. Lisaks süvendab maksuhalduri põhjendatud kahtlust ka asjaolu, et kütuse eest oli kaebaja kohustatud tasuma faktooridele, mitte müüjale. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kirjalike lepingute sõlmimata jätmine või kütuse eest tasumine faktooridele oleks kütusesektoris tavapärane. Seda kõike aluseks võttes on kohtu hinnangul maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et kaebaja teadis, et tegelikult ei ole OÜ Bundes Invest kütuse müüja ning et OÜ Bundes Invest osalemine tehingus on näilik. 10.
  1. Et kaebaja vähemalt pidi olema teadlik, et OÜ Bundes Invest ei ole kütuse tegelikuks müüjaks, kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et tegelikkuses ei ole OÜ Bundes Invest saanud kaebajale kütust üle anda. Maksuhaldur on kontrollaktis toonud välja, et ajavahemikul
  2. aprill–mai ei ole OÜ Bundes Invest kütust soetanud, mistõttu ei saanud ta seda ka kaebajale edasi müüja. Tehingutes märgitud sertifikaat VSD 49919 (maksuhalduri lisa 110) oli väljastatud Aktsiaseltsile Milstrand, kes ei olnud sertifikaadiga hõlmatud kütust OÜ-le Bundes Invest müünud (maksuhalduri lisa 111). Ka isikud, kellele Aktsiaselts Milstrand kütust võõrandas, ei kinnitanud kütuse müümist OÜ-le Bundes Invest. Samuti on maksuhaldur põhjendatult toonud välja mahutitega seonduvad vastuolud ning kütuse väidetava liikumise Ecodiesel Osaühingu lattu. Kohus märgib, et R.M.i ütluste kohaselt toodi OÜ-le Bundes Invest kütus erinevate autodega ning 24.05.2015 väljastatud Leedu vastavussertifikaat jäeti Ecodiesel Osaühingule juhuks, kui keegi küsib (maksuhalduri lisa 53). Tehingutes sellele sertifikaadile viidatud ei ole. Sama kinnitas ka D. Sjasin (maksuhalduri lisa 68). Kütuse üleandmist-vastuvõtmis aktidelt nähtub, et kaebaja kütus pärines mahutitest A1–A3, seejuures mahuti nr A3 ei olnud ajavahemikul
  3. aasta aprill–mai OÜ Bundes Invest kasutuses, vaid selles hoiustas kütust INNDEX OÜ ning mahutile oli alates 06.04.2015– 02.06.2015 paigaldatud tõkend. Seega ei saanud OÜ Bundes Invest kaebajale kütust mahutist A3 väljastada. Kontrollaktis on maksuhaldur üksikasjalikult selgitanud mahutitega seonduvat (vt kontrollakti punkt 1.1.2.3 alapunkt 3) ning kohus ei pea seda vajalikuks siinkohal korrata. Kohus nõustub maksuhalduri esitatud hüpoteesiga, et üksnes kaebajal oli teave kütuse tegelike asjaolude üle. Maksumenetluses kinnitas Ecodeisel Osaühing, et OÜ Bundes Invest nimel vastu võetud koguste kohta arvestust ei peetud ning infot OÜ-le Bundes Invest ei edastatud (maksuhalduri lisa 53). Lisaks märkis R.M., et vahel helistas OÜ Bundes Invest ja vahel kaebaja esindaja M.M., et teada saada palju OÜ Bundes Invest nimel kütust on. Seega puudus OÜ-l Bundes Invest igasugune teadmine palju tal kütust väidetavalt on ja mida saaks edasi müüa. 12
(14)
  1. Kohus märgib, et nõustub kaebajaga, et kaebaja ei saa vastutada OÜ Bundes Invest arvete eest, siis tuleb samal ajal nõustuda ka maksuhalduriga, et arvetega seonduv on üks osa tõendite kogumist, mis üksnes süvendab kahtlust, et kaebaja oli teadlik sellest, et OÜ Bundes Invest ei ole kütuse tegelik müüja. Kohus märgib, et ehkki enamus arvetest maksti arvel märgitud päeval või sellest varem, siis 5 arve puhul on väljamaksed tehtud 1-20 päevase hilinemisega. OÜ Bundes Invest arvetel ei ole märgitud intressi tasumise kohustust ning samuti ei ole kaebaja ja OÜ Bundes Invest vahel sõlmitud ühegi kokkulepet, mille alusel võiks OÜ Bundes Invest rakendada kaebaja suhtes sanktsioone arvete tähtaegse tasumata jätmise korral. Asjaolu, et arvele on kantud maksetähtpäev, millest kaebaja kinni ei pidanud ja millest kinni pidamist müüja ka ei nõudnud, samuti asjaolu, et kaebaja ja OÜ Bundes Invest vahel ei ole sõlmitud mistahes kirjalikke kokkuleppeid kütuse müümiseks või ka arvete tasumisega viivitamiseks, õigustavad kohtu hinnangul maksuhalduri järeldust, et väidetava tehingu kohta vormistatud dokumentidel ei olnud poolte jaoks tegelikku tähendust. Asjaolu, et tehingut kajastavad kirjalikud dokumendid (sh. arve) ei kajasta kokkulepete tegelikku sisu, ei ole omane teineteisest sõltumatute ettevõtjate vahelisele asjaajamisele ning õigustab koosmõjus juba eelpool toodud asjaoludega järeldust, et tehingut sellisel kujul ei toimunud ning kaebaja teadis seda.
  2. Eelnevast tulenevalt on kohus veendunud, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Bundes Invest ei ole kütuse tegelik müüja, mistõttu ei pea kohus vajalikuks täiendavalt peatuda kaebaja väidetel kütuse hinnaga seonduval. Isegi kui asuda seisukohale, et kütuse hinna erinevus ei ole tõendatud ning hinnaerinevus on marginaalne, siis ei muuda see maksuotsuses toodud ja kohtumenetluses kinnitust leidnud järeldust, et kaebaja pidi olema teadlik, et OÜ Bundes Invest ei ole tegelikuks kütuse müüjaks.
  3. Kokkuvõttes leiab kohus, et maksuhalduri kahtlus, et kaebaja on teadlikult kasutanud oma maksuarvestuses OÜ Bundes Invest arveid, samas teades, et nende alusel ei ole OÜ Bundes Invest ei ole tegelik kütuse müüja, on põhjendatud. Sel põhjusel on põhjendatud ka maksuhalduri järeldus, et OÜ Bundes Invest arvete (maksuhalduri lisad 14–31) alusel on sisendkäibemaksu mahaarvamine kogusummas 414 498,34 eurot lubamatu ning maksuotsus on selles osas õiguspärane. Maksuotsuses ja kontrollaktis toodud asjaolud ei saa olla elulise usutavuse seisukohalt juhuslikud. Seetõttu leiab kohus, et maksuotsus on põhjendatud ning käibemaksu määramine väidetavalt OÜ-ga Bundes Invest tehtud tehingute alusel on lubatav, kuna müüja ei ole tuvastatav. Juhul kui müüjaks on tundmatu kolmas isik, ei saa eeldada, et too on käibemaksukohustuslane ning ostjal puudub õigus arvata sisendkäibemaks maha. Kohtu hinnangul pidi kaebaja teadma, et OÜ Bundes Invest ei ole kütuse tegelik müüja, kuna minetused vaidlusaluste tehingute dokumenteerimisel ja hoolsuskohustuse täitmisel annavad aluse selliseks järelduseks. Maksuotsuses ja selle aluseks olevas kontrollaktis toodud vastuolud ja kokkusattumised ei saa olla juhuslikud.
  4. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuotsusest ei ole arusaadav, kuidas kaebaja poolt tasumisele kuuluv maksusumma on arvestatud. Kuigi nõustuda võib sellega, et maksuotsuse punkt 4 ei ole sõnastuselt kõige õnnestunum, siis on tegemist vormi puudusega, mis ei too kaasa maksuotsuse tühistamist. Vaidlust ei ole, et halduskohtu määrused nr 3-15-2330 ja 3-15-2608 on seotud maksuotsuse aluseks oleva kontrolliperioodiga (
  5. aasta aprill–mai) ning et halduskohtu 3-16-407 määruses on kontrolliperioodina toodud
  6. aasta august–september. Kaebaja ei ole väitnud, et eelviidatud kohtumääruste alusel ei ole vastustaja märgitud summas eelareste seatud. Kohtu hinnangul ei välista MKS § 1361 maksukohustuslase teiste perioodide maksukohustuste täitmiseks eelarestidega arestitud maksusummade arvestamist vaidlustatud 13
(14)maksuotsuse maksusumma arvestamises, kuivõrd maksuhalduril on õigus ettemaksukontole seatud eelarest maha võtta ning see tasaarvestada olemasolevate maksuvõlgadega. Mis aga puudutab kaebaja pangakontole seatud areste (haldusasi 3-16-407) ning nende arvestamist vaidlustatud maksuotsuse täimisel, siis ei nähtu kohtule asjaolusid, mis välistaksid nende arvestamise vaidlustatud maksuotsusega tasumisele kuuluva maksusumma kujunemise arvestamises.
  1. Kuna maksuotsus on õiguspärane, siis jäävad rahuldamata ka kaebaja ülejäänud nõuded. Menetluskulud
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maksuhaldur ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule esitanud, mistõttu jäävad maksuhalduril võimalikud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.