← Eesti

2-15-13216/93

Obsah (24)§ 238§ 229§ 436§ 439§ 652§ 651§ 654§ 251§ 333§ 442§ 692§ 691§ 639§ 236§ 633§ 230§ 689§ 463§ 464§ 634§ 38§ 272§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-13216 Otsuse kuupäev Tartu, 1. veebruar 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks

) § 229 alusel esitatud tõendid vastu võtmata. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 12612 lg 3 nimetab avalikes huvides jälitusprotokolli kasutamise (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 17) ega ole kohaldatav tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu ei ole tegemist lubamatu tõendiga tsiviilkohtumenetluses (

§ 238lg 3 p 1).

Olukord ei oleks teine, kui kannatanu esitaks kahju hüvitamise nõude tsiviilhagina kriminaalmenetluses. Ka siis tugineks kohus asjas kogutud tõenditele, mh jälitusprotokollile. Asja materjalid ei viidanud, et jälitustegevus oleks olnud õigusvastane, kohtulahendid kostjate suhtes on jõustunud. Ringkonnakohus viitas

§ 2297

(17)2-15-13216 lg-le 1, § 238 lg-le 1 ning leidis, et arvestades tõendamiskoormust ning asjaolusid, millele hageja tugines, on hagejal vähe arvestatavaid võimalusi tõendada kostjate käitumist ning jälitusprotokoll tuleb võtta asja materjalide juurde. Kui andmekogumise eesmärgiks ei ole jälgitava pahatahtlik kahjustamine, vaid kohtumenetluses oma õiguste kaitsmiseks tõendite kogumine, ei ole hageja esitatud jälitusprotokolli vastuvõtmine tsiviilkohtumenetluses tõendina vastuolus ka Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ,
  1. oktoobrist 1995 (kehtiv
  2. maini 2018), üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning võib olla direktiivipõhine isikuandmete kogumise alus (õigustus sellise tõendi vastuvõtmiseks võiks tuleneda direktiivi art-st 7). Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja I
  3. novembri
  4. a vastuväite kohtu tegevusele. Maakohus jättis asjas olulised tõendid hindamata ning tagastas need menetlusõigust rikkudes hagejale. Hageja nõue kostja I vastu oli õiguslikult põhjendatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (talle saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist). Käitumine oli heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli hageja tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal I oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Äriühingu juhtorgani liige võib vastutada võlausaldajate ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi ka sellest, kui kostja I mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu
  9. aprilli
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Seega tuli hagejal tõendada vähemalt kaudse tahtluse olemasolu ning teo heade kommete vastasust. Asja materjalide järgi sai kostja I aru oma õigusvastasest käitumisest saada PRIA-lt toetus. Kuna kostja I juhitud äriühing jättis arved maksmata, möönis kostja I lepingu täitmise ajal, et hagejale võib kostja I tegevuse tõttu tekkida kahju, kui kostja I juhitud äriühing ei suuda tasuda tehtud tööde eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud sellest, et kostja I soovis maksta siis, kui ta saab Antonellalt raha kätte, järeldada, et kostja I ei saanud aru hageja kahjustamisest. Kostja I ülekuulamise protokollist tuleneb, et rahad liikusid Antonella, RPP Groupi, Sinilebo ja AKKORD EST-i vahel (III kd, tl 172). Kostja I väide, et ta soovis hagejale tasuda, ei olnud kostja I nimetatud ülekannete rohkust erinevate äriühingute vahel (III kd, tl 173) arvestades eluliselt usutav. Lisaks ei põhjendanud kostja I, miks kostjad PRIA-lt raha saades hagejale ei tasunud. Kostja I oli äriühingu juht ning väide „kostja II ütles, et kui ma veel ootan ja kohe raha ei taha, siis saan ma hiljem tööd ka tema teistel objektidel“ ülekuulamise protokollis näitas samuti, et kostja I möönis võimalikku kahju tekkimist Sinilebo lepingupartnerile. Kuigi Sinilebo tegevusvaldkonnaks ei olnud ehitus, ei tõenda ehituslepingu sõlmimine kostja I soovi tehingu sõlmimisega hagejat kahjustada. Koostoimes teiste tõenditega näitab see aga, et kostja I üheks eesmärgiks hagejaga
  11. juuli
  12. a lepingu sõlmimisel oli osaleda erinevate äriühingute kaudu PRIA-lt raha saamise skeemis. Jälitusprotokolli kohaselt möönis kostja I, et Sinilebo läheb pankrotti (IV kd, tl 150). Vestluses RPP Groupi juhatuse liikmega väitis kostja I, et “mina torman, kiirustan, pressin raha välja…vusserdan mingeid mahhinatsioone selleks, et saada seda raha…“ (IV kd, tl 113), vestlusest nähtub ka kostja I suhtumine hagejale tasumisse (IV kd, tl-d 133, 147). Kostjate vestlusest tulenes nende koostöö (IV kd, tl 156). Hagejale tekkinud kahju oli põhjuslikus seoses kostja I käitumisega (VÕS § 127 lg 4). Kostja I juhitud äriühing tegi järjest mitu tehingut, et saada PRIA-lt võimalikult suurt toetust. Kostja I suhtes jõustunud kohtumääruse kohaselt ei tegelenud Sinilebo
  13. juuli
  14. a lepingu täitmisega, vaid ehitustöid korraldas kostja II (I kd, tl 98). Kostja I kui Sinilebo juhatuse esimees ei hoidnud ära hagejale võla tekkimist. Jälitusprotokolli kohaselt arvestas kostja I sellega, et Sinilebo muutub maksejõuetuks (IV kd, tl 150). 8
(17)2-15-13216 Maakohus leidis põhjendatult, et kostja II tegusid saab kogumis pidada heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Kostja II suhtes koostatud süüdistusakti kohaselt oli objekti ehitusmaksumuse võimalikult kõrgemana näitamise eesmärgiks PRIA-lt võimalikult suure toetuse saamine. Lisaks tööde korraldamisele PRIA-lt pettuse teel toetuse saamiseks oli tähtis ka see, et Sinilebo oli varem kostja II ja tema abikaasa omandis (IV kd, tl 95). Maakohus leidis ekslikult, et puudub põhjuslik seos kostja II käitumise ning hagejal tekkinud kahju vahel. Põhjuslikku seost ei välistanud see, et asjas ei olnud tõendatud, et kostja II soovis just hagejaga alltöövõtulepingu sõlmida. Hageja juhatuse liikme kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustega oli tõendatud, et tema poole pöördus töö tegemiseks kostja I. Ütlustest tulenes, et kostja II suhtles hagejaga telefoni teel tööde tegemise asjus iga päev (II kd, tl 76). Kostja II väitel tuli hagejal lepingu sõlmimiseks ühendust võtta kostjaga I. Põhiline suhtlus toimus kostjaga II: tema muretses ehitusmaterjalid ja lubas hagejale maksta töö eest tasu. Seega mõjutas kostja II otseselt
  1. juuli
  2. a lepingu sõlmimist ja täitmist. Kostja II osa
  3. juuli
  4. a lepingu täitmisel tuleneb ka maakohtu
  5. mai
  6. a määrusest (I kd, tl 98), mille kohaselt korraldas ehitustöid kostja II. Kostja II hankis objekti valmimiseks vajalikke materjale, tasudes kas sularahas või esinedes Sinilebo nimel ning võttes Sinilebole kohustusi. Tööde korraldamine PRIA-lt pettuse teel raha saamise eesmärgil ei tõendanud küll otseselt kostja II soovi hagejat kahjustada, kuid maakohus järeldas sellest ekslikult, et hagejaga
  7. juuli
  8. a lepingu sõlmimine ei olnud osa kostja II heade kommete vastases käitumisest. Mitmete tehingute järjestikune tegemine, et näidata objekti ehitusmaksumust valena suurema toetuse saamise eesmärgil, hõlmab kõiki tehinguid, mh ka
  9. juuli
  10. a lepingut hagejaga. Hagejale tekkis kahju, kuna ta ei saanud tehtud tööde eest tasu, sest tema lepingupartner ning pettuses osalenud Sinilebo oli maksejõuetu. Kostja II lubas hagejale tasuda, kui raha tuleb (II kd, tl 79), st ta teadis, et hagejal on tasu saamata. Sinilebo nimel esinedes ja selle endise omanikuna pidi ta ka teadma äriühingu rahalisest seisukorrast. Ringkonnakohus viitas VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 ja § 1044 lg-le 2 ning leidis, et hageja nõue ei olnud esitatud lepingupartneri vastu, vaid isikute vastu, kes kolmanda isiku kaudu nii hagejaga lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmise käigus möönsid (kostja I) või nägid otseselt ette (kostja II), et hagejal võib tekkida kahju. Seega ei olnud tegemist tavalise lepingu täitmisest tuleneva riski realiseerumisega. Ringkonnakohus ei nõustunud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Ringkonnakohus viitas

§ 436

lg-le 7 ning selgitas, et kui hagis esitatud asjaolud võimaldavad järeldada alternatiivselt nõude kahte võimalikku materiaalõiguslikku alust, kontrollib kohus mõlema nõude eelduste olemasolu ja annab hageja nõudele õigusliku hinnangu. Nimetatu ei tähenda, et kohus väljub hagis esitatu piiridest. Kohus ei või

§ 439

järgi otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja nõudis kostjatelt töövõtulepingust tuleneva tasu saamata jäämisest tekkinud kahju hüvitamist. Hagis ei tuginetud võimalikele rikastumise nõuetele kostja II vastu. Tegemist oli asjaoludega, etteheidetega ja nõuetega, mida hageja maakohtus ei esitanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Alternatiivselt palub kostja I ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kostja I kassatsioonkaebuse väidete kohaselt on õiguskindluse tagamiseks ning ühtse kohtupraktika kujundamiseks ja õiguse edasiarenduseks vaja Riigikohtu seisukohti järgmistes küsimustes: kriminaalmenetluses eeluurimises kogutud ja kohtus (seaduslikkuse aspektist) kontrollimata jälitustoimingu protokolli kasutamise lubatavus tsiviilkohtumenetluses; põhjendusteta tagaseljaotsuse tõenduslik väärtus (kahju suuruse aspektist) olukorras, kus tagaseljaotsus ei ole menetlusosalisele 9

(17)2-15-13216 siduv; ringkonnakohtus uute tõendite vastuvõtmise võimalus ja selle menetluskord (omaalgatuslikult ja olukorras, kus apellatsioonkaebuses ei tuginetud tõendi vastu võtmata jätmisele); kriminaalmenetluses eeluurimise raames saadud tunnistajate ja menetlusosaliste ütluste tunnistaja ütlustena kasutamise võimalikkus, kui tunnistajad ei andnud kriminaalmenetluse eeluurimise raames vannet, neid ei hoiatatud kriminaalkaristuse eest valeütluste andmisel ning kostjad ei saanud neid küsitleda. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui võttis asja materjalide juurde jälitusprotokolli. Hageja ei taotlenud apellatsioonkaebuses seda (

§ 652

lg 4) ega tuginenud asjaolule, et tõendi materjalide juurde võtmata jätmine oli vale (

§ 652lg 5).

Ringkonnakohus ei tuginenud hagi rahuldamisel sisuliselt muudele tõenditele. Ringkonnakohus rikkus

§ 651

lg-t 1 ja § 652 lg-t 3, kui väljus apellatsiooni piiridest, asus omal algatusel (ilma hageja taotluseta) tõendeid koguma ning võttis alusetult jälitusprotokolli asja juurde. Hageja ei tuginenud selgitamiskohustuse rikkumisele ning sellest ei oleks ringkonnakohtule tulenenud ka õigust hakata ilma hageja taotluseta tõendeid koguma. Ringkonnakohtu otsus on üllatav ja vastuoluline, kuna istungil põhjendas kohus tõendite omaalgatuslikku kogumist maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisega ning otsuses tugines

§ 229ja § 238 lg 3 p 1 rikkumisele.

Ringkonnakohus rikkus jälitusprotokolli juurdevõtmisega

§ 238lg 3 p 1. Kuna Kr

MS § 12612 lg-st 3 ei tulene, et jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada tsiviilkohtumenetluses, ei ole kriminaalmenetluses jälitustoimingutega kogutud tõendite tsiviilkohtumenetluses kasutamine lubatud. Kuna kohus ei ole hageja esitatud jälitusprotokollis kajastatud teavet kriminaalmenetluses hinnanud ega kontrollinud ning kriminaalmenetluses tehtud kohtumäärus ega kohtuotsus ei sisalda jälitustoimingutega kogutud teavet, ei olnud hageja esitatud jälitusprotokollis sisalduv teave

§ 229lg 1 mõttes seaduses sätestatud protsessivormis ega saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Ringkonnakohus eiras Kr

MS § 12612 lg-s 3 sätestatud piiranguid ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti ning esitas arusaamatuid ja asjakohatuid põhjendusi tõendi lubatavuse kohta. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjad oleks pidanud tõendama jälitustegevuse ebaseaduslikkust. Kui maakohus tahab tsiviilasjas jälitusprotokollile tugineda, peab ta kontrollima jälitustegevuse seaduslikkust. Maakohus ei teinud seda, mistõttu jälitusprotokoll ei olnud lubatav tõend

§ 229lg 1 ja § 238 lg 3 p 1 järgi.

Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ art 3 p 2 sätestab, et seda ei kohaldata kriminaalõiguses. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega selgitamiskohustust, kui jättis jälitusprotokolli vastu võtmata. Maakohus andis hagejale pärast tõendi (jälitusprotokolli) põhjendatud vastu võtmata jätmist täiendavalt võimaluse esitada tõendeid ning selgitas mitmel korral, milliseid asjaolusid hageja nõude maksmapanekuks tõendama peab. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei viidanud tõenditele, millest nähtus, et kostjal I oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Ringkonnakohus ei põhjendanud, missugustele valeandmetele tuginedes mõjutati hagejat väidetavalt

  1. juuli
  2. a lepingut sõlmima ning millega on see tõendatud. Ei olnud tõendatud, et kostjal I oli enne
  3. juuli
  4. a lepingu sõlmimist kavatsus, et Sinilebo ei maksa hagejale. Ringkonnakohus ei analüüsinud jälitusprotokolli (ega muid tõendeid) sisuliselt, vaid tegi üldiseid ja tõendamata järeldusi kostja I vastutuse aluseks olnud asjaolude kohta. Jääb selgusetuks, kuidas tõendavad kaheksa kuni kümme kuud hiljem kuulatud kõned kostja I tahtlust
  5. a juunis-juulis. Hageja ei tõendanud kostja I tahtlust hagejale mitte maksta. Ringkonnakohus ei arvestanud jälitusprotokollis kajastatud kostja I kinnitusega, et ta planeeris Sinilebo kaudu hagejale maksta
  6. a detsembris, kui laekub raha tellijalt Antonellalt. Hagejale ei tasutud, kuna Antonella ei tasunud Sinilebole. Hagejale tasumata jätmise põhjuseks oli rahapuudus, mitte tahtlus hagejat petta. Ringkonnakohus ei põhjendanud põhjuslikku seost kostja I 10

(17)2-15-13216 tegevuse ja kahju vahel (põhjendused on abstraktsed ja arusaamatud, tuginetud on tõendamata asjaoludele ning määrusele, mis asja sisuliselt ei lahendanud). Ringkonnakohus rikkus

§ 654lg-t 5, kuna ei analüüsinud hageja deliktiõiguse nõude aegumist kostja I suhtes.

Kuna hageja tugineb hagiavalduses asjaoludele, mis olid või pidid olema talle teada enne tema väidetava nõude Sinilebo vastu sissenõutavaks muutumist (Sinilebo

  1. a majandusaasta aruanne, maksuvõlg
  2. a septembris), algas kahju hüvitamise nõude aegumine järgmisel päeval, kui Sinilebo hageja arvet ei tasunud. Kostja I ei põhjustanud hagejale kahju ega käitunud tema suhtes õigusvastaselt või heade kommete vastaselt. Sinilebo ütles lepingu hagejaga üles, kuna hageja rikkus oluliselt oma kohustusi. Tõendatud ei olnud kahju ja selle suurus. Põhjendava osata tagaseljaotsus, mis ei olnud kostja I jaoks siduv, ei sisaldanud tõendusväärtuslikku teavet. Kriminaalmenetluses eeluurimisel politsei koostatud süüdistatava ja tunnistaja ülekuulamise protokollide kasutamine tsiviilasjas on vastuolus

§ 251

lg-ga 2 (protokollides nimetatud kostjaid ja tunnistajaid ei kuulanud kohus üle). Kostja I ei saanud isikuid kohtus küsitleda. Protokollidega saab tõendada üksnes isiku kriminaalasja kohtueelses uurimises ülekuulamise fakti, kuid hageja ei tuginenud sellele. Kostja I ei tunnistanud ennast kuriteos süüdi ega nõustunud süüdistusaktis kirjeldatuga. Ringkonnakohus rikkus tõendi vastuvõtmisel menetlusõiguse norme (

§ 238

ja § 652 lg-t 4), mh selgus tõendi vastuvõtmine alles kohtuotsuses, kostjal I ei olnud võimalik esitada tõendi kohta seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10-11). Kostja I esitas kohtu tegevusele
  3. novembril 2017 vastuväite tõendi omal algatusel kogumise ning tõendi esitamise tähtaja eiramise tõttu. Ringkonnakohus ei lahendanud vastuväidet (

§ 333lg 1).

Kostja I oleks palunud mh kontrollida kohtul tõendi saamise seaduslikkust (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 18;
  3. detsembri
  4. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14, p 14 jj) ning hagejal täpsustada, millele ta dokumendi 98 lk-st tugineb (mahukale dokumendile ei saa viidata väitega, et see tõendab hagi). Kostja I oleks soovinud seejärel kuulata jälitusprotokolli koostamise aluseks olevaid salvestisi ning esitanud taotluse kuulata tunnistajatena või vande all üle jälitusprotokollis (hageja täpsustatavas ulatuses) kajastatud isikud, et selgitada vestluste sisu ja konteksti. Ringkonnakohus rikkus

§ 436lg-t 3.

Ringkonnakohus kohaldas tõendatud asjaoludel vääralt VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja jättis kohaldamata VÕS § 127 lg

  1. Hageja ei tõendanud kahju, kostja I ei põhjustanud kahju ega käitunud hageja suhtes õigusvastaselt ega heade kommete vastaselt. Kostja I toetas kostja II kassatsioonkaebust.
  2. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus rikkus jälitusprotokolli juurdevõtmisega oluliselt menetlusõiguse norme, hageja ei taotlenud seda apellatsioonkaebuses ega tuginenud asjaolule, et tõendite materjalide juurde võtmata jätmine oli vale. Ringkonnakohus ei tuginenud hagi rahuldamisel sisuliselt muudele tõenditele, st menetlusõiguse rikkumine tõi kaasa kostjate kahjuks lahendi tegemise. Ringkonnakohus rikkus

§ 651

lg-t 1, kui väljus apellatsiooni piiridest ja kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale hageja apellatsioonkaebuses ei kaevanud. 11

(17)2-15-13216 Ringkonnakohus rikkus jälitusprotokolli asja juurde võttes ka KrMS § 12612 lg-t
  1. Kuna jälitustoimingu tegemisega riivatakse intensiivselt toimingute objektiks olevate isikute põhiseaduslikke õigusi, on jälitustoiminguga saadud andmeid võimalik kasutada üksnes KrMS § 12612 lg-s 3 märgitud juhtudel. Sättest ei tulene, et jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada tsiviilkohtumenetluses. Jälitustoimingutega kogutud teave peaks olema tsiviilkohtumenetluses kasutatav halduskohtumenetlusega samadel alustelt. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et maksumenetluses oli ja on lubatav kasutada jälitustoimingutega saadud teavet osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 19). Kohus ei hinnanud ega kontrollinud kriminaalmenetluses jälitusprotokollis kajastatud teavet ning kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendid ei sisalda jälitustoimingutega kogutud teavet. Seega ei ole jälitusprotokollis sisalduv teave

§ 229

lg 1 mõttes seaduses sätestatud protsessivormis ega saa olla tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Ringkonnakohus rikkus

§ 442lg-t 5, kuna ei lahendanud kostja II 28.

novembri 2017. a taotlust kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust, kui kriminaalmenetluses jälitustoimingutega kogutud teabe kasutamine on tsiviilkohtumenetluses lubatud. Juhul, kui jälitustegevus ei olnud seaduslik, on tegemist põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga, mille vastuvõtmisest võib kohus

§ 238lg 3 p 1 alusel keelduda.

Kassatsioonkaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus ühtse kohtupraktika kujundamisel kriminaalasjas jälitustegevusega kogutud tõendite tsiviilkohtumenetluses kasutamise küsimuses. Kostja II ei vaielnud kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja pidas seda õigeks. 11. Hageja palub jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt jälitusprotokolli asja materjalide juurde võtmisega seotud kassatsioonkaebuste väiteid ja jälitusprotokolli kui tõendi lubatavust tsiviilkohtumenetluses (I), seejärel vastab teistele kostja I kassatsioonkaebuse väidetele (II) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I
  2. Kostjad leiavad, et ringkonnakohus rikkus jälitusprotokolli asja materjalide juurde võtmisega oluliselt menetlusõiguse norme, kuna hageja ei taotlenud seda apellatsioonkaebuses ning ei tuginenud asjaolule, et jälitusprotokolli materjalide juurde võtmata jätmine maakohtus oli vale. 14.1.

§ 436

lg 2 esimese lause (koosmõjus

§ 639

lg-ga 1) kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Seega saab kohus tõendeid hinnata vaid siis, kui need on menetluses esitatud ning asja materjalide juurde võetud. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohus tõendi menetlusosalisele tagastab, saab seda soovi korral ringkonnakohtus uuesti esitada, kui menetlusosaline leiab, et maakohus tagastas tõendi õigusvastaselt.

§ 236

lg 1 järgi on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel.

§ 633lg 4 järgi lisatakse 12

(17)2-15-13216 apellatsioonkaebusele dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb. Hageja ei taotlenud ringkonnakohtus jälitusprotokolli tõendina asja juurde võtmist apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu
  1. novembri
  2. a istungi alguses. Ringkonnakohus märkis istungi alguses, et taotlusi ei ole, ning alustas asja läbivaatamisega (IV kd, tl 95). Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a istungi protokollist nähtub kolleegiumi hinnangul, et ringkonnakohus tõstatas omal algatusel jälitusprotokolli maakohtus vastu võtmata jätmise küsimuse ning kogus ilma menetlusosalise taotluseta tõendeid (IV kd, tl-d 95-96). 14.2.

§ 652

reguleerib apellatsioonimenetluses arvestatavaid asjaolusid ja tõendeid.

§ 652

lg 2 kohaselt ei võta ringkonnakohus aluseks asjaolu ega tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (

§ 652lg 3 p 2 ja lg 4).

See tähendab, et ringkonnakohtul tuleb iga kord hinnata, kas asjaolu või tõendi esitamiseks alles apellatsioonimenetluses oli mõjuv põhjus, ning oma hinnangut ka põhjendada (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15, p 11). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei saa omal algatusel otsustada tõendi esitamise vajalikkuse üle. Hageja oleks kolleegiumi hinnangul pidanud apellatsioonkaebuses tuginema sellele, et maakohus tagastas jälitusprotokolli õigusvastaselt. Kolleegium nõustub kostjatega, et apellatsioonkaebuses (IV kd, tl-d 40–43) ei tuginenud hageja sellele, et maakohus tagastas
  3. novembri
  4. a määrusega (III kd, tl 61) valesti jälitusprotokolli. Hageja vaidlustas maakohtus asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise toimikus olevate tõendite kontekstis. 14.
  5. Kuigi hageja esitas
  6. detsembri
  7. a menetlusdokumendis (III kd, tl 65) vastuväite kohtu tegevusele jälitusprotokolli tagastamise tõttu, oleks hageja pidanud ka apellatsioonkaebuses tuginema

§ 652

lg 4 järgi sellele, et maakohus tagastas tõendi õigusvastaselt ning rikkus menetlusõiguse norme.

§ 652

lg 6 järgi ei või pool apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt vastuväidet (

§ 333

). Vastuväite esitamine ei asenda apellatsioonkaebuses maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tuginemist ega anna ringkonnakohtule õigust omal algatusel tõendeid koguda. 14.4. Kolleegiumi hinnangul ei õigusta ringkonnakohtu tegevust ka

§ 652

lg 8, mille kohaselt ringkonnakohus ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega, ega

§ 230

lg 2 teine lause, mille järgi võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust.

§ 230

lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2 teine lause).

Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5282/51, p 11;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Hageja heitis selgitamiskohustuse rikkumisena maakohtule ette seda, et maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et võimalik on esitada alternatiivseid nõudeid, lähtudes tegelikult kasu saanud isikutest (kostja II, kostja II abikaasa ning temaga seotud isikud; IV kd, tl 43). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt maakohus ei rikkunud selles aspektis 13

(17)2-15-13216 selgitamiskohustust (

§ 689lg 5).

Hageja ei viidanud, nagu oleks maakohus rikkunud pärast jälitusprotokolli tagastamist selgitamiskohustust

§ 652lg 3 p 2 kontekstis.

Asja materjalide järgi andis maakohus pärast jälitusprotokolli tagastamist hagejale tähtaja täiendavate taotluste ja selgituste esitamiseks (III kd, tl 71 pöördel). Seega ei rikkunud maakohus kolleegiumi hinnangul selgitamiskohustust ka selles osas. 14.

  1. Eelnevast tulenevalt rikkus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt menetlusõiguse norme, kui kogus hagimenetluses omal algatusel tõendeid.
  2. Kolleegium märgib lisaks, et

§ 463

lg 1 esimese lause kohaselt lahendab kohus menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega.

§ 238

lg 4 sätestab, et tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Mh võib kohus teha suulise või kirjaliku määruse kohtuistungil (

§ 464lg 2).

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kohus peab tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrust tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid. Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui kohus ei otsusta uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teata menetlusosalisele uue tõendi vastuvõtmisest, on selle tõendi vastuvõtmine kohtu otsusega menetlusosalise jaoks üllatav (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10-11). Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, kui otsustas jälitusprotokolli tõendina vastuvõtmise otsuses pärast asja arutamist. Mh juhtis ka kostja I
  3. veebruaril 2018 esitatud menetlusdokumendis ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et asjas on lahendamata menetluslikud taotlused (hageja tõendite vastuvõtmine ning kostja I vastuväide kohtu tegevusele), mis ilmnesid
  4. novembri
  5. a istungil ja sellele järgnevates menetlusdokumentides. Kostja I märkis, et kostjad ei tea, kas hageja ringkonnakohtus esitatud tõendid on vastu võetud ja kas kohus plaanib neile otsuses tugineda. Kostja I viitas, et ringkonnakohus rikub menetlusõiguse norme, kui teeb kostjate jaoks üllatusliku otsuse (IV kd, tl 171 pöördel). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult kostja I menetlusdokumendis esitatu tähelepanuta ning tõendite vastuvõtmise kohta enne asja sisulist lahendamist määruse tegemata. 16.

§ 634

lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, mh laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut.

§ 634

lg 2 järgi ei välista ega piira

§ 634

lg-s 1 sätestatu apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Eelnevast tulenevalt ei saa hageja asja uuel läbivaatamisel taotleda ringkonnakohtult jälitusprotokolli vastuvõtmist. Ringkonnakohtul tuleb asi läbi vaadata ilma vaidlusaluse jälitusprotokollita.

  1. Kolleegium käsitleb tsiviilkohtumenetluses. obiter dictum’i korras jälitusprotokolli kui tõendi lubatavust 17.
  2. KrMS § 12612 lg 3 järgi võib jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetluses, julgeolekukontrollis, seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise ning loa või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud 14

(17)2-15-13216 nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Seadusandja on viidatud normiga sätestanud ammendava loetelu olukordadest, mil riik võib ülekaalukat avalikku huvi silmas pidades varem jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada jälitustoimingu algupärasest eesmärgist erineval otstarbel (vt nt maksumenetluse kontekstis Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-15, p 17). Arvestades, et säte näeb riigile ette aluse riigi poolt varem jälitustoiminguga kogutud andmete teisel otstarbel kasutamiseks, ei piira KrMS § 12612 lg 3 kolleegiumi hinnangul teiste subjektide õigust jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada, nt jälitustoiminguga puudutatud isikul enda õiguste kaitseks hilisemas tsiviilkohtumenetluses. 17.
  3. Eelnev ei tähenda aga, et jälitustoiminguga saadud andmete kasutamine oleks teistele subjektidele tingimusteta lubatav. Tsiviilkohtumenetluses reguleerib tõendi lubatavust

§ 238

. Seetõttu on ka jälitustoiminguga saadud andmed tsiviilkohtumenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui see vastab selles sättes toodud tingimustele.

§ 238

lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest mh siis, kui tegemist on põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Tõendi saamine

§ 238

lg 3 p 1 tähenduses hõlmab nii riigi jälitustoiminguga teabe saamist kui ka selle teabe jõudmist menetlusosalise valdusesse, kes soovib seda tsiviilkohtumenetluses kasutada. Jälitustoimingute tegemise alused ja kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS § 1 lg 2). KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave kriminaalmenetluses tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Seega hõlmab tõendi saamise õiguspärasus

§ 238

lg 3 p 1 mõttes ennekõike jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel, toimingu tegemisel ning tõendi tsiviilkohtumenetluses enda valdusesse saamisel seaduse nõuete järgimist. Tõendi lubatavust hindab tsiviilasja arutav kohus. Kui tsiviilasja arutava kohtu hinnangul on tõend saadud põhiõiguse rikkumisega, võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest. Vastava kaalutlusotsuse langetamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele. 17.3. Jälitustoiminguga saadud andmete käitlemisel peab aga kohus veenduma, et sellega (nt jälitustoimingu protokolli lisamisel tsiviilasja toimikusse) ei kaasneks jälitustoiminguga puudutatud isikute põhiõiguse rikkumist.

§ 38

alusel on kohtul mh võimalik omal algatusel menetlus menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks kinniseks kuulutada (vt ka KrMS § 12612 lg 7). II

  1. Hageja tugines sellele, et kostja I vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7) või heade kommete vastase tahtliku käitumisega (p 8). 18.
  2. Kolleegium nõustub tuvastatud asjaolude õigsust eeldades ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, et hageja nõue kostja I vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi koostoimes ÄS § 180 lg-ga 51 tuli jätta rahuldamata (

§ 689lg 5). 15

(17)2-15-13216 18.
  1. Riigikohus on heade kommete vastast käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes varasemas praktikas käsitlenud (vt nt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307/132, p 16.4;
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18531/27, p 11;
  6. novembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17). Riigikohus on mh selgitanud, et kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (nt Riigikohtu
  8. detsembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Äriühingu juhtorgani liige võib vastutada võlausaldajate ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (Riigikohtu
  10. juuni
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Kolleegium nõustub kostja I kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu otsus oli olulises ulatuses põhjendamata osas, milles ringkonnakohus leidis, et hageja nõue kostja I vastu oli õiguslikult põhjendatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, millega oli tõendatud kostja I tahe hagejat kahjustada (jätta tööde eest heade kommete vastaselt tasumata). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja I sai aru oma õigusvastasest käitumisest saada PRIA-lt toetus. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja I õigusvastane käitumine PRIA-lt toetuse saamisel hageja suhtes tahtliku heade kommete vastase käitumise hindamisel olulise tähendusega. Ka ei saa üksnes arve tasumata jätmisest järeldada tahtlikku heade kommete vastast käitumist (nt olukorras, kus isik kasutab raha tavapärases majandustegevuses oma teiste kohustuste täitmiseks). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostja I käitus esitatud ja tõendamist leidnud asjaoludel hageja suhtes tahtlikult heade kommete vastaselt. Kolleegiumi hinnangul ei tule kostja I käitumist esitatud asjaoludel hinnata üksnes
  12. juuli
  13. a lepingu sõlmimisel, vaid ka pärast seda, tuvastamaks, kas kostjal I võis tekkida (kaudne) tahe hagejat kahjustada pärast
  14. juuli
  15. a lepingu sõlmimist. Lisaks tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas hagejale on tekkinud kahju ning kas see on põhjuslikus seoses kostjate tegevusega.
  16. Kostja II vastutuse kohta märgib kolleegium lisaks järgmist. Kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja VÕS § 1054 lg 3 järgi ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle. Kolleegium selgitab, et viidatud säte ei kohaldu kohtu tuvastatud asjaolude õigsust eeldades kostja II puhul. Kolleegium märgib lisaks, et VÕS § 1045 lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Teole kihutaja teoks on teo täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lisaks hinnata kostja II vastutust ka nimetatud sätte alusel.
  17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ka maakohtu jõustunud tagaseljaotsus on menetluses dokumentaalne tõend

§ 229lg 2 järgi ning kohus saab seda hinnata.

Kolleegium nõustub tuvastatud asjaolude õigsust eeldades ringkonnakohtu otsuse põhjendustega hagejale kahju tekkimise ja selle suuruse kohta (VÕS § 127 lg 1 ja § 128;

§ 689lg 5). 16

(17)2-15-13216
  1. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu kostja I etteheide, et ringkonnakohus ei kontrollinud hageja deliktiõigusliku nõude aegumist kostja I suhtes. Ringkonnakohus märkis otsuse p-s 11, et hageja
  2. septembril 2015 kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõue ei olnud aegunud. Kolleegium nõustub tuvastatud asjaolude õigsust eeldades ringkonnakohtuga, et hageja nõue kostjate vastu ei ole aegunud. TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja sai kahju hüvitama kohustatud isikutest teada
  3. mai
  4. a kohtulahenditest ning kahjust täitemenetluses. Kolleegiumi hinnangul on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et nõude aegumistähtaja kulgema hakkamise kontekstis on tähtis ka kahju suurusest ja kahju tekkimise asjaoludest teada saamine.
  5. Vastuseks kostja I kassatsioonkaebuse väitele selgitab kolleegium, et eeluurimisel politsei koostatud süüdistatava ja tunnistaja ülekuulamise protokollide puhul ei kohaldu

§ 251

lg 2, mille kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. See ei välista aga nimetatud protokollide vastuvõtmist dokumentaalsete tõenditena

§ 272lg 1 mõttes.

Seega ei rikkunud kohus selles aspektis kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse norme. III 23. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.

24. Kostja II kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Kuna kostja I oli vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Saale Laos, Jaak Luik, Nele Parrest, Malle Seppik, Tambet Tampuu 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.