RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 201lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 7.

septembri

1. a otsus Riida Nihvelti kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
2. jaanuar 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. mai
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. septembri
7. a otsus osas, millega Riida Nihvelt tunnistati süüdi

§ 213lg 1 järgi.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada Riida Nihvelt süüdi

§ 201lg 1 järgi.

1. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid kassatsioonimenetluses Riida Nihveltile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Riida Nihvelt anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 201 lg 1 järgi omastamises. Süüdistuse kohaselt võttis R. Nihvelt tema kätte usaldatud K. K. pangakaardiga ebaseadusliku omastamise eesmärgil K. K. pangakontolt välja sularaha

1. mail 2017 kuus korda 200 eurot ning
2. mail 2017 kolm korda 200 eurot ja kaks korda 100 eurot (kokku 2000 eurot).
3. Tartu Maakohtu
4. mai
5. a otsusega tunnistati R. Nihvelt süüdi

§ 213

lg 1 järgi arvutikelmuses ja teda karistati 125 päevamäära ehk 1250 euro suuruse rahalise karistusega.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liitis kohus mõistetud karistusele R.

Nihveltile varem mõistetud 1-18-117 50 päevamäära ulatuses rahalise karistuse ning moodustas 150 päevamäära ehk 1500 euro suuruse rahalise liitkaristuse.

§ 65

lg 3 ja § 73 lg-te 1 ja 2 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata, kui R. Nihvelt ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus rahuldas osaliselt K. K. tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 1900 eurot. 2.1 Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud. Süüdistatav ja kannatanu tutvusid interneti vahendusel. 8. mail 2017 sõitsid R. Nihvelt ja K. K. bussiga Xxxxxxx, kust läksid edasi süüdistatava elukohta. Seal arutati plaani osta maja ning leiti, et selleks peaks K. K. võtma laenu. Neil õnnestus saada laenu 2000 eurot K. K. nimele A-lt. Ei ole võimalik teha kindlaks, kes esitas pangale laenutaotluse ja vajalikud dokumendid. Järgmisel päeval sõideti Xxxxxxx ning täpselt tuvastamata ajal andis kannatanu süüdistatavale enda pangakaardi, lubades R. Nihveltil võtta välja maksimaalselt 100 eurot. Sellele vaatamata võttis süüdistatav samal ja järgmisel päeval K. K. pangakaardiga välja 2000 eurot, mille jättis endale. Peagi pärast seda saatis süüdistatav kannatanu tagasi Xxxxxxxxxx. 2.2 Maakohus ei nõustunud R. Nihvelti teole süüdistuses antud õigusliku hinnanguga ning leidis, et teise isiku arvelduskontolt pangaautomaadist lubatust suurema summa väljavõtmine kujutab endast arvutikelmust

§ 213lg 1 tähenduses, mitte omastamist.

Maakohtu hinnangul lõi süüdistatav omastamisega võrreldes täiendava pettuselaadse ebaõiguse ning isiku karistamine omastamise eest ei oleks kooskõlas lex specialis derogat legi generali põhimõttega. Seda põhjusel, et omastamine on nn kinnipüüdev koosseis, mis tuleb kõne alla siis, kui mõni muu koosseis mingil põhjusel ei rakendu. Kui on täidetud omastamise eeldused, kuid neile lisandub ka pettuslik käitumine, tuleb isikut karistada erinormiks oleva (arvuti)kelmuse eest. 2.3 Kohus selgitas, et pangaautomaadist raha väljavõtmiseks PIN-koodi sisestamine on käsitatav andmete sisestamisena arvutisüsteemi

§ 213lg 1 mõttes.

Andmete sisestamine peab olema ebaseaduslik. Kuna kannatanu andis R. Nihveltile loa kuni 100 euro väljavõtmiseks, ei olnud andmete sisestamine 100 euro väljavõtmiseks R. Nihvelti poolt ebaseaduslik

§ 213lg 1 mõttes.

Lubatud väljavõetavat summat ületavas osas R. Nihveltil aga kannatanu nõusolekut ei olnud ning seega oli 1900 euro väljavõtmine ebaseaduslik ning täitis arvutikelmuse koosseisu. 3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja süüdistatava kaitsja, kes taotlesid vastavalt R. Nihvelti süüdimõistmist

§ 201lg 1 järgi ning R.

Nihvelti õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega R. Nihvelt tunnistati süüdi

§ 213lg 1 järgi selles, et ta sisestas 9.

mail 2017 kl 16.33 K. K. pangakaardi ja selle PIN-koodi esimesel korral sularahaautomaati ning võttis pangakontolt sularaha (esimene sularahaväljavõtt), ning osas, millega R. Nihveltilt mõisteti kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude katteks välja 1900 eurot. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega lõpetas nimetatud teo osas R. Nihvelti suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetluse ning mõistis R. Nihveltilt K. K. tsiviilhagis esitatud nõude katteks välja 1800 eurot. Ülejäänud osas jäi kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon rahuldati osaliselt ja kaitsja apellatsioon jäi rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus faktilised asjaolud õigesti. Peamine vaidlus on selles, miks K. K. süüdistatavale enda pangakaardi andis ning mida ta seejuures ütles. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et R. Nihveltil oli kannatanu nõusolek pangakontolt maksimaalselt 100 euro väljavõtmiseks. Maakohus on seda järeldust veenvalt põhjendanud ning arvestanud asjaolusid kogumis. Seejuures ei jätnud maakohus tähelepanuta, et kannatanu ütlused olid kohati segased ja üldsõnalised. Nende ütluste najal on aga siiski võimalik üheselt järeldada, et K. K. 2

§ 213koosseisu.

K. K. andis R. Nihveltile nõusoleku kasutada enda pangakaarti ja PIN-koodi kuni 100 euro väljavõtmiseks. Selle nõusoleku alusel võttis R. Nihvelt esimesel korral välja 200 eurot. Ringkonnakohus leidis, et esimest korda K. K. pangakaarti ja PIN-koodi pangaautomaati sisestades ei tegutsenud süüdistatav ebaseaduslikult, kuna esmakordne andmete sisestamine oli vajalik selleks, et võtta K. K. pangakontolt viimase nõusolekul välja 100 eurot. Seega ei saa arvutikelmusena käsitada seda, kui R. Nihvelt sisestas esimest korda kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi raha väljavõtmiseks pangaautomaati, kuna esimesel korral andmete sisestamiseks oli R. Nihveltil kannatanu nõusolek. Nõusolekut ületavas osas (100 eurot) esimesel korral raha väljavõtmine ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule (kõne alla võiks tulla üksnes R. Nihvelti karistamine väärteo eest

§ 218lg 1 järgi), mistõttu lõpetas ringkonnakohus R.

Nihvelti suhtes selles episoodis kriminaalmenetluse. Sel põhjusel vähendas kohus 100 euro võrra ka süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetavat summat.

1. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb R. Nihvelti õigeksmõistmist. Kassaatori hinnangul on maa- ja ringkonnakohtu otsused vastuolulised, põhjendamata ja seega ebaseaduslikud. 5.1 Juba apellatsioonis juhtis kaitsja tähelepanu sellele, et maakohtu järeldused on K. K. nimele laenu võtmise asjaolude osas vastuolulised. Ringkonnakohus seda vastuolu ei kõrvaldanud. Kuigi laenu taotlemise osas ei ole R. Nihveltile süüdistust esitatud, on see oluline K. K. tahte väljaselgitamiseks. Kaitsja hinnangul tegutsesid R. Nihvelt ja K. K. laenu võtmisel ühiselt ja kooskõlastatult ning leppisid kokku, et see raha läheb maatüki soetamiseks. 5.2 Asja lahendamise seisukohalt on määravaks, kas ja millised juhised andis kannatanu süüdistatavale enda kontol oleva raha kasutamiseks. Kohtute järeldused on selles küsimuses oletuslikud ning neid ei toeta ükski tõend. Kannatanu kohtus antud ütluste järgi ei öelnud ta R. Nihveltile, kuidas raha kasutada.
2. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kuna R. Nihveltile K. K. nimel laenu võtmisega seotud asjaoludel süüdistust ei esitatud, on kassatsioonis esitatud sellekohased väited asjasse puutumatud. Maa- ja ringkonnakohus on faktilised asjaolud tuvastanud õigesti. Uuritud tõendid kinnitavad üheselt, et K. K. ei andnud nõusolekut enda pangakontolt kogu raha väljavõtmiseks. Prokurör nõustub ka ringkonnakohtu lahendis toodud materiaalõigusliku käsitlusega. Samas vajab täpsemat piiritlemist, kuidas kvalifitseerida pangakaardiga raha väljavõtmist kontoomaniku nõusolekut ületavas osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohus võtab esmalt seisukoha kassatsioonis esitatud väidete kohta ning osutab siis kassatsiooniväliselt, et maa- ja ringkonnakohus on R. Nihvelti süüdimõistmisel

§ 213lg 1 järgi kohaldanud valesti materiaalõigust (I).

Seejärel võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluse (II). 3

§ 201

lg 1 järgi, mille kohaselt on karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Süüdistuse kohaselt võttis R. Nihvelt talle usaldatud kannatanu kaardiga pangaautomaadist välja kokkulepitust suurema summa sularaha. Maakohus kvalifitseeris R. Nihvelti käitumise ümber

§ 213lg 1 järgi arvutikelmuseks. Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu õiguskäsitlusega ei nõustu, selgitades Kr

MS § 3602 lg 3 alusel järgmist. 10. Kannatanu poolt süüdistatavale usaldatud pangakaardiga lubatust suuremas ulatuses sularaha pangaautomaadist väljavõtmine tuleb kvalifitseerida

§ 201lg 1 järgi.

Ringkonnakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu seisukohale, mille kohaselt tuleb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamine, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, kvalifitseerida arvutikelmusena

§ 213järgi, mitte vargusena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

juuli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-36-15, p 15). Selles asjas oli süüdistatav saanud pangakaardi enda valdusesse kannatanu nõusolekuta. Praegusel juhul ei ole aga vaidlust selles, et kannatanu usaldas enda pangakaardi R. Nihvelti kätte, kes kasutas seda kannatanu volituse piire ületades ning võttis välja rohkem raha, kui kannatanu lubas. Seega ei ole viidatud lahendis väljendatud seisukohad ülekantavad praeguse kaasuse tehioludele (nagu viitab ka maakohus). Kolleegiumi kogu koosseisu lahend keskendus varguse ja arvutikelmuse eristamisele ning ei käsitlenud omastamisega seotud küsimusi. 11.

§ 201

lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette vastutuse isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (nt rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (

§ 213). (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.

detsembri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 8).
2. Praeguses asjas tuvastatu kohaselt usaldas K. K. enda vara süüdistatava kätte: ta andis süüdistatavale nõusoleku ja võimalused (pangakaardi ja PIN-koodi) enda arvelduskontole juurdepääsuks ning seal oleva raha käsutamiseks, mistõttu ei saa rääkida andmete ebaseaduslikust sisestamisest

§ 213

lg 1 tähenduses.

§ 201

lg 1 järgi on omastamisega tegu siis, kui isik teeb selliseid toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Nii oli ka praegu: R. Nihvelt pööras kannatanu arvelduskontol olnud raha enda kasuks ulatuses, 4

§ 201lg 1 järgi.

13. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel on ilmnenud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, väljub kolleegium KrMS § 3602 lg 3 alusel kassatsiooni piiridest, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse R. Nihvelti süüditunnistamises

§ 213

lg 1 järgi ja tunnistab ta süüdi

§ 201lg 1 järgi.

Arvestades, et reformatio in peius-keelu tõttu ei saa süüdistatava olukorda kaitsja kaebuse alusel raskendada, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osalise läbi vaatamata jätmise osas muutmata. 14. Eeltoodu ei tingi aga R. Nihveltile mõistetud karistuse kergendamist.

§ 201lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

R. Nihveltile mõistetud rahaline karistus, mis jäeti

§ 65

lg 3 ja § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga, jääb

§ 201

lg 1 sanktsiooni raamidesse, vastab süü suurusele ja karistuse üld- ning eripreventiivsetele eesmärkidele. (II)

1. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
2. mai
3. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsuse osas, millega R. Nihvelt tunnistati süüdi

§ 213lg 1 järgi.

Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab R. Nihvelti süüdi

§ 201lg 1 järgi.

Muus osas jääb maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

1. R. Nihvelti kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumisele ühe tunni ja kassatsiooni koostamiseks kaks tundi, s.o kokku kolm tundi, mille eest ta taotleb tasu 180 eurot (sh käibemaks 30 eurot). Kolleegium rahuldab taotluse osaliselt. Arvestades kassatsiooni mahtu ja asjaolu, et seal esitatud argumendid kattuvad osaliselt apellatsioonis esitatud väidetega, loeb kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kahe tunni ulatuses. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel määrab Riigikohus riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsja kahele töötunnile vastava summa, s.o 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). KrMS § 361 lg 1 p 7 ja § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. Hannes Kiris Paavo Randma Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt) 5