← Eesti

1-17-5242/58

Obsah (18)§ 314§ 331§ 191§ 340§ 3051§ 309§ 306§ 341§ 154§ 268§ 155§ 312§ 337§ 2862§ 181§ 175§ 185§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 1. okt

§ 314

p 6 ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg-st 1 p 2 kohaselt on Andrey Krasnoglazovil õigus taotleda hüvitist ajavahemikul 17.08.2015 kuni 18.08.2015, s.o 2 (kaks) päeva, kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju eest“.

  1. Saata kriminaalasi resolutiivosa eelmise punkti alapunktides 1–5 märgitud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Andrey Krasnoglazovi kasuks välja 5512 (viis tuhat viissada kaksteist) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks, sh 512 eurot apellatsioonimenetluses ja 5000 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt MTÜ Puškini Instituut kasuks välja 2756 (kaks tuhat seitsesada viiskümmend kuus) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks, sh 256 eurot apellatsioonimenetluses ja 2500 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest.
  4. Resolutiivosa punktides 3 ja 4 märgitud summasid ületavas osas saata kaitsja
  5. jaanuari
  6. a taotlus süüdistatavate apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamiseks uueks arutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus.
  7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  8. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 2

(23)EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Süüdistus
  2. Andrey Krasnoglazov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1 ja 3, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes, MTÜ Puškini Instituut (edaspidi Puškini Instituut) aga süüdistatuna KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi
  3. Narva linn (esindaja linnapea T. Tammiste) ja Puškini Instituut (esindaja juhatuse liige A. Krasnoglazov) sõlmisid
  4. märtsil 2013 koostöölepingu, mille eesmärk oli võimaldada täiendavat venekeelset haridust Narva gümnaasiumide õpilastele valikainetes, mis sisalduvad riiklikus õppekavas. Lepingu punkt 2.2.5 nägi ette, et lepingu eesmärkidega mitteseotud tegevusi teeb Puškini Instituut omal kulul.
  5. märtsi
  6. a koostöölepingu alusel sõlmisid Narva linn ja Puškini Instituut aastatel 2013–2015 mitu lepingut, mille sisuks oli toetuse eraldamine ja selle sihtotstarbelise kasutamise tingimuste kindlaksmääramine. Muu hulgas sõlmiti
  7. veebruaril 2014 toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise leping nr 3.1-7/1563, mille punkti 1.3 alusel maksti Puškini Instituudile
  8. a tegevuskulude katteks 79 700 eurot.
  9. veebruaril 2015 sõlmitud toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingu nr 3.1-7/517 punkti 1.3 alusel maksti Puškini Instituudile
  10. a tegevuskulude katteks 79 700 eurot. Mõlema lepinguga kohustus Puškini Instituut kasutama saadud vahendeid sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste kooli tegevuseks, s.o Narva linna gümnaasiumite õpilastele täiendava venekeelse 3
(23)hariduse võimaldamiseks gümnaasiumi riikliku õppekava valikainetes. Raha võis kasutada personalikuludeks (Narva üksuse töötajate töötasud ja sellega kaasnevad maksud) ning Narva üksuse side- (telefon, internet) ja muudeks tegevuskuludeks (büroo- ja paljunduskulu, reklaamikulu jms).
  1. Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingud olid olemuselt halduslepingud, millega Puškini Instituut kaasati avalike ülesannete (haldusülesannete) täitmisele. Seetõttu oli Puškini Instituut ja selle all tegutsev Narva Täppisteaduste kool Narva gümnaasiumiõpilastele täiendavat venekeelset haridust pakkuva huvikoolina haldusorgan haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 1 tähenduses. Narva linn pani halduslepingutega Puškini Instituudile rea avalikke ülesandeid, mis puudutasid hariduse ja huvihariduse arendamist ja tagamist kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil elavatele ning õppivatele lastele. Seetõttu oli A. Krasnoglazov, esindades Puškini Instituuti Narva linnaga lepingute sõlmimisel ja olles mittetulundusühingu juhatuse liikmena vastutav lepingute alusel välja makstud toetuste kulutamise ja lepingujärgsete ülesannete täitmise eest, ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes.
  2. A. Krasnoglazov eiras eelnevalt nimetatud lepingutega Puškini Instituudile raha kasutamiseks seatud piiranguid ja pööras Narva linna toetusena mittetulundusühingule eraldatud raha või selle eest ostetud muu vara koguväärtuses 8955 eurot 42 senti enda või kolmandate isikute kasuks. Seda tegi A. Krasnoglazov järgmiselt: 1)
  3. märtsil 2014 väljastas MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus Puškini Instituudile arve-saatelehe nr 466 summas 754 eurot selgitusega Matematika. Sbornik zada4; kogus 104 tk. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus juhatuse liige. Tegelikult MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus arve-saatelehel märgitud teenust Puškini Instituudile ei osutanud ega kaupa üle ei andnud. A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 466 oma allkirjaga. Seejärel kanti
  4. märtsil 2014 Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus arvelduskontole 754 eurot. Samal päeval võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus pangakontolt sularahas välja 750 eurot; 2)
  5. oktoobril
  6. a väljastas MTÜ Reval Media Agency Puškini Instituudile arve-saatelehe nr 1 summas 300 eurot selgitusega 1C Uuen-mine ja sead-mine. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka MTÜ Reval Media Agency juhatuse liige. Tegelikult arvel märgitud teenust MTÜ Reval Media Agency ei osutanud. A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 1 oma allkirjaga.
  7. oktoobril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel MTÜ Reval Media Agency pangakontole 300 eurot.
  8. detsembril 2014 võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga MTÜ Reval Media Agency pangakontolt sularahas välja 700 eurot; 3)
  9. oktoobril 2014 väljastas Baltic Resource OÜ MTÜ-le Puškini Instituut arve nr 3 summas 2673 eurot 70 senti selgitusega Metoodiliste materjalide disain, redaktsioon, korrektsioon ja 4
(23)välja trükkimine Narva Täppisteaduste kooli jaoks. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka Baltic Resource OÜ juhatuse liige. Tegelikult Baltic Resource OÜ arvel märgitud teenust ei osutanud. Arvel märgitud tööd tegid teised isikud. A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve nr 3 oma allkirjaga.
  1. novembril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel Baltic Resource OÜ pangakontole 2673 eurot 70 senti.
  2. detsembril
  3. a võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga Baltic Resource OÜ pangakontolt sularahas välja 2250 eurot; 4)
  4. novembril 2014 väljastas MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus Puškini Instituudile arve-saatelehe nr 474 summas 711 eurot selgitusega Kirjutuslaud kogus 9,00; Tool kogus 27,
  5. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus juhatuse liige. Tegelikult pole arvel märgitud kaup kunagi Narva Täppisteaduste kooli kasutusse jõudnud ja seda pole õppetöös kasutatud. Seetõttu ei vasta arve-saatelehel kajastatu tegelikkusele. Laudade ja toolide päritolu kinnitav alusdokumentatsioon puudub. Sellest hoolimata kinnitas A. Krasnoglazov Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 474 oma allkirjaga.
  6. novembril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus pangakontole 711 eurot. Arve-saateleht nr 474 alusel tehtud väljamakset kajastas A. Krasnoglazov
  7. a novembris toetuse kasutamise vahearuandes Narva Täppisteaduste kooli huvides tehtud kulutusena, lisades ka kuludokumendi koopia; 5)
  8. aasta detsembris määras A. Krasnoglazov endale Narva Täppisteaduste kooli tegevuse rahastamiseks ette nähtud raha arvelt preemia 1400 eurot.
  9. veebruari
  10. a lepingu nr 3.1-7/517 punkti 1.3 kohaselt ei olnud sellise väljamakse tegemine lubatav. Sellest hoolimata kajastati seda väljamakset Puškini Instituudi
  11. a detsembri kohta käivas tööaja arvestustabelis nr 50, mille õigsust kinnitas oma allkirjaga ka A. Krasnoglazov. Tabeli kohaselt oli A. Krasnoglazovile märgitud arvestuslikuks brutopreemiaks 1804 eurot 12 senti, millest tuli netosummana välja maksta 1400 eurot. A. Krasnoglazovi eelnimetatud otsuse alusel kanti Puškini Instituudi pangakontolt
  12. detsembril 2015 A. Krasnoglazovi pangakontole 1400 eurot selgitusega jõulupreemia
  13. a; 6)
  14. märtsil 2014 ostis Puškini Instituut televiisori Philips hinnaga 399 eurot. Arve kinnitas A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks kasutati Puškini Instituudi pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli tegemist tehnika ostuga Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati Narva linna poolt
  15. veebruari
  16. a lepingu alusel eraldatud raha. Tegelikult seda televiisorit Narva Täppisteaduste kooli töös kunagi ei kasutatud ega kooli ruumidesse ei toimetatud. A. Krasnoglazov jättis teleri enda valdusesse ja see asus A. Kraznoglazovi elukohas; 7)
  17. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut mobiiltelefoni IPhone 6 Gold hinnaga 695 eurot. Arve kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liige A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks kasutati Puškini Instituudi pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale 5
(23)esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli tegemist kuluga Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati
  1. veebruari
  2. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha. Tegelikult andis A. Krasnoglazov mobiiltelefoni K.M., kes kasutas seda isiklikel eesmärkidel kuni politseitöötajad telefoni ära võtsid; 8)
  3. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut sülearvuti Apple MacBook Air hinnaga 1029 eurot ja juhtmeta hiire Apple Magic Mouse hinnaga 69 eurot. Arve kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liige A. Krasnoglazov, arve tasumiseks kasutati mittetulundusühingu pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli tegemist ostuga Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati
  4. veebruari
  5. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha. Tegelikult andis A. Krasnoglazov sülearvuti ja juhtmeta hiire K. M, kes kasutas neid isiklikel eesmärkidel kuni politseitöötajad need ära võtsid; 9)
  6. juunil 2015 ostis Puškini Instituut 601 euro eest järgmised mööbli- ja muud sisustuskaubad: valge pildiraam, kaks patja, pleed/tekk, pitsäärega laudlina, kaks puidust pildiraami, kaks valget pildiraami, diivanvoodi, valge nurgariiul, kaks valget metalltooli ja valge metalllaud. Arvele lisandus transpordikulu (transport A. Krasnoglazovi elukohta). Arve kinnitas A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks kasutati mittetulundusühingu pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli arvel kajastatud summa näol 520 euro 60 sendi ulatuses tegemist majanduskuludega Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati
  7. veebruari
  8. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha (põhjendatud majanduskuludest jäeti välja 2 patja, tekk ja laudlina, samuti transpordikulu). Tegelikult mööbliesemeid ja pildiraame Narva Täppisteaduste kooli töös kunagi ei kasutatud ja kooli ruumidesse neid ei toimetatud. A. Krasnoglazov jättis kõik esemed enda ja oma pere valdusesse ning need asusid ning olid kasutuses tema elukohas. Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning MTÜ Puškini Instituut süüdistus KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi
  9. Puškini Instituudi ja Narva linna vahel
  10. veebruaril 2014 ja
  11. veebruaril 2015 sõlmitud toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingute (vt käesoleva otsuse punkt 2) kohaselt oli toetuse saaja Puškini Instituut kohustatud esitama toetuse andjale (Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale) aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos kuludokumentide koopiatega, mis kinnitaks saadud toetuse sihtotstarbelist kasutamist. Aruannete esitamine ja nende kinnitamine toetuse andja poolt oli toetuse järgmise osa väljamaksmise eeltingimus. Lepingute punktide 2.3, 3.3 ja 3.4 kohaselt oli toetuse andjal õigus toetuse andmine lõpetada ja toetuse saaja oli kohustatud toetuse andja nõudmisel toetuseks saadud raha tagasi maksma, kui ta rikub lepinguga pandud tingimusi (mh kui toetust kasutatakse mittesihtotstarbeliselt, esitatud aruandlus ja kuludokumendid sisaldavad valeandmeid jms). 6
(23)
  1. Süüdistuse kohaselt eiras A. Krasnoglazov Puškini Instituudile raha kasutamisele lepingutega seatud piiranguid ja pööras Narva linna toetusena eraldatud raha või selle eest ostetud muu vara koguväärtuses 8955 eurot 42 senti käesoleva otsuse punktis 4 kirjeldatud asjaoludel enda või kolmanda isiku kasuks. Enda kuriteo varjamiseks, aga ka tagamaks toetuste järgmiste osade väljamaksmist Puškini Instituudile ja vältimaks mittesihtotstarbeliselt tehtud kulutuste osas linna poolt tagasinõude esitamist, kajastas A. Krasnoglazov perioodil 2014–2015 toetuse kasutamise kohta Narva linnale esitatud aruannetes korduvalt ja teadvalt tegelikkusele mittevastavaid andmeid linna eraldatud raha arvel tehtud kulutuste kohta. Seejuures olid A. Krasnoglazovi poolt linnale esitatud ja osaliselt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldavatele aruannetele mitmel juhul lisatud fiktiivsed kuludokumendid (koopiatena) selliste kaupade ja teenuste kohta, mida tegelikult Narva Täppisteaduste koolile ei ostetud. Samuti esitas A. Krasnoglazov mitmel juhul Narva linnale aruandluse lisadena koopiad kuludokumentidest, millel märgitud esemed pööras ta tegelikult enda või kolmanda isiku kasuks ja mida ei kasutatud Narva Täppisteaduste kooli tegevuses. Tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldavate vahearuannete koostamine ja nende ning lisatud kuludokumentide esitamine Narva linnale on käsitatav intellektuaalselt võltsitud dokumentide koostamise ja kasutamisena.
  2. A. Krasnoglazov pani eelnevalt kirjeldatud dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise toime Puškini Instituudi juhatuse liikmena selle mittetulundusühingu huvides. Seetõttu vastutab nende kuritegude eest KarS § 14 lg 1 alusel ka Puškini Instituut.
  3. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  4. Viru Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsusega mõisteti nii A. Krasnoglazov kui ka Puškini Instituut kõigis neile esitatud süüdistustes õigeks.
  7. Maakohus märkis, et A. Krasnoglazovil on

§ 314

p 6 ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 2 kohaselt õigus taotleda hüvitist kahju eest, mis talle tekitati kahtlustatavana kinnipidamisega 17.–

  1. augustini
  3. Kohus otsustas asitõendite saatuse, mõistis riigilt Puškini Instituudi kasuks välja 10 460 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja jättis ekspertiisikulu 462 eurot riigi kanda. (b) Põhiosa
  4. Seoses omastamissüüdistuse selle osaga, mida käsitletakse prokuratuuri apellatsioonis, märkis maakohus järgmist. Ei ole vaidlust, et A. Krasnoglazov ja Puškini Instituut soetasid süüdistuses nimetatud vara ja esitasid Narva linnale süüdistuses märgitud arved. Vaidlust ei ole selleski, et süüdistuses märgitud esemed leiti A. Krasnoglazovi kodust. Isegi, kui nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et A. Krasnoglazov pööras mingi vara enda või kolmanda isiku kasuks, jääb arusaamatuks, kas see vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile. Lepingust ei tulene, 7

(23)kellele kuulus vara, mis oli soetatud selle raha eest, mille Narva linn eraldas Puškini Instituudile Narva Täppisteaduste Kooli jaoks. See küsimus jäi lepingus reguleerimata, puudub ka vara või raha tagastamisega seotud nõue või tsiviilhagi. Kohus lähtus Narva linna esindaja seisukohast, et soetatud vara on Puškini Instituudi omand. Sellisel juhul tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et asjas puudub süüdistus, et süüdistatav A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara. Järelikult tuleb A. Krasnoglazov KarS § 201 järgi õigeks mõista. Kui Narva linn esitas Puškini Instituudile seoses linna raha mittesihtotstarbelise kasutamisega pretensioone, tagastas mittetulundusühing raha. Kohus nõustus prokuratuuri seisukohaga, et osa Narva linna eraldatud rahast kasutas Puškini Instituut mittesihtotstarbeliselt (nt mööbel, televiisor, mis leiti A. Krasnoglazovi majas läbiotsimise käigus). Samas on see juhtum reguleeritud kahepoolse lepinguga ja pole põhjust sellele karistusõiguslikult reageerida. Süüdistavate ja Narva linna suhted ei väljunud lepinguliste suhete raamest. Kui Narva linnal on pretensioon Puškini Instituudi soetatud vara või raha kasutamise või mittetagastamise kohta, siis tuleb see lahendada vastavalt lepingule, vaidluse korral tsiviilkohtumenetluse korras.
  1. KarS §-de 344 ja 345 järgi esitatud süüdistuse kohta märkis maakohus järgmist. Võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleksid seda teinud. Kõik Narva linnavalitsusele toetuse kasutamise kohta esitatud dokumendid on ehtsad. Küll oleks võimalik rääkida n-ö intellektuaalsest võltsimisest, aga kuna kohus on asunud seisukohale, et süüdistatavate tegevus ei väljunud lepinguliste suhete raamest ega moodusta kuriteokoosseisu, siis tuleb asuda seisukohale, et ka arvete esitamisega seotud süüdistatavate tegevus ei välju lepinguliste suhete raamest. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Apellatsioon
  3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks käesoleva otsuse punkti 4 alapunktides 6–9 refereeritud omastamistegudes, samuti osas, millega A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituut KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi õigeks käesoleva otsuse punkti 4 alapunktides 6–9 nimetatud aruannete võltsimises ja nende Narva linnale esitamises.
  4. Apellant palub tunnistada A. Krasnoglazovi eelmises punktis viidatud tegudes KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistus. Samuti palub apellant tunnistada Puškini Instituudi eelmises punktis viidatud osas KarS § 344 lg 2 ja 345 lg 2 järgi süüdi ja mõista talle karistus.
  5. Oma taotlust põhjendades märgib prokuratuur, et kohus piirdus ekslikult tõdemusega, et tegemist on Narva linna ja Puškini Instituudi lepinguliste suhetega, mille pinnalt tõusetuda võivate vaidluste lahendamine peaks toimuma lepingu alusel või siis äärmisel juhul tsiviilkohtumenetluse korras. Erinevalt maakohtust leiab apellant, et A. Krasnoglazovi pani toime tema jaoks võõra vara 8
(23)omastamise. Kuriteokoosseisu täitmise aspektist pole tähtsust, kas omastatud vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile. Samuti ei nõustu apellant sellega, et asjas puudub kohane süüdistus, mis võimaldaks A. Krasnoglazovi apellatsioonis vaidlustatud mahus süüdi tunnistada. Ühtlasi jääb apellandile arusaamatuks maakohtu järeldus, et kuigi süüdistatavate tegevuse puhul oleks real juhtudel võimalik rääkida intellektuaalsest võltsimisest, ei välju see pooltevaheliste lepinguliste suhete raamest.
  1. Maakohus on ekslikult seadnud A. Krasnoglazovi tegevuses kuriteokoosseisu tunnuste esinemise sõltuvusse küsimusest, kas A. Krasnoglazovi poolt enda või kolmanda isiku kasuks pööratud vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile. Mõlemal juhul oleks vara A. Krasnoglazovi jaoks õiguslikus mõttes võõras. Süüdistuse kohaselt on A. Krasnoglazovi omastatud varaks Narva linnavalitsuse poolt Puškini Instituudile toetustena eraldatud raha eest ostetud vara. Maakohus lähtus Narva linna esindaja seisukohast, et see vara oli Puškini Instituudi omand. Prokuratuur leiab, et see vara võis olla küll A. Krasnoglazovi õiguspädevuses, kuid mitte tema omandis. Puškini Instituudi arvelduskontol olev raha (sh linna poolt mittetulundusühingule sihtotstarbeliste tegevuskulude katteks eraldatud summad) ei ole A. Krasnoglazovi isiklik omand ja ta ei saa seda kasutada endale või pereliikmetele isiklike asjade ostmiseks. Samuti ei ole selle raha eest ostetud vara A. Krasnoglazovi isiklik, vaid ikkagi võõras vara. Ei Puškini Instituudi põhikirjast ega seadusest ei tulene, et A. Krasnoglazov võis pöörata mittetulundusühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks. Omastamise tuvastamiseks piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes. Menetletavas asjas on süüdistus piisavalt selge ja võimaldab tuvastada A. Krasnoglazovi teos omastamise koosseisule vastavad faktilised asjaolud. Võimalik õiguslik ebaselgus selles, kas omastatud vara kuulub Puškini Instituudile või Narva linnale, ei oma koosseisu täidetuse seisukohalt tähendust. On oluline, et vara oli A. Krasnoglazovile võõras ja see asjaolu süüdistusest ka nähtub.
  2. Intellektuaalne võltsimine tähendab dokumendi koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole sisult õiged. Süüdistuses heidetakse A. Krasnoglazovile ja Puškini Instituudile ette linna poolt toetustena eraldatud raha arvel tehtud kulutuste kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldavate aruannete koostamist ja nende ning lisatud kuludokumentide Narva linnale esitamist. Süüdistuse kohaselt esitas A. Krasnoglazov Puškini Instituudi nimel linnale süüdistuses märgitud vara (sh televiisori, mööbliesemete, telefoni) ostmise kohta aruanded, millesse oli kantud ühe kulutusena ka ostutehinguid kinnitavad arved. Seega seostas A. Krasnoglazov ostud rahaga, mis olid kantud Puškini Instituudi arvelduskontole Narva linnaga sõlmitud lepingu alusel. Seejuures esitas A. Krasnoglazov linnale aruandluse lisana koopiad kuludokumentidest, milles märgitud esemed pööras ta tegelikult enda või kolmanda isiku kasuks ja mida Narva Täppisteaduste kooli tegevuses ei kasutatud. Seega on võimalik väita, et aruanded ei vastanud nende kuluridade osas tegelikkusele. Süüdistuse kohaselt oli A. Krasnoglazovi tegevuse üks eesmärk tagada toetuste järgmiste osade väljamaksmine Puškini Instituudile ja vältida mittesihtotstarbeliselt tehtud kulutuste osas linna tagasinõude esitamist. Toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingutes oli sätestatud, et toetuse saaja on kohustatud esitama toetuse andjale aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos 9
(23)kuludokumentide koopiatega, mis kinnitaks saadud toetuse sihtotstarbelist kasutamist. Aruannete esitamine ja nende kinnitamine toetuse andja poolt oli toetuse järgmise osa väljamaksmise eeltingimus. Toetuse andjal oli õigus toetuse andmine lõpetada ja toetuse saaja oli kohustatud toetuse andja nõudmisel toetuseks saadud raha tagasi maksma, kui toetuse saaja rikkus talle lepinguga pandud tingimusi. Eeltoodust tulenevalt olid süüdistuses nimetatud aruanded dokumendid, mille alusel oli võimalik omandada õigus (õigus järgmise rahalise toetuse osale) ja vabaneda kohustusest (kohustus seni üle kantud toetussumma tagasi maksta).
  1. Kuna aruannetega seonduvad probleemid ja raha väärkasutus mõjutasid Puškini Instituudi huve, saab A. Krasnoglazovi poolt aruannete intellektuaalset võltsimist vaadelda püüdena tagada toetuste järgmiste osade jätkuvat väljamaksmist Puškini Instituudile, aga samuti püüdena vältida mittesihtotstarbeliste kulutuste osas linna tagasinõude esitamist mittetulundusühingu vastu. Seega pani A. Krasnoglazov aruannete koostamise ja esitamise toime Puškini Instituudi huvides.
  2. Apellatsioonivastus
  3. Apellatsioonivastuses palub A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  4. Seadusel ei põhine prokuratuuri arusaam, nagu poleks oluline, kas omastati Narva linna või Puškini Instituudi vara. Senises menetluses on käsitatud kannatanuna Narva linna ja väidet, et kannatanu oli hoopis Puškini Instituut, pole menetluses arutatud. Süüdistatavad pole saanud end selle vastu kaitsta. Faktiline asjaolu, kelle vastu on kuriteokahtlusega teod suunatud, on olulised nii kaitse ülesehituse kui kannatanu ja tunnistajate küsitlemise seisukohast. Süüdistatavatel ega kaitsjal pole olnud võimalust esitada küsimusi kannatanule, kes sellises protsessuaalses seisundis asjas ei esinenud, ega tunnistajatele, kes teaksid midagi Puškini Instituudi kui kannatanuga seotud asjaoludest.
  5. Kuigi seoses omastamissüüdistusega ei vaidlustata apellatsioonis kohtu järeldust, et Narva linnavalitsuse vahendite arvel omandatud vara kuulus Puškini Instituudile, siis võltsimissüüdistusi käsitledes pöördub apellant jällegi tagasi seisukoha juurde, et kannatanuks on ikkagi Narva linn. Vastasel juhul jõutaks juriidiliselt sisutu käsitluseni, et A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara ning selle kuriteo varjamiseks pani Puškini Instituut toime võltsimisega seotud tegusid – ehk teisisõnu oli Puškini Instituut ühe teoga nii täideviija kui ka kannatanu. Kui A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara, nagu väidetakse apellatsioonis, siis ei ole selge, kuidas ja millise kuriteo varjamiseks pandi toime väidetav võltsimine ja selliste dokumentide esitamine Narva linnavalitsusele. Süüdistuses nimetatud dokumendid on ehtsad ning kajastavad neis sätestatud asjaolusid õigesti. 10
(23)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Apellatsioonimenetluse piirid
  2. Prokuratuur vaidlustab süüdistatavate õigeksmõistmist üksnes osaliselt. Apellandi arvates tuleks A. Krasnoglazov tunnistada KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi nendes omastamistegudes, mis süüdistuse kohaselt seisnesid selles, et A. Krasnoglazov ostis Narva linna poolt Puškini Instituudile sihtotstarbeliselt eraldatud raha arvel televiisori (hinnaga 399 eurot), mobiiltelefoni IPhone (hinnaga 695 eurot), sülearvuti MacBook ja arvutihiire (kogumaksumusega 1098 eurot) ning mööbli- ja sisustuskaupu. (Vt käesoleva otsuse punkti 4 alapunktid 6–9.) Lisaks taotleb apellant A. Krasnoglazovi süüditunnistamist KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituudi süüditunnistamist KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi selles, et A. Krasnoglazov esitas Narva linnale toetuse kasutamise kohta kolm aruannet, milles eelnevalt loetletud asjade ostuhinda näidati Narva Täppisteaduste kooli tegevusega seotud kuluna.
  3. Juhindudes

§ 331

lg-st 2 ja §-st 340, käsitleb ringkonnakohus süüdistust ja maakohtu otsust üksnes eelmises punktis refereeritud osas. Osas, milles prokuratuur A. Krasnoglazovi õigeksmõistmist ei vaidlustanud, pole ringkonnakohus seadusest tulenevalt pädev maakohtu otsusele hinnangut andma. Erandiks on menetluskulude küsimus, sest

§ 191

lg 3, mis sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata, on

§ 340suhtes erinorm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.

detsembri

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 52).
  2. Kohtuotsuse põhistamise kohustuse oluline rikkumine
  3. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb apelleeritud osas tühistada kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051lg 1) väga ulatusliku rikkumise tõttu.

Maakohtu otsuses märgitud põhjused ei anna

§ 309lg-st 2 tulenevalt alust A.

Krasnoglazovit ega Puškini Instituuti apellatsioonis märgitud osas õigeks mõista. Samas jättis maakohus lahendamata

§ 306

lg 1 p-s 1 nimetatud küsimuse, kas leidsid aset teod, milles süüdistatavaid süüdistatakse. Ühtlasi ei andnud kohus süüdistuses kirjeldatud tegudele KarS § 2 lg 2 nõuetele vastavat karistusõiguslikku hinnangut, nagu seda eeldab

§ 306lg 1 p 3.

Nimelt pole maakohus (tõendipõhiselt) tuvastanud, kas süüdistuses märgitud faktilised asjaolud on tõendatud või mitte, ega hinnanud süüdistuses kirjeldatud tegude süüteokoosseisu-pärasust, õigusvastasust ega süülisust. Seega küsimusi, millest tegelikult oleneb see, kas A. Krasnoglazov ja Puškini Instituut tuleb apellatsioonis osutatud süüdistuses õigeks mõista või süüdi tunnistada, ei ole maakohus käsitlenud. 25. Vead maakohtu otsuse põhistuses on sedavõrd ulatuslikud, et neid ei saa

§ 341

lg 3 kohaselt kõrvaldada apellatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 701 ja
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 50). Vastasel korral tuleks ringkonnakohtul üle võtta maakohtu roll ja asuda esimese kohtuastmena käsitlema 11

(23)süüdistuse faktilist ja õiguslikku põhjendatust. See aga moonutaks apellatsioonimenetluse olemust ja riivaks ebaproportsionaalselt kohtumenetluse poolte edasikaebeõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-14, p 20). 2.
  3. Maakohtu põhjendusest Andrey Krasnoglazovi õigeksmõistmise kohta KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi
  4. Osas, mis puudutab A. Krasnoglazovi õigeksmõistmist nendes omastamistegudes, mida käsitletakse prokuratuuri apellatsioonis, piirdub maakohtu põhjendus sisuliselt vaid kahe lühida tõdemusega.
  5. Esiteks märkis maakohus oma otsuse punktis 3.4 järgmist: 3.4 Kui isegi nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et mingi vara oli pööratud süüdistatav Andrey Krasnoglazovi poolt enda või kolmanda isiku kasuks (süüdistuse episoodid 1.1.1.6-1.1.1.9), jääb arusaamatuks, kelle vara see on, kas Narva linna või MTÜ Puškini Instituut oma. Lepingust ei tulene, kellele kuulub vara, mis oli soetatud Narva linna eraldatud raha eest MTÜ Puškini Instituut poolt Narva Täppisteaduste Kooli jaoks, kas Narva linnale või MTÜ-le Puškini Instituut. See küsimus jäi lepingus reguleerimata, puudub ka vara või raha tagastamisega seotud nõue või tsiviilhagi. Seda ei olnud võimalik tuvastada ka kohtuistungil. Antud olukorras lähtub kohus Narva linna esindaja Vladimir Iljini seisukohast, et soetatud vara on MTÜ Puškini Instituut omand. Aga siis tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et asjas puudub süüdistus ja igasugune väide, et süüdistatav Andrey Krasnoglazov oleks omastanud MTÜ Puškini Instituudi vara ning sellega seoses süüdistatav Andrey Krasnoglazov peab olema õigeks mõistetud süüdistuses KarS § 201 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
  6. Teiseks väljendas kohus otsuse punktides 3.5.6–3.5.7 järgmist seisukohta: 3.5.6 Kohus tuvastas, et siis, kui Narva linn esitas MTÜ-le Puškini Instituut pretensioone seoses linna raha mittesihtotstarbelise kasutamisega, tagastas MTÜ raha vastavalt sõlmitud lepingule. Kohus nõustub mingil määral prokuratuuri seisukohaga, et osa Narva linna eraldatud rahast kasutas MTÜ Puškini Instituut mittesihtotstarbeliselt (nt süüdistuse episoodide 5 ja 8 osas – mööbel, televiisor jne, mis oli leitud Krasnoglazovi majas läbiotsimise käigus), aga antud juhtum on reguleeritud kahepoolse lepinguga ning pole põhjust sellele karistusõiguslikult reageerida. 3.5.7 Ülaltoodu alusel asub kohus seisukohale, et süüdistavate ja Narva linna vahelised suhted ei väljunud lepinguliste suhete raamest. Kui Narva linnal on mingi pretensioon MTÜ Puškini Instituut soetatud vara või raha kasutamise või mittetagastamise osas, siis tuleb seda lahendada vastavalt kahepoolsele lepingule või, vaidluse korral, tsiviilkohtumenetluse korras. Käesoleva kriminaalmenetluse raames aga puudub selles osas igasugune vaidlus. 2.1.
  7. Süüdistuse piirid (maakohtu otsuse punkt 3.4)
  8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et süüdistusest ei nähtu prokuratuuri ühemõttelist seisukohta küsimuses, kellele A. Krasnoglazovi poolt väidetavalt omastatud vara kuulus. Omastamise objekti kirjeldades räägitakse süüdistuses Narva linnavalitsuse poolt Puškini Instituudile toetusena eraldatud „rahalistest vahenditest“ või nende vahendite eest ostetud muust varast. Seejuures viidatakse ka Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingutele, mis reguleerisid toetuse maksmist, kasutamise sihtotstarvet jmt. Narva linna kannatanuna 12
(23)kriminaalmenetlusse kaasamine näikse esmapilgul tõesti viitavat prokuratuuri arvamusele, et tegemist oli linna varaga, kuid otsesõnu süüdistuses seda öeldud ei ole. Ka maakohtus peetud süüdistuskõnes (KoTo, kd 1, tl 158 pöördel) ja apellatsioonis on prokuratuur hoidunud võtmast selget seisukohta, kelle vara A. Krasnoglazov omastas, leides, et igal juhul oli see vara süüdistatava jaoks KarS § 201 mõttes võõras. 30. Ringkonnakohus leiab, et jättes süüdistuses märkimata, kellele väidetava omastamise objektiks olnud vara kuulus, rikkus prokuratuur

§ 154lg-st 3 tulenevat süüdistuse selguse ja täpsuse nõuet.

See on kahtlemata taunitav ja võis teatud määral raskendada kaitseõiguse teostamist.

  1. Ringkonnakohus ei jaga prokuratuuri arvamust, et A. Krasnoglazovi süüküsimuse lahendamise seisukohalt polegi oluline, kas väidetavalt omastatud vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile. Prokuratuuril on õigus küll selles, et mõlemal juhul oli vara A. Krasnoglazovi jaoks KarS § 201 mõttes võõras. Samas tuleb silmas pidada, et KarS § 201 järgi on võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav üksnes juhul, kui see toimub ebaseaduslikult. Võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik, kui see toimub omaniku nõusolekuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 22 ja
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 22). Riigikohus on selgitanud, et KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada. Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul – sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16) Eeltoodust tulenevalt on omastamissüüdistuse puhul vähemalt üldjuhul oluline süüdistuses välja tuua ja kohtuotsuses tuvastada omastatud vara omanik, võimaldamaks kontrollida seda, kas süüdistataval oli vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramiseks omaniku nõusolek või mitte. Seejuures tuleb küll silmas pidada, et vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkust eeldatakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-106-13, p 9). Olukorras, kus pole selge, kellele vara kuulub, pole aga ka võimalik välja selgitada, kelle nõusolek või selle puudumine on oluline, otsustamaks selle üle, kas vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik.
  10. Riigikohus on leidnud, et kui vara kuulub osaühingule, tuleb varaomaniku nõusoleku kindlakstegemisel arvestada, et juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa ise millekski nõusolekut anda, vaid temale tuleb omistada inimese antud nõusolek. Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (vt äriseadustiku § 168), tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16) Ringkonnakohus leiab, et samad põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka mittetulundusühingu puhul. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 19 annab mittetulundusühingu liikmetele mittetulundusühingu juhtimisel osaühingu osanikega sarnase pädevuse, sh pädevuse otsustada tehingu tegemine juhatuse liikmega ja selle tehingu tingimused (MTÜS § 19 lg 1 p 4). Seega juhul, kui mittetulundusühingu juhatuse liige võtab endale või kolmandale isikule mittetulundusühingu vara, oleneb tema vastutus mittetulundusühingu vara omastamise eest üldjuhul sellest, kas ta tegutses mittetulundusühingu 13

(23)liikmete nõusolekul või mitte. Erandiks võivad olla eeskätt MTÜS § 241 lg-s 1 nimetatud juhtumid. Menetletavas asjas tähendab see seda, et juhul, kui A. Krasnoglazovile esitatud süüdistuses omastamise objektina nimetatud vara kuulus Puškini Instituudile, siis võib tema vastutus omastamise eest oleneda mh sellest, kas Puškini Instituudi liikmed olid süüdistuses väidetud varakäsutustega nõus või mitte. Juhul, kui vara kuulus Narva linnale, siis Puškini Instituudi liikmete nõusolekul mõistetavalt mingit õiguslikku tähendust ei oleks.
  1. Eeltoodust tulenevalt ongi väär prokuratuuri seisukoht, et A. Krasnoglazovi käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel pole oluline, kas omastatud vara kuulus Puškini Instituudile või Narva linnale. Prokuratuur pidanuks kujundama selles küsimuses oma seisukoha ja seda ka süüdistuses kajastama.
  2. Samas tuleb silmas pidada, et mitte igasugune puudus süüdistuses ei tingi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Riigikohus on asunud seisukohale, et puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise

§ 309

lg-s 2 nimetatud asjaolu – kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse – tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 16 ja
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-25-12, p 12).
  5. Menetletavas asjas ei too see, et süüdistuses pole märgitud prokuratuuri seisukohta väidetava omastamise objekti kuuluvuse kohta, kaasa kuriteosündmuse ega kuriteo selgitamise võimatust ega tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Nimelt on süüdistuses kirjeldatud selliseid faktilisi asjaolusid, millele õiguslikku hinnangut andes saab ühemõtteliselt järeldada, et väidetav omastamise objekt kuulus Puškini Instituudile, mitte Narva linnale ega kellelegi kolmandale.
  6. Süüdistusest nähtub, et A. Krasnoglazov tegi kõik võõra vara omastamiseks loetud kulutused – sh tasus väidetavalt isiklikku kasutusse võetud televiisori, mobiiltelefoni, sülearvuti ja mööbli ning muude sisustuskaupade eest – Puškini Instituudi pangakontol olnud rahaga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on panga arvelduskontol (maksekontol) olev raha õiguslikult käsitatav arvelduskonto (maksekonto) omaniku (maksja) varalise nõudena panga (kontopidaja ehk makseteenuse pakkuja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (makseteenuse lepingu) (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust (makseteenuse lepingust) tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule 14

(23)kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1 ja
  3. juuni
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-62-13, p 11, samuti Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. juuni
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-22-12, p 8) Ka makseasutuste ja e-raha seaduse § 79 lg 2 kohaselt kuulub makseteenuste osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara, makseteenusega seotud kliendile.
  7. Järelikult on süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude põhjal ilmne, et väidetavalt omastatud vara sai kuuluda üksnes Puškini Instituudile. Puškini Instituudi pangakontol olnud raha sai kuuluda vaid sellele mittetulundusühingule, olenemata asjaolust, millised lepingulised kohustused ja piirangud lasusid Puškini Instituudil Narva linna ees viimaselt saadud toetuse kasutamisel. Õiguslikult ei ole võimalik, et Puškini Instituudi pangakontol olnud raha kuulus süüdistuses kirjeldatud asjaoludel – kasvõi mingis osas – Narva linna vara hulka. Asjaolu, et Narva linnal oli lepingust tulenevalt õigus nõuda Puškini Instituudilt, et viimane kasutaks linnalt saadud toetust sihipäraselt üksnes Narva Täppisteaduste kooli tegevuseks, ei muutnud Puškini Instituudi pangakontol olevat raha toetussumma ulatuses Narva linna varaks.
  8. Süüdistuses pole kirjeldatud ka mingeid selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid õiguslikult järeldada, et Puškini Instituudi kontoraha eest ostetud televiisor, mobiiltelefon, sülearvuti, hiir või sisustuskaubad olid mingil hetkel Narva linna omandis.
  9. See, millise isiku vara hulka mingi ese kuulub, on lõppastmes õiguslik küsimus, mille lahendamine eeldab vara kuuluvust reguleerivate normide (siia kuuluvad olenevalt juhtumi asjaoludest nt AÕS § 92 jj, aga ka näiteks makseteenuse lepingut reguleerivad sätted) kohaldamist ehk eluliste asjaolude subsumeerimist seaduses sätestatud vara kuuluvuse eelduste alla. Kui teave mingi eseme (TsÜS § 48) kuuluvuse kohta on süüdistuses esitatud üksnes n-ö konstateeriva faktiväitena (nt et varastatud sõiduauto kuulus kannatanule X), on kriminaalasja arutav kohus

§ 268lg-te 1 ja 5 kohaselt selle faktiväitega üldjuhul seotud.

Erandiks on eeskätt olukorrad, kus menetletava teo isepära arvestades on eseme kuuluvuse kohta süüdistuses märgitust erineva järelduse tegemine käsitatav vaid ebaolulise kõrvalekaldena süüdistusest (

§ 268

lg 5 ls 1) või kui kohus loeb tõendatuks süüdistusversioonist lahkneva kaitseväite (nt et kannatanult X varastatud sõiduk kuulus hoopis süüdistatavale endale ega olnud seega talle võõras). Olukord on aga teistsugune, kui süüdistuse sisus kirjeldatakse (ka) selliseid faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik õiguslikult hinnata, kellele ese kuulus. Sellisel juhul on kohus

§ 268

lg-te 1 ja 5 kohaselt seotud üksnes kõnealuste faktidega, mitte aga nende faktide alusel süüdistusse märgitud prokuratuuri õigusliku järeldusega selle kohta, kellele ese kuulus. Loogiliselt ei takista kõnealuses olukorras kohtul vara tegelikku omanikku tuvastamast ka see, kui süüdistuses pole seal kajastuvatele vara kuuluvust mõjutavatele faktilistele asjaoludele üldse õiguslikku hinnangut antud ja järeldus vara kuuluvuse kohta puudub süüdistusest sootuks. 40. Menetletavas asjas, nagu märgitud, pole süüdistuses prokuratuuri järeldust, kellele väidetava omastamise objekt kuulus. Samas on süüdistuses kirjas faktilised asjaolud, mida materiaalõiguslikult hinnates saab asuda seisukohale, et see vara kuulus Puškini Instituudile. 15

(23)Niiviisi on süüdistuses märgitud fakte hinnanud ka kaitsja, märkides maakohtule esitatud kohtukõnes mh seda, et Puškini Instituudi pangakontodel olnud raha kuulus Puškini Instituudile, mitte Narva linnale, sest isiku kontol olev raha kuulub sellele isikule (KoTo, kd 1, tl 160 pöördel). Menetluslik asjaolu, et Puškini Instituuti pole kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud, ei mõjuta süüdistuse sisu ega selles märgitud faktilistele asjaoludele materiaalõigusliku hinnangu andmist. Seega ei välista kellegi kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamata jätmine jõudmist järeldusele, et süüdistuses kirjeldatud faktilistel asjaoludel kuulus mingi vara just sellele isikule. 41. Eelnevat silmas pidades ei nõustu kolleegium maakohtu otsuses ja kaitsja apellatsioonivastuses väljendatud seisukohaga, nagu poleks A. Krasnoglazovile esitatud süüdistuse piiridest lubamatult väljumata võimalik kontrollida, kas süüdistatav pani toime omastamise Puškini Instituudi vastu. Praegusel juhul on süüdistuses toodud asjaolud piisavad, et kohus saaks nende tõendatuse korral

§ 268

lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides võtta seisukoha küsimuses, kellele süüdistuses nimetatud vara õiguslikult kuulus ja kas see vara oli A. Krasnoglazovi jaoks KarS § 201 mõttes võõras. Samuti on võimalik kontrollida, kas vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine – kui seda sisustavad asjaolud on tõendatud – oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, s.o kas see toimus vara omaja – Puškini Instituudi – nõusolekuta. Teisisõnu on kohtul võimalik otsustada, kas sellistel elulistel asjaoludel, mida süüdistuses kirjeldatakse, on süüdistatava käitumine õiguslikult hinnatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes.

  1. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, et olemasolev süüdistus ei võimaldanud süüdistataval kaitsta end väite vastu, et kannatanuks on hoopis Puškini Instituut. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik vaidlustada nii süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust kui ka esitada õiguslikke argumente, miks ei vasta süüdistatava tegu süüdistuses kirjeldatud asjaoludel omastamise koosseisulistele tunnustele. Nii ongi kaitsja maakohtus peetud kaitsekõnes väljendanud seisukohta, et Puškini Instituudi pangakontodel olnud raha käsutamine A. Krasnoglazovi poolt ei saa olla võõra vara käsutamine, kuna A. Krasnoglazov oli õigustatud neid kontosid käsutama (KoTo, kd 1, tl 160 pöördel). Tõsi, see, et süüdistuses pole selget järeldust, kellele omastatud vara kuulus, võis muuta süüdistatava ja kaitsja jaoks mõnevõrra raskemaks võimalike vastuväidete esitamise selle kohta, et vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Selline kaitseõiguse riive on aga võimalik kõrvaldada kriminaalasja uuel arutamisel ega tingi automaatselt õigeksmõistva otsuse tegemist.
  2. Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et süüdistus Puškini Instituudi vara omastamises ei oleks loogilises vastuolus A. Krasnoglazovile KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituudile KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi esitatud süüdistusega. See, et Puškini Instituudi pangakontol olnud raha kuulus sellele juriidilisele isikule, ei muuda seda, et linna poolt Puškini Instituudi vara hulka antud toetussummasid tuli instituudil kasutada sihtotstarbeliselt, järgides linnaga sõlmitud lepingute tingimusi. Puškini Instituudi poolt lepingutest tulenevate kohustuste rikkumine andis linnale õiguse nõuda varem makstud toetus Puškini Instituudilt tagasi ja jätta tulevased toetussummad Puškini Instituudile välja maksmata. Sellises olukorras pole sisemist loogilist vastuolu väites, et Puškini Instituudi huvides oli tema vastu suunatud omastamiskuriteo 16

(23)varjamine. Väär on kaitsja arvamus, et Puškini Instituudi käsitamine omastatud vara omanikuna viiks selleni, et viimane oleks ühe ja sama teo puhul nii kuriteo toimepanija kui ka kannatanu. Süüdistuse kohaselt ei pannud A. Krasnoglazov omastamist ja aruannete võltsimist ja nende Narva linnale esitamist toime ühe teoga. Tegemist oli erinevate – nii ajaliselt kui ka ruumiliselt – lahutatud käitumisaktidega. 44. Eelnevat kokku võttes asub ringkonnakohus erinevalt maakohtust seisukohale, et käimasolevas kriminaalmenetluses on võimalik süüdistuse piiridest väljumata kontrollida, kas A. Krasnoglazov pani süüdistuses kirjeldatud viisil toime Puškini Instituudi vara omastamise. Pelgalt asjaolu, et süüdistuses pole märgitud, kas omastatud vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile, ei anna

§ 309lg-st 2 tulenevat alust A.

Krasnoglazovit omastamises õigeks mõista.

  1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus süüdistuses märgitud asjaoludel kuulus väidetava omastamise objekt Puškini Instituudile, on omastamissüüdistuse seisukohalt asjakohatud prokuratuuri viited Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingute sätetele. Nendest lepingutest saavad tulla õiguslikud kohustused üksnes lepingu pooltele – s.o Narva linnale ja Puškini Instituudile, mitte aga A. Krasnoglazovile. Riigikohus on selgitanud, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 38 koos seal toodud viidetega).
  4. Kõneksolevad lepingud on A. Krasnoglazovi omastamissüüdistuse kontekstis asjasse mittepuutuvad ka järgmisel põhjusel. Kontorahal pole individuaaltunnuseid. Seega pole võimalik väita, et süüdistuses märgitud asjade eest maksti just Narva linnalt toetuse arvel saadud raha eest. Sellise järelduse saaks teha vaid siis, kui Puškini Instituudi pangakontol polnuks rohkem raha kui see, mis saadi toetusena Narva linnalt või kui see ülejäänud rahasumma olnuks süüdistuses märgitud asjade soetamiseks ebapiisav. Midagi sellist pole aga prokuratuur väitnud. Asjaolu, et A. Krasnoglazov kajastas kõnealuseid oste hiljem Narva linnale esitatud aruannetes Narva Täppisteaduse kooliga seotud kuluna, ei mõjuta mitte kuidagi kontoraha õiguslikku staatust ostude eest tasumise ajal ega anna alust väita, et ost tehti just Narva linnalt saadud toetussumma eest. 2.1.
  5. Andrey Krasnoglazovi tegevuse jäämine „lepinguliste suhete raamidesse“ (maakohtu otsuse punktid 3.5.6–3.5.7) 47.

§ 309

lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole kuritegu – nagu maakohus menetletavas asjas sisuliselt leidis –, saab kohus asuda üksnes siis, kui ta näitab ära, et see tegu ei vasta kas süüteokoosseisule, ei ole õigusvastane või süüline (KarS § 2 lg 2). Põhjendamaks järeldust, et tegu ei vasta süüteokoosseisule, tuleb vältimatult ära näidata, milline või millised objektiivse või subjektiivse kuriteokoosseisu tunnus(ed) on süüdistatava teo puhul täitmata. 17

(23)
  1. Menetletavas asjas ei ole maakohus selgitanud, milline või millised KarS §-s 201 ette nähtud omastamise koosseisulised tunnused on A. Krasnoglazovile etteheidetava teo puhul täitmata. Selle asemel on kohus piirdunud üldsõnalise ja asjakohatu tõdemusega, et juhtum on reguleeritud kahepoolse lepinguga ning pole põhjust sellele karistusõiguslikult reageerida.
  2. Asjaolu, et kellegi vahel on lepinguline suhe ja mingi tegu annab selle lepingu poolele aluse esitada teise lepingupoole vastu lepingust tulenev nõue, ei ütle midagi selle kohta, kas kõnealune tegu vastab süüteokoosseisule või mitte. Teo langemine mõne tsiviilõigusliku või haldusõigusliku lepingu reguleerimisalasse ei välista iseenesest mitte kuidagi selle teo süüteokoosseisu-pärasust. Ühel ja samal teol on sageli sammaegselt nii karistusõiguslikud kui ka tsiviilõiguslikud ja/või haldusõiguslikud õigusjärelmid. Juhul, kui tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, tuleb toimepanijat selle eest karistada olenemata asjaolust, kas sama tegu on käsitatav ka nt lepingurikkumise või deliktina. Näiteks kui tervishoiuteenuse osutaja töötaja (arst) põhjustab hooletu raviveaga patsiendile raske tervisekahjustuse, karistatakse teda KarS § 119 lg 1 järgi hoolimata sellest, et patsiendil tekib ka tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenev nõue nii arsti kui ka tervishoiuteenuse osutaja vastu (VÕS § 770 lg 1).
  3. Teiseks tuleb menetletava kohtuasja kontekstis silmas pidada, et maakohtu viidatud lepingud reguleerisid Narva linna ja Puškini Instituudi suhteid, mitte aga A. Krasnoglazovi suhteid Puškini Instituudiga, kelle vara vastu omastamine oli süüdistuses toodud asjaoludel suunatud.
  4. Seega on maakohtu otsuse punktides 3.5.6–3.5.7 toodud põhjendus A. Krasnoglazovi süüküsimuse lahendamise aspektist täiesti asjakohatu. 2.1.
  5. Vahekokkuvõte
  6. Eelnevast lähtudes asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu otsusest ei nähtu õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseid osas, mis puudutab praeguse apellatsioonimenetluse esemeks olevat omastamissüüdistust. Samas ei ütle märgitu midagi selle kohta, kas A. Krasnoglazov pani toime süüdistuses kirjeldatud teo ja kas see tegu on õiguslikult hinnatav omastamisena. Vastus osutatud küsimusele tuleb leida kriminaalasja uuel arutamisel. Olukorras, kus maakohus pole omastamissüüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude – eeskätt süüdistuses märgitud asjade tegeliku kasutusotstarbe – tuvastatuse kohta tõenditel põhinevat seisukohta võtnud ega nendele asjaoludele karistusõiguslikku hinnangut andnud, ei saa ringkonnakohus asuda seda tegema apellatsioonimenetluses. 2.
  7. Hinnang maakohtu põhjendusele Andrey Krasnoglazovi õigeksmõistmise kohta KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja Puškini Instituudi õigeksmõistmise kohta KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi
  8. Maakohtu kogu põhjendus selle kohta, miks mõisteti süüdistatavad õigeks dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises, piirdub järgneva seisukohavõtuga kohtuotsuse punktides 3.5.8–3.5.9: 18
(23)3.5.8 Kohtu seisukoht KarS §§ 344 ja 345 järgi esitatud süüdistuse osas on järgmine. Võltsimine on dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Kohtuistungi käigus ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleksid seda teinud kuna kõik Narva Linnavalitsusele toetuse kasutamise kohta esitatud dokumendid on ehtsad. Küll oleks võimalik rääkida nö intellektuaalsest võltsimisest (selliste andmete kandmine dokumenti, mis ei ole sisult õiged, nt süüdistuse episoodide 5 ja 8 osas), aga kuna kohus on asunud seisukohale, et süüdistatavate tegevus, mis oli seotud Narva Täppisteaduste kooli jaoks eraldatud vara ja raha käitlemisega, ei väljunud lepinguliste suhete raamest ega moodusta kuriteokoosesisu, siis tuleb asuda seisukohale, et ka arvete esitamisega seotud süüdistatavate tegevus ei välju lepinguliste suhete raamest. 3.5.9 Tulenevalt ülaltoodust kohus üksiktõendite analüüsi puudutaval osal ei peatu. 54. Sarnastel põhjustel, millele ringkonnakohus osutas juba käesoleva otsuse alaosas 2.1.2, ei vasta eelmises punktis osundatud maakohtu põhjendus mitte ühelegi

§ 309lg-s 2 ette nähtud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alusele.

Asjaolu, et Narva linna poolt Narva Täppisteaduste kooli tarbeks Puškini Instituudile makstava toetuse kasutamine ja tagasinõudmine oli lepinguga reguleeritud, ei ütle mitte midagi selle kohta, kas A. Krasnoglazov ja Puškini Instituut panid toime KarS §-des 344 ja 345 sätestatud tunnustele vastavad teod.

  1. Intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Kohtupraktika kohaselt ei erista KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud materiaalset ning intellektuaalset võltsimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 9 ja
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 12). Seega on KarS § 344 lg 1 järgi karistatav ka dokumendi intellektuaalne võltsimine ja KarS § 345 lg 1 järgi ka intellektuaalselt võltsitud dokumendi kasutamine.
  8. A. Krasnoglazovit ja Puškini Instituuti süüdistatakse kokkuvõtlikult selles, et Narva linnale toetuse kasutamise kohta esitatud aruannetes kajastati Narva Täppisteaduse kooli tarbeks tehtud kuludena ka selliseid kulusid, mida tegelikult ei tehtud Narva Täppisteaduste kooli huvides, vaid hoopis selleks, et soetada asju A. Krasnoglazovi ja/või tema pereliikmete isiklikku kasutusse. Sellise süüdistuse põhjendatuse hindamiseks pidanuks maakohus kõigepealt välja selgitama, kas tõendid kinnitavad seda, et aruannetes kajastatud kulutusi, mis süüdistuse kohaselt olid mittesihipärased, ei tehtud Narva Täppisteaduste kooli jaoks.
  9. Maakohtu otsusest võib välja lugeda seisukoha, justkui oleks A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi süüdistus võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises sõltuvuses A. Krasnoglazovi omastamissüüdistusest. Selline käsitlus on ekslik. A. Krasnoglazovi ja Puškini instituudi vastutus dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest ei olene sellest, kas A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara. Ka näiteks juhul, kui peaks ilmnema, et süüdistuses märgitud asjad ostetigi A. Krasnoglazovi ja tema pere tarbeks ja seda tehti Puškini Instituudi kehtiva nõusoleku alusel (mis välistab omastamise), ei tähenda see seda, et Puškini Instituut tohtis A. Krasnoglazovi ja tema pereliikmete huvides tehtud kulutusi deklareerida Narva Täppisteaduste kooli kuluna. Juhul, kui Puškini Instituut näitas linnale esitatud toetuse kasutamise 19

(23)aruannetes sihtotstarbekohasena kulu, mis tegelikult ei vastanud Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingutes sätestatud tingimustele, esitas ta linnale valeandmeid. Ühtlasi pani Puškini Instituut sellisel juhul toime teo, mis on käsitatav toetuse mittesihtotstarbelise kasutamisena. Siinkohal tuleb silmas pidada, et ehkki Narva linna eraldatud toetus läks Puškini Instituudi vara (kontoraha) hulka ega olnud sellest individualiseeritaval kujul eristatav, oli Narva linnal toetuse eraldamise lepingute punktide 4.4 kohaselt õigus nõuda Puškini Instituudilt lepingu tähtaja lõpuks kasutamata toetussumma tagastamist (KrTo, kd 1, tl-d 15 pöördel ja 21 pöördel). Seega toetuse kasutamise aruandes sihtotstarbeliste kulude alusetu suurendamise korral vähenes põhjendamatult Narva linna tagasinõudeõigus Puškini Instituudi vastu (või alternatiivselt see summa, mida Puškini Instituut saanuks kasutada sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste kooli vajadusteks). Süüdistatavate selline tegevus andnuks linnale lepingust tuleneva aluse toetuse eraldamise leping lõpetada ja nõuda Puškini Instituudilt väljamakstud toetuse tagastamist. 58. Maakohtu otsuses puudub igasugune tõendite käsitlus, lahendamaks

§ 306lg 1 p-s 1 nimetatud küsimust, kas leidis aset tegu, milles A. Krasnoglazovit Kar

S § 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituudile KarS § 344 lg 2 ja 345 lg 2 järgi süüdistatakse. Samuti pole kohus andnud süüdistuses kirjeldatud asjaoludele KarS § 2 lg 2 nõuetele vastavat materiaalõiguslikku hinnangut. Kohtuotsusest ei nähtu, millised dokumendi võltsimise (KarS § 344) ja võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345) objektiivse või subjektiivse koosseisu tunnused A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi väidetavas teos puuduvad. Olukorras, kus maakohus pole süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta tõenditel põhinevat seisukohta võtnud ega nendele asjaoludele karistusõiguslikku hinnangut andnud, ei saa ringkonnakohus asuda seda tegema apellatsioonimenetluses. 3. Muud vead maakohtu otsuse põhiosas 59. Vaidlustatud kohtuotsuse põhiosas on lehekülgedel 12–20 põhjendamatult refereeritud süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlusi, samuti muude tõendite sisu. Tõendite sisu selline „ümberjutustus“ ei anna kohtuotsuse põhjenduse kvaliteedile midagi juurde, vaid hoopis koormab otsuse teksti. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja

§ 155

kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tõendite refereerimine kohtuotsuses ei ole käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest, ei nõua

§ 312p-d 1–3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p-d 8.1–8.2 ja
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.3) Ringkonnakohus märgib, et juhtis samasugusele veale sama kohtuniku koostatud kohtuotsuses tähelepanu ka oma
  5. märtsi
  6. a otsuses asjas nr 1-16-11144 (vt viidatud otsuse p 35). 20

(23)
  1. Kokkuvõte ja menetluskulu
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 337

lg 2 p-st 2 koostoimes lg 1 p-ga 1, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja § 341 lg-test 3 ning 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuse prokuratuuri apellatsioonis taotletud ulatuses ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus. Apelleerimata osas jääb maakohtu otsus muutmata, välja arvatud menetluskulu puudutavas osas (

§ 191lg 3).

Muu hulgas jäävad muutmata ka maakohtu otsustused asitõenditega toimimise kohta. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes osaliselt ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb seda teha otsuse vormis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-38-13, p-d 6–8). Seetõttu teeb ringkonnakohus käesolevas asjas otsuse, mitte aga määruse. 61. Juhindudes

§ 341

lg-st 4, määrab ringkonnakohus, et maakohus peab lisaks uue kohtuotsuse tegemisele täiendama kohtulikku arutamist ulatuses, mis on vajalik käesolevas otsuses viidatud puuduste kõrvaldamiseks. Eeskätt tuleb süüdistatavale ja kaitsjale tagada võimalus kaitseväidete ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks seoses A. Krasnoglazovile Puškini Instituudi vara omastamises esitatud süüdistusega. Täiemahuline uus kohtulik uurimine pole tarvilik, arvestades mh

§ 2862lg-s 1 sätestatut.

Samas on oluline silmas pidada sedagi, et

§ 341

lg 4 kolmanda lause kohaselt teeb maakohus sõltumata ringkonnakohtu määruses märgitust, kriminaalasja uuesti arutades täiendavalt menetlustoiminguid, mis kohtu hinnangul on vajalikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks.

  1. A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi kaitsja esitas
  2. jaanuaril 2018 maakohtule taotluse hüvitada süüdistatavatele nende ühiselt kantud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 10 460 eurot (KoTo, kd 1, tl 165 jj). Mõistes mõlemad süüdistatavad süüdistuse kogu mahus õigeks, rahuldas maakohus selle taotluse ja mõistis

§ 181lg 1 alusel riigilt Puškini Instituudi kasuks välja kaitsja taotletud summa.

63. Kuna käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus osaliselt A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi õigeksmõistmise, langeb osaliselt ära ka

§ 181lg 1 kohaldamise alus.

Seetõttu tuleb kolleegiumil

§ 191lg-st 3 juhindudes muuta kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust.

Ringkonnakohtul pole alust tühistada maakohtu menetluskulude hüvitamise otsustust täies ulatuses ega saata kaitsja

  1. jaanuari
  2. a taotlust tervikuna maakohtule uueks menetlemiseks, sest nende tegude osas, milles prokuratuur maakohtu otsust ei apelleerinud, jääb süüdistatavate õigeksmõistmine muutmata. Seega säilib süüdistatavatel ka apellatsioonimenetluse tulemusena õigus menetluskulu hüvitisele, kuid seda üksnes osaliselt.
  3. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks 21

(23)mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) Kaitsja
  3. jaanuari
  4. a taotlusest ega selle lisadest ei nähtu, milline osa kaitsja tööst oli seotud süüdistuse selle osaga, milles süüdistatavate õigeksmõistmine jääb muutmata. Kolleegium hindab süüdistuse seda osa, milles süüdistatavad on õigeks mõistetud, suuremaks kui seda, milles vaidlus jätkub. Hinnanguliselt on kaitsja poolt maakohtus taotletud 10 460 euro suurusest kaitsjatasust 7500 eurot seotud süüdistuse selle osaga, milles süüdistatavad on õigeks mõistetud. Seejuures ei sea kolleegium praegusel juhul sarnaselt apellandile kahtluse alla valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (

§ 175

lg 1 p 1), s.o pole alust jätta mingit osa kaitsjatasust menetluskulu hulka arvamata.

  1. Eelmises punktis märgitud 7500 euro ulatuses säilib süüdistatavatel õigus apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamisele ka praeguse apellatsioonimenetluse tulemusena. Seega tuleb kõnealune summa riigilt süüdistatavate kasuks välja mõista. Maakohus mõistis mõlema süüdistatava menetluskulu hüvitise välja üksnes Puškini Instituudi kasuks. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulu hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Puškini Instituut ei olnud süüdistatav omastamistegudes, milles A. Krasnoglazov õigeks mõisteti, ja seega pole võimalik väita, et omastamissüüdistusega seotud menetluskulu kanti Puškini Instituudi huvides. Järelikult ei saa ta selles osas olla ka hüvitise saamiseks õigustatud subjekt. Dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises mõisteti vähemalt osaliselt õigeks mõlemad süüdistatavad, s.o sellega seotud menetluskulu kanti nii ühe kui ka teise süüdistatava huvides – seega tekkis hüvitisnõue mõlemal süüdistataval, mitte üksnes Puškini Instituudil. Neid asjaolusid, samuti süüdistuste umbkaudset mahtu arvestades peab ringkonnakohus menetletavas asjas õigeks jagada 7500 euro suurune menetluskulu hüvitis A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi vahel nii, et 2/3 sellest läheb A. Krasnoglazovile ja 1/3 Puškini Instituudile. Menetletavas asjas ei ole kohtule esitatud taotlust kanda ühe või teise süüdistatava menetluskulu hüvitis kaassüüdistatava või siis hoopis mõne menetlusvälise isiku pangakontole (sellise taotluse kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48).
  6. Ülejäänud 2960 euro (10 460 €–7500 €) osas tuleb kaitsja
  7. jaanuari
  8. a taotluses näidatud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kindlaks määrata kriminaalasja uuel arutamisel, olenevalt kriminaalmenetluse lõpptulemusest.
  9. Maakohtu otsustus jätta ekspertiisikulu 462 riigi kanda, jääb muutmata, kuna ekspertiisikulu on seotud süüdistuse selle osaga, milles süüdistatavad õigeks mõistetakse.
  10. A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavatele nende ühiselt kantud apellatsioonimenetluse kulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 768 eurot. Taotluse ja selle lisade kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja apellatsiooni analüüsiks ja apellatsioonivastuse koostamiseks kokku 4 tundi. Õigusteenuse tunnihind on 22

(23)192 eurot (sh käibemaks). Kumbki süüdistatav pole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotluses märgitud summa on

§ 175

lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega ja järelikult tuleb see lugeda tervikuna apellatsioonimenetluse kuluks. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg-s 2 nimetatud lahendi, peab riik

§ 185lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse kulu süüdistatavatele hüvitama.

Hinnates võrdlevalt A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi süüdistuste mahtu, leiab kolleegium, et 2/3 apellatsioonimenetluse kulu hüvitisest ehk 512 eurot tuleb määrata A. Krasnoglazovile ja 1/3 ehk 256 eurot Puškini Instituudile. 69.

§ 190

p 3 kohaselt hõlmab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus ka otsustust selle kohta, kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt. Seega ka seda otsustust saab kõrgema astme kohus muuta

§ 191lg-s 3 ette nähtud korras, s.o sõltumata edasikaebuse piiridest.

70. Menetletavas asjas märkis maakohus kohtuotsuse resolutiivosas mh järgmist: „

§ 314

p 6 ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg-st 1 p 2 kohaselt on Andrey Krasnoglazovil õigus taotleda hüvitist ajavahemikul 17.08.2015 kuni 18.08.2015, s.o 2 (kaks) päeva, kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju eest.“

  1. Ringkonnakohus märgib, et A. Krasnoglazovi õigeksmõistmise tõttu langeb hetkeseisuga ära ka alus SKHS § 5 lg 1 p 2 kohaldamiseks. Samas juhib kolleegium sõltumata eelmärgitust maakohtu tähelepanu järgnevale.
  2. maist 2015 jõus olev süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ei näe enam ette sellist korda, mille kohaselt määrab kohus kindlaks päevade arvu, mil isikult oli alusetult vabadus võetud, ja teavitab isikut õigusest selle kahju eest hüvitist nõuda. Kehtiva õiguse kohaselt peab kriminaalasja menetlev kohus ise kahjuhüvitise süüdistatava kasuks välja mõistma, kuid seda vaid juhul, kui kohtule on esitatud selleks nõutav taotlus. Nimelt sätestab SKHS § 12 esimene lause, et kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel. Kriminaalasja või väärteoasja kohtumenetluse kestel esitab isik taotluse kahju hüvitamiseks kohtule. Taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. (SKHS § 18 lg 1) Kohus otsustab kahju hüvitamise kohtumääruse või kohtuotsusega (SKHS § 18 lg 2).

§ 306

lg 1 p 16 järgi peab kohus lahendama kohtuotsuse tegemisel mh küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt. Järelikult rikkus maakohus menetletavas asjas kriminaalmenetlusõigust, kui märkis, et süüdistataval on õigus taotleda kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka käesoleva otsuse põhiosa punktis 70 osundatud osas. Juhan Sarv Maarika Kuusk Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 23

(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.