/2911 ; § 306 lg 1 järgi , YY süüdistuses
/2911 ; § 306 lg 1 ja § 184 lg 1 järgi , Romeo KALDA süüdistuses
p 1,4; § 122 järgi, Sergei SOKOLOVSKI süüdistuses
p 1; § 122 järgi , Juri STUPAK süüdistuses
p 1 järgi , Karol LÜK süüdistuses
p 1,4 järgi , Rene VAINIK süüdistuses
- § 22 lg 3; § 184 lg 1 ; § 331 järgi, Vladimir Jivoloup (ŽIVOLUP) süüdistuses
§ 22 lg 2 järgi ja XX süüdistuses
Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24. mai 2010.a otsus üldmenetluses. Apellatsioonide esitajad Riigiprokurör Steven Evestus, CC kaitsja Erki Kergandberg, Rene Vainiku kaitsja adv Toomas Pilt, YY kaitsja adv A Pilv, Romeo Kalda kaitsja adv Janek Valdma, Juri Stupaki kaitsja adv Alla Jakobson, Sergei Sokolovski kaitsja adv Toomas Alp, süüdistatavad Romeo Kalda, Rene Vainik, XX, Sergei Sokolovski Steven Evestus Prokurör Süüdistatavad CC elukoht xxxxxx xxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxxxx x-x, isikukood XXXXXXXXX, Eesti kodanik, töötab xxxxxxxxxx xxxxxxx xxx, varem kohtulikult karistamata YY elukoht xxxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxx x-x, isikukood XXXXXXXXX, Eesti kodanik, töötab xxx xxxx, varem kohtulikult karistamata ROMEO KALDA kannab karistust Tartu Vanglas, isikukood 37402154213, Eesti kodanik, varem kuuel korral kohtu poolt karistatud, sealhulgas 02.02.1997.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 176 lg 1, § 101 p 4,5,8, § 207 lg 1,2, § 139 lg 2 p 1,2,3 alusel eluaegse vabadusekaotusega, viimati 29.11.2000.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 alusel, lõplikuks karistuseks mõisteti eluaegne vabadusekaotus SERGEI SOKOLOVSKI elukoht xxxxxxxx xx-xx xxxxxx, isikukood 37005230391, ajutine elamisluba Eesti Vabariigis, ei tööta; varem kuuel korral kohtu poolt karistatud, viimati 06.11.2003.a. Tallinna Linnakohtu poolt
lg 2 p 2, § 176-2 järgi 3aasta 2 kuu 9 päevase vangistusega; JURI STUPAK elukoht xxxxxxx xx-xxx xxxxxx, isikukood 37007060017, kodakondsuseta, ei tööta, varem viiel korral kohtu poolt karistatud, viimati 01.06.2004.a Valga Maakohtu poolt
lg 2 p 7,8,9 , § 418 lg 2, § 420 lg 1 järgi 5aasta 9kuu ja 18päevase vangistusega, vabanes karistuse kandmiselt 10.06.2009.a. KAROL LÜK elukoht xxxxxxxx xx xxxxxx, isikukood 37407112713, Eesti kodanik, töötab xxxxxxxx xxx, karistatud kahel korral – 27.03.1995.a Tartu Linnakohtu poolt KrK § 107 lg 2 p 1, 101 p 1, 7, 8, 139 lg 2 p 3, 140 lg 2 p 3, 4, 141 lg 2 p 1, 2 ja 197 järgi 15 aastase vabadusekaotusega, 08.03.1999.a Harju Maakohtu poolt KrK § 1773 järgi lõpliku karistusega 10 aastat vabadusekaotust; RENE VAINIK kannab karistust Tallinna Vanglas, isikukood 37512312239, Eesti kodanik, varem karistatud 14.05.1997.a Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 101 p 1,7 alusel eluaegse vabadusekaotusega; 2 Adv Erki Kergandberg, A Pilv, Janek Valdma, Brigitta Kaitsjad Mõttus, Toomas Pilt, Toomas Alp, Leelo Viil RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 24. mai 2010.a otsus osaliselt: 1. CC õigeksmõistmises
2. Karol Lüki õigeksmõistmises
3. Rene Vainiku süüditunnistamises ja karistamises
, § 331 ja § 184 lg 1 järgi, talle liitkaristuse mõistmises ja temalt menetluskulude väljamõistmise.
lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 160 päevamäära ulatuses (tema 2005.a tuludeklaratsiooni alusel arvestatud keskmise päevasissetuleku 553 krooni (35.34 eurot) järgi), s.o 5 654.40 eurot (viis tuhat kuussada viiskümmend neli eurot ja 40 senti). Välja mõista CC-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha 1,5 palga alammäära ulatuses, s.o 417.02 eurot (nelisada seitseteist eurot ja 02 senti). 2. Tunnistada Karol Lük süüdi
p 1, 4 - § 22 lg 3 järgi ja mõista talle
60 lg 1 alusel karistuseks 6 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. Välja mõista Karol Lükilt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel riigituludesse sundraha 2,5 palga alammäära ulatuses, s.o 695.05 eurot (kuussada üheksakümmend viis eurot ja 05 senti). 3. Mõista Rene Vainik
4. Välja mõista Eesti Vabariigilt CC kasuks 27 346.63 eurot (kakskümmend seitse tuhat kolmsada nelikümmend kuus eurot ja 63 senti) valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Välja mõista Eesti Vabariigilt YY (Y) kasuks 26 523.30 eurot (kakskümmend kuus tuhat viissada kakskümmend kolm eurot ja 30 senti) valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. R. Vainiku ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada, riigiprokuröri, CC kaitsja ja YY kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, R. Kalda ja tema kaitsja, J. Stupaki kaitsja ning S. Sokolovski ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt CC kasuks 2 352 eurot (kaks tuhat kolmsada viiskümmend kaks) apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 3 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 24.05.2010.a otsusega tunnistati CC
YY tunnistati süüdi
lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses s.o 58 200 krooni (päevamäär 388 krooni).
Romeo Kalda tunnistati süüdi
p 1, 4 -22 lg 2 järgi ja karistati 8-aastase vangistusega,
järgi 6-kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 8 aastata vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud eluaegse vangistusega ja liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Karistusaja alguseks loeti 27.04.1996.a. Sergei Sokolovski tunnistati süüdi
p 1 järgi ja karistati 9-aastase vangistusega,
järgi 6-kuulise vangistusega.
Eelvangistuses viibitud 2 aastat 6 kuud ja 2 päeva arvati karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. KrMS § 130 lg 4 1 alusel valiti S. Sokolovski suhtes vangistuse täitmise tagamiseks tõkendiks vahistamine ning ta vahistati kohtusaalis. Juri Stupak tunnistati süüdi
MS § 130 lg 41 alusel määrati, et J. Stupak tuleb vahistada kohtusaalis ja karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise, s.o vahistamise päev. Karol Lük tunnistati
Rene Vainik tunnistati süüdi
järgi ja karistati 6-kuulise vangistusega,
ja 184 lg 1 järgi
lg 1 alusel 1-aastase vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud eluaegse vangistuse võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Karistusaja alguseks loeti 07.11.1996.a. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel V Živolup, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. XX mõisteti
järgi õigeks, tema poolt esitatud apellatsiooni jättis ringkonnakohus läbi vaatamata. Süüdistuste sisu. CC-le oli
(alates 15.03.2007.a
Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 380-P kinnitatud ametijuhendile Murru Vangla direktori asetäitjana vangistuse alal, kus tema ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi p 2 järgi vangla järelvalveteenistuse korraldamise ja koordineerimise, kinnipeetavate arvestuse ja julgeoleku tagamine ning ametijuhendi p 3 järgi kuulusid tema tööülesannete hulka talle alluvate osakondade töö juhendamine, kontrollimine ja 4 koordineerimine, vangla osakondade koostöö tagamine kinnipeetavate järelevalve ja vangla julgeoleku kindlustamisel, seega olles ametiisikuks
lg 1 mõistes, ei korraldanud vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §-idele 193, 194 kriminaalmenetluste alustamist Murru Vanglas
kell 23.09 saanud telefonivestluse käigus teada Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajalt YY-lt kinnipeetava I K peksjate nimed – Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski, ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat, millega varjas kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist. YY-le oli esitatud
(alates 15.03.2007.a
Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 258-P kinnitatud ametijuhendile Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajana, kus tema ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi p 2 järgi julgeolekuosakonna töö koordineerimise ja juhtimise tagamine ning ametijuhendi p 3 järgi kuulusid tema tööülesannete hulka julgeolekuosakonna töö koordineerimine ja juhtimine, Murru Vangla põhimääruses, julgeolekuosakonna põhimääruses ning teistes õigusaktides sätestatud osakonna pädevusse kuuluvate ülesannete õiguspärase, täpse ja õigeaegse täitmise tagamine, vangla julgeolekut tagava töömetoodika väljatöötamine, igapäevane direktori ja direktori asetäitja vangistuse alal vangla operatiivolukorrast informeerimine, teiste osakondade informatsiooni analüüsimine ja üldistamine vangla julgeoleku kindlustamiseks, seega olles ametiisikuks
lg 1 mõistes, ei korraldanud vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §-idele 193, 194 kriminaalmenetluste alustamist Murru Vanglas
kell 21.56 saanud telefonivestluse käigus teada kinnipeetav Romeo Kaldalt kinnipeetava I K peksjate nimed – Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski, ei teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat, millega varjas kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist. YY-le oli
lg 1 järgi esitatud süüdistus ka selles, et tema, Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajana kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajast kuni 04.09.2006.a. teostatud läbiotsimiseni hoidis ebaseaduslikult oma töökabinetis Murru Vanglas asukohaga Harju maakond, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11 suures koguses, s.o. vähemalt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, erinevaid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, nimelt minigripp kilekotis, koos heleroosa pulbriga, massiga 29,48 g, mis sisaldas amfetamiini; paberist pakendis valkjas pulber massiga 0,30 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roheline taimepuru massiga 1,04 g, mis oli peenestatud kanep(marihuaana); minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 1,28g, mis olid kanepist valmistatud hašiš; õnnitluskaardi peidikus olevad pruunid ainetükid massiga 2,21 g, mis olid kanepist valmistatud hašiš ning ristsõnaraamatusse peidetud fooliumpaberist voldikus olev valkjas pulber massiga 0,015 g, mis sisaldas fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli; õnnitluskaardi peidikus olevates kolmes fooliumpaberist voldikus olev valkjas pulber massiga 0,61 g, mis sisaldas fentanüüli ja 3-metüülfenatanüüli; kolmes fooliumpaberist voldikus olev 6 valkjas pulber massiga 0,64 g ning 16s fooliumpaberist voldikus olev pruun aine massiga 0,39 g, mis sisaldasid amfetamiini; kilenutsakus olevad rohelised taimeosad massiga 9,38 g, mis olid kanepi õisikud(marihuaana); tsellofaanpakendis olev valge pulber massiga 2,56 g, mis sisaldas amfetamiini; roosas minigripp pakendis olev valge pulber massiga 4,53 g, mis sisaldas amfetamiini; kilenutsakus olev valkjas paakunud pulber massiga 29,46 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roosakasvalkjas pulber massiga 7,52 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev valkjas pulber massiga 7,15 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roosakasvalkjas pulber massiga 7,33 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev valkjas pulber massiga 3,84 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev valkjas pulber massiga 1,34 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev roosakasvalkjas pulber massiga 5,84 g, mis sisaldas amfetamiini; musta isoleerpaelaga mähitud minigripp kilekotis olev valge pulber massiga 19,70g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 41,37 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 82,54 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 9,32 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 8,93 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 8,88 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad pruunid ainetükid massiga 8,45 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad rohelised taimeosad massiga 6,51 g, mis olid kanepi õisikud (marihuaana); minigripp kilekotis olevad kaheksa tervet helesinist tabletti ja helesinine tabletipuru massiga kokku 2,24 g, mis sisaldasid metüleendioksümetamfetamiini (MDMA); sigaretipakis olevad fooliumpaberiga mähitud kaks pruuni ainetükki massiga 51,34 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olev pruun ainetükk massiga 31,81 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš; minigripp kilekotis olevad rohelised taimeosad massiga 3,52 g, mis olid kanepi õisikud (marihuaana); ühes minigripp kilekotis olev valge pulber massiga 1,40 g ja teises minigripp kilekotis olev roosa pulber massiga 1,73 g, mis sisaldasid amfetamiini; minigripp kilekotis, kus oli 24 valget tabletti, oli veel teine minigripp kilekott, milles oli valge pulber massiga 1,24 g, mis sisaldas metamfetamiini; kolmes kilenutsakus olev valge pulber massiga kokku 25,18 g, mis sisaldas metamfetamiini; minigripp kilekotis olev heleroosa pulber massiga 6,46 g, mis sisaldas amfetamiini; kilenutsakus olev roosakasvalkjas pulber massiga 13,08 g, mis sisaldas amfetamiini; minigripp kilekotis olev pruun ainetükk massiga 41,08 g, mis oli kanepist valmistatud hašiš – missuguste ainete äravõtmise või leidmise fakti suhtes oli jäänud otsustamata kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine, eirates sellega Kriminaalmenetluse seadustiku ja Karistusseadustiku sätteid, vastavalt milledele on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine kinnipeetavate poolt kinnipidamisasutuse territooriumil karistatav kuriteona ning vastava ajendi ja aluse olemasolul ollakse vanglas kohustatud otsustama kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine. Romeo Kaldale oli esitatud süüdistus
p 1,4 - § 22 lg 2 järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana olles 04.08.2006.a. kella 18.00 ajal telefoniühenduses puhkusel viibiva kinnipeetava V J-ga /Ž`iga/, sai V J-lt palve karistada samamoodi nagu kinnipeetav IZ ka kinnipeetavat IK, mille Romeo Kalda lubas esimesel võimalusel ära korraldada ning juba samal õhtul viis tema palvel Murru Vangla valvur O T kinnipeetava I K Murru Vangla
järgi oli Romeo Kaldale esitatud süüdistus selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana 03.08.2006.a. kella 11.30 ajal Murru Vangla 9.eluosakonna juuksuri vastuvõturuumis asukohaga Harjumaa, Haapsalu mnt 11, Rummu alevik koos kinnipeetavate Sergei Sokolovskiga ja XX-ga kasutas füüsilist vägivalda samas eluosakonnas karistust kandva I Z suhtes, nimelt peksis teda 15-20 minuti vältel käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda, millega tekitati kannatanule suurt valu ja vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 380 pindmised marrastused ja nahaalused verevalumid selja, rinna, vasema õla ja näo piirkonnas. Sergei Sokolovskile on esitatud süüdistus
kella 18.00- 19.00 ajal Murru Vangla 9. eluosakonna kambris nr 8 asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11, hakkas koos kaaskinnipeetavate Juri Stupaki ja Karol Lükiga nende kambrisse tulnud kinnipeetav IK peksma käte, jalgade ja raudkangiga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid talle suurt valu ja vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupak`i ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. Sergei Sokolovskile on esitatud süüdistus ka
kella 11.30 ajal Murru Vangla 9.eluosakonna juuksuri vastuvõturuumis asukohaga Harjumaa, Haapsalu mnt 11, Rummu alevik koos kinnipeetavate Romeo Kalda ja XX-ga kasutas füüsilist vägivalda samas eluosakonnas karistust kandva IZ suhtes , nimelt peksis teda 15-20 minuti vältel käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda, millega tekitati kannatanule suurt valu ja vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 380 pindmised marrastused ja nahaalused verevalumid selja, rinna, vasema õla ja näo piirkonnas. Juri Stupakile on esitatud süüdistus
kella 18.00- 19.00 ajal Murru Vangla 9. eluosakonna kambris nr 8 asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11, hakkas koos kaaskinnipeetavate Sergei Sokolovski ja Karol Lükiga nende kambrisse tulnud kinnipeetav IK peksma käte, jalgade ja raudkangiga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid talle suurt valu ja vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupaki ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. Karol Lükile on esitatud süüdistus
kella 18.00- 19.00 ajal Murru Vangla 9. eluosakonna kambris nr 8 8 asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11, hakkas koos kaaskinnipeetavate Juri Stupaki ja Sergei Sokolovskiga nende kambrisse tulnud kinnipeetav IK peksma käte, jalgade ja raudkangiga pea ja keha piirkonda, millega põhjustasid talle suurt valu ja vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning seejärel toimetati kinnipeetav I K valvuri O T ning kinnipeetavate Juri Stupaki ja Romeo Kalda kaasabil tagasi oma kambrisse, kus ta saadud vigastustest tingitud süveneva hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu suri. Rene Vainikule on esitatud süüdistus
lg 1 ja
järgi selles, et tema Murru Vangla kinnipeetavana valdas ja pakendas kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajal suures koguses, s.o. vähemalt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilisi aineid – fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli, mis leiti 05.09.2006.a. kella 14.00 ajal Murru vangla asukohaga Harjumaa, Rummu alevik, Haapsalu mnt 11 9.eluosakonna kambrist nr B12 minigripp kotikesest, kus oli 105 pakikest valkja pulbriga kogumassiga 0,47 g, mis sisaldasid 0,61 % 3-metüülfentanüüli ja 0,13 % fentanüüli, mis kuuluvad sotsiaalministri 18.mai 2005.a. määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete II nimekirja. Samuti on Rene Vainikule esitatud süüdistus
kella 21.30 ajal Murru Vangla 9.eluosakonnas asukohaga Harjumaa Rummu alevik, Haapsalu mnt 11 käis kinnipeetava Romeo Kalda palvel ja hiljem koos temaga I K kambris, kuhu viimane oli toimetatud eluohtlike vigastustega /vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi ning veendudes, et isik on tema tervist raskelt kahjustada võivas ja abitus olukorras, ei võtnud mingeid ennetavaid meetmeid tarvitusele ning informeeris sellest teisi kehavigastuste tekitamisega seotud kinnipeetavaid ning samal õhtul suri I K saadud vigastustesse. APELLATSIOONIDE SISU Riigiprokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist CC, YYi ja Karol Lüki õigeksmõistmises ning taotleb uue otsusega CC süüditunnistamist
järgi ja karistamist 2-aastase vangistusega, § 306 lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõista CC-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mis jätta
alusel tingimisi täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga; YYi süüditunnistamist
järgi ja karistamist 2aastase vangistusega, tema süüditunnistamist
lg 1 järgi ja karistamist 1-aastase vangistusega, liitkaristuseks 2aastase vangistuse mõistmist ning
kohaldamist 3aastase katseajaga; Karol Lüki süüditunnistamist
Apellatsiooni põhjendused on järgmised. YY tegevuse vastavus
lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Maakohus leidis, et tegemist oli ametniku olulise minetusega, samuti võimalikule väärteokoosseisule vastava teoga, kuid sellest olenemata on vangistusasutusel põhjendatud 9 õigusnormist tulenev võimalus keelatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete hoiustamiseks ja hävitamiseks. Süüdistus heidab YY-le kui 2006.a. Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajana töötanud isikule ette, et ta hoidis ebaseaduslikult kohtueelse menetluse käigus tuvastamata ajast kuni 04.09.2006.a. teostatud läbiotsimiseni oma töökabinetis Murru Vanglas suures koguses erinevaid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Ei ole vaidlust selles, et nimetatud narkootilised ja psühhotroopsed ained olid ära võetud kinnipeetavate või nendega seotud isikute ebaseadusliku tegevuse tulemusel. Kinnipeetavate poolt narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine kinnipidamisasutuse territooriumil on käsitletav
Samuti on käsitletav nn ülevisetena kirjeldatud tegevus kuriteona
Kuna kinnipidamisasutuse pädevusse kuulus viimase territooriumil toime pandud kuritegude menetlemine (s.o esmased menetlustoimingud, antud kuriteoliigi puhul narkootilise/psühhotroopse aine leiukoha fikseerimine, aine leidmisega ja ebaseadusliku käitlemisega seotud isikute ülekuulamine, ekspertiiside määramine) ja lähtudes KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, siis tulnuks YY süüdistuses loetletud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise faktis alustada ajendi ja aluse olemasolul kriminaalmenetlust ja nimetatud ained oleks kuulunud ekspertiisiobjektidena suunamisele riiklikusse ekspertiisiasutusse. Antud juhul puudus Murru Vangla julgeolekuosakonna juhil kaalutlusõigus antud küsimuses. Süüdistaja juhib tähelepanu asjaolule, et just sellistes faktides on Murru Vangla poolt valikuliselt alustatud kriminaalmenetlusi ja põhjalik ülevaade alustatud asjadest on läbi vaadatud kohtuliku uurimise käigus. Järeldusena saab asuda seisukohale, et alates 2003.a. osades narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise faktides ei alustatud kriminaalmenetlust ning sellistel juhtudel otsustas Murru Vangla endine julgeolekuosakonna juhataja neid aineid hoida määramata aja jooksul enda töökabinetis asuvas seifis. Kuigi selline hoidmine oli esmalt seaduslik, siis mõistliku aja möödudes ja arvestades alltoodud seaduse ja muude seaduste kitsendavaid nõudeid tekkinud olukorras, muutus see ebaseaduslikuks, mida pidi vastavate küsimustega kokku puutunud julgeolekuosakonna juhataja igati möönma. NarkoS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või käesolevas seaduses ettenähtud otstarbel kasutamise eesmärgil. Sama seaduse § 7 lg 3, § 9 lg 1,3 kohaselt on riiklikule ekspertiisiasutusele seadusega pandud kuriteo- või väärteoasjas asitõendiks oleva või konfiskeerimisele kuuluva narkootilise aine identifitseerimise, säilitamise, õppeotstarbel kasutamiseks üleandmise ja hävitamise ülesanne. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete hoidmise ebaseaduslikkust välistavaid asjaolusid ei ole antud kriminaalmenetluses YY tegevuse osas tuvastatud. Samuti on prokuröri arvates asjasse mittepuutuvad maakohtu viited vangistusseaduse §-ile 68 ning vangla sisekorra eeskirja §-ile 65, kuna narkootiliste ja psühhotroopsete ainete 10 ebaseadusliku käitlemisega seonduvas on kuriteokoosseisu tunnused ning edasise protsessi kulgemise määravad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. Kuna igasugune ilma vastava loata või seadusest tuleneva muu õigustuseta narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine on ebaseaduslik sõltumata käitlemise eesmärgist, siis vastab YY-le süüdistusaktis etteheidetud tegevus
Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Karol Lüki tegevuse vastavus
p 1,4 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Maakohus on asunud seisukohale, et Karol Lüki puhul ei saa kambri ukse juures seismist ja ohvri pildistamist käsitada ei kaastäideviimise, kaasaaitamise ega kuriteost mitteteatamisena /I K`i tapmise episood/. Süüdistusaktis heidab prokuratuur Karol Lükile kui endisele Murru Vangla kinnipeetavale ette 04.08.2006.a. Murru Vangla 9.eluosakonna kambris nr 8 koos kaaskinnipeetavate Juri Stupaki ja Sergei Sokolovskiga kinnipeetava I K`i tapmist. Kohtulike vaidluste käigus on allakirjutanud prokurör andnud kogutud tõenditele uue hinnangu ning leidnud, et Karol Lüki tegevust on võimalik käsitada osavõtuna, s.o kaasaaitamisteona J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toimepandule. Kohtumenetluse käigus tuvastati, et Karol Lük seisis kehavigastuste tekitamise ajal ukse peal valves ja lisaks pildistas toimuvat. Nimetatud tõendusteavet ei ole kahtluse alla seadnud ka maakohus. Hoolimata sellest, et üks valvuritest /kaassüüdistatav O T/ oli oluline osaline nimetatud kinnipeetavate omavahelises füüsilises kokkupõrkes, oli sel päeval samas 9.eluosakonnas tööl teisigi valveametnikke. Arvestades toimunut – suhteliselt pikaajalist peksmist ja ohvri karjumist selle vältel jm tuvastatud asjaolusid – oli igati loogiline ja usutav K. Lüki poolne valvepidamine uksel, et keegi kuriteo toimepanijaid sobimatul hetkel ei tabaks ega segaks, mis omakorda raskendaks tapmise tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Samuti oli antud teo puhul eesmärgiks isiku karistamine, milline tuli ka jäädvustada ning teistele nn mõjuvõimu omavatele kinnipeetavatele edasi toimetada. Prokurör leiab, et K. Lüki tegevust tuleb käsitada füüsilise kaasaaitamistegevusena J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toime pandud I K tapmisele. CC ja YY tegevuse vastavus
lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole Kuna YY tegevuse suhtes esitatud motiivid vajavad kohtuotsuses täiendamist, siis käsitleb antud apellatsiooni osas prokurör nii CC kui YY tegevuse vastavust
Kohus leidis, et CC ei ole oma tegevuse ega tegevusetusega varjanud kuriteos kahtlustatavaid ega asjaolusid, mis olid talle teada. Süüdistusaktis on YY-le ja CC-le ette heidetud seda, et olles teada saanud eluaegse kinnipeetava Romeo Kalda kaudu kinnipeetava I K peksjate nimed – Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski, ei teavitanud nad sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat, millega varjasid omakorda kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendasid kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist. 11
järgi sätestatud kuriteo koosseis kuulub õigusemõistmisevastaste süütegude hulka ning see on suunatud konkreetselt õigusemõistmise takistamisele, s.o menetleja, kelle ülesandeks on tagada õigusemõistmise korrapärane funktsioneerimine, tegevuse takistamine või mõjutamine. Kuriteo varjamine raskendab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses – varjamine võib seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses, mille eesmärgiks on raskendada teo või toimepanija avastamist või teo asjaolude igakülgset tõendamist. Kohtuliku uurimise käigus on maakohtus tuvastamist leidnud, et nii CC kui YY olid teadlikud tegelikest kuriteo toimepanijatest, YY tõenäoliselt enne I. K surma saabumist ja CC vahetult pärast I. K surma saabumist. Samuti oli Romeo Kalda kirjeldanud sündmusi üldsõnaliselt, kuid märkimisväärselt olulisemas ulatuses, kui 2006.a. augustikuu jooksul mõrvagrupil tuvastada õnnestus. Oluline on tähelepanu pöörata toimiku materjalidele tõendusteabe osas, mis koguti 2006.a. augustikuu jooksul ning tõendusteabele, mis avalikustati alates 04.09.2006.a. Kaitsepolitseiameti poolt menetletava kriminaalasjaga seonduvalt. 2006.a. augustikuise tõendusteabe pinnalt (kogutud Põhja Politseiprefektuuri poolt) jääb domineerima kinnipeetavate versioon vigase O S kui mõrvari kohta. Samas ei ole ükski vanglaametnik edastanud talle teatavaks saanud olulise tähtsusega informatsiooni sündmuste käigust ei tollasele prokurörile ega uurijale, toimiku materjalides sellist asjaolu ei kajastu. Kuna sündmuskohal - Murru Vanglas, suhtles CCga kohtueelse menetluse juht, prokurör Natalja Vester, siis tuleb tähelepanelikult suhtuda tema antud selgitustesse sündmuste taastamisel. On väär, et kohtuotsuses domineerib Natalja Vesteri ütluste refereeringus väide nagu oleks enne vanglast lahkumist esitanud CC talle ka tõese versiooni, kes kahtlustatavatest võis tegelikult olla I. K peksja. Prokurör analüüsib tunnistaja ütlusi ja rõhutab, et N.Vester on selgitanud, et ta sai CC-lt vägivalla kasutajate kohta teada seda, et kannatanu oli konfliktne inimene ja ta ise läks sinna kambrisse asju klaarima ja konflikt võis tekkida iga kahtlustatavaga (neid oli kokku neli!) eraldi või korraga. YY ei ole nimetatud teemal prokuröri ega uurimisgrupiga vahetusse kontakti astunud ega mingit olulise tähtsusega informatsiooni edastanud. On tuvastatud, et CC ja YY räägivad omavahelistes vestlustes sündmuste käigust, s.o kes kelle kambrisse kutsuti, kes peksid, kes edastas neile info, millised kehavigastused tekitati, vestluses möönavad mõlemad olukorda, et see pole esimene kord, et antakse niimoodi peksa, et ammu on sellest juttu polnud, et kondid peavad terved olema jne. Kohtuliku uurimise käigus tuvastati ka telefonivestlustes jutuajamine, kus vahetult enne I.K episoodi informeeris eluaegne vang Romeo Kalda julgeolekuosakonna juhti Raivo Põtra kinnipeetava I Z suhtes vägivalla kasutamisest. Seega leiab süüdistaja, et kinnipidamisasutuse kõrgemad ametnikud, kelle üheks põhiliseks julgeoleku- ja õiguskaitsealaseks ülesandeks oli vangla operatiivolukorra jälgimine kuritegude ennetamise ja avastamise eesmärgil, asusid hoopis takistama kohtueelse menetluse igakülgset ja objektiivset läbiviimist. Mõlemale olid teada olulised tõendamiseseme asjaolud I. K tapmise faktis, kuid nad ei avaldanud neid kohtueelse menetluse juhile ega selle läbiviijatele, jätsid kuriteo toimepanemise vahetult osaliselt, s.o eluaegselt kinnipeetavalt R. Kaldalt pärineva asja lahendamisele kaasa aidata võiva informatsiooni edastamata, pannes sellega toime õigusemõistmisevastase kuriteo. 12 Asjaolu, et sündmuskohal suheldi prokuröri ning uurijaga kui võõraste, soovimatute elementidega, on tõendatud sellega, et laiba leidmisega oldi kohustatud läbi viima seadusest tulenevad nõutavad menetlustoimingud ning midagi rohkemat vanglas aset leidnud vägivallalaine kohta ei avaldatud. Prokurör leiab, et YY ja CC tegevust tuleb käsitada kuriteo /s.o oluliste tõendamiseseme asjaolude/ varjamisena Juri Stupaki ja Sergei Sokolovski poolt toime pandud I K tapmises. CC ja YY tegevuse vastavus
¹ järgi kvalifitseeritavale kuriteole Maakohus on leidnud, et CC Murru Vangla direktori asetäitjana vangistuse alal ja YY julgeolekuosakonna juhatajana ei ole riikliku järelevalve subjektiks ning seetõttu on välistatud nende poolt
Kuigi maakohtu arvates on kohtulikul uurimisel ilmnenud mitmeid Murru Vanglas kinnipeetavate järelevalve korraldamisega seonduvaid rikkumisi nii vangla ametnike kui kinnipeetavate poolt ning administratsiooni poolt oma ametikohustuste ebapiisava hoolikuse ja pühendumusega täitmist, ei sisaldu CC-le ja YY-le nende ametikohustuste täitmata jätmisega seoses esitatud süüdistuses ühegi teise karistusõiguslikult karistatava süüteo koosseisu. Süüdistusakti kohaselt on CC-le ja YYile ette heidetud, et neile pandud ametiülesannete kohaselt vastutavate ametiisikutena ei teostanud nad kinnipidamisasutuses kinnipeetavate üle seaduslikku järelevalvet, nimelt ei reageerinud vastavalt seadustest tulenevatele kohustuslikele nõuetele mitmetele õigusrikkumistele, mille tõttu jäi Murru Vanglas 2006.aastal järelevalve kinnipeetavate üle korraldamata viisil, mis oleks taganud üldise julgeoleku vanglas. Sellise tegevusega tekitati füüsilist vägivalda kogenud kinnipeetavatele raske tagajärg tekitatud tervisekahjustuste ja nendele reageerimata jätmise näol ning omakorda põhjustas kinnipidamisasutuse territooriumil osade kinnipeetavate seas kartuse oma seaduslike õiguste eest seista. Murru Vangla direktori asetäitja vangistuse alal /CC/ ja julgeolekuosakonna juhataja /YY/ ametialased volitused tulenesid nende ametijuhenditest ja Murru Vangla julgeolekuosakonna põhimäärusest. Nimetatud osakonna põhiülesanneteks on pidev operatiivolukorra jälgimine vanglas kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks, samuti pideva informatsiooni kogumine vanglas toime pandud kuritegude avastamiseks ning kavatsetavate kuritegude ja muude õigusrikkumiste kohta nende ennetamise eesmärgil. Samuti on olnud üheks kohustuseks vanglas toime pandud kuritegude kohta alustatud kriminaalasjade esialgne menetlemine kuni nende üleandmiseni politseisasutusele edasiseks menetlemiseks. Julgeolekualase järelevalvetegevuse suhtes kehtib Vangistusseaduse § 4¹, mis sätestab inimväärikuse austamise ja õiguste järgimise põhimõtte, mis on olnud ja on üldtunnustatud printsiibiks õigusriigi kinnipidamisasutuses, nimelt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas seoses karistuse kandmise ja vabadusest isoleerimisega. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Julgeolekualane järelevalvetegevus peab kindlustama nende põhimõtete ellurakendumise ja kontrolli. 13 Prokuröri arvates on kohtuliku uurimise käigus tuvastamist leidnud asjaolu, et nii CC kui ka YY olid teadlikud kinnipeetavate vahelistest füüsilistest kokkupõrgetest. Murru Vangla julgeolekuosakonda oli jõudnud teave nii vahetult kui läbi julgeolekuosakonna töötajate ja kontaktisikute, kui ka läbi mõningate kinnipeetavate, et vanglas oli tekkinud vangide vaheline hierarhiline astmelisus, mis viis füüsiliste kokkupõrgeteni kinnipeetavate vahel. On tuvastatud, et osadele kinnipeetavatele lubati erinevaid sotsiaalprogramme jm vastutulekuid, kuid kohtuliku uurimise käigus on just läbi nende kinnipeetavate leidnud kinnitust asjaolu, et osade vangide vahel lahendati julgeolekuosakonna juhtide teadmisel tekkinud vaidlusi ebaseaduslikul viisil /I.Z, I.K episood jt/. On tuvastatud, et nii julgeolekuosakonna juhataja kui direktor vangistuse alal on möönnud teatavate kehavigastuste tekitamist kinnipeetavate vahel, kui see aitab säilitada üldist rahu ja „julgeolekut“ kinnipidamisasutuse territooriumil. Samuti on julgeolekuosakonnale, tuginedes uuritud dokumentaalsetele ja muude tõenditele, olnud teada ka mitmed teised kehavigastuste tekitamise juhtumid, mis jäeti tähelepanuta ja ei selgitatud välja kehavigastuste tekitamise tegelikke asjaolusid objektiivse ja igakülgse kriminaalmenetluse raames. On tuvastatud, et Murru Vangla näol oli tegemist riikliku asutusega, kus hoiti isikuid, kellele oli kohtu poolt mõistetud reaalne vabadusekaotuslik karistus. Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevalt lasus kinnipidamisasutuse juhtkonnal seaduslik kohustus tagada riikliku järelevalve korras kinnipeetavate julgeolek ning nende seaduslike õiguste tagamine ja järgimine.
¹ näeb ette kriminaalvastutuse juhul kui riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku tegevuses on tuvastatud teadvalt toimingu tegemata jätmine, millega on teisele isikule põhjustatud muu raske tagajärg. Tegemist on ehtsa tegevusetusdeliktiga ning olukorraga, kus ametiisiku järelevalvepädevusest tulenevalt on ta kohustatud astuma teatud samme, kuid ta jätab need tegemata ja isikute õigused kaitseta. Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis oleksid takistanud ametiisikul asuma täitma seadusest tulenevaid ja temale kohustuslikke õigusnorme kaitsmaks kinnipeetavate julgeolekut. Just kinnipeetavate üle järelevalve teostajate tegevusetuse tulemusena saabus ka tagajärg, nimelt jäid osade kinnipeetavate seaduslikud õigused tagamata – nende õigused turvalisele karistuse kandmisele riigi poolt järelevalvatavas kinnises karistusasutuses jäid kaitseta ning sellises olukorras ei julgenud nad ka avalikult oma õiguste eest seista. Kui julgeolekuküsimustega tegelevad kõrgemad ametnikud möönsid juba ise kinnipeetavatele lubatavat kergema vägivalla kasutamist ja see ka reaalelus rakendus, siis levis nimetatud teave suure tõenäosusega ka vägivalla ohvritele, kes ei julgenud ega tahtnudki sellises olukorras oma õiguste eest seista. Jätkuvalt esitab prokurör ääremärkusena viite
§-ile 324, mis näeb ette kriminaalvastutuse selle eest, kui kinnipidamiskoha ametniku poolt on ebaseaduslikult piiratud kinnipeetava õigusi või teda diskrimineeritud seoses ametiseisundi ärakasutamisega. Nimetatud teod võivad avalduda ka kinnipidamisasutuse ametnike passiivses tegevuses, millega võidakse takistada kinnipeetavate seaduslike õiguste kasutamist, samuti ka selliste eelduste kõrvaldamise näol. Hoolimata eeltoodud viitest leiab prokurör, et antud juhul tuleb laiendada kinnipidamisasutuste õiguslikku seisundit reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt riikliku järelevalve mõistet ja pidada seda kohaldatavaks ka kinnipidamisasutuste puhul, kus julgeolekualase tegevuse põhieesmärgiks on järelevalve teostamine kohtuvõimu poolt karistust kandma mõistetud isikute põhiõiguste ja vabaduste tagamisel ning kinnipeetavate vahelise julgeolekuohu takistamisel ja kõrvaldamisel. 14 Kohtuotsuse lk 171 on käsitletud haldusõiguse poolt omaks võetud riigi ja teiste avalikõiguslike isikute poolt rakendatava järelevalve vorme – järelevalve haldusülesannete täitmise üle /teenistuslik järelevalve ning järelevalveasutuse järelevalve/ ning riigi järelevalve isikute tegevuse üle, mis ei seisne haldusülesannete täitmises. Prokurör leiab, et YY ja CC tegevust käsitada kui riiklikku järelevalvet teostavate ametiisikute poolt teadvalt toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmisena, millega on teisele isikule põhjustatud muu raske tagajärg. Romeo Kalda kaitsja adv Janek Valdma apellatsioon Romeo Kalda kaitsja adv Janek Valdma taotleb maakohtu otsuse tühistamist Romeo Kalda süüditunnistamises
114 p 1, 4 – 22 lg 2 ja 122 järgi (Ki ja Z episoodid) ning uue otsusega R. Kalda õigeksmõistmist. I K episoodi puhul leiab kaitsja, et kohus on ületähtsustanud R. Kalda telefonikõnesid, kuid jätnud need hindamata kogumis teiste tõenditega. Telefonikõnesid kogumis hinnates nähtub, et Kaldale inkrimineeritud tegu ei olnud kas objektiivselt võimalik toime panna või on selle toimepanemine ebatõenäoline. Kaitsja viitab asjaolule, et valdavast enamusest Kalda telefonikõnedele põhinevast süüdistusest loobuti juba eeluurimise staadiumis ning esimese astme kohus on R.Kalda K episoodi mahukamas teosüüdistuses õigeks mõistnud. Seda just nimelt telefonikõnedes sisalduva sisemise vastuoluga ning vastuolu tõttu teiste tõenditega. Kaitsja väitel sai K peksmise aeg hinnanguliselt olla 14-44 sekundit, mille jooksul peksjate kihutamine ei ole ajaliste raamide tõttu võimalik või on ülimalt ebatõenäoline. Kaitsja märgib, et kohus jättis siinjuures hindamata valvekaamerate videosalvestused, S ütlused, jälitusprotokolli Sokolovski kõneeristustega, XX ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokolli, korruse plaani, Kalda ja
lg 1 ja § 331 ning 123 järgi kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kohus on tuginenud mitmetele kriminaalmenetluse normide rikkumisega saadud kohtukõlbmatutele tõenditele – läbiotsimisaktidele, sündmuskoha vaatlusprotokollidele, ekspertiisidele. Kaitsja viitab apellatsioonis ekspertiisiaktidele AN-1226-06/5526; GE208406/5525 ja GE-2388-06/6431 ning on seisukohal, et need ei vasta KrMS § 107 nõuetele ja on seetõttu kohtukõlbmatud tõendid, mis ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Muud tõendid, mis viitaksid R. Vainiku poolt narkootiliste ainete käitlemisele, puuduvad. Apellant osundab mitmete tunnistajate ütlustele (B, T, L, S, O T jt), kelledest ükski ei kinnitanud R. Vainiku puutumust narkootiliste ainetega. R. Vainik ise ennast
Ka leiab kaitsja, et R. Vainiku tegevuses ei esine
Vainikut selles kuriteos süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus leidis, et R. Vainik jättis I. K ohtlikku olukorda, kuid ei pööranud tähelepanu sellele, et R. Vainik ei asetanud teist inimest, st K ohtlikku olukorda. Vastavalt
lg 1 vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. R. Vainikul sellist kohustust valvurite teavitamiseks ei olnud. Arvestada tuleb, et samaaegselt R. Vainikuga oli kohal ka valvur T, kes oli administratsiooni esindaja. Juri Stupaki kaitsja adv Alla Jakobsoni apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Juri Stupaki õigeksmõistmist
Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kaitsja leiab, et J. Stupaki süü ei ole tõendatud. J. Stupak on algusest peale oma süüd eitanud. Maakohus tugines oma otsuses peamiselt O. S ütlustele, kes kahtlustatavana ülekuulamisel tunnistas oma süüd kõnealuse kuriteotoimepanemises. Hiljem on ta aga oma ütlusi muutnud ja asunud kuriteo toimepanemises teisi isikuid, sealhulgas J. Stupaki süüdistama. Kohus käsitles teda tunnistajana ning kuna isik on surnud, siis tema ütlused avaldati. O. S kuulati esmalt üle 24.11.2006.a kl 8.
Kaitsja leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tuvastades J. Stupaki kaudse tahtluse. Kohus põhjendas seda üksnes intellektuaalse elemendi kaudu, jättes analüüsimata süüdistatavate käitumise voluntatiivse elemendi, mille abil saaks eristada kaudset tahtlust kergemeelsusest. Siin juures osundab kaitsja Riigikohtu otsusele nr 3-1-116-05 p 11. Apellant on seiskohal, et kohtu järeldus, mille kohaselt süüdistatavad möönsid kannatanu surma, ei ole põhjendatud. Surma mittesoovimise fakti tõendab see, et telefonikõnes 04.08.2006.a teatab R. kalda V. Ž-le, et „juhtus õnnetus, sest K (K) suri ära, tulid arstid, tuvastasid surma, kamber pitseeriti ja ilmselt tuleb jama“. Seega, isegi kui võtta aluseks süüdistuse märgitud, peaksid süüdistatavate teod kannatanu I. K suhtes olema kvalifitseeritud kõige raskemas variandis
Karistuse mõistmisel ei ole arvestatud vahi all viibitud aega, kuigi J. Stupak viibis kohtueelses uurimises vahi all. Kokkuvõttes märgib kaitsja, et tõendid J. Stupaki süü kohta puuduvad ning kuivõrd ta tuleb õigeks mõista, tuleb kannatanu V. Ka tsiviilhagi J. Stupaki osas jätta rahuldamata. Sergei Sokolovski kaitsja adv Toomas Albi apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist
Kaitsja viitab, et süüdimõistmine tugineb peamiselt jälitustoimingute protokollidele ja O. S ütlustele, mis on aga ebajärjekindlad ja vastuolulised. O. S on ise ennast nii 05.08 kui 18 05.09.2006.a ülekuulamistel süüdi tunnistanud. 19.09. 2006.a aga muudab oma ütlusi kardinaalselt. Kaitsja märgib, et kohus on põhjalikult motiveerinud K. Lüki käitumist ja õigusega leidnud, et tema puhul puudub objektiivsesse külge kuuluv tegu, mis saaks olla aluseks tema süüdimõistmisele tapmise toimepanemises. Seda arusaamatum on, millest saab järeldada, et sellise teo toimepanemine Sokolovski poolt on tõendatud. Ainus viide mingi teo toimepanemisele on S ütlustes sisalduv lause, et tema ei näinud, kuid kuulis kui K küsis „mille eest Sergei“ ja sellest järeldas, et peksis ka Sokolovski. Selline tõend ei ole isegi kaudne. S ei näinud, et Sokolovski oleks K löönud, küll aga sisalduvad ütlustes viited isikutele, kelle puhul tema löömist pealt nägi. Kaitsja viitab veel süüdistatava X 21.12.2009.a kohtuistungil tehtud puhtsüdamlikule ülestunnistusele, millega ei kaasnenud süüdistuse esitamist X-le, on tegemist kohtulikul uurimisel kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. S suhtes on 24.11.2006.a tehtud menetluse lõpetamise määrus ja sellest tulenevalt on ta kahel korral üle kuulatud tunnistajana, millest ühel korral kinnitab oma 19.09.2006.a kahtlustatavana antud ütlusi. S suri 11.01.2007.a ja tema ülekuulamine kohtus oli välistatud. Kaitsja viitab S ütluste vastuolulisusele, mille tõttu pole need arvestatavaks tõendiks ja ka vahendituse printsiibile, osundades Riigikohtu praktikale (otsus nr 3-1-1-45-07; 3-1-1-73-07 p 10) ja märgib, et käesoleval juhul on kohus vastuolus Riigikohtu seisukohtadega koondanud tõendite kogumi S ütluste ümber. Apellant on seisukohal, et S on isik, kelle protsessuaalne seisund on kaheldav, keda Sokolovskil polnud võimalik küsitleda eeluurimisele ga kohtuistungil ei vahetult ega kaitsja vahendusel ja sellele tõendiallikale süüdimõistva otsuse rajamine on seadusest tulenevalt välistatud. Kaitsja viitab ka kohtuotsuses tõendite loetelust tunnistaja N V ütlused, kes on olnud 04.08.2006.a alustatud kriminaalmenetluse juhiks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt aga ei või tunnistajana osaleda samas asjas uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Siinkohal osundab ja tsiteerib kaitsja Riigikohtu otsust nr 3-1-114205 ja märgib, et N. V ülekuulamisest tuleneb täielik tõendite analüüs – ta kirjeldab, millise mulje jättis talle kahtlustatavate ülekuulamine, et nad n omavahel ütluste versioonis kokku leppinud ja rääkisid sõna-sõnalt ühte juttu. Tunnistaja ei anna ütlusi tõendamiseseme asjaolude või uurimistoimingute seaduslikkuse kohta. Uurimisversioonide püstitamine ja kirjeldamine on kohtu eelotsustuslik suunamine, millel pole midagi ühist ausa ja erapooletu õigusemõistmise tagamisega. Kriminaalasjast lähtuvalt polnud valvur T-l mingit seadusest tulenevat õigustust toimetada K S, Sokolovski, Lüki ja Stupaki kambrisse. T kriminaalasja teistest eraldi arutamine on kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine (Riigikohut otsus nr 3-1-1-2-00; 3-1-1-16-07; 311-18-08). Kriminaalasjas on kohus nn „tõendite kuningana“ tsiteerinud R. Kalda poolt eri isikutele tehtud kõnede salvestusi. Neist ei järeldu, et K peksmine on toimunud R. Kalda käsul, tellimusel või kihutamisel. R. Kaldal puudus igasugune kontroll toimunu üle. Kaitsja analüüsib osaliselt R. Kalda kõnesid ja järeldab, et kui R. Kalda ka soovis anda edasi mingeid korraldusi K suhtes, siis pidi ta seda tegema alles 05.08.2006.a. ja kriminaalasjas pole tõendatud, et kahe kõne vahelise 39 minuti jooksul oleks R. Kalda jõudnud kambri nr B8 elanikele K suhtes mingeid korraldusi jagada. 19 Kohus on järjekindlalt ignoreerinud süüdistatavate ütlusi kohtuistungil, kui tõendiliiki. Kaitsja tsiteerib O. T ütlusi ja järeldab, et Sokolovski ei eeldanud, et K seisundit on vaja millegipärast kontrollida. Nii ei käitu isik, kes püüab kriminaalvastutust vältida või kuriteo jälgi varjata. Sellest tuleneb üheselt, et Sokolovski ei ole tegelikult talle inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. Muuhulgas on nii Lük kui Stupak kinnitanud Sokolovski väidet, et ta magas intsidendi ajal ning R. Kalda on kinnitanud, et vägivalda tarvitas S, sest K oli varem S-le kallale läinud. Kannatanu I. Z-ga puutumuses olevas episoodis on kaks võimalust, kas kohus võtab kohtuotsuse tegemisel aluseks I. Z ütlused ja mõistab S. Sokolovski õigeks, või, võttes aluseks tunnistaja M. P ütlused, kvalifitseerib Sokolovski tegevuse ümber
Kohus on viidanud P ütlustele, milles viimane väidab, et lõi ka Sokolovski. Väljend „lõi“ ei moodusta
Ka K episood on tervikuna ebaõigesti kvalifitseeritud. Keegi pole andnud ammendavat kirjeldust selle kohta, kelle poolt ja mitu korda K-t löödi. Kõik uurimisversioonid räägivad ka karistamisest, „ära lõhkumisest“ jne, mitte kunagi aga tapmisest. Seega ei saa eeldada, et isikutel, kes K suhtes vägivallatsesid, oli soov K surma saabumiseks. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-128-06; 3-1-1-142-05 ja 3-1-143-06 ja leiab, et K puhul võivad kõne alla tulla erinevad versioonid, kuid üks on domineeriv – karistus K tegevuse läbi eelnevalt isikutele osaks saanud ülekohtu eest. Kuna asjast ei nähtu, et K oleks eelnevalt kelleltki elu võtnud, pidi ka eeldatav karistus seisnema kehalises väärkohtlemises. Kaitsja on seisukohal, et K suhtes toimepandu on kvalifitseeritav
Romeo Kalda apellatsioon R. Kalda taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist, leides, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Apellant kinnitab, et kõik telefonikõned, mida kohus ka uuris, on ta teinud ja neis sisalduv info on teistele edasi antud, kuid 80% kõnede sisust ei vastanud tõele. Ta on kogu aeg rääkinud, et info kakluse kohta sai ta S-lt, selle saadud info edastas ta P-le ja serveeris info nii nagu oleks kõik tema juhtimisel ja korraldusel tehtud. Kohus on tõendeid ühekülgselt hinnanud, jätnud kõrvale kaitseargumendid, Kohtu järeldus, nagu oleks tema andnud korralduse „võtta raudkang ja peksta K „ribid sisse“ ei ole millegagi tõendatud. Kohus on rikkunud kriminaalmenetluse norme KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohus on arvestanud telefonikõnedes olevaid lauseid valikuliselt – ainult neid, mis justkui peaksid tema süüd kinnitama. Kohus ei arvestanud, et objektiivselt ei saanud ta teada, kas K-l olid ribid puruks löödud või mitte, ta ei näinud peksmist. Tõendid viitavad selgelt sellele, et K läks ise oma kambrisse tagasi, see aga viitab sellele, et mõlemapoolsed hulgiroiete murrud tekitas K-le XX kambris B-17. Ka ekspert on kinnitanud, et tekitatud vigastused sisuliselt välistasid K liikumise pärast nende tekitamist. Tema ei teadnud, et XX oli K-le peale hüpanud, tema XX-ga K kambris ei käinud. Kohtu järeldus, et tema edastas peaaegu minutiliste vahedega onfot toimuvast, on vastuolus kogutud tõenditega. Vastavalt kaamera K 4 nähtule K sisenes kambrisse B 8 kell 18.58 ning peksmine lõppes B 8 tehtud telefonikõnega kell 19.01, siis tema kõne, kus üldse esimest korda K 20 väidetavast peksmisest tema rääkis, toimus kl 19.12 P-le. Kaamera K 1 salvestusest nähtub, et selle aja jooksul (kell 19.01 – 19.12) käis tema oma kambrist korduvalt väljas. Infot hakkas ta andma siis, kui kaklus oli ammu lõppenud ja tema S-lt kogu info saadud. Asjaolu, et peksmine lõppes kl 19.01 kinnitab ka see, et kui tema P-le kl 19.12 helistas, siis viimane juba teadis, et K-le ära tehti ja et temalt tuleb nüüd kinnitus. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema kaitsja taotlused. Kohus on tema kõnede alusel süüdimõistmise lugenud usaldusväärseks ja XX suhtes ebausaldusväärseks ning XX õigeks mõistnud. Sama kehtib ka tunnistaja P ütluste ja kannatanu Z eeluurimisel antud ütluste kohta. Kohus ei ole põhjendanud tõendite niivõrd erinevat hindamist. Kohtu põhjendused on arusaamatud, kus kohus leiab, et Z kohtueelsel uurimisel antud ütlused on tõesed, et peksid Kalda, Sokolovski ja X. Kohus jättis tähelepanuta, et P ütles kohtuistungil, et ta ei näinud, et Kalda oleks löönud. Kohus ei ole kõrvaldanud vastuolusid (II kd tl 118-119 ja XII kd tl 16) vahel, milleks on Z tervisekaart. See kõneleb üheselt, et teokoosseisu elemendiks olevad vigastused on saadud enne 03.08.2006.a. Kohus ei võtnud seisukohta, et ta juba eeluurimisel palus võtta viivitamatult Murru Vanglast videosalvestused valvekaameratest 03.08.2006.a, millega oleks tõendatud, et mingit peksmist ja kehavigastusi Z-le ei põhjustatud tema poolt ja tema juuresolekul. Kohus rikkus süütuse presumptsiooni printsiipe. Rene Vainiku apellatsioon R. Vainik taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist.
lg 1 ja 331 ettenähtud kuriteosse puutuvalt märgib, et kahtlus, mille kohaselt võisid 105 pakendit ja minigripp kotike kuuluda B-le, jäi kohtus kõrvaldamata. Leiab, et tema kaitseõigust rikuti, prokurör esitas talle süüdistuse § 123 järgi liiga hilja, ta ei saanud selle vastu ennast kaitsta. On seisukohal, et eksperdiarvamustel ei ole kohtuotsuse tegemisel mingit väärtust, arvamused ei ole objektiivsed, kuivõrd ekspertide vanded ja vannutamised toimusid kehtetu kriminaalkoodeksi järgi. R. Vainik leiab, et kohus ei ole arvestanud piisavalt tunnistajate ütlustega. Menetlustoimingud on läbi viidud menetlusnorme rikkudes ning on veendunud, et süüdistus narkootilise aine käitlemises on fabritseeritud. Tema puhul ei ole
Ta ei käinud K kambri juures üksi, peale tema nägid samasugust olukorda veel 3 isikut, süüdistatakse aga ainult teda. Ta pole asetanud K-t eluohtlikku olukorda, seetõttu ei saanud ta ka K eluohtlikku olukorda jätta. Arusaamatu on, keda ta oleks pidanud teavitama, valvur oli ju temaga koos. R. Vainik on seisukohal, et kuna tema süüdistamiseks on vaid S ja P ütlused, puudus seadusega kooskõlas olevate menetlustoimingute tegemiseks vajalik kaader, läbiotsimisakti kohta väitsid tunnistajad, et ei tea, kes selle koostas ning sündmuskoha vaatlusprotokoll on ebakonkreetne, ekspertiisiaktid ei sisalda järeldusi, mistõttu ei ole ühtki kohtukõlbulikku tõendit. 21 R. Vainik märgib, et arusaamatul kombel ei ole kohus osadele R. Kalda kõnedele tähelepanu pööranud. Üksnes Kalda kõnele tuginemine ei saa olla tõendiks, need kõned ei ole usutavad. Seda just selles kontekstis, et saatis teda koos raudkangiga ja telefoniga sündmuskohale. Selle kõne alusel oli talle ka esitatud süüdistus
p 4 – 22 lg 3 järgi, selle süüdistuse alusel teda vahistati, 2 kuud hiljem kvalifitseeriti kuritegu juba ümber §-le 123. Seega on ilmne, et Kalda juttu ei saa tõena võtta. Kaldal oli teatav suurusehullustus. R. Vainik viitab ka KrMS §-le 7 lg 3, mis puudutavad kõrvaldamata kahtluste tõlgendamist süüdistatava kasuks. Sergei Sokolovski apellatsioon S. Sokolovski taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. O. S ütlustest ei tulene, et tema on K peksnud. Tema läks ja lõpetas J. Stupaki ja K vahelise konflikti ja siis küsis K „mille eest Sergei?“ See ei tähenda sugugi, et tema on K peksnud. Juba varem, kui nende kambris arutati K „karistamise“ küsimust, siis ta ütles kohe, et tema selles ei osale, tahtis seda ka R. Kaldale öelda, aga ei jõudnud. Tegelikult oligi nii, et kõik mida R. Kalda planeeris, oli mõeldud järgmisel päeval korda viia. Kinnitab, et J. Stupak ütles, et operatiivtöötaja andis neile 15-30 minutit selleks, et kokku leppida. Tema avaldas kohe, et kellegi eest vastutama ei hakka. Ta ei ole ühtki distsiplinaarkaristust saanud. Ka meditsiiniosakonnas, kuhu neid kohe viidi, ei avastatud tal mingeid jälgi, mis oleksid saanud viidata K peksmisele. Jutuajamise käigus, mis toimus kambris, sai ta aru, et O. S võtab süü enda peale, tema aga ütles, et teda sellesse loosse ei segataks. Kapos ülekuulamisel jäi ta selle versiooni juurde, nagu olid otsustanud S ja Stupak, sest teades, millises ringkonnas viibib, oleks tal tulnud pahandusi, kui oleks rääkinud asjadest nii, nagu need olid. Mis puudutab R. Kaldat, siis tema ei saanud oma aknast näha, mis nende kambris toimus. Tema isiklikult ei olnud huvitatud K karistamisest ja selles intsidendis osalemisest, tahtis sellest jalutuskäigu ajal ka Kaldale rääkida, aga ei jõudnud, kõik toimus juba varem. S. Sokolovski analüüsib tõendeid ja väidab, et need rasked vigastused sai K oma kambris. Episoodi kohta, mis puudutab Z, ei ole tal midagi öelda, kuivõrd kannatanu andis kohtus ütlusi oma kukkumise kohta. YYi kaitsja adv A Pilve apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune
Samuti taotleb kaitsja otsuse tühistamist osas, millega YY õigusabikulud 130 000 krooni ulatuses rahuldati ning õigusabikulude hüvitamist 516 075 krooni ulatuses. Kaitsja leiab, et kohus väljus süüdistuse piiridest ja mõistis YY süüdi süüdistuses nimetamata kuriteos. 22 Maakohus leidis, et YY, arvestades tema teadmisi ja ametikohta, sai teada ja pidi aru sama R. Kalda telefonikõnest, et toime on pandud I astme kuritegu – sel ajal vähemalt raske tervisekahjustuse tekitamine. See teokirjeldus erineb süüdistuse tekstist. Kohtuotsusest tuleneb, et pole tuvastatud, nagu oleks YY I. K surmast teadasaamise järgselt jätnud sündmuskohal uurimisametnikke ja menetlejaid teavitamata kriminaalmenetluses olulistest asjaoludest. Kohus on rikkunud ka põhimõtet, mille kohaselt igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks (EIK art 6 lg 1). EIK on oma 25.03.1999.a lahendis Pelissier ja Sassi vs Prantsusmaa nentinud, et süüdistataval peab olema täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist. Maakohtu poolt süüdistusest väljumine on selgelt EIK kui ka Riigikohtu praktikas omaks võetud põhimõtetega vastuolus. Kuivõrd prokurör ei taotlenud YY-le esitatud süüdistuse muutmist, tuleb isik õigeks mõista. YY käitumises puudub
Objektiivne külg seisneb sisuliselt kahes asjaolus, milleks on esimese astme kuritegu ja varjamistegevus. Maakohtu otsusest aga ei ole võimalik tuvastada, milles seisnes YY poolt kuriteo varjamine, mistõttu puudub otsuses põhjendus. Kohus on käsitlenud üksnes ühte
lg 1 objektiivse külje koosseisulist tunnust s.o raskest tervisekahjustuse tekitamisest kui võimalikust esimese astme kuriteost teadasaamist. Milles seisnes varjamistegevus, see otsusest ei nähtu. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused YY näitas oma käitumisega üles kohest tahet ja vajalikku aktiivsust teo tuvastamisele kaasaaitamisel. Kuuldes pärast teist helistamist, et I. K on surnud, informeeris YY koheselt CC ja politseid ning sõitis koheselt Tõrvast Murru Vanglasse, et kõnesolevast ülevaadet saada. Lisaks süüdistatava enda ütlustele kinnitavad ka teised tõendid, et YY tegi kõik vajalikud esmased toimingud pärast kuriteost teadasaamist ja andis info otsesele ülemusele. Kohus käsitles puudulikult
Pärast R. Kalda telefonikõnet ei teadnud ega pidanud YY võimalikuks, et I. K peksmisega on toime pandud esimese astme kuritegu, eluaegse kinnipeetava paljasõnaline väide ei saa olla selliste järelduste aluseks. Tegelikult nähtub YY käitumisest tema tegelik tahe – kontrollida edastatud infot ja selgitada välja objektiivne olukord. Teiseks ei täida varjamistegu kui
lg 1 koosseisulist tunnust ka maakohtu enda sisustatud süüdistuse etteheide, mille kohaselt palus YY kontrollida VH-l I. K seisukorda alles tunni aja pärast peale R. Kalda telefonikõnet. Apellant leiab, et seaduses ei ole ka konkreetset ajalist kriteeriumi, mis määratleks isiku vastutuse. See peab olema mõistlik ja faktilistest asjaoludest lähtuvalt peab isiku tegevus olema suunatud kuriteofakti kontrollimisele ja sellest informeerimisele. Need tingimused on YY poolt täidetud. Vaatamata sellele, et kohus on süüdistuse piiridest väljunud, puudub süüdistatava käitumises ka kohtu enda poolt sisustatud süüdistuse kohane kuriteo varjamise tahtlus. 23 Tõendamist pole leidnud, et YYl oli tahtlus varjata 04.08.2006.a I. K tapmise toimepannud isikute nimesid ja raskendada seeläbi kohtueelse menetluse objektiivset läbiviimist. Kuritegu ei moodusta ka asjaolu, et YY isiklikult ei teavitanud võimalike kurjategijate nimesid sündmuskohal viibinud uurimisasutuse ametnikele ega prokurörile. YY andis oma info vangla direktori asetäitjale üle ja oli veendunud, et see info jõudis ka menetlejateni. Kohtuotsus on ebaõige ka menetluskulude hüvitamise osas. Kaitsja esitas kohtule taotluse YY-le osutatud õigusabi eest kulude hüvitamiseks kokku 516 075 krooni, taotlusele oli lisatud ka põhjalik selgitus. Kõikide arvete juurde olid lisatud sisulist õigusabi ja selle mahtu kajastavad andmed. Kaitsja ei nõustu kohtu üldsõnalise ja motiveerimata ning kaitsja töö tegelikku mahtu ja sisu mittearvestava õigusabikulude hüvitamisega. Kaitsja oli tõendite puudulikkusest tulenevalt asetatud olukorda, kus tõendamiskoormis süüdistuse ümberlükkamiseks oli mahukas. Kohtueelses menetluses olid välja nõudmata Murru Vangla olukorda kajastavad Justiitsministeeriumi dokumendid, taotlused dokumentide esitamiseks tuli esitada kaitsjal. Apellant on seisukohal, et menetluskulude suuruse vähendamine on põhjendamatu. Apellatsioonis viidatakse konkreetsetele arvetele ja spetsifikatsioonidele ja leitakse, et need on kohtu poolt jäetud tähelepanuta. Menetluskuludele hinnangut andes tuleb kohtul järgida samu nõudeid nagu on kehtestatud süüdistuse ja tõendite kontrollimisel. Kohus on menetluskuludele hinnangut andes õigustanud prokuröri poolt kaitsealuse ilmselgelt alusetu ja tõendamata süüdistusega kohtu alla andmist, mille tulemusena oli süüdistatav kohustatud tegema suuri kulutusi, tõendamaks enda käitumises süüteokoosseisu puudumist. Maakohus on otsuse põhiosas järeldanud, et YY puhul on valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikuks suuruseks 200 000 krooni, kuid resolutsioonis on kohus pidanud vajalikuks hüvitada YY-le riigieelarvest 130 000 krooni. Sellega on kohus rikkunud ka oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. CC kaitsja adv Erki Kergandbergi apellatsioon Apellatsioonis vaidlustatakse üksnes riigieelarvest CC-le valitud kaitsjale makstud tasu 130 000 krooni väljamõistmist ja taotletakse õigusabikulude hüvitamist täies ulatuses, s.o 427 881.75 krooni. Kohus on hüvitise suuruse arvestamisel võtnud aluseks üksnes kohtuistungite faktilise ajakulu, mis pole õige. Lisandub ju aeg, mis oli seotud kriminaalasja eeluurimisega, selle lõpetamisega, toimikumaterjalidega tutvumisega, kohtuistungiks ettevalmistamisega, kohtuvaidlusteks ettevalmistamisega. Kaitsja poolt on esitatud ajakulu kokku 155 tundi. Seega faktiliselt kohtuistungitele lisandunud täiendav ajakulu on kokku 50 tundi ja 25 minutit. Eeluurimisel kulunud aeg oli CC-le paratamatu ja see ei sõltunud CC tegevusest. Eeluurimise lõppedes anti kaitsjale 14 toimikut, millede läbitöötamisele kulus paratamatult aega. Valmistuda tuli kohtuvaidlusteks ja prokuröri poolt täiendavaid dokumente läbi töötada. Tähelepanuväärne on, et kohus on nõustunud täielikult CC kaitsja poolt kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadega. Kaitsja märgib, et vaieldamatult tuleb kulude hüvitamisel aluseks võtta kogu õigusabile kulunud aeg, mitte valikuline või ainult kohtuistungitele kulutatud aeg. Apellant viitab näitena veel sellele, et R. Kaldat riigi õigusabi korras kaitsnud advokaadile on hüvitatud 120 329 krooni ja 24 sellel lisaks on R. Kaldale tasutud ka eeluurimisel osutatud õigusabi eest. CC puhul on jäetud eeluurimise ajakulu tähelepanuta. Käesolevas kriminaalasjas tervikuna 155 tundi on igati põhjendatud ajakulu, mis tuleb võtta aluseks õigusabi kulude hüvitamisel. Kaitsja rõhutab, et Riigikohtu lahendites esitatud põhimõtted, sealhulgas nõue, et kohus peab arvestama, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga. Sõna „suhestub“ ei tähenda „võrdub“. See ei saa tähendada, et valitud kaitsja tasu peab olema võrdne määratud kaitsja tasuga. Otsuses puudub selgitus, milline on valitud kaitsja põhjendatud tunnitasu. Kohus peab arvestama, et isikul on õigus valida kaitsja, kelle tunnitasu vaidlusalusel perioodil oli 2000 krooni + käibemaks. Kui võtta aluseks keskmine tunnitasu, ka siis oleks CC kasuks väljamõistetav õigusabitasu 310 000 krooni + käibemaks. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist CC, YY ja Karol Lüki õigeksmõistmises ning taotles uue otsusega nende süüditunnistamist vastavalt apellatsioonis märgitule. Süüdistatavate R. Kalda, R. Vainiku, S. Sokolovski ja nende kaitsjate, YY kaitsja apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. Apellatsioonide suhtes, milles vaidlustatakse süüdistatavatele YY-le ja CC-le kaitsjatasu hüvitamist, leidis prokurör, et valitud kaitsjale on põhjendatud maksta kõrgemat tasu kui määratud kaitsjale. Süüdistatavad CC, YY, R. Vainik, R. Kalda, J. Stupak ja S. Sokolovski ning nende kaitsjad toetasid nende endi ja kaitsjate poolt esitatud apellatsioone, prokuröri apellatsiooni palusid jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et riigiprokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud, samuti on põhjendatud R. Vainiku kaitsja apellatsioon, nendest lähtudes tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, teised apellatsioonid, mis puudutavad süüdistatavate süüküsimust, rahuldamisele ei kuulu, tähelepanu väärivad CC ja YY kaitsjate apellatsioonid menetluskulusid puudutavas osas. Esmalt käsitleb kohtukolleegium apellatsioone, mis on seotud süüdistustega I. K tapmise faktis 04.08.2006.a. Juri Stupaki, Sergei Sokolovski ja nende kaitsjate apellatsioonid Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Mõlemad kaitsjad leiavad, et maakohus on vääralt J. Stupaki ja S. Sokolovski süü tuvastamisel tuginenud O. S ütlustele. Kohtukolleegium kaitsjatega ei nõustu. Et O. S 11.01.2007.a suri, avaldas maakohus KrMS § 291 p 1 alusel tema nii kahtlustatavana kui tunnistajana antud ütlused. Nagu maakohtu otsuses on sedastatud, võttis 05.08.2006.a ja 05.09.2006.a toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel O. S I. K peksmise ja talle kehavigastuste 25 tekitamise enda peale, selgitades, et 04.08.2006.a toimus neil I. K-ga 8 B kambris sõnavahetus, viimane solvas teda, üritas žiletiga haavata. Tema, tundes ohtu, haaras metalltoru ning asus I. K peksma. Kambrikaaslased K. Lük ja J. Stupak olid köögis ega sekkunud, S. Sokolovski magas, lõpuks kambrikaaslased lahutasid nad, tappa ta I. K ei tahtnud /VIII kd tl 105-107; III kd tl 287-290/. 14.09.2006.a esitas O. S menetlejale avalduse, milles teatas, et teab kogu tõde Murru Vangla kambris toimunu kohta, milles on talle esitatud mõrvasüüdistus, kuid samas kardab väga oma elu pärast /III kd tl 297/. 19.09.2006.a kuulati O. S kahtlustatavana üle ning O. S kirjeldab üksikasjalikult 04.08.2006.a kambris 8b toimunut – kuidas S. Sokolovski ja J. Stupak I. K enda kambrisse meelitasid, kuidas J. Stupak I. K peksma hakkas, S. Sokolovski peksuga liitus, samal ajal K. Lük kambri uksel valvas, kuidas I. Kist pilti tehti, pärast kambri põrandat verest pesti, et I. K äraviimisel J. Stupak teda toetas, I. K-le visati käterätt üle pea, et nägu näha ei oleks. O. S kinnitas, et samal ööl pärast I. K surma pandi neid S. Sokolovski, K. Lüki ja J. Stupakiga ühte kambrisse, et politseile ütluste andmise suhtes kokku leppida ning et otsustati, et süü peab enda peale võtma tema, kuivõrd on nagunii invaliid /III kd tl 292-296/. 24.11.2006.a kriminaalmenetlus O. S suhtes lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ning samal päeval kuulatakse O. S üle tunnistajana, O. S kinnitab 19.09.2006.a antud ütlusi /I kd tl 191-193/ ning tunnistajana on ta üle kuulatud veel 13.12.2006.a, kus ta jääb nende ütluste juurde, mis ta andis 19.09.2006.a /I kd tl 294-297/. Kohtukolleegiumi hinnangul oli maakohus õigustatud avaldama O. S kõik eeluurimisel antud ütlused, kuivõrd see andis kohtule võimaluse hinnata ütluste usaldusväärsust ning maakohus, analüüsinud O. S ütlusi ja võrrelnud neid tuvastatud tehioludega, leidis põhjendatult, et usaldusväärsed on ütlused, mis antud 19.09.2006.a ja pärast seda. J. Stupaki kaitsja arusaam, et O. S tunnistaja staatus ei ole selge, mistõttu ei saa ka tema ütlustele tugineda, on ekslik ega saa tuua kaasa nende ütluste kõrvalejätmist. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-80-08 väljendatud seisukohale, mille kohaselt tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antud ütluste erinevus seisneb eeskätt selles, et esimesel juhul on isikut valeütluste andmise eest hoiatatud, teisel juhul aga mitte. Tõendite hindamisel ei ole aga sellel erinevusel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (vt ka RKKKo nr 3-1-1-127-06). Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis KrMS § 61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav. Samas ei keela nimetatud säte avaldada isiku surma korral tema poolt kahtlustatavana või süüdistatavana antud ütlusi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole käesoleva kriminaalasja menetluses KrMS § 66 lg 2 sätteid rikutud. Oma otsuses nr 3-1-1-84-09 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud sedagi, et näiteks kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi. Eelnevast tuleneb, et mingit tähendust ei oma O. S erinevatel aegadel antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjaolu, et Tallinna Vangla on oma dokumendis käsitanud O. S kui kahtlustatavat või et kriminaalasja menetlus on tema suhtes lõpetatud samal päeval kui teda tunnistajana üle kuulati. Mõlemad apellandid viitavad Riigikohtu praktikale ja leiavad, et kuivõrd O. S on andnud diametraalselt vastuolulisi ütlusi, siis tuleb tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kaitsjad jätavad aga märkimata, et diametraalselt erinevate ütluste puhul tuleb tõend tervikuna 26 kõrvale jätta juhul, kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja arusaadavalt selgitada erinevatel ajaperioodidel antud ütluste erisuse põhjust (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-06; 3-1-1-3-07 jt). Käesoleval juhul on O. S oma esmastest ütlustest lahtiütlemise põhjusi väga loogiliselt ja mõistetavalt selgitanud ning need selgitused haakuvad täielikult asjas ka teiste tuvastatud tehioludega. Nii näiteks on ju vastuvaidlematult tuvastatud, et 8B kambris viibinutele võimalus ütlustes kokku leppida anti (seda kinnitab A. S, on kinnitanud ka S. Sokolovski, väites, et O. S poolt süü enda peale võtmiseks kokkulepe saavutati). Loogiline on ka see, miks leidsid nimetatud süüdistatavad, et just O. S on sobilik süüdlaseks lavastamiseks. Teisalt tuleb silmas pidada ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel neis väljendatud „elulist usutavust“ (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-74-05; 3-1-1-61-08; 3-1-1-3-10 jt). Arvestades I. K-le tekitatud vigastuste hulka ja iseloomu, pole mõeldav, et need tekitas invaliidistunud ja kehva tervisega O. S. Ilmselge on, et füüsilises kokkupõrkes I. K ja O. S vahel oleks olnud kannatanuks viimane. Tunnistaja V. D on oma ütlustes samuti kinnitanud, et O. S tervis oli väga halb, mistõttu ei pidanud ta võimalikuks I. K peksmist O. S poolt. Vastuseks J. Sokolovski kaitsja apellatsioonile osundab kohtukolleegium, et Riigikohus on oma lahendites tõepoolest korduvalt rõhutanud, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda, kuivõrd see rikub EIÕK art 6 garantiisid (Riigikohtu otsused 3-1-1-12706; 3-1-1-98-02; 3-1-1-73-07). Käesoleval juhul aga ei tugine ei S. Sokolovski ega ka J. Stupaki süüditunnistamine määravas ulatuses O. S ütlustele, maakohus on nende süü tuvastanud tõendite kogumile tuginedes. Arvestades I. K-le põhjustatud vigastuste hulka ja lokalisatsiooni, vigastuste tekitamist muuhulgas ka raudtoruga, aga ka peksmise arvatavat kestust (I. K viibis 8B kambris kl 18.50 kuni kl 19.25), on ilmne, et neid vigastusi ei tekitanud üks inimene. Tuvastatud faktilised asjaolud, sealhulgas ka O. S ütlused, viitavad selgelt sellele, et maakohus on põhjendatult S. Sokolovski kuriteo kaastäideviijana süüdi tunnistanud. Siinjuures peab kohtukolleegium osundada veel R. Kalda ja S. Sokolovski telefonivestlusele 04.08.2006.a kl 18.22, kus S. Sokolovski räägib, et helistas Živolupile, viimane oli tema peale vihane ning ütles, et teab küll, kes tema juures külas käib ja sai Živolupi jutust aru, et see mees tuleb ära murda ning et tema lubas Živolupile koos Stupakiga minna ja seda teha /V kd tl 100-102/. S. Sokolovski kaitsja etteheide, nagu oleks O. T süüdistusasja kõne all olevast asjast eraldi arutamine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisena, ei ole käesoleval juhul põhjendatud. KrMS § 269 lg 3 kohaselt, kui kriminaalasja arutamist takistab süüdistatava raske haigus, mis ei võimalda tal kohtusse ilmuda või kui süüdistatav hoidub kohtulikust menetlusest kõrvale, võib kohus teha tema süüdistuse eraldi menetlemise määruse, lükata eraldatud süüdistuse arutamise edasi kuni süüdistatava tabamiseni või tema tervenemiseni ning jätkata teiste süüdistatavate kriminaalasja kohtulikku arutamist. O. T süüdistusasja eraldi menetlemise tingis tema planeeritud põlveoperatsioon, mille toimumisest ei tema ise ega ka kaitsja kohut ei teavitanud, olgugi, et kohtuistungite ajad olid kindlaks määratud ja kokku lepitud kõikide kohtumenetluse pooltega. O. T kriminaalasi eraldati eraldi menetlemiseks 05.03.2010.a, s.o kohtuliku uurimise lõppfaasis, kus nii süüdistatavad kui kannatanud ja tunnistajad olid üle kuulatud ja kirjalikud tõendid kontrollitud, mistõttu ei saanud kahjustada kohtuliku menetluse igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus. Kriminaalasja eraldamata jätmine oleks aga võinud tingida mõistliku menetlusaja ületamise. Ka Riigikohus on oma praktikas sedastanud, et kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist, teatud juhtudel isegi siis, kui eraldamine võib põhimõtteliselt 27 kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust (Riigikohtu otsus nr 31-1-16-07). Mis puudutab prokuröri N. Vesteri ülekuulamist, siis tema ütlused ei puuduta kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku. N. Vesteri poolt öeldu ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. S. Sokolovski kaitsja poolt apellatsioonis esitatud etteheited on eksitavad. J. Stupaki kaitsja leiab, et kohtuarstlik ekspertiis ei anna vastust küsimusele, mis oli konkreetselt I. K surma põhjuseks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga. Eksperdiarvamusest tuleneb üheselt, et I. K surma põhjuseks on pea, kehatüve ja jäsemete kinnine hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veriõhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsiga, mis viisid süvenevale hingamise ja vereringe puudulikkusele /VIII kd tl 4243/. Siit tuleneb, et surma põhjustasid paljud vigastused kogumis. Ka eksperdi käsitluse kohaselt oli eluohtlikuks just vigastuste kompleks. Kohtukolleegium ei nõustu J. Stupaki ja S. Sokolovski kaitsjate seisukohaga, mille kohaselt on I. K suhtes toimepandu hinnatav
Kohtukolleegiumi hinnangul on andnud maakohus süüdistatavate tegudele õige juriidilise hinnangu ning leidnud muuhulgas põhjendatult, et I. K tapmine pandi toime kaudse tahtlusega. Seoses apellatsioonidega märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtuarstlikus ekspertiisiaktis on esitatud laiba välisvaatlusel ja siseuuringu tulemusel tuvastatud vigastused ligikaudu kahe lehekülje ulatuses. Näiteks ainuüksi pea piirkonnas on tuvastatud vasakul otsmikul grupp peensakiliste servadega haavu, vigastustest pikim 3cm, ulatub kuni koljuluuni, ümbruses sinakas laik, oimu piikonnas kaks nahavigastust, vasaku kulmu piirkonnas nahaalused verevalumid marrastustega, parema silma ülalaul marrastused ja nahaaluse verevalumi ala, kehatüve paremal külgpinnal ning tagumisel pinnal ulatuslikud nahaalused verevalumid, mille pinnal sirgeid heledamaid vööndeid, paremal küljel ja seljal eristatavad vorbid laiusega kuni 2,5 cm, vorbid kulgevad erinevas suunas, paremal küljel ulatuslik verevalum läbimõõduga 18 cm, mis ulatub nimmepiirkonda. Siseuuringul tuvastati muuhulgas roidemurrud erinevatel anatoomilistel joontel alates III roidest kuni kõige alumiste roieteni, keskmistes roietes esineb topeltmurde ning teravad, murdunud roideotsad ulatuvad sügavale rindkereõõnde, vasakul osa murdunud roideotsi ulatub läbi rinnakelme rindkereõõnde, kopsud mõlemapoolselt värati suunas kokku langenud jne Seega annab objektiivselt tuvastatud vigastuste hulk, iseloom ja paiknemine põhjendatult aluse järeldada, et I. K peksti süstemaatiliselt nii rusikate jalgade kui raudtoruga valimatult keha elutähtsatesse piirkondadesse, nagu pea ja rindkere ning sellisel viisil pekstes möönab isik mistahes tagajärje, sealhulgas kannatanu surma saabumist. Siinjuures osundab ringkonnakohus Riigikohtu otsusele 3-1-1-128-06, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-11-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelneja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse 28 tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr 3-1-1142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest
Samasugust seisukohta on Riigikohus avaldanud ka oma otsuses 3-1-1-4-08. Oma otsuses nr 3-1-1-124-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium veel sedastanud: "
§de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et süüdistatavad ei löönud I. K mitte mõned korrad, vaid jätkuvalt ning just keha elutähtsatesse piirkondadesse, eelkõige pähe ja rindkerre, seega pidasid S. Sokolovski ja J. Stupak võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas nad ka soostusid sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanu vastupanu oli ilmselgelt maha surutud, see oli selge mõlemale süüdistatavale, neile oli selge endi käitumise objektiivne ohtlikkus ning nende tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, nad möönsid mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. Siinjuures tuleb tähele panne ka seda, et pärast peksmist eluohtlikus seisundis olevale I. K-le keegi mingit abi ei osutanud, seda ei soovitud, pigem välditi abi osutamise võimalikkust. S. Sokolovski ja J. Stupaki arengutasemest ja elukogemustest lähtudes kujutasid nad ette põhjuslikku seost oma tegude ja saabunud tagajärje – I. K surma vahel. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatavad võisid küll loota surma mittesaabumisele, kuid rõhutada tuleb, et selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust silmas pidades adekvaatne, tõsimeelne ning toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud – kannatanu vastupanuvõimetus kahe jõuliselt (sealhulgas ka raudtoruga) hoope jagava isiku suhtes, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus ei anna alust väita, et S. Sokolovskil ja J. Stupakil olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et I. K surm jääb 29 saabumata. Süüdistatavate käitumine tõi kaasa nende poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning nende poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanu surma. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-119-04 toonitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Eelnevast johtuvalt peab kohtukolleegium eksitavateks kaitsjate viiteid süüdistatavate tegudele hinnangu andmisel nende sõnalises vormis eelnevalt väljendatud plaanile I. K „karistamise“ või „ära lõhkumise“ kohta. Kohtukolleegium peab vajalikuks veel esile tuua Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatut, mille kohaselt juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et
§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui
See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost. Eelnevat silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et I. K mõrvati kaudse tahtlusega. Tuvastatud tehioludele tuginevalt on välistatud süüdistatavate tegude kvalifitseerimine
ja 117 järgi, s.o surma ettevaatamatu põhjustamine tingituna kergemeelsusest või hooletusest. J. Stupaki kaitsja arutlus sellest, et pole teada, kas kannatanu surm võinuks olla õigeaegse arstiabi osutamisega välditav, ei ole J. Stupaki ja S. Sokolovski süüdistusega seotud ega saa muuta nende tegudele antud õiguslikku hinnangut.
p 1, s.o mõrva piinava viisi on maakohus tuvastanud kontrollitud tõenditele tuginedes ning kohtu järeldused on põhjendatud (lk 139). Kohtukolleegium märgib, et tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-125-96 osundanud samuti, et vähemalt 1015 minuti vältel suurt valu põhjustanud paljude vigastuste tekitamine on piinav viis. Oma lahendis nr 3-1-1-106-97 selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et otsustamaks, kas tapmine rusika- ja jalalöökidega pandi toime piinaval viisil, tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja laadi, valutunde kestust jm tapmise toimepanemise viisi iseloomustavaid asjaolusid. Käesolevas süüdistusasjas ei ole kahtlust, et nii suure hulga vigastuste tekitamine, nagu seda tuvastati I. Ki puhul, tõid kaasa suure valu enne kui saabus teadvusekadu ja järgnes surm. Prokuröri apellatsioon (K. Lük’i süüdistus
p 1, 4 -22 lg 3 järgi) Prokurör analüüsib Karol Lüki tegevuse vastavust
Lüki tegevust tuleb käsitada füüsilise kaasaitamistegevusena J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toimepandud I. K tapmisele. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga. 30 Maakohus tuvastas, et ajal, mil J. Stupak ja S. Sokolovski I. K kambris nr 8 peksid, seisis K. Lük ukse juures ja kuulas, et keegi ei tuleks, tema osa oli ka I. K-st telefoniga piltide tegemine, kuid K. Lüki tegevus ei tugevdanud ega avaldanud täiendavat toetavat mõju K suhtes toimunud intensiivsele vägivalla tarvitamisele. Kohus leidis, et kaasaaitajana pidi K. Lük teadma, et ta toetab teatud võõrast tegu ja et selle teo saab lõpule viia ainult tema toel. Valvamine, et valvur ei tuleks, ei saanud samuti soodustada süüteo toimepanemise tahet, kuivõrd S. Sokolovskile ja J. Stupakile oli teada, et valvur ei tule. (142-143). Kohtukolleegiumi hinnangul märgib prokurör õigesti, et hoolimata ühe valvuriga – O. T-ga saavutatud kokkuleppest viia ja jätta I. K 8. kambrisse ja mitte sekkuda, ei saanud J. Stupak ja S. Sokolovski tegutseda riskivabalt, kuivõrd sündmuse toimumise ajal oli samas 9. eluosakonnas tööl mitmeid teisi valveametnikke. Ning arvestades suhteliselt pikaajalist peksmist ja ohvri karjumist selle vältel, oli K. Lüki valvepidamine uksel - et keegi kuriteo toimepanijaid sobimatul hetkel ei tabaks, mis omakorda raskendaks tõendamiseseme asjaolude tuvastamist - põhitegu toetava mõjuga.
lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Otsuses nr 3-1-1-6-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Seega järeldub viidatud otsusest, et kui me mõtleme kaasaaitamisteo ära, ei pea põhitegu ära langema ning see põhitegu toetav tegevus ei pea avalduma tagajärjes. Kohtukolleegiumi hinnangul avaldas K. Lüki valvamine uksel vaieldamatult mõju põhjusliku seose ahela arengule ja toetas ning kinnitas J. Stupaki ja S. Sokolovski tahtlust. Valvamine on käsitatav füüsilise kaasabina, kujutades endast täideviija tegevuse positiivset mõjutamist. Tuleb märkida sedagi, et kaasaaitamine on võimalik ka konkludentse käitumisega, st see ei vaja eelnevat fikseeritud kokkulepet ja kaasaaitamistegu võib aset leida põhiteo toimepanemise käigus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-97-09). Viimati viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt peab subjektiivsete tunnuste poolest kaasaaitamistegu olema tahtlik. See tähendab, et kaasaitajal peab olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Kuid üksnes kaasaaitamisteo tahtlikkus ei tähenda ikka veel, et kaasaaitamise subjektiivsed koosseisutunnused oleksid realiseeritud. Selleks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus, see tähendab tal peab vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Seega ei saa kaasaaitamiseks lugeda ka sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks. Tahtlus toimepanija poolt tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks tähendab minimaalselt vähemalt seda, et kaasaaitaja peab võimalikuks konkreetse koosseisupärase teo toimepanemist täideviija 31 poolt ja möönab seda. Seevastu on tahtlus välistatud olukorras, kus kaasaaitaja peab küll võimalikuks ja möönab täideviija poolt mingi õigusvastase teo toimepanemist, kuid tal puudub sellest teost täpsem ettekujutus. Selles mõttes on kaasaaitamise jaoks vajalik, et kaasaaitaja kujutaks endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette. Olulisemate joontena tuleb mõista kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra. Tuvastatud tehiolud käesolevas asjas annavad aluse vaieldamatult järeldada, et K. Lük pidas võimalikuks J. Stupaki ja S. Sokolovski poolt toimepandut ja möönis seda, ta nägi konkreetset kuriteosündmust, kannatanu peksmise viisi, intensiivsust, tajus ohvri kannatusi ning mõistis, et J. Stupaki ja S. Sokolovski vägivallateod I. K peksmise näol on suunatud kannatanu elu vastu. Mis puudutab kuriteo käigu pildistamist, siis see tegevus eraldivõetuna ei ole hinnatav mõrvale kaasaaitamisena, kuigi võis omada teatud innustavat mõju kuriteo täideviijatele. Kohtukolleegiumi hinnangul on Karol Lüki käitumine hinnatav
Lük on varem toime pannud tapmise), ta tuleb süüdi tunnistada ja mõista karistus. Karistuse mõistmisel lähtub kohtukolleegium
§-s 56 sätestatust, s.o eelkõige K. Lüki süü suurusest. Raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.
näeb karistusena ette vangistuse kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Mõrva täideviijatele mõistis maakohus karistuseks 9 aastat vangistust. Kohtukolleegiumi hinnangul on K. Lüki süü võrreldes S. Sokolovski ja J. Stupakiga siiski märgatavalt väiksem ning just süü võrdlevast raskusest lähtudes mõistab kohtukolleegium K. Lükile karistuse, kohaldades
lg-s 5 ja § 60 sätestatut, st mõistab karistuse alla
§-s 114 ettenähtud alammäära. Romeo Kalda ja tema kaitsja apellatsioonid kohtuotsusele osas, millega R. Kalda on süüdi tunnistatud
Maakohus leidis, et kuigi J. Stupak ja S. Sokolovski olid juba enne R. Kalda poolse mõju alustamist otsustanud õigusvastase teo toime panna, on R. Kalda tegevus käsitatav n.ö ümberkihutamisena, st R. Kalda mõjutuse tagajärjel panid täideviijad toime raskema süüteo, s.o mõrva. Kohus leidis, et kihutamine oli väga konkreetne – „võtta raudkang ja peksta ribid sisse“. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega ning märgib, et R. Kalda vastutus põhineb nn uuel osateol (kallutamine raskema kuriteo toimepanemisele kui seda täideviijad esialgu plaanisid), millel on iseseisev karistusõiguslik tähendus. Kuivõrd kihutamisele ja kaasaaitamisele kui süüteost osavõtu vormidele on omased kolm ühist tunnust (esiteks saab kihutada õigusvastasele teole, teiseks peab kihutamine olema tahtlik (kahekordne tahtlus) ning piisab, kui kihutaja tahtlus hõlmab põhitegu selle ebaõigussisu olulisemates joontes ning kolmandaks osavõtt ka kihutamise vormis on võimalik ainult teise isiku teost), siis kohtukolleegium ei hakka kordama K. Lüki kui mõrvale kaasaaitaja suhtes käsitletut. Tuvastatud on, et R. Kalda kujutas endale konkreetset kuriteosündmust olulisemates joontes (õigushüve liik ja selle kahjustamise viis ning määr) ette. Tuleb märkida, et kihutamine eeldab erinevalt kaasaaitamisest veel teatud lisatunnust, milleks on kommunikatiivsus – kihutamine seisneb teatud suhtluses täideviijaga. Ka see nõue on R. Kalda puhul täidetud. Tõsi, et põhiliseks tõendiks on kõne all olevas süüdistuses R. Kalda enda telefonikõned, kuid siinkohal tuleb osundada, et Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-94-04 ja 3-1-1-109-10) võib süüdimõistev kohtuotsus tugineda ka vaid ühele tõendile. Kohtukolleegium 32 ei nõustu kaitsjaga, et R. Kaldal polnud lihtsalt võimalik talle omistatud kuritegu toime panna. R. Kaldal olid mitmed võimalused suhtluseks ja kriminaalasjas tuvastatud tehiolusid arvestades võib üheselt väita, et R. Kalda näol oli tegemist ühe põhilise niiditõmbajaga sündmuste kulgemises. Apellant viitab apellatsioonis ise, et R. Kalda valduses oli koguni kolm mobiiltelefoni, kuid samas ei Oi see niivõrd oluline, sest R. Kaldal oli J. Stupaki ja S. Sokolovskiga suhtlemiseks ka muid võimalusi. Fakt on see, et R. Kalda on ise korduvalt toonitanud, et just tema õhutusel ja antud juhtnööride järgi võeti I. K peksmiseks kasutusele ka raudtoru. Kaitsja väide, nagu oleks I. K peksmine saanud toimuda üksnes 1444 sekundit, on eksitav. Vaieldamatult on tuvastatud, et kl 18.57 viib O. T I. K S. Sokolovski kambrisse ning kl 19.26-19.29 tuuakse I. K teiste abiga tagasi oma kambrisse /IV kd tl 15/. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule on maakohus analüüsinud ja hinnanud R. Kalda telefonikõnede salvestusi, võrrelnud neid teiste kogutud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et kuigi on R. Kalda vestlustes tuntav tema soov oma rolli erinevates sündmustes tähtsustada, on neis kõnedes sisalduv informatsioon kooskõlas tegelikkuses aset leidnud sündmustega. Kuivõrd kõnede sisu ühtib ka tegelike asjaoludega, veendus kohus, et R. Kalda rääkis oma kõnedes tõtt. R. Kalda apellatsioon tugineb versioonile, mis toetab XX poolt kohtuliku uurimise lõppfaasis esitatud ülestunnistust, nagu oleks tema I. K-le olulised, surma põhjustanud vigastused tekitanud. Maakohus on selle versiooni aga veenvalt kummutanud. XX „ülestunnistuses“ antud tehiolude kirjeldus ei lange kokku juba ainuüksi I. K-l eksperdi poolt tuvastatud vigastuste iseloomu ja lokalisatsiooniga. Eksitavalt märgib R. Kalda ka seda, nagu oleks I. K ise oma kambrisse tagasi läinud. Tuvastatud on, et I. K sisuliselt veeti kaaskinnipeetavate poolt O. T ja R. Kalda saatel oma kambrisse tagasi. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus tunnistas R. Kalda põhjendatult süüdi
R. Kalda, S. Sokolovski ja nende kaitsjate apellatsioonid osas, millega R. Kalda ja S. Sokolovski tunnistati süüdi
Z piinamine). Kohtukolleegium apellatsioonidega ei nõustu ning leiab, et maakohtu otsus tuleb selles osas muutmata jätta. Kohus on käsitlenud seda kuriteoepisoodi oma otsuses lk 149-
mõttes on käsitatavad ka korduvad löögid, mis on hõlmatud ühtsest tahtlusest ja toime pandud vahetult üksteisele järgnevatena (kestev vägivald). Tuvastatud on, et I. Z peksmine kestis rohkem kui 10 minutit (tuvastatav ka selle järgi, et I. Z juuste lõikamiseks aega ei jäänud). Seega on R. Kalda ja S. Sokolovski poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud. Rene Vainiku ja tema kaitsja apellatsioonid. Rene Vainik tunnistati
lg 1 järgi süüdi selles, et ta valdas ja pakendas tuvastamata ajal suures koguses narkootilisi aineid metüülfentanüüli ja fentanüüli, mis leiti 05.09.2006.a
Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga. 04.09.2006.a teostati prokuratuuri määruse alusel Kaitsepolitseiameti ametnike poolt kambris B 12 läbiotsimine. Menetlustoimingu käigus leiti küll mitmeid keelatud esemeid, narkootilist ainet ei leitud /II kd tl 174-183/. 04.09.2006.a viibis R. Vainik kambris B 12 viimast päeva, oli läbiotsimise juures ja kinnitas seda protokollis oma allkirjaga. Kriminaalasja 8. köites lk 186 on isiku/objekti läbiotsimise akt, mille kohaselt on järgmisel päeval, 05.09.2006.a kambrist B 12 kraanikausi alt peidikust leitud minigrippkotike tundmatu aine pakikestega. Aktile on alla kirjutanud vanglatöötajad A. S ja V. P. Kuigi Murru Vangla 35 kinnipeetavatelt äravõetud ja leitud sisekorraeeskirjadega keelatud esemed tuli kanda vastavasse registrisse, puudus selles registris märge 05.09.2006.a koostatud akti kohta, mis kajastas kambrist B 12 leitud kotikest tundmatu ainega. 16.10.2006.a on määratud DNA ja narkootilise aine ekspertiis 05.09.2006.a kambrist B 12 leitud tundmatu aine suhtes, mis oli pakendatud väikeste pakikeste
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.