← Eesti

1-06-13815\10

Obsah (4)§ 330§ 331§ 56§ 44

1-06-13815 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 7. aprill 2008.a Tallinn 1-06-13815 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Tatjana Derkatš Kohtuistungi s

§ 330järgi üldmenetluses Kriminaalasi Harju Maakohtu 15.

jaanuari 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatav XX Apellatsiooni esitaja Õnne Neare-Vaarmann Prokurör XX Süüdistatav ik: XXXXXXXXXXX, elukoht XXX, töökoht AS Y, varem 3 korda kohtu poolt karistatud, neist viimati 01.06.2004.a Harju Maakohtu poolt

§ 331järgi vangistusega 5 aastat 5 kuud 23 päeva.

Harju Maakohtu 05.07.2007.a määruse alusel vabastati

  1. 06.2007.a vanglast tingimisi enne tähtaega 2 aastat 4 kuud 7 päeva. vandeadvokaat Riine Lumiste Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2008.a otsus XX õigeksmõistmises süüdistuses

§ 330

järgi ja teha uus otsus, millega Mõista XX süüdi

§ 330

järgi ja karistada rahalise karistusega 200 (kakssada) päevamäära summas 10 000 (kümme tuhat) krooni. Rahaline karistus tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034796011 või Hansapangas nr

  1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100064900 ning selgitus: „XX, 1-06-13815, rahaline karistus“. Välja mõista XX-lt kaitsjatasu 7185.60 krooni ja sundraha 6525 krooni riigituludesse, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas
  2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus „XX, 1-06-13815 kohtukulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. aprillil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. XX oli antud kohtu alla süüdistatuna

§ 330

järgi selles, et ta Murru vangla kinnipeetavana omandas ja tarvitas alkohoolset jooki arsti ettekirjutuseta. Süüdistuse kohaselt omandas ta kohtueelse menetlusega tuvastamata ajal ja isikult alkohoolset jooki või muud piiritust sisaldavat ainet, mistõttu ta toimetati

  1. jaanuaril 2006.a kell 22.30 Murru vangla meditsiiniosakonda, kus ta keeldus alkomeetrisse puhumast, kuid käitumise ja visuaalse vaatluse põhjal tuvastati temal alkoholijoove. Vastavalt Murru vangla meditsiiniosakonna tõendile ei olnud XX-le piiritust sisaldavaid ravimeid välja kirjutatud.
  2. Harju Maakohtu
  3. jaanuari 2008.a otsusega mõisteti XX süüdistuses

§ 330järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks.

Harju Maakohus on õigeksmõistvat kohtuotsust tehes leidnud, et karistusõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses ei ole joobeseisundi tuvastamine eraldi reguleeritud, seega kriminaalmenetluses on kasutatav Vabariigi Valitsuse 02.04.2001.a määrusega nr 120 kinnitatud ”Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord”, kuid kooskõlas kriminaalmenetluse üldsätetega. Kohus asus seisukohale, et Murru Vangla meditsiiniosakonna meditsiiniline õiend alkoholijoobe esinemise kohta ei ole kohtukõlbulik tõend, sest joobe tuvastamisel on oluliselt rikutud joobe tuvastamise korda. Kohtu hinnangul olid tunnistajate ütlused vastuolulised, mistõttu neid ei olnud võimalik tõendina kasutada. Seetõttu tõlgendas kohus kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks ja mõistis ta õigeks. 3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja XX süüdimõistmist ja karistamist

§ 330järgi.

3.

  1. Prokurör ei nõustu apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et kriminaalmenetluses tuleb joobe tuvastamisel järgida eelpoolnimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korda. Oma seisukoha põhjenduseks viitab prokurör Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-17-07 ja 3-1-1-120-05 väljendatud seisukohale, mille kohaselt Liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  2. aprilli 2001.a. määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ reguleerib joobeseisundi tuvastamist ja joobeastme määramist üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Teiste süütegude korral on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistajate ütlustega, samuti KrMS § 88 alusel toimetatud isiku läbivaatuse käigus koostatud protokolliga. 3.
  3. Prokurör möönab, et isegi juhul kui ringkonnakohus peaks puudulikult vormistatud Murru Vangla meditsiiniosakonna õiendi tõendite kogumist välja arvama, on XX süü leidnud tõendamist tunnistajate ütlustega. Tunnistajad II, VV, TT, KK ja EE kinnitasid, et
  4. 2

(5)jaanuaril 2006.a esinesid süüdistataval joobe tunnused, kuigi tunnistajad märkasid seda mõneti erinevate tunnuste alusel – osad tõid esile tema silmavaadet ja tema jutukust, teised tundsid ka alkoholi lõhna suust. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas vähest alkoholi lõhna süüdistatava suust vaid tunnistaja KK, kuid kohtuistungi protokollist nähtub, et ülekuulamise käigus kinnitas ka EE korduvalt, et tundis süüdistatava suust alkoholi lõhna kui teostas tema läbivaatust. Lõhna tundmise ajal asus tunnistaja EE XX näost 10-15 cm kaugusel. 3.
  1. Kohtus ei ole oma järeldustes käsitlenud süüdistatava XX poolt taotletud tunnistajate KK ja AA ütlusi, kuid ei ole lugenud nende ütlusi ka selgesõnaliselt ebausaldusväärseks. Kuna nende ütlused olid vastuolulised, siis prokuröri hinnangul oleks kohus pidanud nende ütlused tõendite kogumist välja arvama. 3.
  2. XX väitis, et ta ei saanud alkoholijoobes olla, kuna maksakahjutuse tõttu ei või ta üldse alkoholi tarvitada. Süüdistatava väide jäi paljasõnaliseks, sest kuigi kohtumenetluse jooksul oli XX karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastatud, ei esitanud ta selle väite kinnituseks kohtule ühtegi arstitõendit. Kuna sellise väite esitas süüdistatav kohtumenetluses esmakordselt, siis on tegemist asjaoluga, mille puhul asus süüdistatav ennast aktiivselt kaitsma ning selle väite tõesust tulnuks süüdistataval kohtumenetluses endal tõestada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  3. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas esitatud apellatsiooni, milles taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega süüdistatav XX süüdistuses

§ 330

järgi süüdi mõista ja karistada rahalise karistusega kahesaja päevamäära ulatuses summas 10 000 krooni. Süüdistatav XX ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu õigeksmõistev otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. 5.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
  3. juuni 2007.a. otsuses nr 3-1-1-17-07 märkinud, et liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse
  4. aprilli 2001.a. määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ reguleerib joobeseisundi tuvastamist ja joobeastme määramist üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Teiste süütegude korral on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides (RT III 2007, 26, 216). Seda seisukohta on kriminaalkolleegium väljendanud ka
  5. novembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-120-05 (RT III 2005, 41, 3-1-1-120-05). Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistajate ütlustega, samuti KrMS § 88 alusel toimetatud isiku läbivaatuse käigus koostatud protokolliga. Ja kuigi isiku läbivaatuse käigus on menetlejal õigus võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali, selleks vajadusel sundi kasutades, ei ole menetlejal joobe tuvastamisel otsest kohustust selliste proovide või võrdlusmaterjali võtmiseks ega ka kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiis. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetluses tuleb joobe tuvastamisel järgida eelpoolnimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korda. 5.
  6. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsusega selles, et
  7. jaanuaril 2006.a Murru Vanglas koostatud meditsiiniline õiend ei ole käsitletav tõendina, sest sellele ei ole 3

(5)isiku läbivaatuses osalenud isikud alla kirjutanud. Õiendile on andnud allkirja vaid valvurina töötanud VV, kuid tema oli läbivaatuse teostamise ajaks juba ruumist lahkunud. 5.
  1. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et isegi juhul kui puudulikult vormistatud Murru Vangla meditsiiniosakonna õiend tõendite kogumist välja arvama, on XX süü leidnud tõendamist tunnistajate ütlustega. Kohus märgib oma otsuses õigesti, et alkoholijoove on selline seisund, millise tunneb ära iga keskmine inimene. Tunnistajad II, VV, TT, KK ja EE kinnitasid, et
  2. jaanuaril 2006.a esinesid süüdistataval joobe tunnused, kuigi tunnistajad märkasid seda mõneti erinevate tunnuste alusel – osad tõid esile tema silmavaadet ja tema jutukust, teised tundsid ka alkoholi lõhna suust. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas vähest alkoholi lõhna süüdistatava suust vaid tunnistaja KK, kuid kohtuistungi protokollist nähtub, et ülekuulamise käigus kinnitas ka EE korduvalt, et tundis süüdistatava suust alkoholi lõhna kui teostas tema läbivaatust. Lõhna tundmise ajal asus tunnistaja EE XX näost 10-15 cm kaugusel (II kd tl 53). Asjaolu, et osa tunnistajaid ei tundnud alkoholi lõhna, ei lükka ümber tunnistajate KK ja EE ütlusi, kes on väitnud XX-l peale teiste alkoholitarvitamise iseloomulike tunnuste suust alkoholi lõhna esinemist. Isikul, kes ei ole alkoholi tarvitanud, ei saa suust alkoholi lõhna tunda. Küll aga on võimalik vastupidine olukord, kus isik on küll alkoholi tarvitanud, kuid teine isik ei tunne erinevatel põhjustel selle lõhna. Süüdistatava poolt taotletud tunnistajate KK ja AA ütlused selle kohta, et XX ei olnud sellel päeval alkoholi tarvitanud, ei lükka ümber viie erapooletu tunnistaja ütlusi selle kohta, et süüdistataval olid alkoholi tarvitamise tunnused. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et nende ütlustes esineb ka mitmeid vastuolusid, mis lubab kahelda nende usaldusväärsuses. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et XX iseloomustati vanglas väga positiivselt. Seda tõendab asjaolu, et ta vabastati vanglast tingimisi enne tähtaega. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava väitega, et vangla administratsioon püüdis teda kogu aeg taga kiusata ja alusetult süüdlaseks teha. Samuti peab kohtukolleegium asjakohatuks ja ennastõigustavaks süüdistatava väiteid selle kohta, et ta keeldus alkomeetrisse puhumast, kuna ei olnud kindel selle usaldusväärsuses. 5.
  3. Prokurör juhib põhjendatult kohtukolleegiumi tähelepanu sellele, et XX on väitnud, et ta ei või üldse alkoholi tarvitada, sest tal on maksakahjustus. Süüdistatava selline väide on jäänud aga paljasõnaliseks, sest kuigi kohtumenetluse jooksul oli XX karistuse kandmiselt enne tähtaega tingimisi vabastatud, ei esitanud ta selle väite kinnituseks kohtule ühtegi arstitõendit. Kuna sellise väite esitas süüdistatav kohtumenetluses esmakordselt, siis on tegemist asjaoluga, mille puhul asus süüdistatav ennast aktiivselt kaitsma ning selle väite tõesust tulnuks süüdistataval kohtumenetluses endal tõestada. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  4. detsembri 1999.a otsuses nr 3-1-1-112-99 märkinud, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama oma süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (RT III 2000, 2, 20). Siinjuures märgib aga kohtukolleegium, et isegi juhul, kui XX-l esinebki maksakahjustus, ei ole see veel tõendiks selle kohta, et süüdistatav ei oleks sellel päeval alkoholi tarvitanud. Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Tegu on toime pandud tahtlikult. 5.
  5. Apellatsiooni piiridest väljuvalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda XX-le esitatud süüdistust seoses alkoholi omandamisega. Süüdistusest, aga ka maakohtu otsusest ei nähtu asjaolusid, mis sisustaksid süüdistuse alkohoolse joogi omandamise osas, mistõttu selles osas on süüdistus ebakonkreetne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  6. juuni 2007.a 4
(5)otsuses nr 3-1-1-17-07 märkinud, et alkohoolse joogi, nagu ka muu piiritust sisaldava aine tarvitamine, ei ole võimalik ilma selle joogi või aine eelneva omandamiseta. Seega moodustab omandamine käesoleval juhul isikule korrektselt süüks arvatud koosseisupärase teo – alkohoolse joogi tarvitamise – eelteo, mis ei kuulu iseseisvalt kvalifitseerimisele. Seejuures viitab kriminaalkolleegium varasemale praktikale sarnaste küsimuste käsitlemisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, RT III 2004, 10, 117, p 8) (RT III 2007 26, 214). Kuigi kohtukolleegium jätab XX-le süüksarvatud osategudest välja viited alkohoolse joogi omandamisele, ei too see kaasa mõistetava karistuse kergendamist. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  3. juuni 2005.a otsuses nr 3-1-151-05 leidnud, et sellisel viisil toimimisel on tegemist eeskätt karistusseaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist (RT III 2005, 23, 237). 5.6.

§ 56kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohus ei ole seotud prokuröri ettepanekuga süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, sest karistust mõistab ainult kohus.

§ 330

näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni. Kohtukolleegium nõustub prokuröri ettepanekuga karistada XX rahalise karistusega kahesaja päevamäära ulatuses summas 10 000 krooni, sest tema süü ei ole suur ning karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tema teos tuvastatud. Karistuse kandmise ajal on teda iseloomustatud positiivselt ning ta on vabastatud vanglast tingimisi enne tähtaega. Käesoleval ajal ta töötab ja omab seetõttu iseseisvat sissetulekut. Kriminaalhooldaja hinnangul on katseaeg kulgenud positiivselt ja uue kuriteo risk seoses XX-ga puudub. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 p 2 ja § 340 lg 4 p 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 15. jaanuari 2008.a otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja teeb uue otsuse. Meelika Aava Ivi Kesküla Julia Katškovskaja 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.