Obsah (5)

§ 4§ 121§ 104§ 43§ 38

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2018, Tartu Kohtuasja number 3-18-1604 Kohtuasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla tegevuse peal

) § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel. Selle määruse peale ei saanud esitada määruskaebust ning ringkonnakohtu määrus on jõustunud. KOHTU SEISUKOHT 6. Kohtu hinnangul sisaldab esitatud kaebus nii avalik-õigusliku kui ka eraõigusliku sisuga nõuet (kaebaja vaidlustab Tartu Vangla 22.06.2018 keelduva vastuse ratastooli võimaldamise taotlusele ning vangla meditsiinitöötaja tegevuse ratastooli vajaduse puudumise üle otsustamisel). Halduskohtu pädevus 7.

§ 4

lg 1 kohaselt on üldreeglina halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette muud menetluskorda.

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

1. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul sellega, et meditsiiniosakonna juhataja ei ole isegi kaebajaga kohtunud ega konsulteerinud eriarstidega, et objektiivselt hinnata tema seisundit ja ratastooli vajalikkust.
2. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. 2 Kohtupraktikas on kujunenud järjekindel seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 07.
3. 2011 määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (vt ka Riigikohtu erikogu 18.09.2018 määrus asjas nr 3-181180, p 10 ja seal viidatud lahendid; 21.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-69-10, punktid 8 ja 9). Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et ratastooli võimaldamisega seonduv vangla tegevus jaguneb eraõiguslikuks (arsti otsustus ratastooli kui meditsiinilise abivahendi vajaduse üle) ning avalik-õiguslikuks otsustuseks, kui vangla, tuginedes arsti otsustusele, keeldub ratastooli väljastamast või võimaldamast. Tervishoiuteenuse osutamisega kaasnevad meditsiinilised otsused, sh isiku terviseseisundi kontroll ja abivahendi määramise vajadus tehakse kindlaks eraõiguslikus suhtes. Halduskohus on pädev lahendama avalik-õiguslikke vaidlusi, mille puhul meditsiinilise abivahendi saamist mõjutab või takistab vangla avalik-õiguslik tegevus (nt Riigikohtu erikogu 08.12.2016 määrus asjas nr 3-2-4-1-16 või 25.09.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-1076).
4. Seega on kaebaja praegusel juhul pöördunud halduskohtu poole osaliselt ka vaidluse lahendamiseks, mis olemuslikult tekib vangla ja kinnipeetava vahel kujunenud eraõiguslikust suhtest (isiku terviseseisundi kontroll ja abivahendi vajaduse määramine). Vaidlus, mis tuleneb eraõigussuhtest, lahendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 alusel maakohtus.
5. Eelnevat arvestades tuleb kaebus meditsiiniosakonna juhataja tegevust puudutavas osas tagastada

§ 121lg 1 p 1 alusel.

Tervishoiuteenuse osutamise üle toimuva vaidluse lahendamiseks tuleb kaebajal pöörduda Tartu Maakohtusse. Maakohtusse pöördumisel ei pea kinnipeetaval olema eelnevalt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 5. Kaebuse puuduste tähtaegselt kõrvaldamata jätmine 12.

§ 121

lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse, kui kaebus ei vasta

§de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

1. Halduskohus jättis 11.09.2018 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning määras talle riigilõivu tasumise tähtajaks 10 päeva määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumisest (menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine). Tartu Ringkonnakohus tagastas 26.09.2018 määrusega kaebaja määruskaebuse. Kaebaja sai 26.09.2018 määruse kätte 27.09.
2. Seega jõustus halduskohtu 11.09.2017 määruse resolutsiooni p 1 (menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine) 27.09.2018 ning kaebuse puudus tuli kõrvaldada hiljemalt 08.10.
3. Kaebaja ei ole kohtule esitanud riigilõivu tasumist tõendavaid dokumente ning riigilõivu tasumine ei nähtu ka elektroonilisest andmebaasist. Samuti ei ole kaebaja taotlenud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist.
4. Kohus selgitab, et kaebuse esitamisel riigilõivu tasumata jätmine on vastavalt

§ 104lg-le 2 selline puudus, mis takistab asja läbivaatamist.

Seega tuleb kaebus osas, mis puudutab Tartu Vangla avalik-õiguslikku otsustust ratastooli mittevõimaldamisel (22.06.2018 vastus kaebaja taotlusele nr 6-24/4022-2), tagastada

§ 104lg 2 ja § 121 lg 1 p 2 alusel.

3 15. Kohus selgitab, et

§ 43

lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kaebaja peab arvestama, et tema kaebuse esitamise tähtaeg on möödas ja seepärast peab uue kaebuse korral esitama ka kaebetähtaja ennistamise taotluse ja tähtaja möödalaskmise põhjused (

§ 38lg 5).

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 4