Obsah (8)

§ 296§ 298§ 294§ 218§ 209§ 201§ 81§ 203

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2018, Võru Kohtunik Erkki Hirsnik Kriminaalasja number 1-17-6337 Kriminaalasi Jüri Roose süüdistatuna karist

) § 296 lg 1 ja § 298 lg 1 – § 22 lg 3 järgi Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene Süüdistatav Jüri Roose. Isikukood 37504126511; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; xxxxxxxxxxxxxxxxxxx; varasemalt kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Lõpetada Jüri Roose suhtes toimetatud kriminaalmenetlus.
2. Mõista Jüri Rooselt välja 1027,20 euro suurused menetluskulud. Kohustada Jüri Rooset tasuma riigituludesse 250 eurot. Need summad (kokku 1277,20 eurot) tuleb tasuda hiljemalt
3. maiks 2019 Rahandusministeeriumi arveldusarvele Swedbangas (EE062200221059223099), Luminor Bangas (EE221700017003510302) või SEB Pangas (EE571010220229377229). Viitenumbriks tuleb märkida 99918900001668 ja selgitusse „Kindel summa riigituludesse kriminaalasjas nr 1-17-6337“. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui kulud jäävad tähtaegselt tasumata, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 6 alusel menetluse.
4. Prokuratuuri taotlus rahuldada. Edasikaebamise kord Käesolev määrus ei ole vaidlustatav. PÕHIOSA Asjaolud
5. Prokuratuur esitas
6. juunil 2017 Jüri Roosele

§ § 296 lg 1 ja § 298 lg 2 p 1 – § 22 lg 3 järgi süüdistuse vastavalt altkäemaksu vahendamises ja korduvale altkäemaksu andmisele kaasaaitamises. Andsin J. Roose

1. septembri 2017 määrusega kohtu alla. Kohtuasi hakkas venima: eeskätt kaassüüdistatava A. T. halva tervise tõttu pidi istungeid mitu korda edasi lükkama. Istung toimus lõpuks
2. novembril
3. Selle istungi alguses muutis prokurör J. Roosele esitatud süüdistust kvalifikatsiooni osas: uue süüdistuse järgi jäi J. Roose süüetteheide samaks

§ 296

lg 1 järgi (altkäemaksu vahendamine), ent

§ 298lg 2 p 1 – § 22 lg 3 asemel süüdistati J.

Rooset edaspidi

§ 298lg 1 – § 22 lg 3 järgi ühele altkäemaksu andmisele kaasaaitamises.

Kohus andis J. Roose selle süüdistuse järgi kohtu alla. Seejärel taotlesid pooled kohtult vaheaega, et pidada läbirääkimisi asja oportuniteedi alusel lõpetamiseks. Pärast vaheaja lõppemist esitaski prokuratuur kohtule taotluse lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel. Oma taotlust põhjendab prokurör nii.

1. J. Roose pani toime järgmised kuriteod: - J. Roose vahendas
2. septembril 2014 K. B. altkäemaksu A. T. . Nimelt tunnistas E. - T. O. ülevaatuspunktis xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx sõidukite tehnoülevaatajana töötanud A. T.
3. septembril 2014 ametiisikuna K. B. poolt ülevaatusele esitatud sõiduauto Audi A6 (xxxxxx) tehnoseisundi, sh heitgaaside CO-sisalduse, nõuetele vastavaks. Seejärel andis J. Roose A. T. K. B. saadud vähemalt 38 eurot, millest 32 moodustas ülevaatuse maksumus ja 6 eurot oli altkäemaks. See altkäemaks oli vastutasu selle eest, et A. T. auto nõuetele vastavaks tunnistas, ehkki tegelikult ei vastanud selle auto heitgaaside CO-sisaldus mootorsõiduki tehnonõuetele.. K. B. , J. Roose ja A. T. teadsid seda; -
4. augustil 2015 aitas J. Roose kaasa altkäemaksu andmisele sellega, et suunas M. G. tehniliselt mittekorras sõidukiga Audi A6 (xxxxxx) ülevaatuse tegemiseks A. T. juurde ning andis M. G. teada, et sõiduki kõlblikuks tunnistamise eest tuleb A. T. tasuda 18 eurot. M. G. viiski auto A. T. juurde, kes selle tenonõuetele vastavaks tunnistas. Tegelikult ei vastanud auto seisupiduri seisund mootorsõiduki tehnonõuetele ning M. G. , J. Roose ja A. T. teadsid seda. Pärast ülevaatust andis M. G. A. T. altkäemaksuna 18 eurot; -
5. oktoobril 2015 aitas J. Roose jälle altkäemaksu andmisele kaasa. Nimelt suunas J. Roose sel päeval A. T. juurde ülevaatusele A. K. ning ütles viimasele, et oma autoga (Volkswagen Golf (xxxxxx)) ülevaatuselt läbi saamiseks on tal vaja A. T. maksta 50 eurot. A. K. viiski auto A. T. juurde, kes selle tenonõuetele vastavaks tunnistas. Tegelikult ei vastanud auto sõidupiduriga pidurdamisel ühel teljel paiknevate rataste pidurdusjõu erinevus mootorsõiduki tehnonõuetele ning A. K. , J. Roose ja A. T. teadsid seda. Pärast ülevaatust andis A. K. A. T. altkäemaksuna 50 eurot;
6. Menetlus tuleb J. Roose osas otstarbekuse kaalutlustel lõpetada järgmistel põhjustel. Tegemist on teise astme kuriteoga, millest on möödunud üle 3 aasta. Selle aja kestel ei ole J. Roose uusi kuritegusid sooritanud. Süüdistatavat ei ole varem karistatud. Puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Altkäemaksuks antud rahasummad on väiksed. Seetõttu puudub avalik menetlushuvi. J. Roose on nõus täitma järgmised kohustused: maksma kaitsjatasu, mille täpne suurus selgub kaitsja tasutaotlusest; tasuma riigituludesse 250 eurot. Kohustused tuleb täita 6 kuu jooksul kohtumääruse tegemisest arvates. Kohtu seisukoht
7. Leian, et prokuröri taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks tuleb rahuldada ja seda järgmistel põhjustel.
8. KrMS § 202 lg 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib 2 prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Niisiis eeldab menetluse lõpetamine järgmisi aluseid: a) teise astme kuritegu, b) süüdistatava nõusolek, c) süü väiksus, d) avaliku menetlushuvi puudumine, e) kahju heastamine ja f) menetluskulude hüvitamine. Järgnevalt kontrollin, kas kõik need eeldused on täidetud.
9. Prokuröri hinnangul on tegemist teise astme kuriteoga. Olen sellega päri ja seda järgmistel põhjustel.
10. Altkäemaksu vahendamise kvalifitseerimine

§ 296lg 1 järgi teise astme kuriteona on minu hinnangul ilma kahtlusteta õige.

8. Ebaselgem on olukord altkäemaksu andmisele kaasaaitamise süüdistusega (

§ 298lg 1 – § 22 lg 3).

Nimelt oli J. Roose süüdistus kuni 14. novembrini 2018 rajatud

§ 298lg 2 ple 1 – § 22 lg-le 3.

See tähendab korduvale altkäemaksu andmisele kaasaaitamist. Leian, et õige on muudetud süüdistus. 9. Kaasaaitamine on aktsessoorne: see eeldab põhitegu. Praegu on põhiteod altkäemaksu andmine A. T. M. G. poolt ja altkäemaksu andmine A. T. A. K. poolt. Niisiis ei saa rääkida sellest, et kumbki neist põhitegudest vastaks

§ 298lg 2 p-le 1 ehk oleks korduv: M.

G. andis altkäemaksu ühe korra ja ühe korra andis altkäemaksu ka A. K. . Kaasaaitamise aktsessoorsusest johtuvalt ei saa tuletada korduvust kaasaaitamisteost ehk korduvust ei too kaasa endaga see, et kaasaaitamistegusid on rohkem kui üks. 10. Samas aga tuleb kõne alla väide, et J. Roose mitte üksnes ei aidanud kaasa M. G. ja A. K. poolsetele altkäemaksu andmistele, vaid ka A. T. poolsetele altkäemaksu võtmistele. Kui see nii oleks, võiks oportuniteedi kohaldamine välistatud olla. Nimelt tuleb kõne alla see, et A. T. pani toime korduva altkäemaksu võtmise

§ 294lg 2 p 1 mõttes.

Kui J. Roose aitas sellele kaasa, tuleks tema tegu kvalifitseerida

§ 294lg 2 p 1 – § 22 lg 3 järgi. Sellisel juhul oleks see aga esimese astme kuritegu ja Kr

MS § 202 lg 1 kohaselt oleks menetluse oportuniteedi alusel lõpetamine välistatud.

1. Minu hinnangul ongi altkäemaksu võtmine A. T. poolt korduv ja seda järgmistel põhjustel.
2. Et A. T. pani toime mitu kehaliigutust (võttis altkäemaksu mitu korda), ei tähenda tingimata seda, et ta pani toime mitu tegu. Nimelt võimaldab karistusõigusteooria siduda kaks (või enam) erinevat kehaliigutust mõningatel juhtudel üheks teoks. Nii on see juhul, kui saab rääkida loomulikust teoühtsusest või jätkuvast süüteost. Niisiis tuleb analüüsida, kas praegu on tegemist ühega neist kahest.
3. Loomuliku teoühtsuse kohaselt kujutavad mitu erinevat kehaliigutust endast ühte tegu siis, kui nad on kantud ühisest tahtlusest ja ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona ehk kui nad kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RKKKm 3-1-1-61-15, p 11.1). Nii on see nt juhul, kui keegi lööb ohvrit mitu korda järjest rusikaga näkku või tulistab kannatanut nii, et vajutab mitu korda järjest püstoli päästikule. On selge, et millegi sellisega praegu tegemist ei ole.
4. Järgnevalt tuleb uurida, kas tegemist on jätkuva süüteoga. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu; jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana (RKKKo 3-1-1-1-11, p 10). Ma väljendasin oma skepsist jätkuva süüteo kui sellise vastu juba kohtuistungil. 3
5. Enne jätkuva süüteo olemuse juurde tulemist pean vajalikuks peatuda lühidalt sellel, milline on selle konstruktsiooni tähendus. Jätkuva süüteo jaatamine võib olla süüdistatavale nii soodne kui ka ebasoodne. Soodne on ta sellistel juhtudel, nagu praegune: ta vabastaks nii A. T. ja sellest johtuvalt ka J. Roose vastutusest esimese astme kuriteo eest, sest välistaks korduvusest kõnelemise

§ 294lg 2 p 1 mõttes.

Samas võib jätkuv süütegu olla ka süüdistatavale negatiivne. Nii näiteks annab ta vara kahjustamisega seotud deliktide puhul võimaluse liita erinevate kehaliigutustega erineval ajal kahjustatud varaühikud kokku ja raskendada oluliselt karistusõiguslikku etteheidet. Nt kujutaks kahel korral 101 euro välja petmine endast pelgalt kahte väärtegu § 218 lg 1 mõttes (vt

§ 218

lg 4), aga kui leida, et kahe väljapetmise näol on tegemist ühe jätkuva teoga, tuleks kõneleda

§ 209

lg 1 järgsest kuriteost; kui keegi omastab ühel korral 40 000 eurose ja teisel korral 1 eurose asja, tuleb teda karistada kuni ühe aasta pikkuse vangistusega (

§ 201

lg 1), aga kui lugeda need kaks omastamist üheks jätkuvaks teoks, oleks teo toimepanijat ootamas kuni viis korda pikem vangistus (

§ 201lg 2 p 2).

Lisaks võib mitme teo jätkuvaks tunnistamine välistada aegumise, sest

§ 81

lg 4 ls 1 kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest.

1. Minu hinnangul on jätkuva süüteo näol tegemist konstruktsiooniga, mis on põhiseaduslikust aspektist kriitiline. Põhiseaduse § 23 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. See norm väljendab aastasadade jooksul välja kujunenud karistusõiguse aluspõhimõtteid, mis võetakse ladina keeles kokku sententsiga nullum crimen, nulla poena sine lege scripta (ei tohi olemas olla kuritegu ega karistust ilma täpse seaduseta). See põhimõte tähendab muu hulgas seda, et karistusnorm ei tohi olla liiga üldine ega laialivalguv. Kui ta seda on, ei pruugi õigussubjektid ka vastava soovi olemasolul suuta jääda õiguskuulekaks. Lisaks sellele – ja see on käesolevas asjas primaarne – tekib oht, et riik hakkab rakendama õigust meelevaldselt: mõningate isikute puhul ja/või mingis menetluse faasis mingeid õigusrikkumisi n-ö lauale või laualt maha tõstes (sealjuures ei pruugigi riigi esindaja tingimata käituda pahatahtlikult). Et jaatada mingit potentsiaalselt väga laia normi (või õigusliku konstruktsiooni) põhiseaduspärasust, tuleb seda üritada tõlgendada põhiseaduspäraselt (RKÜKo 3-2-1-73-04, p 36). Põhiseaduse § 23 lg 1 vallas tähendab see minu hinnangul restriktiivset tõlgendamist ehk normi (õigusliku konstruktsiooni) rakendamist vaid sellistes olukordades, kus see on möödapääsmatult vajalik.
2. Eelöeldu tähendab seda, et kui ka jääda käesoleva määruse p-s 14 nimetatud jätkuva süüteo definitsiooni juurde, tuleb selle definitsiooni elemente interpreteerida kitsalt. Sellise interpretatsiooni puhul praegusel juhul jätkuva kuriteo eeldused minu hinnangul täidetud ei ole.
3. Kõigepealt saab viidata sellele, et kolm altkäemaksu võtmist ei olnud ajaliselt lähedased. Esimese ja teise juhtumi vahel oli ligi 11 kuud ja teise ning kolmanda vahel natuke üle pooleteise kuu. 11 kuuline vahe paistab juba iseenesest sedavõrd pikk, et see peaks välistama ühest teost kõnelemise. Tõsi, ehk saaks nt öelda, et ühest jätkuvast kuriteost saab (muude eelduste täidetuse kõrval) kõneleda siis, kui keegi lükkab igal jõululaupäeval uppi linna keskväljakule pandud kuuse (

§ 203

) ehk ta ei saagi oma tegusid sooritada lühema kui aastase vahega; ehk tuleb see kõne alla ka igal aastal sõiduki ülevaatusel ülevaatajale altkäemaksu andes. Praegu aga millegi sellisega tegu ei olnud: A. T. tegi ülevaatusi igapäevaselt ehk oleks saanud põhimõtteliselt pidevalt altkäemaksu võtta. Loomulikult ei saa arvesse võtta seda, millele prokurör istungil viitas: on tõenäoline, et A. T. võttis altkäemaksu ka peale süüdistusaktis kirjeldatud kolme juhtumi. Kohus saab tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tugineda vaid tuvastatud rikkumistele.

1. Ka ei saa minu hinnangul öelda seda, et A. T. oli kolmel altkäemaksu võtmise korral ühtne tahtlus. Sellisest ühtsest tahtlusest saaks käesoleva määruse p-s 16 öeldut silmas pidades rääkida 4 ehk vaid siis, kui A. T. kujutas igal korral altkäemaksu võttes juba võrdlemisi konkreetselt ette järgmist altkäemaksu võtmise juhtumit. Nii see aga ei olnud. A. T. tegi iga altkäemaksu võtmise kohta otsustuse vahetult ülevaatusele tulnud inimesega suheldes. Minu hinnangul ei mõelnud ta sellist otsust tehes kõige vähemalgi määral sellele, kas ta ka kunagi tulevikus veel midagi sellist teeb või mitte.
2. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et iga kord suhtles A. T. erineva inimesega (K. B. , M. G. ja A. K. ) ja kahel korral oli ülevaatusel ka erinev auto (kahel esimesel juhul Audi ja kolmandal korral Volkswagen). Võimalik, et teo sarnasel viisil toime panemisest saaks rääkida nt siis, kui üks autoomanik toob pidevalt (nt korra aastas) oma auto ülevaataja juurde ja viimane võtab selle ülevaatuselt läbi laskmiseks altkäemaksu. Nagu öeldud, praegu nii ei olnud.
3. Kui praegusel juhul jätkuvat kuritegu jaatada, tekiks küsimus, miks ei ole jätkuvad mitmed sellised kuriteod, mida kohtupraktikas seni jätkuvaks ei peeta. Nt võib ehk öelda, et jätkuvaks kuriteoks tuleks lugeda mitu autoga purjuspäi sõitmist, kui nende sõitmiste vahele jääb mõni kuu ja kui nende alguspunkt on teo toimepanija kodu. Samuti võiks ehk jätkuvusest kõneleda siis, kui mees peksab iga mõne kuu järel end palgapäeval purju joonuna oma naist.
4. Eeltoodud põhjustel ei ole mul võimalik praegusel juhul jätkuvust jaatada.
5. Olgu obiter dictum-korras jätkuva süüteo teema lõpetuseks märgitud veel järgmist. Kui ma õigesti aru saan, on jätkuva süüteo kontseptsioon Eesti õiguskorda võetud Saksa õigusest, kus tuntakse mõistet fortgesetzte Handlung (jätkuv tegu). Saksamaal rakendati seda õigusinstituuti aastakümneid üha suurema kriitika saatel. See kriitika oli kokkuvõtlikult samasugune, nagu ma ülal välja tõin: muutus ennustamatuks, kas mitu kehaliigutust kujutavad endast ühte või mitut kuritegu; lisaks küsiti, kuidas saab formaalloogiliselt tõsiselt võetavalt väita, et üks tegu (nt maksukelmus) kestab aastaid, kui mitte aastakümneid. Sellele kriitikale reageeris Saksa Liidukohus
6. aastal: ta seadis jätkuvale kuriteole sedavõrd kõrged nõudmised, et sisuliselt muutis selle kontseptsiooni mitterakendatavaks (vt https://www.hrr-strafrecht.de/hrr/2/93/gsst2-93.php).
7. Samuti käesoleva asja piirest väljuvalt mainin, et Eesti sanktsioonisüsteem ei ole (ka) süüteo korduvust silmas pidades lõpuni loogiline. On küll mõistetav, et teo kahel või enamal korral toime panemine toob endaga mutatis mutandis kaasa rangema karistuse kui teo ühel korral sooritamine. Samas on aga ebaselge, miks on selleks tarvis kvalifitseerivat koosseisu: sellele, et isik sooritas teo mitu korda, saaks kõigiti adekvaatselt reageerida seeläbi, et mõista põhikoosseisu järgi piisavalt range karistus. Lisaks pole arusaadav see, miks on korduvus kvalifitseeriv asjaolu vaid mõningate süütegude puhul: kui korduvus kui selline suurendab ebaõigust hüppeliselt, peaks kõik karistusseadustiku eriosa koosseisud nägema teo korduva toimepanemise eest ette tavalisest rangema karistuse (või peaks see põhimõte sisalduma seaduse üldosas). Nii näiteks jääb mulle mõistetamatuks, miks suureneb kahel korral altkäemaksu võtmise eest minimaalse vangistuse määr 12 ja maksimaalse vangistuse oma 2 korda, aga nt altkäemaksu vahendamise puhul mitte.
8. Eelöeldust nähtub, et kõne alla tuleb J. Roose vastutus

§ 294

lg 2 p 1 – § 22 lg 3 järgi korduvale altkäemaksu võtmisele kaasa aitamise ehk esimese astme kuriteo eest. See langeb siiski minu hinnangul järgmisel põhjusel ära. Nõustun õiguskirjanduses avaldatud arvamusega, et altkäemaksu-juhtumite puhul saab kaasaaitaja vastutada vaid ühele ebaõiguskokkuleppe poolele (st altkäemaksu võtjale või altkäemaksu andjale) kaasabi osutamise eest (Heine/Eisele – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch. 29. Auflage, § 331/73). Kummale poolele kaasaaitamisega tegemist on, sõltub sellest, kumma poole laagris kaasaaitaja seisab (samas). J. Roose oli minu hinnangul altkäemaksu andnud M. G. ja A. K. laagris. J. Roose oli 5 automehhaanik, kelle poole pöördusid inimesed auto tehniliste probleemidega. Seega oli J. Roose eeskätt seotud just autoomanikega: ta soovis nende autod korda teha ja andis neile ka nõu seoses tehnoülevaatusega. Ilmselt soovis J. Roose, et klient jääks tema tööga rahule, et ta tuleks uuesti ja et ta räägiks heast teenindusest ka oma tuttavatele (kes J. Roose juurde tuleksid). Nende eesmärkide saavutamiseks saatis J. Roose aeg-ajalt autoomanikke ka A. T. juurde ülevaatusele, sh altkäemaksu andmiseks. See aga ei toimunud mitte niivõrd A. T. toetuseks, kui just autoomanike huvides (kelle huvid omakorda olid olulised äsja märgitud J. Roose enda huvide tagamiseks). See tähendab seda, et J. Roose seisis altkäemaksu andjate laagris ja et tema tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 298lg 1 – § 22 lg 3 järgi.

Ühtlasi tähendab see seda, et J. Roose pani toime teise astme kuriteod ja oportuniteedi kohaldamine on võimalik ehk täidetud on käesoleva määruse

1. punktis nimetatud tingimus a.
2. J. Roose on menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisega nõus (käesoleva määruse
3. punkti tingimus b).
4. J. Roose süü pole minugi hinnangul suur. Seda esiteks seetõttu, et altkäemaksu saab vahendada ja selle andmisele kaasa aidata ka märksa kriitilisema tähtsusega ametiisikute puhul kui autode ülevaatajad: nt ministrite, kohtunike või prokuröride puhul. Teiseks olid vahendatud ja antud summad väga väikesed. Kolmandaks ei olnud A. T. juurde suunatud sõidukitel J. Roose teada tõsiseid puudusi. Neljandaks on J. Roose oma tegusid tunnistanud. Viiendaks on neist tegudest möödunud võrdlemisi pikk aeg. Seega on täidetud ka käesoleva määruse
5. punkti tingimus c.
6. Samuti puudub minu hinnangul avalik menetlushuvi menetluse jätkamiseks. Minu teada ei ole altkäemaksukuritegevus üleüldse ega spetsiifiliselt autoülevaatussektoris viimasel ajal Eesti ühiskonnas kasvutrendi näidanud, mistõttu ei tingi avaliku menetlushuvi jaatamist üldpreventiivsed kaalutlused. Eripreventiivsetest aspektidest lähtuvalt tuleb viidata sellele, et J. Rooset ei ole varem karistatud ja süüdistatav peab täitma riigi ees mõningad kohustused (vt all). Niisiis esineb ka käesoleva määruse
7. punkti tingimus d.
8. Kahju heastamise kriteerium (käesoleva määruse
9. punkti tingimus e) oluline ei ole: J. Roose ei võtnud ise altkäemaksu, vaid üksnes vahendas seda ja aitas selle andmisele kaasa.
10. J. Roose on nõus hüvitama menetluskulud (käesoleva määruse
11. punkti tingimus f). Seni on menetluskulude hulka arvatud riigi õigusabi tasu 747,60 euro ulatuses (144 eurot prokuratuuri
12. detsembri 2016 määrusega (kd 2, lk 115), 120 eurot kohtu
13. septembri 2017 määrusega (kohtutoimik, lk 24) ja 483,60 eurot kohtu
14. mai 2018 määrusega (kohtutoimik, lk 71)). Lisaks esitas kaitsja
15. novembril 2018 kohtule taotluse arvata riigi õigusabi hulka 279,60 eurot. See taotlus tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 2, § 21 lg 3 ja § 22 lg 3 ning justiitsministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-te 4, 5 ja 10, § 6 lg-te 4 ja 5 ning § 17 alusel rahuldada. Seega peab J. Roose hüvitama menetluskuluna kokku 1027,20 eurot. Selle summa peab J. Roose maksma ära hiljemalt
16. maiks
18. Eeltoodust nähtuvalt on menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise alused täidetud. Siiski tuleb silmas pidada ka seda, et KrMS § 202 lg 2 p 2 alt 1 kohaselt võib kohus kriminaalmenetluse lõpetamise korral prokuratuuri taotlusel ja süüdistatava nõusolekul panna talle kohustuse maksta kindel summa riigituludesse. Praegu ongi prokurör ja süüdistatav leppinud kokku, et J. Roose peab tasuma 250 eurot. Pean seda mõistlikuks, kuivõrd see kompenseerib mõneti J. Roose tekitatud ebaõigust ja teiseks võib tugevdada tema soovi jääda 6 õiguskuulekaks. Seetõttu kohustan J. Rooset seda summat tasuma. Ta peab sedagi tegema hiljemalt
19. maiks
21. Niisiis on J. Roosel vaja maksta riigile kokku 1277,20 eurot.
22. Eeltoodut arvestades lõpetan KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse. Prokuratuuri taotlus tuleb rahuldada.
23. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei ole võimalik käesolevat määrust vaidlustada, mistõttu jõustub ta tegemisel (KrMS § 408 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik kohtunik 7