← Eesti

1-16-2411/677

Obsah (4)§ 255§ 214§ 320§ 322

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-16-2411 7. veebruar 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Paavo Randma ja Peeter Roosma Aap Velsi vahistamise põhjendatuse ko

) § 214 lg 2 p-de 4 ja 5, § 122 (praegu § 121 lg 2 p 3) ning § 121 (praegu § 121 lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

  1. septembril 2015 andis Viru Maakohus A. Velsi selles süüdistuses kohtu alla (kohtuasi nr 1-15-7760).
  2. Kriminaalasjas nr 14221000134 esitati
  3. märtsil 2016 teiste seas süüdistus ka A. Velsile

§ 255

lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4, § 133 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4 ja 7, § 212 lg 1 ning § 349 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 5. aprillil 2016 andis Harju Maakohus A. Velsi ka selles süüdistuses, v.a

§ 214lg 2 p 1 osas, kohtu alla (kohtuasi 1-16-2411 nr 1-16-2411).

Harju Maakohtu

  1. juuli
  2. a määrusega ühendati kohtuasi nr 1-15-7760 asjaga nr 1-16-
  4. A. Velsi vahistuse põhjendatust kontrollis Harju Maakohus kohtumenetluses
  5. juulil ja
  6. detsembril 2016,
  7. juunil ja
  8. detsembril 2017 ning
  9. juunil
  12. juuni
  13. a määrusega loeti A. Velsi vahistus jätkuvalt põhjendatuks ning A. Velsi ja tema kaitsja taotlus vahistamise tühistamiseks ja asendamiseks kergemaliigilise tõkendiga jäeti rahuldamata. Samuti loeti jätkuvalt põhjendatuks A. Velsi suhtes
  14. märtsi ja
  15. mai
  16. a määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel kohaldatud lisapiirangud. Maakohus leidis, et riik on menetlust toimetanud aktiivselt ja kriminaalasja arutamine on jõudnud süüdistatavate ülekuulamiseni. Kohus märkis sedagi, et nii Eesti kohtute kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on kriminaalasjades, kus paljusid isikuid süüdistatakse kuritegeliku ühenduse tegevuses osalemises, peetud põhjendatuks pikka vahistuses viibimist.
  17. Maakohtu hinnangul võib A. Vels jätkata vabaduses kuritegude toimepanemist. Uute raskete kuritegude toimepanemise jätkamise ohtu hindas kohus erakordselt suureks seetõttu, et süüdistuse kohaselt on ta pannud toime suurel hulgal erinevaid kuritegusid, millest ühe eest on sanktsioonina ette nähtud 4–12 aastat vangistust. A. Vels on süüdistuse kohaselt kuritegelikus ühenduses mõjuvõimuga isik ja selles tegutsemine oli tema oluline elatusallikas. Kohtuasjas ei ole tõendite uurimine veel lõppenud, sest osa süüdistatavaid on üle kuulamata. A. Velsi puhul on tavapärasest suurem oht ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemiseks. Nimelt on A. Vels kohtueelsel uurimisel püüdnud mõjutada kannatanu M. K-d, et viimane ei annaks politseile tõepäraseid ütlusi. Ka kohtumenetluses on A. Vels kahel korral asunud tunnistajat mõjutama, olles suhelnud tunnistajaga teiste isikute vahendusel. A. Velsi tegevus kinnitab, et tunnistajate ja menetlusosaliste mõjutamise ja seeläbi õigusemõistmise vastu suunatud kuritegude toimepanemise oht on endiselt erakordselt suur. Seetõttu on A. Velsi suhtes vajalik kohaldada jätkuvalt lisapiiranguid. Kergemaliigiline tõkend ega vahistamise asendamine kautsjoni või elektroonilise valvega ei suuda uute kuritegude toimepanemise ohtu vähendada ega välistada.
  18. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii A. Vels kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotlesid määruse tühistamist ja A. Velsile kohaldatud tõkendi tühistamist või alternatiivselt vahistamise asendamist kas elektroonilise valve või kautsjoniga.
  19. Tallinna Ringkonnakohtu
  20. juuni
  21. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
  22. Ringkonnakohus tõdes, et isiku kohtu alla andmine sisuliselt kinnitab kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Määruskaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis näitaks vahistamisaluse äralangemist. Kohus nõustus maakohtuga selles, et A. Velsi jätkuvat vahi all viibimist õigustab tema varasem käitumine kriminaalmenetluse ajal. Ta on korduvalt püüdnud mõjutada tunnistaja K. K-d ja kannatanu R. Õ-d, samuti kaassüüdistatav S. T-d. Ringkonnakohus ei nõustunud A. Velsi ja tema kaitsja seisukohaga, et tunnistajate mõjutamise oht on ära langenud, sest peaaegu kõik tunnistajad on üle kuulatud. Arvestades seda, kui palju on A. Vels püüdnud tunnistajaid mõjutada, on piisavalt põhjust arvata, et vahi alt vabanedes ta jätkaks seda tegevust.
  23. Teise astme kohtu hinnangul ei hoiaks elektrooniline valve ega kautsjon ära A. Velsi poolt uute kuritegude toimepanemist. Ta on mõjutustegevuseks kasutanud vahetu suhtluse asemel kas kirjavahetust või kolmandaid isikuid. Elektroonilise valve ja kautsjoni puhul pole võimalik kontrollida, kuidas ja kellega A. Vels suhtleb. Võimalikku isikute mõjutamise ohtu suurendab ka 2

(11)1-16-2411 see, et A. Vels on elektroonilise valve kohaldamist taotlenud enda ema elukohas. Ometi vahendas ka viimane teavet A. Velsi ja kaassüüdistatav U. V. vahel.
  1. Kohus möönis, et A. Vels on viibinud vahi all kaua. Arvestades aga A. Velsile esitatud süüdistuse sisu ning kriminaalasja mahtu ja keerukust, ei ole vahi all oldud aeg ületanud veel proportsionaalsuse piiri. Kriminaalasja menetlemine ei ole põhjendamatult veninud. Kohus ja prokuratuur on teinud kõik endast oleneva, et kriminaalasi saaks menetletud võimalikult kiiresti. Kuivõrd süüdimõistmise korral on A. Velsi võimalik karistada kuni 12-aastase vangistusega, ei saa ka tema võimalikku karistust arvestades vahistuse kestust pidada ebamõistlikuks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a määruse peale esitas kaebuse A. Velsi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ning A. Velsi vahi alt vabastamist. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamise otsustamiseks.
  5. Kaitsja ei vaidlusta põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse olemasolu. Küll aga leiab ta, et demokraatlikus õigusriigis ei saa süüdistatavat ilma jõustunud kohtuotsuseta lõputult vahi all hoida ka siis, kui varem on kohus nõustunud vahistamise vajadusega. Isikult vabaduse võtmise õigustus ei saa olla igavikuline. Kui riik ei ole suutnud 3 aasta ja 3 kuuga kriminaalasja kohtulikku uurimist lõpetada, tuleb vahistatu vabastada või otsida vahistusele alternatiive. Niivõrd pikk vahistamine võib olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, süüdistus hõlmab väidetavaid kuritegusid aastatel 2013–2015 ja süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt ei saa A. Velsi käsitada üheski kuriteos süüdi olevana. Vahi all oldud ajast 1 aasta ja 3 kuud on A. Vels pidanud viibima täielikus isolatsioonis, s.t üksikvangistuses. Niivõrd kauakestva vahistuse lõpetamiseks peab ka kohus astuma aktiivseid samme ja pakkuma välja alternatiive – nt kautsjon, elektrooniline valve. Seda ringkonnakohus teinud ei ole.
  7. oktoobril 2018 edastas kaitsja määruskaebuse täienduseks Riigikohtule teate, mille kohaselt on A. Velsi kriminaalasjas viimane kohtuistung määratud
  8. maiks
  9. Selleks hetkeks oleks A. Vels ilma kohtuotsuseta vahi all olnud juba 4 aastat 1 kuu ja 24 päeva.
  10. Määruskaebusele
  11. oktoobril 2018 esitatud vastuses leiab riigiprokurör Vahur Verte, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
  12. jaanuaril 2019 esitatud täiendavas seisukohas märgib prokurör, et praeguseks on kõik süüdistus- ja kaitseaktides märgitud tõendid uuritud ning süüdistatavad üle kuulatud. Prokurör loodab, et kohtuvaidlused peetakse veebruarikuu jooksul.
  13. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kaitsja määruskaebuse läbi kolmeliikmelises kohtukoosseisus
  14. oktoobril
  15. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, anti kriminaalasi KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  16. Kuigi kaitsja ei nõustu üksnes kaitsealuse vahistuse liiga pika kestusega ega vaidlusta vahistamisaluse olemasolu, ei pea kolleegium võimalikuks analüüsida vahistuse 3
(11)1-16-2411 proportsionaalsust vahistamisalusest lahutatult, kuna vahistuse kestev lubatavus on olulisel määral põhjendatav just vahistamisaluse jätkuva olemasoluga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-86-10, p 12.1). Kolleegium käsitleb esmalt üldistatult vahistuse proportsionaalsuse hindamise põhimõtteid (I), analüüsib A. Velsi vahistamisalusega seonduvat (II) ning hindab seejärel riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel (III). Järgnevalt kujundab kolleegium seisukoha A. Velsi suhtes kohaldatud lisapiirangute jätkuva põhjendatuse kohta ja võtab kokku määruskaebemenetluse tulemused (IV). Lõpetuseks määrab kolleegium kindlaks Riigikohtus määruskaebemenetluses tekkinud riigi õigusabi tasu suuruse (V). I
  3. Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele on oluline põhiõigus, mis on tagatud nii põhiseaduse kui ka kriminaalmenetluse seadustikuga, samuti rahvusvaheliste inimõigusaktidega. Rahvusvaheliste õigusnormide, sh EIÕK art 5 mõisteaparaat ja sõnastus ei pruugi kõigis detailides riigisisese õigusega täielikult kattuda. EIÕK on aga Riigikogu poolt ratifitseeritud välisleping, mis on Eestile siduv koos EIK asjakohase kohaldamispraktikaga ja mida tuleb seetõttu vahistuse küsimuste lahendamisel arvestada. Seejuures tuleb silmas pidada, et EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta.
  4. EIÕK art 5 lg 3 näeb ette, et iga vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamise tingimuseks võib olla asja arutamisele ilmumiseks tagatiste kohaldamine.
  5. EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (
  6. novembri
  7. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (
  8. juuli
  9. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). EIK on rõhutanud, et kuni süüdimõistmiseni tuleb eeldada isiku süütust, mistõttu presumptsioon on tema vabastamise kasuks. EIÕK art 5 lg 3 mõtteks on sisuliselt nõue, et isik tuleb vabastada, kui tema jätkuv vahi all pidamine ei ole enam põhjendatud (
  10. oktoobri
  11. a suurkoja otsus asjas McKay vs. Ühendkuningriik, p 41). Viidatud Buzadji vs. Moldova otsuse p-s 90 on EIK asunud seisukohale, et isiku jätkuv vahi all hoidmine on põhjendatav vaid juhul, kui on olemas konkreetsed tunnismärgid tõelise avaliku huvi olemasolust, mis vaatamata süütuse presumptsioonile kaalub üles isiku vabaduspõhiõiguse. Lisaks on EIK leidnud, et enam kui kolme ja poole aasta pikkune vahi all pidamine nõuab väga kaalukaid põhjendusi (
  12. juuni
  13. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p 57). Vahistuse pikkuse mõistlikkust hinnates analüüsis EIK märgitud asjas esmalt seda, kas alused, millega põhjendati kaebaja vahistust, olid asjakohased ja piisavad, et õigustada tema vahi all pidamist kogu tema vahistuse perioodi jooksul (p-d 58–66). Seejärel asus EIK hindama, kas riik menetles asja erilise hoolsusega (p-d 67–71).
  14. septembri
  15. a otsuses asjas Vrencev vs. Serbia (p 76) on EIK andnud juhise, et kui pakkumineku ohtu on võimalik vältida kautsjoni või teiste tagatiste abil, 4
(11)1-16-2411 tuleb süüdistatav vabastada. Sealjuures peavad riigivõimud alati korrakohaselt kaaluma selliseid alternatiive. Kui eeldada võib kergemat karistust, tuleb arvestada ka süüdistatava väiksemat huvi pakku minna.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõdenud, et vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07, p 13 ja
  4. mai
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-30-08, p 10). Teisisõnu tähendab see, et kriminaalmenetluses tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik.
  7. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega seadusandja pidas muu hulgas silmas vajadust kaitsta kriminaalmenetluses vabaduspõhiõigust senisest suuremas ulatuses. Seda eesmärki aitab saavutada näiteks kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaegade uus regulatsioon KrMS §-s
  8. Kõnealuste muudatustega täiendati KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“, sätestades nii kohtupraktikas juba varem tunnustamist leidnud põhimõtte. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. detsembri
  10. a määrus asjas nr 1-15-9213/80, p 45 ning
  11. veebruari
  12. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. detsembri
  14. a määrus asjas nr 1-15-9213/80, p 45).
  15. Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada.
  16. Hoolimata sellest, et nii EIK kui ka Riigikohtu praktikas on korduvalt vaetud, kas konkreetses kriminaalmenetluses on süüdistatava vahi all oldud aeg olnud proportsionaalne, ei ole võimalik rääkida proportsionaalse vahistuse kindlapiirilistest raamidest. Pigem võib pidada üldtunnustatuks arusaama, et vahistuse proportsionaalsuse hinnang tähendab igakordset üksikotsustust (vt nt EIK
  17. juuli
  18. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 90;
  19. mai
  20. a suurkoja otsus asjas Idalov vs. Venemaa, p 139;
  21. oktoobri
  22. a suurkoja otsus asjas McKay vs. Ühendkuningriik, p 45;
  23. juuni
  24. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 41;
  25. veebruari
  26. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 61;
  27. oktoobri
  28. a suurkoja otsus asjas Kudla vs. Poola, p 110;
  29. aprilli
  30. a suurkoja otsus asjas Labita vs. Itaalia, p 152 ning
  31. jaanuari
  32. a otsus asjas W. vs. Šveits, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. detsembri
  34. a määrus nr 1-15-9213/80, p-d 45–50). Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. 5
(11)1-16-2411
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et ka pikk vahi all pidamine võib EIÕK art 5 lg 3 mõttes olla põhimõtteliselt õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 16). Nii võib näiteks mitmete kuritegude või suures grupis toimepandud keeruka kuriteo uurimine ning kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid sellegipoolest kaalub vahi all pidamise avalik huvi üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse (
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas W. vs. Šveits, p-d 29 ja 41–42, kus EIK aktsepteeris 1465-päevast ehk 4 aasta pikkust eelvangistust). EIK
  6. juuni
  7. a otsuses asjas Štvrtecký vs. Slovakkia on EIK leidnud, et kuigi üle kolme ja poole aasta pikkune vahi all hoidmine nõuab juba väga kaalukaid põhjendusi, on organiseeritud kuritegevuse juhtudel õigustatud tavapärasest pikem vabaduspõhiõiguse riive (p-d 57 ja 58). Siit jätkates tuleb nentida, et näiteks terroristliku rünnaku grupiviisilises toimepanemises kahtlustatava puhul on EIK põhjendatuks pidanud isegi ligi viie ja poole aasta pikkust vahistust (
  8. oktoobri
  9. a otsus asjas Chraidi vs. Saksamaa, p-d 33 ja 48). EIK praktika kohaselt võib aga lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas juba suhteliselt lühike vahistamise aeg rikkuda EIÕK art 5 lg 3 nõudeid (vt nt
  10. jaanuari
  11. a otsus asjas Shishkov vs. Bulgaaria, p 66, kus rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune eelvangistus, või
  12. aprilli
  13. a otsus asjas Belchev vs. Bulgaaria, p 82, kus rikkumiseks loeti nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkune eelvangistus).
  14. Võttes eeltoodu kokku ja arvestades ka Riigikohtu praktikas märgitut, tuleb pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. veebruari
  16. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 15 ning
  17. detsembri
  18. a määrus nr 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. II
  19. Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude – nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise – toimepanemise oht. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. detsembri
  21. a määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  22. novembri
  23. a otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on kolleegiumi hinnangul põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu.
  24. Maa- ja ringkonnakohus leidsid põhjendatult, et A. Velsi puhul on erakordselt suur uute kuritegude jätkuva toimepanemise oht. Nimelt on A. Vels süüdistuse kohaselt pannud toime suurel hulgal erinevaid kuritegusid – nii varavastaseid, isikuvastaseid, avaliku rahu kui ka avaliku usalduse vastaseid. A. Velsile esitatud süüdistused sisaldavad üheksat erinevat kuriteokoosseisu 6
(11)1-16-2411 (

§-d 121, 122, 133, 199, 209, 212, 214, 255 ja 349) ja kuriteod on toime pandud enam kui kahe aasta jooksul (

  1. aasta algusest kuni märtsi lõpuni 2015). Samuti on kohtud õigustatult nentinud, et kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem.
  2. Kolleegium nõustub ka kohtute järeldusega, et A. Velsi puhul on tavapärasest suurem õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht. See võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (

§ 320

– § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (

§ 320

– § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (

§ 322

) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 9.1).
  3. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu pidasid kohtud tavapärasest suuremaks seetõttu, et A. Vels püüdis juba kohtueelse uurimise ajal mõjutada kannatanu M. K-d, et viimane ei annaks politseile tõepäraseid ütlusi kuriteo toimepanijate kohta. Samuti on A. Vels nii kirja teel kui ka kolmandate isikute kaudu mõjutanud K. K-d, et viimane annaks konkreetse sisuga ütlusi kaassüüdistatav S. T. kohta. Nimelt on A. Vels saatnud kaasvangide vahendusel K. K-le kirju ja edastanud sõnumeid suusõnaliselt. Samuti on A. Vels kasutanud K. K. mõjutamiseks vabaduses viibiva kaassüüdistatava P. V. abi. Lisaks eeltoodule on A. Vels saatnud kannatanu R. Õ-le kirju, et kannatanu annaks kohtus A. Velsile soodsaid ütlusi. Samuti on kohtud tuvastanud, et A. Vels püüdis vahetult mõjutada ka kaassüüdistatav S. T-d, nõudes temalt kohtueelsel uurimisel antud ütluste muutmist ja ähvardades teda vastasel juhul „ebameeldivuste tekitamisega“ nii vanglas kui ka väljaspool. Maakohus on tuvastanud, et A. Vels on juba
  4. aastal teinud ettevalmistusi isikute mõjutamiseks. Just eelkirjeldatud põhjustel kohaldas maakohus A. Velsi suhtes
  5. märtsi ja
  6. mai
  7. a määrusega lisapiiranguid KrMS § 1431 alusel. Teise lisapiirangute määruse koostamise tingis asjaolu, et A. Vels jätkas K. K. mõjutamist hoolimata temale algul kohaldatud osalisest suhtlemispiirangust. Arvestades seda, kui palju on A. Vels püüdnud teisi isikuid mõjutada ka vahistuses viibides, on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et sama tegevust ja ulatuslikumalt jätkaks A. Vels tõenäoliselt ka vabaduses. III
  8. Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt
  9. juuni
  10. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42;
  11. veebruari
  12. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning
  13. detsembri
  14. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74).
  15. Käsiloleva kriminaalasja keerukust ja mahukust hinnates on kohtud tuginenud järgnevatele kriminaalasja materjalidest nähtuvatele asjaoludele. Kriminaalasjas on kokku 9 süüdistatavat, kellele heidetakse ette kokku 11 erineva kuriteokoosseisu täitmist (

§-d 121, 122, 133, 199, 202, 209, 212, 214, 255, 256 ja 349), 24 kannatanut, 4 kolmandat isikut ja 41 tunnistajat. Nendele lisanduvad veel kannatanud ja tunnistajad liidetud kohtuasjast nr 1-15-

  1. Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a määruses märgitu kohaselt on kohtulikul arutamisel vaja üle kuulata ligikaudu 110 isikut. Süüdistatavate vastu on kriminaalasjas esitatud kokku 20 tsiviilhagi. Ainuüksi jälitustoimingu protokollide avaldamine (mitmesaja helisalvestise vahetu kuulamine) on võtnud 18 istungipäeva. Riigikohtule edastatud teabe kohaselt on maakohtul praegu kokku 35 kohtutoimikut.
  4. oktoobri
  5. a seisuga on maakohtus toimunud juba 68 kohtuistungit, A. Velsi kaitsja soovib ainuüksi enda kaitsealuse ülekuulamiseks 5 istungipäeva ning kohtuistungid on planeeritud kuni
  6. maini
  7. Prokurör on Riigikohtule saadetud täiendavas seisukohas andnud teada, et tema hinnangul on võimalik kohtuvaidlused ära pidada siiski juba 7

(11)1-16-2411 veebruarikuus
  1. Menetluse läbiviimist mõjutab kindlasti ka tõik, et kõikide süüdistatavate emakeel ei ole eesti keel, mistõttu osaleb kohtuistungitel tõlk. Eeltoodud asjaolusid arvestades nõustub kolleegium, et tegemist on vaieldamatult keeruka ning mahuka kohtuasjaga.
  2. Maakohus on menetlust läbi viinud piisava aktiivsusega. Süüdistatavad anti kohtu alla
  3. aprillil
  4. Esimesed kohtuistungid määrati toimuma juba ajavahemikul
  5. juunist
  6. juulini 2016 (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 17). Menetluse venimist ei ole põhjustanud ka asjaolu, et kohtuasi jagati
  9. aasta novembris ühelt kohtunikult teisele, sest esimese kohtukoosseisu määratud ajal sai kohtuliku uurimisega alustada ka uus koosseis. Samuti on maakohus pöördunud Riigiprokuratuuri poole selgitamaks riigiprokuröri asendamise võimalikkust ajaks, mil nimetatud riigiprokurör kohtulikul arutamisel osaleda ei oleks saanud. Juhtudel, mil süüdistatavad on kokkuleppelistest kaitsjatest loobunud, on maakohus viivitamatult määranud süüdistatavatele riigi õigusabi. Ühtlasi on maakohus määranud KrMS §-de 44 ja 441 alusel asenduskaitsjad, et kaitsjate hõivatuse tõttu ei jääks juba paika pandud kohtuistungid ära. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et maakohus on teinud kõik endast oleneva, et menetlus saaks võimalikult kiiresti läbi viidud.
  10. Hinnates prokuratuuri tegevust, märgib kolleegium esmalt, et kohtueelne menetlus on prokuratuuri poolt läbi viidud kiiresti. Algul nii Viru Maakohtu menetluses olnud kohtuasjas nr 1-15-7760 kui ka praeguses kohtuasjas nr 1-16-2411 anti kõik süüdistatavad kohtu alla juba kuue kuu möödumisel nende vahistamisest. Samas nendib kolleegium, et olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust käesolevas asjas menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel.
  11. Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt eespool p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni.
  12. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 3 p 5 kohaselt on advokatuuri (ainu)pädevuses riigi õigusabi osutamise korraldamine ning oma liikmete kaudu riigi õigusabi osutamise tagamine. Advokatuuri juhatuse pädevuses on korraldada advokaatide poolt riigi õigusabi osutamist vastavalt riigi õigusabi seadusele ning kehtestada õigusabi andmise kord (AdvS § 12 p 17). Advokatuuri juhatus peab tagama riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse (AdvS § 641 lg 2). Riigi õigusabi korraldus ja osutamine loetakse katkematuks ja mõistlikult kättesaadavaks, kui kõikidel päevadel on tagatud menetlustoimingute õigeaegseks läbiviimiseks vajalikus arvus riigi õigusabi osutavate advokaatide nimetamine ning nimetatud advokaatide poolt õigeaegselt menetlustoimingutel osalemine. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 näeb ette, et advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse määruse alusel riigi õigusabi osutava advokaadi. See advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes.
  13. Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur eelmärgitud kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba 8
(11)1-16-2411 kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses määras advokatuur süüdistatavatele R. R-ile ja M. K-le määratud korras kaitsjateks advokaadid Leelo Viili ja Kadi Sitska (end Mägi) ning kohtumenetluses süüdistatav U. V-le kaitsjaks advokaat Natalia Lausmaa, kuigi kõik nimetatud advokaadid olid varem määratud kaitsjateks ka teises suures ja mahukas kuritegeliku ühenduse kriminaalasjas. Kolleegium leiab, et kui advokaadid, kes üldjuhul on vabatahtlikult kaitsjateks riigi õigusabi korras, on teiste suurte ja mahukate kriminaalasjadega juba hõivatud, peab advokatuuri juhatus tegema korralduse riigi õigusabi korras kaitsefunktsiooni täitmiseks mõnele muule advokaadile. Käesolevas kriminaalasjas ei vastanud kolleegiumi hinnangul riigi õigusabi katkematu korralduse ja mõistliku kättesaadavuse põhimõttele ka see, et advokatuur määras riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. Just nii kaua kulus advokatuuril süüdistatav U. V-le määratud kaitsja nimetamiseks. Samas tuleb märkida, et mitmel korral loobusid süüdistatavad valitud kaitsjate teenustest vahetult enne kohtuliku uurimise algust, mistõttu osutus riigi õigusabi korras kaitsjate määramiseks jääv aeg ebapiisavaks ja see omakorda soodustas menetlusaja pikenemist.
  1. Hinnates süüdistatavate käitumist menetluse aktiivsuse kontekstis, väärivad tähelepanu ka järgmised asjaolud. 37.
  2. Maakohus määras kohtuliku uurimise alguseks
  3. juuni
  4. Sel päeval ei ilmunud kohtusse süüdistatav P. V. Järgmine kohtuistung toimus
  5. juulil
  6. Enne seda,
  7. juulil 2016, teatas U. V. lepinguline kaitsja, et tema kliendileping on alates
  8. juulist 2016 lõpetatud.
  9. juuli kohtuistungil täpsustas kaitsja, et U. V. loobus tema teenustest. Kohus pidi seetõttu määrama U. V-le riigi õigusabi, mistõttu ei saanud kohtuistungitega alustada ka
  10. juulil. Arvestades kriminaalasja mahukust, leiti, et uuele kaitsjale peaks andma materjalidega tutvumiseks ühe kuu, kuivõrd ka teistele kaitsjatele anti sarnane tutvumisperiood. Nii prokurör kui nelja süüdistatava kaitsjad olid alates
  11. augustist 2016 hõivatud aga varem määratud kohtuistungitega. Kuivõrd ka advokatuuril kulus U. V-le riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks poolteist kuud, siis ei saanud maakohus kohtuliku uurimisega alustada
  12. aasta suvel, vaid istungiajad tuli määrata
  13. aasta algusse. 37.
  14. Maakohus teavitas
  15. novembril 2016 menetlusosalisi sellest, et Harju Maakohtu esimees jaotas kohtuasja ümber teisele kohtunikule ning seetõttu on vajalik määrata korraldava istungi aeg. Kolm päeva pärast seda teadet esitas süüdistatav A. K. lepinguline kaitsja kohtule teate, et tema ja süüdistatava vahel sõlmitud õigusabileping on lõppenud.
  16. detsembril 2016 toimus korraldav istung, kus kohus määras, et istungid toimuvad eelmise kohtukoosseisu poolt määratud aegadel, s.t alates
  17. jaanuarist
  18. 37.
  19. Nädal enne planeeritud kohtuistungite algust (s.t
  20. jaanuaril 2017) teavitas süüdistatav G. A. kaitsja kohut, et õigusabileping G. A-ga on poolte kokkuleppel lõpetatud. G. A. sõlmis enda esindamiseks küll uue kliendilepingu, kuid tema uus kaitsja Marko Pilv esitas
  21. jaanuaril 2017 kohtule taotluse varem määratud kuue istungipäeva tühistamiseks, kuivõrd G. A. kaitsjana ei ole tal võimalik nendel osaleda. Samal päeval esitas ka A. K. kaitsja Mati Senkel teate, mille kohaselt ei ole tal võimalik kolmel istungipäeval osaleda, ning taotles kohtult asenduskaitsja määramist, sest kaitsjal endal see ei õnnestunud. M. Senkli nimetatud kuupäevad olid hõlmatud M. Pilve taotluses märgitud kuupäevadest.
  22. jaanuaril 2017 esitas P. V-i riigi õigusabi korras kaitsja Arri Tooming kohtule teate võimatusest osaleda 13 istungipäeval ning palus määrata kohtul vajadusel asenduskaitsja. A. Toominga taotluses kattusid vaid kaks istungipäeva juba teiste kaitsjate taotlustes märgituga. Samas osales A. Tooming
  23. juuli 2016 istungil, kus määrati 9
(11)1-16-2411 kindlaks kõik
  1. aasta esimese poole istungipäevad ning istungiprotokolli kohaselt ei olnud tal märkusi ega vastuväiteid määratud istungiaegade kohta.
  2. Süüdistatavate ja kaitsjate tegevust kokkuvõtvalt hinnates saab öelda, et kolm kaitsjat taotlesid vahetult enne põhiistungite algust
  3. aasta suvel määratud 25 istungipäevast 17 tühistamist ja süüdistuse kohaselt viiest kuritegeliku ühenduse liikmest kolm ütlesid vahetult enne planeeritud istungit üles õigusabilepingud lepinguliste kaitsjatega. Samuti ei ilmunud üks süüdistatav esimesele istungile. Kuigi
  4. veebruaril 2017 esitas kohtule ka A. Velsi kaitsja teate, et sõlmitud õigusabileping on poolte vahel lõpetatud, siis see kohtumenetluse täiendavat venimist ei põhjustanud, kuivõrd sama kaitsja jätkas süüdistatava kaitsmist määratud korras.
  5. Kõike eeltoodut kokku võttes on kolleegium veendumusel, et riik on kriminaalmenetlust läbi viinud aktiivselt. Menetluse venimise on suuresti põhjustanud kaitsjad ja süüdistatavad, kes on asunud enda menetlusõigusi koordineeritult kuritarvitama. Arvestades A. Velsi vahistamise aluse kestvat olemasolu, s.o uute (sh õigusemõistmisevastaste) kuritegude toimepanemise jätkuvat ohtu, ei anna menetluse senine kulg alust tunnistada A. Velsi kestvat vahistust ebaproportsionaalseks. IV
  6. Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. veebruari
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-9-12, p 19;
  11. novembri
  12. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 9.1 ning
  13. juuni
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-54-16, p 31). Kolleegium kajastas eespool punktis 29 A. Velsile lisapiirangute kohaldamise põhjuseid. Kuna kirjeldatud põhjused ei ole kolleegiumi hinnangul ära langenud, on A. Velsi suhtes suhtlemispiirangute kohaldamine jätkuvalt proportsionaalne.
  15. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu süüdistatava ning kaitsja võimalusele pärast tunnistajate ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute uut põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. novembri
  17. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK
  18. juuni
  19. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63).
  20. Kokkuvõttes nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga selles, et A. Velsi vahistamine ja lisapiirangute kohaldamine on praegu veel proportsionaalsed. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  21. juuni
  22. a määruse muutmata ja A. Velsi kaitsja määruskaebuse rahuldamata. 10
(11)1-16-2411
  1. Kriminaalmenetluse jätkudes võib A. Velsi vahistus mingil hetkel siiski muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-9-12, p 13 ning
  4. veebruari
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-9-12, p 13). V
  8. Kaitsja S. Sillar esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 150 euro suuruses summas, sh käibemaks 25 eurot. Taotluse kohaselt kulus advokaadil ringkonnakohtu määruse analüüsiks pool tundi ning Riigikohtule esitatud määruskaebuse koostamiseks kaks tundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  9. juuli
  10. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 7 lg-st 1, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse ja määrab riigi õigusabi tasu suuruseks 150 eurot, sh käibemaks 25 eurot. See, kas nimetatud summa jääb A. Velsi kanda või tuleb välja mõista riigilt, sõltub kriminaalasja lõpptulemusest ja otsustatakse põhimenetluse käigus. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.