← Eesti

2-17-125560/34

Obsah (15)§ 436§ 369§ 445§ 442§ 122§ 173§ 174§ 162§ 176§ 138§ 144§ 175§ 477§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiia Bergson Otsuse tegemise aeg ja koht 20.09.2018.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-125560 Tsiviilasi M R hag

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4

(13)
  1. Perekonnaseaduse §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21 aastaseks saamiseni, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 99 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
  2. Puudub vaidlus, et kostjate kooselust on 26.03.2016.a sündinud hageja, kelle elukoht on alati olnud kostja I juures.
  3. Esmalt analüüsib kohus hageja nõuet kostja I vastu. Hageja palub kostjalt I välja mõista miinimummääras elatise ning kohustada teda kandma hageja arveldusarvele kõik hagejaga seotud rahalised vahendid. Kostja I vaidleb hagile vastu ning palub selle rahuldamata jätta. Kohus leiab, et kostja I vastu esitatud nõue on alusetu ega kuulu rahuldamisele. Üldreegli kohaselt on elatis perioodiline rahaline makse õigustatud isikule (PKS § 100 lg 1 ls 1). PKS § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on lahendi 3-2-1-136-13 p-is 11 selgitanud elatisenõuete olemust ning märkinud sealjuures järgmist: „ … PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Viidatud sätete alusel tekib vanema ja alaealise lapse vahel võlasuhe, millest tuleneb vanema kohustus last ülal pidada ning lapse õigus nõuda igal ajal kuni täisealiseks saamiseni vanemalt selle kohustuse täitmist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. /…/ Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku, sh lapse igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku toimetulekuks vajalikud vahendid eelkõige õigustatud isiku olemasolevate ja tulevaste vajaduste rahuldamiseks. Sellest tulenevalt peab õigustatud isik (sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatav hooldusõiguslik vanem) järjepidevalt nõudma kohustatud isikult (sh lapse teiselt vanemalt) ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks

§ 369mõttes.

Üksnes sel moel on võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks.“ Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja elab ja on alati elanud koos kostjaga I, kes last kasvatab ja on vahetult kandnud ka hageja igapäevaste vajadustega seotud kulud. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja I oleks rikkunud temal lasuvat seadusest tulenevalt ülalpidamiskohustust. Seega ei ole täidetud ükski PKS § 100 lg-s 2 sätestatud eeldus, mis annaks aluse kostjalt I elatise tasumist nõuda. Hageja hagi kostja I vastu jääb nimetatud osas rahuldamata. 21. Samuti on kohtu hinnangul alusetud ning elatisevaidluste eseme ja olemusega mittekokkupuutuvad hageja nõuded kanda hagejaga seotud rahasummad (lapsetoetus, tulumaksutagastus, rahalised kingitused) hageja arvelduskontole. Perehüvitiste seaduse 5

(13)(PHS) § 15 sätestab, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. PHS § 16 lg 1 p 1 kohaselt on igakuiselt makstavaks peretoetuseks ka lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni ning § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 55 eurot. Kuivõrd käesoleval juhul hoolitseb lapse igapäevaste vajaduste rahuldamise eest kostja I, on kahtlemata õige olukord, kus lapsetoetuse käsutamise õigus on kostjal I. Nimetatud asjaolu tagab lapsetoetuse eesmärgipärase kasutamise, lapse varahooldusõiguse korrektse teostamise ning seal juures lapse huvidest lähtumise. Seega on nimetatud osas nõue alusetu. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 1 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. TuMS § 231 lg 1 sätestab, et lapse üks residendist vanem, eestkostja või muu last ülalpidav isik, kes peab ülal kahte või enamat alaealist last, võib maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu 1848 eurot iga kuni 17 aasta vanuse lapse kohta alates teisest lapsest. Tulumaksuga maksustatavate tuluallikate loetelu on sätestatud TuMS § 12 lg-s 1 ning seal puudub viide ülalpidamismaksetele. TuMS § 19 lg 3 p 11 kohaselt ei maksutata tulumaksuga elatist. Seega on kostjale I rakendatav TuMS § 231 lg-s 1 sätestatud täiendav tulumaksuvabastus selgelt seotud kostja I enda sissetulekutega, mitte lapse ülalpidamismaksetega. Kostja II ega ka hageja ei ole nimetatud sätte subjektideks. Seega on kostja I vastav nõue alusetu. Seoses rahaliste kingitustega märgib kohus, et kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud, et hagejale oleks rahalisi kingitusi tehtud, samuti et kostja I oleks väidetavaid kingitusi realiseerinud lapse huvide vastaselt. Isegi, kui eeldada, et selliseid kingitusi on tehtud, on loomulik, et seda kasutatakse lapse vajaduste rahuldamiseks, arvestades sealjuures ka lapse vanemate majanduslikku seisukorda. Eeltoodust tulenevalt puudub alus ka kõnealuse nõude osas hagi rahuldamiseks.
  1. Järgnevalt analüüsib kohus kostja II vastu esitatud hagi. Hageja leiab, et kostja II on osalenud lapse ülalpidamises ebapiisaval määral ja palub kostjalt II välja mõista igakuise elatise summas, mis vastab poolele töötasu alammäärale, alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja II vaidleb hagile vastu. Poolte vahel on vaidlus elatisraha suuruse osas, lapse põhjendatud kulude koosseisu ja suuruse osas ning elatise andmise proportsiooni osas lähtuvalt vanemate varalisest seisust. Seega esmalt võtab kohus seisukoha lapse põhjendatud vajaduste rahuldamise kulude suuruse osas, seejärel analüüsib vanemate majanduslikku seisukorda ning lõpuks otsustab, mil määral kuulub hagi rahuldamisele.
  2. Alljärgnevalt käsitleb kohus lapse põhjendatud esmavajaduste temaatikat ning kulude tõendamise küsimust. Pooled vaidlevad põhjendatud lapse kulude koosseisu ja suuruse osas. Hageja märgib hagis, et tema igakuised kulud moodustavad vähemalt 600 eurot, kuid elatist soovib saada miinimummääras. Kostja II märgib aga, et lapse igakuised kulud ei ole suuremad 290 eurot. Kohus viitab siinkohal värskele Riigikohtu lahendile nr 2-1515909/124, mille punktis 12 on märgitud järgmist: „Kolleegium selgitab, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seega on kostja väide ekslik. Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes.“ Kuna käesoleval juhul 6
(13)nõuab hageja miinimummääras elatist, ei ole asja lahendamise seisukohalt oluline hageja vajaduste tõendamine. Lähtudes eelviidatud kohtupraktikast ning kehtivast töötasu alammäärast, eeldab kohus, et lapse igakuiste kulude suuruseks on vähemalt 500 eurot. Kohus, analüüsimata tõendeid, märgib, et nimetatud ulatuses kulude tekkimine ei ole tavapäratu, kuivõrd hageja puhul on tegemist 2-aastase lapsega, kes vajab igapäevaselt eakohast ning rikkalikku toitu, lisaks vajavad katmist eluasemekulud, tervishoiukulud, transpordikulud, riiete, jalanõudega, lapsevankri ja turvavarustusega seotud kulud, hügieenitarvetega seotud kulud, eakohaste mänguasjade ja nt raamatute soetamisega seoduvad kulud, peagi lisanduvad kulutused lasteaiale, sünnipäevadele ja huviringidele ning ka sidekulud.
  1. Järgnevalt analüüsib kohus kostja II majanduslikku seisundit ning tema võimekust hagejale elatist tasuda. Kostja II majanduslikku seisundit kirjeldavatest tõenditest nähtub, et kostja II on käesoleval ajal töötu ning tema sisstulekuks on igakuine töötuabiraha summas 746 – 768 eurot (II kd, tl 47, pangakonto väljavõte). Äriregistrist nähtuvalt on kostja II Osaühing P (rk xxx) osanik ning B õigusabi OÜ (rk xxx) asutaja, osanik ning juhatuse liige. Mõlemad ettevõtted on toimivad, neil puuduvad maksuvõlad ning arestid. Kinnistusraamatu andmetel on kostja II omandis kinnisasi asukohaga xxx (10392 m2, elamumaa, hüpoteegid puuduvad). Kostja II on sõiduauto Toyota Avensis (reg nr xxx, esmane registreerimine 27.03.2017.a) vastutav kasutaja (II kd, tl 11-12). Kostja II suhtes ei ole käimas täitemenetlusi. Kostja II on välja toonud, et tema igakuised kulud seisnevad esmavajaduste katmise kuludes (toit, elukoht, hügieen), liisingu- ja kindlustusmaksetes 300 eurot, hagejale tasutavas elatises summas 115 eurot ning hagejale ostetavate asjade ja temaga kohtumistega seotud kuludes. Kostjal II ei ole peale hageja teiste isikute ees ülalpidamiskohustust.
  2. Järgnevalt analüüsib kohus kostja I majanduslikku seisundit kirjeldavaid tõendeid. Kostja I töötab osalise xxx, tema keskmine netosissetulek on istungil antud ütluste kohaselt ca 810 eurot kuus. Kostja I arveldusarvele laekub ka peretoetus summas 138,36 eurot, igakuine elatis kostja II poolt hageja ülalpidamiseks summas 115 eurot ja ka ebaregulaarselt ja erinevas suuruses elatis kostja I vanema tütre eest, samuti elatisabi summas 100 eurot (II kd, tlk 3-4, pangakonto väljavõtted). Kostjale I ei kuulu kinnisasju ega sõidukeid (II kd, tl 11). Isiku suhtes ei ole käimas ühtegi täitemenetlust ning isik ei tegutse ettevõtluses. Kostja I igakuised kulud seisnevad hageja ja tema õe ülalpidamiskuludes (sh toit, riided, mähkmed vanker, turvavarustus jms) ja eluasemekuludes kogusummas 145 eurot.
  3. Eeltoodust nähtub, et kostjate majanduslikud seisundid on sisuliselt samaväärsed, mistõttu on vanemad kohustatud panustama hageja ülalpidamisse võrdses ulatuses. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-69-13 p-is 18 märkinud, et PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 15). Tulenevalt eeltoodust ning PKS põhimõttest, et lapse ülalpidamiseks kulub igakuiselt minimaalselt üks miinimumpalk (käesoleval ajal 500 eurot) ning kumbki vanem peab last ülal pidama vähemalt poole miinimumpalga ulatuses (s.o käesoleval ajal 250 eurot). 7
(13)
  1. Kostja II on esitanud kohtule taotluse vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära ning on selleks esitanud hulganisti erinevaid põhjendusi. Hageja leiab, et kostja II taotlus on alusetu ning elatis tuleb nõutud ulatuses välja mõista. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on lahendi nr 2-16-11905/66 p-is 18 märkinud vaidlusaluse küsimuse kohta järgmist: „Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).“ Kohus rõhutab, et PKS § 102 lg 2 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus.
  4. Kostja II põhjendab taotlust asjaoluga, et hageja vajadused on osaliselt kaetud sotsiaaltoetuste ja tulumaksutagastuse arvelt. Kohus leiab, et tulumaksutagastust ei saa lugeda väljamõistetava elatise alla miinimummäära vähendamise aluseks, kuivõrd elatis ei ole tulumaksuga maksustatav tulu. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika (vt 2-15-15909/124 p 14). Kohtu hinnangul saaks tulumaksutagastust võtta arvesse üksnes vanema majandusliku seisundi hindamisel, kuid kohtuni ei ole toodud ega ka tõendatud, millises summas on kostja I 2017.a eest tulumaksutagastust saanud (kohtule on küll esitatud kostja I tuludeklaratsioon, kuid sealt ei nähtu tagastatav summa). Seoses lapsetoetustega osudab kohus järgmist. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2; vt
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kohus on tuvastanud, et lapse emale laekub kahe alaealise lapse eest igakuiselt 138 eurot peretoetust, kohtule on tõendatud, et hageja osa nimetatud summast moodustab 50 eurot (I kd, tl 208). Kohus leiab, et asjaolu, et osa hageja vajadustest kaetakse lapsetoetuse arvelt, ei tule väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-174-16 p-le 14, kus kolleegium põhjendas, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest.
  9. Kostja II märgib taotluse põhjenduseks, et kannab hagejaga seotud kulusid vahetult perioodil, kui hageja viibib temaga koos. Kohus märgib, et kostja II ei ole esile toonud, millised on tema keskmised igakuised kulud seoses lapsega ajaveetmisega. Kostja II on kohtule esitanud tõendid turvatooli soetamise kohta, einestamise kulude kohta ning parkimiskulude kohta. Kohus selgitab, et turvatooli ja parkimise kulu ei ole põhjendatud arvestada lapsega kohtumise kulude hulka. Kostjal II on võimalik lapsega kohtuda ilma, et 8
(13)teda oleks vaja autoga sõidutada. Samuti ei ole võimalik teha kulude suuruse kohta järeldusi üksikutest söögikulude arvetest, kusjuures ei ole võimalik tuvastada, milline osa nimetatud arvetest oli hageja oma. Veelgi enam, istungil on kostjad avaldanud, et lapsega kohtumised toimuvad kahel nädalavahetusel kuus, kusjuures lapsega veedetav aeg on kõigest mõned tunnid. Kohus leiab, et sedavõrd väheste kohtumistega tekkiv põhjendatud kulu on marginaalne ning seda ei saa elatise suuruse määramisel arvestada.
  1. Kostja II märgib, et hageja kulud on väiksemad ka mastaabisäästu tõttu, kuna tal on võimalik kasutada vanema õe riideid. Kohtuni on toodud, et hageja õde on 10 aastane ning hageja on 2 aastane. Kuivõrd laste vanusevahe on võrdlemisi suur, ei ole mastaabisäästule tuginemine kohtu hinnangul asjakohane. Nimetatut oleks võimalik arvesse võtta olukorras, kus lapsed on enam-vähem üheealised ning seetõttu saavad kanda teineteise riideid. Käesoleval juhul see aga nii ei ole, mistõttu jätab kohus nimetatud viite tähelepanuta.
  2. Kostja II viitab, et kostja I teeb kõik, et takistada kostjal II miinimumelatise maksmiseks piisavat sissetulekut teenida (laimab isa pedofiiliks ja esitab politseile isa kohta valeteateid). Kohus märgib, et kostja II on küll kohtule esitanud tõendid, kust nähtub, et kostja tööotsingud ei ole vilja kandnud. Siiski ei ole nimetatud tõenditest võimalik tuletada, et tööotsingud oleks nurjunud kostjast I tulenevalel põhjustel. Seega jätab kohus nimetatud väite arvestamata.
  3. Kostjal II viitab, et tal on raske haigus, mis takistab tal sissetulekut teenida, mistõttu ei ole tal võimalik maksta elatist miinimummääras. Kostja II on nimetatud väite tõendamiseks esitanud arsti saatekirja (II kd, tl 61), kust tuleneb üksnes, et kostjal II võib olla depressioon. Kohus leiab, et nimetatud tõendist ei ole võimalik tuvastada, et kostja II töövõime oleks häiritud. Seega ei ole ka nimetatud väide elatise suuruse määramisel asjakohane.
  4. Kostja II vastuväidetest võib aru saada, et tal puuduvad vahendid miinimummääras elatise tasumiseks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-17 p-des 21.3 ja 21.4 märkinud järgmist: „Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1160-12, p 17). /…/ Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu
  11. oktoobri
  12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).“ Lisaks on Riigikohus lahendi nr 2-16-2343/41 p-is 12 märkinud, et elatise suuruse määramisel saab arvestada ka laste isa elustandardi ja harrastustega. Kostja II on märkinud, et tema sissetulek on ca 750 eurot kuus ning oma peamiste kuludena on ta välja toonud sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed summas 300 eurot ning hagejale makstav elatis summas 115 eurot. Kohus märgib, et olukorras, kus kostjal II on ülalpeetav ning tema sissetulek ei võimalda lapsele miinimummääras elatist 9
(13)tasuda, ei ole mõistlik ning seaduse mõttega kooskõlas olukord, kus kostja II tasub igakuiselt vähemalt 300 euro ulatuses sõiduautoga seotud kulusid. Samuti on kostja II omanduses ka suur kinnistu. Kohus märgib, et olukorras, kus kostja II sissetulek ei võimalda miinimummääras elatist tasuda, tuleb kostjal II ette võtta samme oma vara võõrandamiseks ning elustandardi kohandamiseks, et see viia kooskõlla oma sissetulekutega. Auto ja kinnistu müügist ning odavama või väiksema kodu soetamisest ülejääva raha arvelt on kostjal II võimalik enesel lasuvat ülalpidamiskohustust hageja ees probleemideta täita.
  1. Arvestades eeltoodut ja vanemate majanduslikku seisundit, lapse põhjendatud kulutusi ja tema vanust, leiab kohus, et kostjat II tuleb kohustada tasuma hagejale elatist summas, mis vastab 50% Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärale alates hagi esitamisest, s.o 11.12.2017.a, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Tuginedes kõigele eelnenule leiab kohus, et hagi kostja II vastu kuulub rahuldamisele.
  2. Nimetatud elatisraha katab hageja vajadused. Hageja on väikelaps ning tema vanuse kasvades kasvavad ka temale tehtavad kulutused. Kohus arvestab seda elatise väljamõistmisel. Kohus on seisukohal, et elatise sellises määras väljamõistmine tagab hageja ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda, säilitades sealjuures ka harjumuspärase elulaadi.
  3. Hageja palub täpsustada kohtuotsuse täitmise korda. Hageja palub määrata, et elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette ning see tuleb kanda iga kuu
  4. kuupäevaks M-L A arvelduskontole nr xxx.

§ 445

lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12 tehtud otsuse p-is 11 leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Praeguses asjas ei ole esile toodud, et lapsevanem peaks maksma elatist lastele esemetes või muul moel. Laste elulisi vajadusi ei ole võimalik nii rahuldada. Tulenevalt TsÜS § 8 lg 2 teises lauses ja VÕS § 79 lg 2 esimeses lause sätestatust tuleb ülalpidamiskohustust reeglina täita vanemale, kes teostab laste faktilist hooldusõigust. Elatist tuleb tasuda igakuise rahalise maksena ning lapsi kasvatav isik otsustab, kuidas ta saadud elatisraha arvelt lastega seonduvad kulutused katab. PKS § 100 lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja II on edaspidi kohustatud hagejale ülalpidamist andma rahas. Kohus leiab, et kostja II on kohustatud maksma elatist iga kalendrikuu eest ette ning elatis tuleb tasuda iga kuu 10. kuupäevaks M-L A arvelduskontole nr xxx. 37. Kohus selgitab siinkohal, et vanem, kes teostab igapäevast hooldusõigust peab saama arvestada pere eelarvesse korrapäraselt laekuvate vahenditega, et oleks võimalik planeerida igapäevast majandamist. 38. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Kostja II on esitanud hulganisti lapse hooldusõiguse teostamist puuduvaid väiteid, mis elatisenõude lahendamise seisukohalt on asjassepuutumatud. Kohus selgitab, et vanematevaheline vaidlus hooldusõiguse teostamise osas ei vabasta lahuselavat vanemat lapse ülalpidamiskohustusest. 10

(13)Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 39.

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122

lg-st 1, § 129 lg-st 2 ja hagiavaldustega taotletavate elatisnõuete suurusest, on kostja I vastu esitatud hagi hinnaks 2 250 eurot (250 eurot x 9 kuud) ning kostja II vastu esitatud hagi hinnaks samuti 2 250 eurot (250 eurot x 9 kuud). Menetluskulude jaotus 40.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kostja II hagi jättis kohus rahuldamata ning kostja II vastu esitatud hagi rahuldas kohus täies ulatuses. Seega on selge, et käesolev kohtuotsus on tehtud kostja II kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja II kanda. 41.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 42. Kostja I esindaja on kohtule esitanud mitmeid menetluskulude nimekirju, mis vastavad

§ 176

lg-te 1 ja 5 ning

§ 174lg 10 nõuetele.

Avaldusest nähtub, et kostja I menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 1 078 eurot (käibemaksuga). Kostjale I on õigusabi osutatud 8h 10min ulatuses (sh istungikulu 50min) tunnihinnaga 132 eurot (käibemaksuga). Kostja I palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja I kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et tal puudub võimalus käibemaksu tagasiarvestamiseks. Kostja I palub hüvitise kanda Õ OÜ arveldusarvele nr xxx. Kohtu põhjendused 43.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 44. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude 11

(13)väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
  1. Kostja I menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja I esindaja on teinud järgmised toimingud: konsultatsioon kliendiga 1h; hagiavalduse koostamine ja kohtusse edastamine 3h; menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja kliendiga arutamine 5 min; J. R esitatud hagiavalduse ja hagi puuduste kõrvaldamiseks tutvumine 15 min; kohtumäärusega tutvumine 5 min; vastuse koostamine lapse isa elatise nõudele 2,5h; lapse esindaja Marje Mängel vastusega tutvumine 15 min; J. R kompromissettepanekuga tutvumine 10 min, kohtuistungil osalemine 50 min. Kohus, kontrollinud kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
  2. Kostjale I on õigusabi osutatud tunnihinnaga 132 eurot (käibemaksuga). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasjaga seotud asjaolusid arvestades on tegemist keskmisest mõnevõrra kõrgema hinnaga, mis on põhjendamatu. Käesolev vaidlus oli sisuliselt keskmisest lihtsam, kusjuures tegemist ei olnud õiguslikult keeruka vaidlusega, kuivõrd elatisemenetluses lasub pooltel üksnes asjaolude esiletoomise kohustus. Tõendite maht oli keskpärane. Vaidluse ajaline kestvus oli tavapärane. Asi läbis sisuliselt ühe kohtuastme. Asjas toimus üks kohtuistung. Asjas ei olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks

§ 175lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel.

Antud vaidlus ei olnud kostja I esindaja jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasu oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Riigikohtu lahendi 3-2-1-115-13 punktis 25 on peetud advokaadi mõistlikuks õigusabi tunnihinna suuruseks 120 eurot (käibemaksuta). Kuigi antud lahendi järgimine ei ole käesoleval juhul otseselt kohustuslik, on see siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Oluline on märkida, et kostjale I ei osutanud õigusteenust advokaat, kes pidevalt täiendab end advokatuuri järelevalve all, kes tegutseb advokatuuri järelevalve all, kellele on kehtestatud erinevad kutsestandardid ja konfidentsiaalsuskohustus ning kes omab vastutuskindlustust. Kostjale I osutas teenust jurist, kelle puhul ei pruugi eelnimetatud õigusteenuse kvaliteeti tagavaid tegureid esineda, mistõttu on tema põhjendatud töötunni hind madalam kui advokaatidel. Arvestades eeltoodut ja asja olemust, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kostjale I õigusabi osutanud juristi mõistlikuks tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuga). 47. Kokku loeb kohus kostja I lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 8h 10min, mis kostja I lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (100 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 816,67 eurole. Kohus rahuldab kostja I avalduse osaliselt mõistab kostjalt II välja menetluskulud kogusummas summas 816,67 eurot. Kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 261,33 euro ulatuses (taotletud summa 1078 eurot – rahuldatud summa 816,67 eurot). 12

(13)48.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja I vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumise kohustuse täitmiseni tuleb kostjal II tasuda kostjale I hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 49. Kostja I palub kindlaks määrata ka määruse täitmise korra, mille kohaselt tuleks menetluskulude hüvitis Õ OÜ arveldusarvele nr xxx.

§ 445

lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus määrab kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ning määrab, et menetluskulude hüvitis tuleb kanda Õ OÜ arveldusarvele nr xxx. 50.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.