Obsah (5)

§ 238§ 175§ 180§ 185§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.november 2018, Tallinn, Kohtuistungi aeg ja koht 20.november2018 Kriminaalasja number 1-18-5393 Kohtukooss

§ 238lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. Kar

S § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust V. Jermilovile Harju Maakohtu 16.02.2018.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra- 1 aasta 5 kuud ja 13 päeva vangistust-ning mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 1 kuu 13 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 06-07.05.2018.a s.o 2 päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 1 kuu 11 päeva vangistust. Karistusaja algust arvestatakse V. Jermilovi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 27.05.2018.a. V. Jermilov’i suhtes valitud tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel määrati tühistada.

§ 175, § 179, 180 alusel mõisteti Vi.

Jermilovilt välja riigituludesse: sundraha 1,5 palga alammääras – 750 eurot; kaitsjatasu summas 346.32 eurot. Kriminaalmenetluse kulusid võimaldati tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. V. Jermilov mõisteti süüdi viies varguse episoodis, mis olid toime pandud ajavahemikul 22.04 kuni 27.05.2018 kauplustest. Viimane vargus jäi katsestaadiumi. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav ja tema kaitsja adv. E.Jundas vaidlustavad maakohtu otsust mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Apellandid leiavad, et karistus on liiga range ning taotlevad selle kergendamist. Kaitsja leiab, et V. Jermilovile mõistetud karistus võinuks olla kergem, tulnuks arvestada süü puhtsüdamliku ülestunnistusega, milline asjaolu kergendas tunduvalt kohtueelset uurimist ja asja kohtulikku arutelu. V. Jermilov on XXX isik, millega seondub tema järjepidevalt mõtlematu käitumine. V. Jermilovi käitumine on haiglaslik. Süüdistatav ise taotleb liitkaristuse kergendamist 1 päeva võrra, sest maakohus ei ole arvestanud tehtud töötundide hulka seda tundi, mil ta viibis kriminaalhooldaja juures seoses viimase poolt määratud programmiga. Menetluskulude osas märgib süüdistatav, et tal puudub võimalus vanglas töötada ja puudub ka muu sissetulek, ta on 80 % töövõimetu ning tal ei ole võimalik menetluskulusid tasuda. Kaitsja taotleb osaliselt menetluskulud riigi kanda jätta seoses V. Jermilovi viibimisega vahi all ja temal kindla sissetuleku puudumisega (invaliidsuspension 135 eurot kuus). Juhinduvalt

§ 180

lg-st 3 palub arvestada resotsialiseerumise huvisid ja jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda, vähendades menetluskulusid tunduvalt. Veel märgib kaitsja, et maakohus ei arvestanud, et menetluskuludena olid arvestatud ka

1. septembril 2018.a toimuma pidanud kohtuistungiga seotud kulud, s.o. kaitsjatasu ja sõidukulud kokku summas 68.16 eurot (kajastuvad tasutaotluse p.2 ja p.5). Kohtuistung jäi ära kaitsjast ja kohtualusest mitteolenevatel põhjustel, seoses kohtuniku haigestumisega. Olukord kujunes selliseks, et kaitsja sai kohtuistungi ärajäämisest teada alles kaitseülesannete täitmisele asumisel Tallinnas, millega maakohus põhjendatult kaitsjatasu väljamõistmisel arvestas. Samas ei arvestanud maakohus kujunenud olukorda kohtualuselt menetluskulude väljamõistmisel. Selles osas kohtuotsuses motiivid puuduvad. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör nõustus kaitsja apellatsiooniga osas, mis puudutab 6.09.2018 kohtuistungi ära jäämisega tekkinud kaitsekulude väljamõistmist süüdistatavalt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kuulanud ära menetlusosalised, tuli alljärgnevatele seisukohtadele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsuses on karistuse liigi ja määra valikul pühendatud arvestatav osa põhjendustele, miks ei saa süüdistatavat tingimisi mõistetud karistusest vabastada ning miks ei saa taaskord temale mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium leiab, et need põhjendused, millised on maakohtu otsuses selles osas esitatud, on ebavajalikud, asjassepuutumatud ning tekitavad süüdistatavas ainult ekslikke arusaamasid ning toovad enamasti kaasa seaduse seisukohast põhjendamatuid apellatsioonitaotlusi. Maakohus on ilmselgelt üle otsust motiveerinud karistuse mõistmise osas. See puudutab nii KarS § 69 kohaldamist e. karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kui ka KarS § 74 kohaldamist e. tingimisi või osaliselt tingimisi karistuse mõistmist. Kui juba mõistetud karistusmäär ületab kahte aastat, siis on vangistuse asendamise ÜKT-ga võimatuse põhjendamine isikut iseloomustavate andmete – tema varasemate karistuste ja käitumismustri arvestamisega- üleliigne. Teiseks, isegi, kui vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistusmäär oleks selline, mille puhul seadus üldjuhul võimaldab vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, välistab ÜKT-ga vangistuse asendamist juba ainuüksi asjaolu, et uued kuriteod olid toime pandud üldkasuliku töö tegemise ajal. KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa ning liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule, st suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kui seaduseandja võimaldaks uuesti asendada liitkaristusena mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, ei oleks ta väljendanud tahet obligatoorselt ning ilma igasuguste alternatiivideta tegemata töötundide vangistuseks ümberarvestamiseks. Samamoodi on maakohus pikalt põhjendanud vangistusest tingimisi vabastamata jätmist tsiteerides ka Riigikohtu otsuseid. Kohtukolleegium juhib esmalt tähelepanu Riigikohtu otsusele 3-1-1-116-12, kus on tehtud rohkeid viiteid ka eelmistele sama seisukohta sisaldavatele Riigikohtu otsustele ja kus Riigikohus on selgitanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8,
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.18.2). Teiseks on tingimisi karistusest vabastamine antud juhul samuti juba seadusest e KarS § 69 lg 7 sätetest tulenevalt välistatud, sest süüdistatav pani toime uue kuriteo eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemise ajal. Küll ei moodusta kirjeldatud minetused Riigikohtu hinnangul kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega kaitseõiguse rikkumist, kui kohtuotsuses on kohtu järeldused põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud nii vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud üksikkaristuse, kui ka liitkaristuse osas. Süüdistatav ise leiab, et tema karistusest tuleks maha arvata üks päev kuna ta veetis kriminaalhooldaja juures tund aega ning see tuleks lugeda üldkasuliku töö tunniks. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et töötundidena arvestatakse ainult neid tunde, mil süüdimõistetu teeb reaalselt üldkasulikku tööd ja seda töökohas, millele ta on nö kinnitatud. Kõik kriminaalhooldaja juures veedetud tunnid sinna alla ei kuulu ning need on toimingud, mis on seotud kohtu poolt määratud kriminaalhooldusjärelevalvega. Süüdistatavale on maakohtu poolt mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud 5 varguseepisoodi eest 1 aasta vangistust ning seda on nelja kuu võrra vähendatud seoses lühimenetluse sätete kohaldamisega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa antud juhul kuidagi rääkida süüdistatava ülemäära rangest karistusõiguslikust kohtlemisest. Eelmise kohtuotsusega, mis oli tehtud samuti käesoleval aastal, oli süüdistatav mõistetud süüdi kolmes varguse episoodis ja teda karistati 9 kuulise vangistusega, mida vähendati 3 kuu võrra. Karistusõiguses kehtib karistuse mõistmisel põhimõte, et samalaadsete kuritegude toimepanemisel peab iga järgnev karistus olema raskem eelmisest. Seda on rõhutanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-58-13 selgitades, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Menetluskulude vaidlustamise osas nõustub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooniväitega osas, mis puudutab ajakulu seoses 6.09.2018 ära jäänud kohtuistungiga. Nimelt luges maakohus sellel päeval kaitsjal tekkinud kulud põhjendatuks ja leidis, et ka need kulud tuleb kaitsjale hüvitada. Ka mõistis maakohus kõik menetluskulud mh 6.09.2018 tekkinud kaitsja kulud välja süüdistatavalt. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb need kaitsja kulud, milliste tekkimine seoses kohtuistungi ära jäämisega ei olnud seotud süüdistatava käitumisega (näiteks, et süüdistatav jääb kohtuistungile ilmumata), jätta riigi kanda. 06.09.2018.a. toimuma pidanud kohtuistungiga seotud kulud, s.o. kaitsjatasu ja sõidukulud kokku on 68.16 eurot (kajastuvad tasutaotluse p.2 ja p.5). Maakohtu otsustus jätta kõik ülejäänud tekkinud menetluskulud – sundraha ja kaitsjatasu - süüdistatava kanda on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtus süüdistatava maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Samuti ei ole maakohtus ei süüdistatav ega ka kaitsja taotlenud selles osas menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Riigikohus on määruse 3-1-1-105-12 p.-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses, tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (

§ 180lg 1).

Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu vanglas viibimise ajal. Kohtukolleegium selgitab, et sel juhul, kui süüdimõistetu ei tasu menetluskulusid 12 kuu jooksul vabatahtlikult algatatakse täitemenetlus. Sisuliselt tähendab see seda, et sellisel juhul peab V.Jermilov vabanedes tööle hakkama. Süüdistatava viide 80% töövõime puudumisele ei tähenda automaatselt seda, et ta üldse ei saa töötada ja makstavale toetusele lisaks töötasu teenida. Seda kinnitab ka fakt, et ta 2017 töötas ja teenis. Menetluskulude suurust ja osade kaupa maksmise võimaldamist arvestades ei käi need süüdistatavale üle jõu. Isik, kes suudab vargil käia nagu tööl, suudab ka töötasu teenida. Ei saa jätta märkimata sedagi, et kuritegude toimepanek on olnud V.Jermilovi enda vaba valik ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult ka menetluskulud. Ka ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest osalise vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda otsustavalt eitada. V. Jermilov on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod annavad aluse üheseks järelduseks, et see tegevus on süsteemne. Seega ei oleks menetluskulude suuremas määras riigi kanda jätmisel käesoleval juhul positiivset toimet V. Jermilovi resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need ülejäänud osas e v-a 6.09.2018 kaitsjal tekkinud kulud - jätta V. Jermilovi kanda. Süüdistatava V.Jermilovi kaitsja advokaat E.Jundas esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 68,16 eurot. Taotluses on esitatud konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks.

§ 185lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p 6 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/