← Eesti

1-11-5666/6

Obsah (5)§ 424§ 68§ 74§ 75§ 50

1-11-5666 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09.mail 2011.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-11-5666 (11230106004) Kohtukoosseis Ko

§ 424järgi.

Prokuröri abi Mairi Heinsalu Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON MM elukoht: xxx Tallinn, isikukood xxx; kodakondsus: EV kodanik; haridus: keskharidus, emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: xxx, täiendkursuslane; varem kriminaalkorras karistatud: 26.04.1995 Viljandi Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1 järgi rahatrahviga 700 krooni. 26.08.1996 Viljandi Maakohtu poolt KrK § 195 lg 2 järgi tingimisi vabadusekaotusega 1 aasta katseajaga 2 aastat. 28.01.2002 Viljandi Maakohtu poolt KrK § 143 lg 2 p 2 järgi rahatrahviga 5600 krooni, KrK § 186 järgi rahatrahviga 1400 krooni. Väärteo korras on karistatud 22 korda, sh üks kord LS § 7419 järgi, trahvid enamus tasumata /tl 20-26/ Kahtlustatavana kinnipidamine alates 08.05.2011.a. Rein Kiviloo Süüdi tunnistada MM

§ 424järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista MM ´ile 2 (kaks) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg, s.o.

08.05.2011.a. kuni 09.05.2011.a., s.o. 2 (kaks) päeva vangistust. Kandmata karistus 2 (kaks) kuud 18 (kaheksateist) päeva vangistust.

§ 74

kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui MM ei pane 18 (kaheksateist) kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu, täidab

§ 75lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid, s.t.

1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Määrata MM Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Vabastada kinnipeetud MM kohtusaalis.

§ 50lg 1 p 1 kohaselt ära võtta MM ´ilt mootorsõiduki juhtimise õigus 2 (kaheks) kuuks. Välja mõista MM ´ilt Kr

MS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 2565 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 208 (kakssada kaheksa) eurot 52 senti riigituludesse ja kaitsjatasu kokku 143 (ükssada nelikümmend kolm) eurot 82 senti riigituludesse. Selgitusse märkida „MM 1-11-5666, sundraha“ ja „MM 1-11-5666, kaitsjatasu.“ KrMS § 423 alusel kaitsjatasu ja sundraha tasuda 5 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Sundraha, kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha ja kaitsjatasu tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse MM’i selles, et tema juhtis 08.05.2011 kella 00:50 2 ajal Tallinnas Kadaka tee 1 maja juures mootorsõidukit xxx reg.märgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 0,99 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,90 mg/l), millega rikkus Liiklusseaduse § 20 lg 3 /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 3¹ p 1 /Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. Seega pani MM toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o.

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MM´i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. 08.05.2011.a. koostatud tõendusliku alkomeetri väljatrükk koos tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtub, et alkoholijoove 0,99 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,90 mg/l /tlk 8/; tunnistaja xxx ütlused, millest nähtub, et olles autopatrullis 08. mail 2011

(3481)koos xxx, patrullisid Kadaka teel ning märkasid sõidukit, mille rehv oli katki. Otsustasid kontrollida sõidukit xxx registreerimismärgiga xxx. Sõiduk peatatud Kadaka tee 10 kell 00.50 kasutades sinist ja punast vilkurit. Sõidukit juhtinud MM ik xxx oli silmnähtavalt joobes. Toimetasid MMi Lõuna jaoskonda tõendusliku alkomeetri juurde, mille lõplik tulem oli 0,90 ml/l. MM üle antud uurijale, auto jäetud Kadaka tee 1 parklasse /tlk 9/; kahtlustatava MM ütlused, milles tunnistas end süüdi ja kasutas õigust ning loobus ütluste andmist /tlk 13-14/ ning toimiku teised materjalid. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav MM on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule, kuid üksikasjalike ütlusi anda ei soovinud. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). MM ´i on varem kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta, vaid õpib. MM ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada MM ´i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et MM ´i ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada vangistusega, kuna MM ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud MM suhtes ka põhjusel, kuna MM ei oma sissetulekut ( t lk.19), temale mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata ( t lk.20-26), kuna tema enda sõnede kohaselt puuduvad temal vahendid, et trahve maksta ning lisaks kuuluvad MM ´ilt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine MM suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga ning rahaline karistus ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude, s.h. samalaadsete süütegude toimepanemisest. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest 3 suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Kohus leiab, et MM suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse, kuid seda sanktsioonis ettenähtud alammäära lähedalt. Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o.

§ 424

puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et MM juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 0,90 mg/l, mis ületas alkoholijoobe

§ 424mõttes miinimumi lähedaselt.

Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on MM suhtes otstarbekas ja võimalik kohaldada

§ 74sätteid s.t.

täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk on täidetav ning antud säte omab kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. MM palus lisakaristust mitte kohaldada, kuna tema ema on puudega ja seega on vajalik auto. Esiteks märgib kohus, et

§ 50

lg 2 alusel ei või võtta ära isikult mootorsõiduki juhtimise õigust, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Seda on korduvalt märkinud ka Riigikohus oma lahendites, nt 3-1-1-37-08 p

  1. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest ( liikumispuudest) tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Riigikohus on juba varasemalt asunud seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 7 - RT III 2008, 9, 62). Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine, kuna kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, et MM oleks liikumispuudega, seega ei kuulu kohaldamisele

§ 50lg 2 säte.

Riigikohus oma lahendites, nt 3-11-10-03; 3-1-1-69-03; 3-1-1-20-06; 3-1-1-55-07; 3-11-54-07 jne on korduvalt rõhutanud, et Karistusseadustiku § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus

§ 50

lg 1 p 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. MM puhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad, mis õigustaks MM´ilt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist. Asjaolu, et MM enda sõnade kohaselt on tema emal puue, ei ole kohtule esitatud mingeid tõendeid ning MM ema invaliidsus ei ole erandlik asjaolu. Kohus ei pea vajalikus kohaldad MM suhtes tõkendit arvestades KrMS § 127 lg 1, 2 sätteid, kuna kohtul ei ole alus arvata, et MM hoiduks kõrvale kohtuotsuse täitmisest. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib 4 süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et MM ´ilt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 110-16328; 1-10-15032. Samas arvestab kohus väljamõistetud summade suurust ja asjaolu, et MM õpib ning ei oma töökohta, siis peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 423 sätteid, s.t. pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 5 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. MM ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 208.52 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 143.82 eurot. Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.