Obsah (4)

§ 121§ 44§ 45§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-117 Määruse tegemise aeg 23. jaanuar 2019 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Raimond Sule kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

§ 121lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raimond Sulg (kaebaja) esitas
2. augustil 2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse lapsetoetuse saamiseks seoses tema lapse kasvatamisega. Lapsetoetust seoses kaebaja lapse kasvatamisega makstakse lapse emale. SKA jättis
3. oktoobri
4. a otsusega nr 7.PT2/22460-10 kaebajale lapsetoetuse määramata.
5. Kaebaja esitas
6. oktoobril 2018 SKA-le otsuse nr 7.PT-2/22460-10 peale vaide, mis jäeti
7. detsembri
8. a vaideotsusega nr 1.1-10/34349-6 rahuldamata.
9. Kaebaja esitas
10. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaideotsuse nr 1.1-10/34349-6 tühistamist ja lapsetoetuse määramist temale. KOHTU SEISUKOHT
11. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) §120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 3-19-117 5. Käesolevas asjas on tekkinud vaidlus sellest, et SKA keeldus määramast kaebajale lapsetoetust seoses kaebaja lapse kasvatamisega.

§ 44

lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. See tähendab, et kaebeõigus on üldjuhul vaid isikutel, kelle õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming puudutab. Isikul peab olema riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusakti või toiminguga, mis haldusakti või toimingu õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist. Seejuures peab tegemist olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega.

1. Praegusel juhul ei ole kaebaja lapse seadusliku esindajana kohtusse pöördunud, vaid on esitanud kaebuse kohtusse enda õiguste kaitseks. Kohtu hinnangul ei rikuta antud juhul kaebaja subjektiivseid õigusi. Peretoetus (sh lapsetoetus) määratakse küll seda taotlevale isikule (perehüvitiste seaduse (PHS) § 28), kelleks on üldjuhul lapse vanem, kuid PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus siiski lapsel. Samuti tuleb PHS §-st 2 ja 15 tulenevalt peretoetusi kasutada laste huvides. Seega ei saa kaebajal endal olla subjektiivset õigust lapsetoetuse saamiseks. Lapsetoetust seoses kaebaja lapse kasvatamisega on seni makstud ja makstakse jätkuvalt edasi lapse emale. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebajal kunagi olnud õigust vaidlusaluse lapsetoetuse käsutamiseks. Kuna varasemalt ei ole lapsetoetust kaebajale määratud, siis ei saa praegusel juhul kaebajal esineda ka käsutusõiguse riivet ja sellest tulenevat kaebeõigust (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-15-2595).
4. Kohus leiab, et isegi juhul, kui jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu või kui kaebaja ka esitaks kaebuse lapse esindajana, ei oleks kaebuse rahuldamisega kaebuse eesmärki võimalik saavutada. Praegusel juhul puudub lapsevanemate vahel kokkulepe selle osas, millisel vanemal tuleks lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks loobuda. Kaebaja ei ole väitnud, et lapse ema lapse kasvatamises ei osaleks. PHS § 6 lg-st 1 ja § 26 lg-st 3 tulenevalt on sellises olukorras vajalik vanematevaheline kokkulepe ning seda väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-152595 selgitanud, et kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (PHS § 26 lg 2). Sama seisukohta on väljendatud ka perehüvitiste seaduse seletuskirjas. Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd Riigikohtu erikogu määrused asjas nr 3-3-4-2-13, p-d 13-14, 19, ja asjas nr 3-3-43-15, p-d 7-9). Eelnevalt väljatoodud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti arvestades tuleks kaebajal esmalt pöörduda maakohtu poole tahteavalduse asendamise nõudes ning pärast seda, kui kaebaja on tahteavalduse asendamise saavutanud, on tal võimalik esitada lapsetoetuse määramise osas SKA-le uus taotlus.
5. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajal puudub kohustamisnõude osas

§ 44

lg 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu tagastab kohus kaebuse selle esitajale

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse kohustamisnõude osas, siis kuulub kaebus

§ 45lg 4 ja § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele ka vaideotsuse tühistamisnõude osas.

Kaebusest ei nähtu, et vaideotsus rikuks eraldiseisvalt kaebaja õigusi sõltumata vaide esemeks olevast SKA tegevusest. 9. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 2