← Eesti

2-16-6684/63

Obsah (21)§ 229§ 251§ 232§ 331§ 657§ 654§ 436§ 442§ 7§ 268§ 2681§ 445§ 401§ 402§ 651§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-16-6684 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja

) § 445 lg 4 alusel läbi vaatamata kostja poolt 26.10.2017 esitanud taotluse pärija piiratud vastutuse reservatsiooni tegemiseks kohtuotsuses, kuna see oli esitatud hilinenult. Maakohtu 26.01.2017 määruse kohaselt lõppes eelmenetlus 10.03.2017, milliseks ajaks tuli esitada kõik taotlused. Kostja ei olnud maakohtu hinnangul põhistanud, miks kostja ei saanud vastavat taotlust esitada varem. Apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsuse peale on esitanud kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Juhul kui kohus loeb hageja hagi aluseks oleva kokkuleppe konstitutiivseks võlatunnistuseks ja sel alusel hagi rahuldaks, palub kostja rahuldada vastuhagi ja kohustada hagejat tagastama kostjale kokkuleppest tulenev alusetult antud võlatunnistus ning lugeda kokkuleppest tulenev nõudeõigus lõppenuks nõude loovutamise teel kokkulangemise kaudu. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja poolt kantud menetluskulud. Kui ringkonnakohtul ei ole võimalik menetlusõiguse normide rikkumisi ise kõrvaldada, palub kostja alternatiivselt saata tühistatud osas kohtuasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt peab tõend vastama

§ 229lg 1 nõuetele.

YY näol oli tegemist hageja eriõiguseellasega ehk sisuliselt menetlusosalisega, kelle tunnistajana ülekuulamine

§ 251lg 1 alusel ei olnud lubatud.

Koosmõjus VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg-ga 2, arvestades kostja 24.04.2017 menetlusdokumendis esitatud vastuväidet, ei oleks kohus tohtinud YY kui tunnistajat vande all üle kuulata ning YY tunnistustega kohtulahendi tegemisel arvestada. Arvestades, et kohtuotsus on suuresti rajatud nimetatud ütlustele, on lubamatu tõendi arvestamine menetlusnormi rikkudes toonud kaasa ka ebaõige lahendi kohtu poolt. 44. Kohus ei ole kohtuotsuses käsitlenud kostja vastuväidet ja seisukohta, mille kohaselt ei saanud YY kui menetlusosalist tunnistajana üle kuulata eelviidatud põhjusel. Seega on maakohus rikkunud tõendite hindamise, asjaolude tuvastamise ning kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 232lg 1, § 436 lg 1; § 438 lg 1; § 442 lg 8).

45. Kohus on kohtuotsuse muuhulgas rajanud hageja 13.10.2016 menetlusdokumendis esitatud RR 13.01.2012 e-kirjale YY-le. Hageja ei esitanud menetluse käigus mitte ühtegi tõendit, et vastavasisuline e-kiri oleks kunagi üleüldse RR-le saadetud. E-kirja saajani jõudmist ei saa tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Nimetatud väidetava tõendi arvestamisega otsuse tegemisel, on kohus ühtlasi teinud ka üllatusliku ning vastuolulise lahendi. 26.09.2017 istungil andis kohus pooltele mõista, et pelgalt väljavõtte esitamine e-kirjast ei tõenda e-kirja olemasolu, ega saatmist ning kostja vastuväide 13.01.2012 e-kirjale on põhjendatud. Ometi on kohus oma otsuse rajanud muuhulgas ka hageja esitatud 13.01.2012 e-kirja väljavõttele kui lubatavale tõendile. 9

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684
  1. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ning ebaobjektiivselt ning mitte juhindunud seadusest tõendite hindamisel. See on oluline menetlusõiguse normide rikkumine. Kohus on erapoolikult ning valikuliselt tuginenud otsust tehes suures osas üksnes YY antud ütlustele, jättes arvesse võtmata, et tegemist on sisuliselt menetlusosalisega.
  2. Lisaks on maakohus YY ütlusi tõendina hinnanud vääralt. Arvestades YY ütluste vastuolulisust ning ebausaldusväärsust, tulnuks hageja nõue jätta juba pelgalt tõendamatuse tõttu rahuldamata.
  3. Maakohus on rikkunud

§-s 7 sätestatud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ning menetlusnormi, jättes kostja vande all üle kuulamata. Maakohus on lubanud anda vande all tunnistusi YY-l, kes on sisuliselt menetlusosaline, jättes samas kostja kui menetlusosalise vande all üle kuulamata. Sellisel viisil ei olnud tagatud poolte võrdne kohtlemine.

  1. Maakohus on otsuses teinud kostjale etteheiteid vastuhagi ning võlatunnistuse rahatuse tõendamatuse osas ning seda olukorras, kus hea usu põhimõttest tulenevalt sai võlgnevuse olemasolu tõendamiskoormis olla üksnes hagejal. Kohus ei ole, rikkudes menetlusnormi, võtnud seisukohta kostja 26.10.2017 teesides esitatud väite kohta, mis puudutab tõendamiskoormise langemist hagejale. Seetõttu on tõendamiskoormis vääralt jaotatud.
  2. Maakohus on rikkunud materiaalõigusnormi, pidades kokkulepet konstitutiivseks võlatunnistuseks. Kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata olukorras, kus hageja ei olnud läbivalt suuteline asjakohaste ja lubatavate tõenditega tõendama RR võlgnevuse olemasolu. Samuti rikkus kohus materiaalõigusnormi, leides, et kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 2) ega ole seetõttu tühine. Samuti jättis kohus rikkudes normi alternatiivselt kohaldamata VÕS § 6 lg-e
  3. Hagi täies ulatuses rahuldamine kostja kui nelja alaealise lapsega üksikvanemast lese vastu oli vaidlusalusel juhul hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Kohus ei ole ühtlasi põhjendanud, miks ei ole kostjale ning tema alaealiste ülalpeetavate tekkiv võimalik äärmiselt raske tagajärg VÕS § 6 lg 2 kohaldamisel asjakohane. Veelgi enam, kohus ei ole kostja taotletud VÕS § 6 lg 1 ja 2 kohaldamise võimalust ning asjakohasust kohtuotsuses käsitlenud. Maakohus rikkus asjaolude tuvastamise ning kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
  4. Kohus on rikkunud nii menetlus- kui materiaal õigusnormi, jättes ebamõistlikult suures ulatuses viivise vähendamata. Hagejale ei ole mitte mingisugust kahju tekkinud ning kostja näol on tegemist lesega, kelle ülalpidamisel on 4 alaealist last.
  5. Kohus ei ole arvestanud intressi kapitaliseerimise keeluga, mida tuleb arvestada ka võlatunnistuse puhul. Olukorras, kus rahalisi vahendeid kolmandate isikute vahel oli 10

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684 liikunud üksnes 500 000 krooni ehk 31 955 euro 82 sendi ulatuses, ei ole lubatav võlatunnistuses nõude kapitaliseerimine selliselt, et nõude suuruseks saab 219 158 eurot. See on ca 7 korda rohkem kui ülekantud summa. 53. Kohus on rikkunud menetlusõigust (

§ 331

) ning jätnud ebaõigesti läbivaatamata kostja 26.10.2017 taotluse pärija piiratud vastutuse reservatsiooni tegemiseks. Tegemist oli alternatiivse taotlusega hagi rahuldamise juhuks. Nimetatud taotluse hilinenult esitamisel ei oleks selle menetlemine põhjustanud menetluse venimist, kuivõrd tegemist on pelgalt otsuse täitmist puudutava küsimusega. Samuti sai hageja nimetatud taotluse osas esitada omapoolse seisukoha. Tegemist on otsuse täitmist puudutava reservatsiooniga kohtulahendis.

  1. Kostja on seisukohal, et eeltoodud õigusnormide rikkumised on toonud kaasa ebaõige otsuse ning materiaalõiguse väära kohaldamise. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt oleks tulnud jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada kostja vastuhagi võlatunnistuse tagastamise nõudes. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud faktiliste väidete, õiguslike seisukohtade ja taotluste juurde ning palub eelnevat arvestada ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Vastustaja seisukoht
  2. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
  2. Kaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulist rikkumist ringkonnakohus tsiviilasja materjalide põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning oma järeldusi nõuetekohaselt (

§ 436ja § 442 lg 8) põhjendanud.

Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 59. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et YY ütlusi (I kd, tl-d 178–180) ei saanud maakohus tõendina arvestada. Kostja leiab, et kuivõrd YY on hageja eriõiguseellane, on ta sisuliselt menetlusosaline, kelle tunnistajana ülekuulamine

§ 251lg 1 alusel ei olnud lubatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene

-ist keeldu kuulata tunnistajana üle menetlusosalise õiguseellast. Asjaolusid, mis annavad alust arvata, et 11

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684 tunnistaja võib olla menetlusosalise poolt mõjutatud või huvitatud asja lahendamisest ühe poole kasuks, tuleb kohtul arvestada tõendite hindamisel. VÕS § 171 lg-s 1 on kolleegiumi hinnangul silmas peetud võlgniku võlaõiguslikke vastuväiteid ning vähemalt senise kohtupraktika põhjal puudub alus arvata, et säte puudutaks kohtumenetlust puudutavatest normidest tulenevaid vastuväiteid. 60. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus otsuses eraldi põhjendama YY ütluste tõendina arvestamist.

§ 442

lg-st 8 tulenevalt peab kohus esitama otsuses põhjendused juhul, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Lisaks on maakohus otsuse p-s 27 põhjendanud, miks puudub alus kahelda YY ütluste usaldusväärsuses.

  1. Samuti ei ole maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud sellega, et arvestas otsuse tegemisel hageja 13.10.2016 menetlusdokumendile lisatud 13.01.2012 e-kirja väljatrükki (I kd, tl 102). Kostja viide Riigikohtu 21.12.2007 otsusele tsiviilasja 3-2-1123-07 (p-le 14) ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane, sest käesolevas asjas kohtu ette toodud asjaolude põhjal ei ole e-kirja adressaat YY kirja kättesaamist eitanud.
  2. Nõustuda ei saa ka kostja väitega, et kohtu poolt 13.01.2012 e-kirjaga arvestamine oli kostja jaoks üllatuslik ning kohus on käitunud selle tõendi arvestamisel vastuoluliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu 26.09.2017 istungi protokollist (I kd, tld 172–176), nagu oleks kohus andnud pooltele mõista, et pelgalt väljavõtte esitamine ekirjast ei tõenda e-kirja olemasolu ega saatmist. Protokollis märgitu põhjal on hageja soovinud 13.01.2012 e-kirja saatmise kohta täiendavaid tõendeid esitada, kostja aga omakorda palunud e-kirja vastuvõtmisest keelduda. (I kd, tl-d 173–174).
  3. Lisaks ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda kostja seisukohaga, nagu oleks YY ütlustel ja 13.01.2012 e-kirjal maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt keskne tähtsus ning neid tõendeid arvestamata tuleks jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus on rajanud otsuse eelkõige 02.10.2013 sõlmitud kokkuleppele (ja selles sisalduvale võlatunnistusele), mille ehtsuses puudus maakohtu hinnangul alus kahelda (maakohtu otsuse p 21). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning märgib, et ka kausaalse (deklaratiivse) võlatunnistuse andmise üheks tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine. Võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga ja lihtsustatakse selle sissenõudmist. Seega, isegi kui 02.10.2013 sõlmitud kokkuleppes sisalduks üksnes deklaratiivne võlatunnistus, peaks võlgnik (kostja) tõendama, et tal ei ole võlausaldaja ees võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (vt ka Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 21 ja 22 koos seal viidatud varasema praktikaga).
  4. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (

§ 7

). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks soovinud maakohtu menetluses vande all seletusi anda (

§ 268

). Liiatigi väidab kostja ise, et kokkuleppe sõlmimise asjaolud ei ole talle teada.

§ 2681järgi on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle 12

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684 kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt nt Riigikohtu 01.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-16, p 12).
  1. Samuti ei ole maakohus eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine. Hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine on kohtupraktika põhjal küll võimalik, kuid seda siiski peamiselt võlgniku pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel (vt nt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). Praeguses asjas ei ole kostja kolleegiumi arvates esitanud menetluses selliseid erandlikke asjaolusid, millega saaks põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks. Ringkonnkohtu hinnangul ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks võlga tunnitanud isiku (võlgniku) surm ja võlatunnistusest lähtuva nõude esitamine tema üldõigusjärglase vastu. Vastupidine seisukoht kahjustaks ebamõistlikult võlausaldaja positsiooni ja võlatunnistuste käibekindlust. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks keeldunud võla asjaolusid selgitamast.
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud

§ 331

lg 1 vastu, jättes läbi vaatamata kostja 26.10.2017

§ 445

lg 4 alusel esitatud taotluse pärija piiratud vastutuse reservatsiooniga otsuse tegemiseks. Kõnealune taotlus on kostja poolt esmakordselt esitatud 26.10.2017 menetlusdokumendis. Samas oli maakohus juba 26.09.2017 istungil (I kd, tl 175) poolte nõusolekul asja sisulise arutamise lõpetanud (

§ 401

). Sellises menetluslikus olukorras oleks kostja hilinenud taotluse menetlemine tinginud asja lahendamise viibimise. Apellatsioonkaebuses viidatud hageja 01.11.2017 esitatud seisukoht (I kd, tl 198) ei ole sisuline vastuses kostja taotlusele, vaid vastuväide hilinenud taotluse menetlemisele. Kostja ei ole põhistanud, et taotluse hilisemaks esitamiseks oli mõjuv põhjus. 67. Kolleegium lisab, et kuigi

§ 445

lg-t 4 on kohtute praktikas seni vähe kohaldatud, ei peaks kostja (kui pärija) vastutuse piiratus pärast pärandvara inventuuri tegemist sõltuma sellest, kas vastav reservatsioon otsuse resolutsioonis sisaldub või mitte. PärS § 143 lg 1 järgi on pärast inventuuri tegemist pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega (vt ka otsuse põhjenduste p 71). 68. Põhjendamatud on ka apellatsioonkaebuse väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid anda (st kas konstitutiivne võlatunnistus anti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt nt Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Maakohus on leidnud otsuse p-s 25, et 02.10.2013 kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega. Vaidlustatud otsuse järgnevates punktides on maakohus vastavat 13

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684 seisukohta piisava põhjalikkusega põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
  1. Samuti on maakohus käsitlenud (otsuse p-s 31) piisava põhjalikkusega kostja väiteid, mille kohaselt on 02.10.2013 kokkulepe vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 2) ning seetõttu tühine. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et õigusjärglus (ka võlgniku poolel) ei muuda nõude identiteeti. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui tehing oli selle tegemise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi heade kommete vastasust (vt nt Riigikohtu 24.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). Ringkonnakohtu hinnangul puudub asja materjalide põhjal alus arvata, et vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal olnuks abikaasade (RR ja kostja) majanduslik olukord äärmiselt raske (sõltumata nende ülalpeetavate arvust) ja võlatunnistus võis olla neile ebaproportsionaalselt koormav.
  2. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks kostja esitatud asjaoludel alust ei ole. Kolleegiumi arvates ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (VÕS § 6 lg 2), kui pärandi vastu võtnud pärija vastutab pärandvaraga seotud kohustuste eest. Liiatigi on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest pärast inventuuri tegemist piiratud pärandvara väärtusega (PärS § 143 lg 1). Praegusel juhul võib nii poolte väidetest kui ka YY ütlustest järeldada, et RR pärandvara suhtes on inventuur tehtud. Arvestades, et RR pärijate ringi kuulusid ka alaealised lapsed, oli inventuuri tegemine PärS § 136 lg 1 järgi kohustuslik. Seejuures ilmneb hageja väidetest ja YY ütlustest, et vaidlusalustest kokkuleppest tulenevatest nõuetest inventuuri käigus teatati. Seega oli kostja võimalikest pärandvaraga seotud kohustustest teadlik.
  3. Kostja leiab, et kuna YY on RR-ga sõlmitud väidetavate kokkulepete alusel kandnud summasid kolmandatele isikule (mitte RR-le) ning pidanud raha saama kolmandatelt isikutel, on kokkuleppes sisalduv võlatunnistus rahatu ning YY-l võib olla täitmata nõudeid kolmandatele isikute, mitte kostja vastu. Sarnaselt maakohtuga leiab kolleegium, et YY võis kokkuleppel RR-ga maksta laenusumma välja viimasega seotud äriühingule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline laenu andmine tavapäratu ning vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise üheks eesmärgiks oligi võimalike ebaselguste kõrvaldamine YY ja RR vahelistes varasemates õigussuhetes.
  4. Kostja hinnangul on jätnud maakohus ebaõigesti arvestamata VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva intressi kapitaliseerimise keeluga. Kolleegiumi arvates on see etteheide põhjendamatu. Kuivõrd maakohtu järelduste põhjal on 02.10.2013 kokkulepe konstitutiivne võlatunnistus, millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei ole VÕS § 113 lg 6 kokkuleppe alusel esitatavate nõuete puhul asjassepuutuv. Seoses kostja viidatud kohtupraktikaga märgib kolleegium, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14 väljendatud seisukohti hilisemas lahendis muutnud (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16 ja 17). 14
(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata kostja taotluse viivise (täiendavaks) vähendamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tingitud kahju olemasolu peaks võlausaldaja senise kohtupraktika põhjal tõendama põhivõlast suurema viivise nõudmisel. Praegusel juhul on hageja viivist kokkuleppes märgitud põhivõlga ületavas ulatuses ei nõua.
  2. Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata.
  3. Erinevalt kostjast ei leia ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud otsuses eraldi põhjendama, miks ta üht või teist materiaalõiguse normi (sh VÕS § 6, § 113 lg 6) ei kohalda või miks ta ei nõustu kostja arusaamadega tõendamiskoormuse jaotumisest.

§ 442lg-st 8 maakohtule sellist kohustust ei tulene.

Seejuures olid apellatsioonkaebuses viidatud kostja poolt 26.10.2017 esitatud teesid (I kd, tl-d 193– 195) nn kirjaliku kohtuvaidluse teesid. Asja sisulise arutamise oli maakohus poolte nõusolekul juba 26.09.2017 istungil lõpetanud (I kd, tl 175). Kolleegium märgib, et

§ 402

lg 2 teise lause järgi võib menetlusosaline kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. 76.

§ 442

lg-st 5 tulenevalt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused. Kostja on esitanud ringkonnakohtu 13.06.2018 istungil taotluse otsuse tegemiseks pärija piiratud vastutuse reservatsiooniga (

§ 445

lg 4), s.o sama taotluse, mille kostja esitas maakohtule ülalmärgitud 26.10.2017 menetlusdokumendis. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad seadusest tulenevad alused nimetatud taotlusega arvestamiseks apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Erandina on poolel

§ 651

lg 2 kohaselt õigus nõuda apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud (sellisel juhul tuleb aegumise kohaldamise taotlus esitada hiljemalt apellatsioonkaebuses või vastuses apellatsioonkaebusele). Nagu eelnevalt märgitud, leidis maakohus, et taotlus pärija piiratud vastutuse reservatsiooni tegemiseks oli esitatud hilinenult ning

§ 331

lgs 1 sätestatud taotluse hilisemat menetlemist lubavaid eeldusi praeguses asjas ei esine. Kuivõrd maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul selle menetlusliku otsustuse tegemisel menetlusõiguse norme rikkunud ning kostja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid selle kohta, miks ei olnud võimalik taotlust õigeaegselt esitada maakohtu menetluses, ei ole alust sama taotluse rahuldamiseks apellatsioonimenetluses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684
  1. Esitatud apellatsioonkaebus ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes maakohtu määratud kulude jaotust eraldi vaidlustanud.
  2. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

79.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 80. Hageja esindaja poolt 13.06.2018 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses (kuni 13.06.2018 toimunud istungini) õigusabikulusid kokku 2688 eurot (käibemaksuta), koos käibemaksuga on 3225 eurot 60 senti. Esindajate poolt osutatud õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebuse analüüsis (1 tund), esindatavaga suhtlemises seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (0,3 tundi), apellatsioonkaebuse analüüsis ja vastuse koostamises (2,2 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (1,5 tundi), nõupidamises ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (2,5 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises ja pärija piiratud vastuse küsimuse analüüsimises (1,5 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (6 tundi), kohtuistungi kooskõlastamises (0,2) tundi, kohtuistungiks valmistumises (4 tundi). Eelmärgitule lisandub esindaja osalemine ringkonnakohtu 13.06.2018 istungil, mis istungi protokolli järgi kestis 1 tund 25 minutit (s.o u 1,4 tundi). Nimetatud istungil osales kaks esindajat, kui vastavalt istungil esindajate poolt istungil avaldatule, nõutakse kulude hüvitamist ühe esindaja teenuse eest. Õigusabi on osutatud hinnaga 140 eurot tund, hageja kinnituse kohaselt ei ole ta käibemaksukohustuslane ega saa ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

81. Kostja leiab 18.06.2018 esitatud seisukohas, et hageja poolt esitatud õigusabikulude maht apellatsioonimenetluses ei ole põhjendatud ega mõistlik. Põhjendatud ja vajalik aeg apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ei saanud kostja hinnangul olla enam kui 7 töötundi. Mõistlik ja põhjendatud aeg kohtuistungiks ettevalmistumiseks ei saanud hageja esindajal ületada 2 töötundi. Kostja palub määrata hageja menetluskulud kindlaks üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 82.

§ 175

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebusega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine ja täiendamine ning kliendiga nõupidamine) on põhjendatud ja vajalik kokku mitte suuremas ulatuses kui 9 tundi. Kaebusele vastuse koostanud 16

(17)Tsiviilasi nr: 2-16-6684 esindaja oli tsiviilasja materjalidega ning vaidlusaluse esemega juba eelnevalt tuttav ning materiaalõiguse kohaldamist puudutavas osas kordab hageja vastuses apellatsioonkaebusele olulises osas maakohtus esitatud väiteid. Kohtuistungi kooskõlastamiseks ja istungiks valmistumise aeg on kolleegiumi hinnangul vajalik ja põhjendatud mitte suuremas ulatuses kui 2 tundi. Ringkonnakohus nõustub selles osas kostjaga vastuväidetega, et lepingulise esindaja vahetumisega võis hageja uuel esindajal kuluda asja materjalidega tutvumiseks ning istungiks ettevalmistumiseks mõnevõrra rohkema aega, kuid eeltoodud täiendav ajakulu ei saa olla aluseks suurema menetluskulu väljamõistmisel teiselt menetlusosaliselt. 83. Kolleegiumi hinnangul on ka hageja esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

  1. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud esindaja kulu 2083 eurot 20 senti (= (9+2+1,4)*140*1,2) (sh käibemaks).
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 86.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.