Obsah (7)

§ 171§ 25§ 197§ 198§ 76§ 100§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-59996 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2018, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Meeli Kaur ja Ande Tänav Tsi

§ 171

lg 1) või ka nõude loovutamise järel tasaarvestusele hageja nõudega (

§ 171lg 3) 13.

Kohtuotsus on hageja nõude osas kostja vastu, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 7337 eurot ja viivised, jõustunud. Hageja seisukoht kostja tasaarvestuse vastuväitele

1. Hageja on seisukohal, et kostja esitatud väited ei anna alust lugeda hageja nõuet kostja vastu lõppenuks tasaarvestuse tõttu ja palub jätta Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsuse resolutsiooni muutmata.
4. Kostjale oli teada, et hageja ja vedaja vahel oli faktooringuleping, mistõttu saab järeldada, et vedajal ja kostjal oli kujunenud praktika (

§ 25

lg 1), mille kohaselt teatas vedaja iga arve toomisega arvel esitatud nõude loovutamisest. Märgituga on tõendatud, et kostja sai hageja arved kätte ja sai nõude loovutamisest teadlikuks arvete väljastamise kuupäeval. Hageja arved muutusid sissenõutavaks arvetel märgitud maksetähtajal. 3

1. Kostja väidetavad nõuded sõiduki remondikulude ja kindlustuse eest kokku summas 4550 eurot 69 senti muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kõik hageja arved olid muutunud sissenõutavaks. Kostja ei ole teinud hagejale ega vedajale avaldust tasaarvestamiseks ning seega on tasaarvestuse formaalsed eeldused täitmata. Kostja ei ole arvete esitamist vedajale tõendanud. Kostja on tõendanud üksnes
2. juuli 2014 pretensiooni ja sellele lisatud sõiduki remondiarve esitamist. Maakohtu otsus
3. Harju Maakohus jättis
4. mai
5. a otsusega Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsuse resolutsiooni muutmata, kuna kostja esitatud tasaarvestamise vastuväide ei ole põhjendatud ning maakohus jättis vastuväite arvestamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
8. Otsuse põhjenduste kohaselt selgitas kostja tasaarvestuse vastuväites, et temal tekkis vedaja suhtes nõue, ta tasaarvestas oma nõude veotasu nõudega ja jättis hagejale kolme veose eest tasumata ja ühe veose eest tasus osaliselt. Tema nõue tekkis vedaja ja kostja vahel sõlmitud sõiduki rendilepingust.
9. Maakohus leidis, et asjas on tõendatud, et pooltel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja iga konkreetse hageja esitatud arve kostjale toomisel, et see tuleb tasuda hagejale. Kuna vedaja oli teatanud ka sellest, et tal on hagejaga faktooringuleping, siis koosmõjus saab neid asjaolusid mõista selliselt, et vedajal ja kostjal oli kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja (faktooringu klient) iga arve toomisega arvel esitatud nõude loovutamisest. Maakohus leidis, et nõuete loovutamisest pidi kostja olema teadlik hiljemalt sel päeval, kui tegi esimese makse vedaja poolt temale osutatud veoteenuse eest hagejale, kellega tal enda väitel ei olnud mingeid lepingulisi suhteid, s.o
10. veebruaril
11. Kirjalikus vormis teadet nõude loovutamisest kostja ei nõudnud. Sarnased ülekanded jätkusid kujunenud praktika kohaselt 3-4 korda kuus kuni
12. juunini
13. Tasumata jäi 2 juunikuu tähtajaga arvet ja 2 juulikuu arvet. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et kostja sai hageja arved kätte ja nõude loovutamisest teadlikuks arvete väljastamise kuupäeval. Hageja arved muutusid sissenõutavaks arvetel märgitud maksetähtajal.
14. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et arved nr 35 ja 39 olid vedajale esitatud ning kui need arved olid esitatud, siis et need arved jäid vedaja poolt tasumata. Hinnates kostja väidetavate nõuete sissenõutavaks muutumise tähtaega ning hageja nõuete sissenõutavaks muutumise tähtaega, on maakohtu hinnangul ilmne, et kostja väidetavad nõuded sõiduki remondikulude eest ja kindlustuse eest kokku summas 4550 eurot 69 senti muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kõik hageja arved olid muutunud sissenõutavaks. Seega kostja väidetavad nõuded vedaja vastu autoremondi ja kindlustuse eest kokku summas 4550 eurot 69 senti ei saanud

§ 171

lg 3 p 2 tulenevalt olla aluseks hageja nõuetega tasaarvestamisel, isegi kui vastavad kostja nõuded oleksid materiaalõiguslikult põhjendatud.

1. Rendilepingust tuleneva pretensiooni esitas kostja vedajale
2. juulil 2014, samuti esitas tasumiseks arved, mille tasumise tähtajaks oli
3. juuli
4. Seega muutus kostja tasaarvestatav nõue sissenõutavaks alates
5. juulist
7. Maakohus märkis, et kostja ei ole täitnud rendiarvete ja kindlustuse väidetavate nõuete osas tasaarvestuse formaalseid eeldusi. Eelkõige on tasaarvestuse toimumiseks vajalik poole tahteavaldus. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks vedajale kunagi väljendanud tahet tasaarvestada rendiarveid ja kindlustuse arvet. Vedaja on äriregistrist
8. jaanuaril 2017 kustutatud ning lõppenud isikule ei saa enam teha tahteavaldust (sh tasaarvestuse avaldus). Kuna tasaarvestuse teostamine eeldab tasaarvestuse tahte avaldamist, siis asus kohus seisukohale, et rendiarvete ja kindlustuse arve osas ei ole kunagi tasaarvestust tehtud. Eelnevat toetab ka kostja enda esitatud saldokinnitus, 4 millest nähtub, et
9. detsembril 2014 ehk üle poole aasta pärast hageja arvete tasumise tähtaja saabumist leidis kostja, et vedaja on kõik kostja viidatud arved kostjale võlgu. Kui tasaarvestus oleks toimunud, siis oleks kostja nõue vedaja vastu lõppenud ja kostja ei oleks näidanud vedajale saldokinnituses võlgnevust enda ees. Seega ei ole kostja teinud hagejale ega vedajale avaldust tasaarvestamiseks ning tasaarvestuse formaalsed eeldused on täitmata.
10. Maakohus leidis, et kostja vastuväites märgitud arved sõiduki rendi ja remondikulude ning kindlustuse eest on põhjendamatud. Kostja ei ole arvete esitamist vedajale tõendanud. Tõendanud on ta üksnes
11. juuli
12. a pretensiooni ja sellele lisatud sõiduki remondiarve esitamist. Kostja ei ole tõendanud kindlustuskulu kandmist, kulu tõendiks ei saa olla üksnes kostja enda väljastatud arve. Kostja ei ole tõendanud, et vedaja oli jätnud kindlustuskohustuse täitmata. Kostja ei ole tõendanud, et mingeid remonttöid sõidukile üldse tehti või et väidetav remont oli seotud vedaja poolse sõiduki rendilepingust tulenevate vedaja kohustuste rikkumisega. Kohus pidas ilmseks, et kostja väited sõiduki puudustest on otsitud ning esitatud üksnes eesmärgil, et põhjendada hageja arvete tähtaegset mittetasumist. Apellatsioonkaebus
13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule, alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
14. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS §-d 23 ja 452) ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme (

§-d 164, 171, 197, 256, 258).

1. Kostja esitas
2. aprillil 2018 taotluse kohtuniku taandamiseks tsiviilasja menetlemisest. Praegusel juhul on kostjal tekkinud kahtlus õigusmõistmise erapooletuse suhtes, samuti on kohtunik osalenud eelnevas kohtuastmes lahendi tegemisel. Kohtu esimees lahendas kostja taotluse, kuid kostja leiab jätkuvalt, et antud juhul esinesid TsMS § 23 sätestatud taandamisalused.
3. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja nõuded on muutunud sissenõutavaks. Asjas on tõendatud, et vedaja nõuded ei ole muutunud sissenõutavaks ning kostja sai teada nõude loovutamisest tsiviilasja nr 2-14-59996 materjalidest. Kostja nõuded vedaja vastu muutusid sissenõutavaks varem kui hageja nõuded kostja vastu. Tulenevalt

§ 171

lg 3 p 2 ei saa hageja tasaarvestada oma väidetavaid nõudeid, kui need muutusid sissenõutavaks hiljem kui hageja nõuded kostja vastu. Maakohtu järeldus, et nõuete loovutamisest pidi kostja olema teadlik hiljemalt sel päeval kui tegi esimese makse vedaja poolt temale osutatud veoteenuse eest hagejale, ei põhine tõenditel. Maakohus ei oleks tohtinud arvestada vedaja juhatuse liikme ütlustega, kuna need on ebausaldusväärsed, sest vedaja läks pankrotti, olles nii kostjale kui ka hagejale võlgu ning tema ütlused ei ole kooskõlas tsiviilasja materjaliga. 28. Nõue on lõppenud kostja ja vedaja nõuete tasaarvestusega enne nõude loovutamist. Kostja esitas tõendid selle kohta, et tal oli olemas nõue vedaja vastu ning tasaarvestamise eeldused on täidetud (

§ 197, § 171 lg 3).

Ebaõige on maakohtu järeldus, et rendiarvete ja kindlustuse arve osas ei ole kostja kunagi tasaarvestust teinud. Tsiviilasja materjaliga on tõendatud, et kostja on teinud vedajale avalduse nõuete tasaarvestamiseks. Kostja esitas tõendina kostja ja vedaja vahel sõlmitud rendilepingu, vedajale

1. juulil 2014 edastatud pretensiooni, milles palus tasuda vedajal remondikulude eest 4248 eurot 38 senti ning teatas, et peab need arve nr 61 alusel kinni. Vedaja kinnitas kostja pretensiooni kättesaamist
2. juuli 2014 e-kirjaga. Kõik kostja nõuded vedaja vastu muutusid sissenõutavaks, mis nähtub kohtule esitatud arvetest. Kohus ei ole antud asjaolule hinnangut andnud. 5
3. Maakohus ei andnud hinnangut ka SS ütlustele, mille kohaselt rääkis ta vedajale tasaarvestamisest iga kord, kui ta käis arveid toomas. Tunnistaja RR ütlustega on tõendatud, et tasaarvestus oli tehtud.
4. Kohus jättis tähelepanuta, et arved nr 35 ja 39 oli kostja tasaarvestanud hagejapoolse arve nr 14224 osalise tasumisega summas 2425 eurot 20 senti. Üllatav on maakohtu järeldus, et kostja ei ole tõendanud, et arved 35 ja 39 olid vedajale esitatud ning kui need arved olid esitatud, siis need arved jäid vedaja poolt tasumata. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, s.o vedaja poolt arvete tasumata jätmist. Maakohus ei saanud tugineda hageja sisulisele vastuväitele, et kostja ei ole arvete vedajale esitamist tõendanud, kuna see oli esitatud ajal, mil uute tõendite ja väidete esitamine ei olnud enam lubatud. Muuhulgas oli antud hageja väide ümber lükatud tunnistajate ütlustega.
5. Maakohus ei ole nõuete sissenõutavaks muutumise tähtaega põhjendanud. Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostja ei ole hageja arveid kätte saanud.
6. Märkimisväärne on fakt, et kohtumenetluse käigus ei esitanud hageja vastuväiteid seoses asjaoluga, et vedaja oli kostjale võlgu rendiarveid. Kohus ei ole antud asjaolu oma otsuses analüüsinud.
7. Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja arved nr 109 (kindlustus) ja nr 61 (sõiduki remont) on põhjendamatud. Väär on kohtu seisukoht, et kostja ei tõendanud, et vedaja oli jätnud kindlustuskohustuse täitmata. Kostja ei saa tõendada arvete mittetasumist. Ebaõige on ka kohtu väide, et kostja ei tõendanud, et mingeid remonttöid sõidukile üldse tehti. Kohus ei arvestanud kostja tõenditega ja kohtuotsus ei ole antud osas üldse põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium esmalt, et kostja väited asja maakohtus lahendanud kohtuniku erapoolikuse kohta on põhjendamata. Kostja ei ole
11. aprillil 2018 esitatud kohtuniku taandamisavalduses toonud esile asjaolusid, mis oleks seadnud kahtluse alla maakohtus asja menetlenud kohtunik S. Õunpuu erapooletuse ja andnud alust kohtuniku taandamiseks. Taandamisavalduses esitatud viide TsMS § 23 p-le 6, mille järgi kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi tegemisel, on asjakohatu. Maakohtu otsuse langetanud kohtunik ei ole osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes ega vahekohtumenetluses lahendi tegemisel. Maakohtu kohtunik ja maakohtu esimees on seetõttu jätnud taandamisavalduse õigesti rahuldamata.
12. Hageja nõude sisulise lahendamise osas on ringkonnakohus maakohtuga samuti ühte meelt ja leiab, et maakohus on hagi õigesti rahuldanud. Selles osas on maakohus õigesti pidanud silmas Tallinna Ringkonnakohtu
13. juuni
14. a otsuses antud juhiseid, mille kohaselt tuli maakohtul asja uuel läbivaatamisel teha selgeks hageja nõude ulatus, arvestades kostja tasaarvestamise vastuväidet.
15. Maakohus on kostja tasaarvestamise õiguse osas põhjendatult lähtunud ringkonnakohtu varasema otsusega tuvastatud asjaolust, mille kohaselt haakuvad omavahel nii hageja ja vedaja OÜ Baltcity seadusliku esindaja kui ka kostja seadusliku esindaja ütlused selles, et pooltel oli väljakujunenud praktika, mille kohaselt tõi vedaja seaduslik esindaja loovutatud nõuete alusel hageja esitatud arved ise kostjale ning kostja tasus selliselt 6 esitatud arved otse hagejale. Kuna vedajal oli hagejaga faktooringuleping, siis koosmõjus saab neid asjaolusid mõista selliselt, et vedajal ja kostjal oli kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja iga arve toomisega arvel esitatud nõude loovutamisest. Lepingupooled on

§ 25

lg 1 järgi oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud mh järgima praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. 39. Seejärel on maakohus õigesti juhindunud

§ 171

lg 3 p-st 2, mille kohaselt ei saa kostja tasaarvestada oma väidetavaid nõudeid, kui need muutusid sissenõutavaks hiljem kui hageja nõuded kostja vastu. Sellest sättest tuleneva tasaarvestuse piirangu tuvastamiseks on oluline pidada silmas hageja nõuete sissenõutavaks muutumise ja kostja poolt nõude loovutamisest teadasaamise kuupäevasid. Selles osas on esmalt olulised tõendid hageja arved:  nr 14224, summas 3940 eurot, väljastatud

1. mail 2014, tasumise tähtaeg
2. juuni 2014, tasutud osaliselt, tasumata osa 2425 eurot 20 senti;  nr 14265 summas 1422 eurot, väljastatud
3. juunil 2014, tasumise tähtaeg
4. juuni 2014, tasumata osa 1422 eurot;  nr 14245 summas 2070 eurot, väljastatud
5. juunil 2014, tasumise tähtaeg
6. juuli 2014, tasumata osa 2070 eurot ning  nr 14291 summas 1420 eurot, väljastatud
7. juunil 2014, tasumise tähtaeg
8. juuli 2014, tasumata osa 1420 eurot (I kd, tl-d 17, 21, 23 ja 26).
9. Küsimuse osas, millal muutusid sissenõutavaks kostja väidetavad nõuded vedaja vastu, on tõenditeks kostja arved:  nr 109 vedajale liikluskindlustuse eest summas 302 eurot 31 senti, maksetähtaeg
10. juuli 2014;  nr 61 vedajale sõiduki remondikulude eest, summa 4248 eurot 38 senti, maksetähtaeg
11. juuli 2014;  nr 39 vedajale sõiduki rendi eest, summa 733 eurot 20 senti, maksetähtaeg kostja väitel
12. juuni 2014 ning  nr 35 vedajale sõiduki rendi eest, summa 1692 eurot, maksetähtaeg kostja väitel
13. mai 2014 (I kd, tl-d 107-110).
14. Hinnates kostja väidetavate nõuete sissenõutavaks muutumise tähtaega ning hageja nõuete sissenõutavaks muutumise tähtaega, on maakohus õigesti leidnud, et kostja nõuete osas, mis põhinevad arvetel nr 109 ja nr 61, on ilmne, et need muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kõik hageja arved olid muutunud sissenõutavaks. Arvestades

§ 171

lg 3 p-st 2 tulenevat tasaarvestuse piirangut, ei saa olla vaidlust selles, et kostja väidetavad nõuded vedaja vastu autoremondi ja kindlustuse eest kokku summas 4550 eurot 69 senti ei saa olla tasaarvestamise aluseks, isegi kui vastavad kostja nõuded oleksid materiaalõiguslikult põhjendatud. 42. Küsimuse osas, millal muutusid sissenõutavaks kostja arvetes nr 35 ja nr 39 märgitud nõuded, on oluline tuvastada, millal kostja arved vedajale esitas ja et need arved on jäänud kostjale tasumata. Samuti tuleb tuvastada, kas täidetud on

§-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused ning kostja on teinud nõuete tasaarvestamiseks

§ 198järgse taheavalduse (Riigikohtu 4.

märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 10). Need asjaolud on olulised hindamaks, kas kostja sai

§ 171

lg 3 p 2 piirangut arvestades teostada tasaarvestust hagejale loovutatud nõudega või mitte. Kuna sellele küsimusele maakohtu menetluses piisavat tähelepanu ei pööratud, ning hageja tõstatas

1. augusti
2. a menetlusdokumendis kahtluse, kas arved nr 35 ja nr 39 olid vedajale üldse esitatud (II kd, tl 119 pöördel), andis ringkonnakohus
3. oktoobril 2018 toimunud kohtuistungil hageja nõusolekul kostjale võimaluse esitada nende asjaolude kohta tõendeid apellatsioonimenetluses (II kd, tl 133 pöördel). 7
4. Kostja on esitanud
5. oktoobril 2018 ringkonnakohtule e-kirjavahetuse ja arved nr 35 ja nr 39, millest nähtub, et arved olid vedajale välja saadetud (II kd, tl-d 140-152). Lisaks väljasaatmisele on arve nr 39 peal väidetavalt vedaja Baltcity OÜ juhatuse liikme allkiri selle kohta, et arve on vastu võetud (II kd, tl 146 pöördel).
6. Ühtegi tõendit ei ole kostja esitanud siiski selle kohta, et arvetest nr 35 ja nr 39 tulenevate nõuete osas on kostja teinud kehtiva tasaarvestuse avalduse. Kolleegium nõustub maakohtuga, et usaldusväärsed tõendid puuduvad selle kohta, et kostja oleks nõuded tasaarvestanud vedajaga enne, kui vedaja need hagejale loovutas. Maakohtu hinnang esitatud tõenditele on selles osas olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut. Õige on maakohtu seisukoht, et tasaarvestuse tegemata jätmist kinnitab mh kostja enda esitatud saldokinnitus, millest nähtub, et
7. detsembril
8. a ehk üle poole aasta pärast hageja arvete tasumise tähtaja saabumist, leidis kostja endiselt, et vedaja Baltcity OÜ on kõik kostja viidatud arved talle võlgu (I kd, tl 77). Kui tasaarvestus oleks toimunud, siis oleks kostja nõue vedaja vastu lõppenud ja kostjal puudunuks põhjus näidata saldokinnituses selles osas vedaja jätkuvat võlgnevust.
9. Pärast hetke, kui vedaja Baltcity OÜ oli nõuded hagejale loovutanud ja kostja sai nõude loovutamisest teada, pidanuks kostja oma võimalikud vastuväited vedaja nõudele, sh tasaarvestuse tahteavalduse

§ 171lg 1 ja 3 kohaselt esitama hagejale kui uuele võlausaldajale.

Nagu eespool otsuse p-s 38 märgitud, on ringkonnakohtu varasema otsusega tuvastanud, et pooltel oli väljakujunenud praktika, mille kohaselt tõi vedaja seaduslik esindaja loovutatud nõuete alusel hageja esitatud arved ise kostjale ning kostja tasus selliselt esitatud arved otse hagejale. Kuna vedajal oli hagejaga faktooringuleping, siis koosmõjus saab neid asjaolusid mõista selliselt, et vedaja ja kostja vahelise praktika järgi teatas vedaja iga arve toomisega ühtlasi arvel esitatud nõude loovutamisest. Tõendeid selle kohta, et kostja oleks arvete nr 35 ja nr 39 osas teinud hagejale tasaarvestuse tahteavalduse, ei ole kostja esitanud. Vastupidi, kostja juhatuse liige on maakohtu menetluses 30. novembri 2016. a istungil vande all kinnitanud, et ei teatanud kunagi tasaarveldusest hagejale (I kd, tl 210 pöördel), mis tähendab, et tasaarvestust hagejale ei ole tehtud. Eelneva tõttu on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et hageja nõue kostja vastu kuulub täies ulatuses rahuldamisele (II kd, tl-d 89-93). 46.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule.

Lepingulise kohustuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral (

§ 100

) on võlausaldajal õigus

§ 101lg 1 p 1 järgi õigus nõuda lepingu täitmist.

Samuti on

§ 101

lg 1 p 6 järgi üheks õiguskaitsevahendiks võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
2. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur Ande Tänav 8