Obsah (4)
§ 212§ 213§ 223§ 165KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Ruth Plaks ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 16.08.2012, Tallinn Haldusasja numb
§ 212
lg 1 teises lauses sätestatud juhul (
§ 212lg 1).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 213lg 1 p 5).
Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (
§ 223lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tartu Vangla 07.11.2011 käskkirjaga nr 1-4/2771 karistati kinnipeetavat XX vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 alusel kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Ühtlasi piirati käskkirjaga VangS § 651 lg 4 alusel karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-dest 30 ja 31 ning osaliselt §-st 48 tulenevaid õigusi. 3-12-23 Käskkirja kohaselt oli karistamise aluseks asjaolu, et 12.10.2011 kella 13.05 paiku ähvardas XX süüdimõistetute eluhoone
- osakonna kambris 371 kasutada teise kinnipeetava paigutamisel tema kambrisse füüsilist vägivalda. Sellega rikkus XX Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 nõudeid, mis keelab kinni peetavatel isikutel teiste isikutega suhtlemisel kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargoone. XX on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega 28.04.2011, kuid hoolimata sellest pani toime distsipliinirikkumise, olles teadlik selle õigusvastasusest ja distsiplinaarkorras karistatavusest. Kinnipeetava karistamine on põhjendatud ning vangla distsiplinaarkorra tagamiseks ja üldpreventiivsel eesmärgil vajalik, kuigi XX ei oma kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Noomituse kohaldamine pole proportsionaalne toimepandud rikkumisega, töölt eemaldamine või tema kokkusaamiste piiramine distsiplinaarkaristusena pole efektiivsed, sest XX ei osale vangla tööhõives ja kokkusaamise piiramine pole otstarbekas lähedastega suhete säilitamise eesmärgil. Võttes arvesse toimepandud süülise distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi ning kõiki asjaolusid objektiivselt hinnates, on otstarbekohane ja toimepandud distsiplinaarsüüteoga proportsionaalne karistada kinnipeetavat kartserisse paigutamisega. Niisugusel viisil distsiplinaarkaristuse täideviimine omab mõjutusvahendina konkreetse rikkumise puhul suuremat efektiivsust ning aitab tõhusalt kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele, milleks on esmajärjekorras kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. XX esitas 11.11.2011 Tartu Vangla direktorile vaide, milles taotles käskkirja nr 1-4/2771 kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla direktori 09.12.2011 vaideotsusega nr E5622 jäeti XX vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused.
- XX esitas 03.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus 07.11.2011 käskkiri nr 1-4/2771 tühistada. Kaebaja põhjendas oma kaebust järgmiselt: 1) Käskkirjas pole välja toodud põhjendusi, miks määrati kaebajale karistuseks 7 ööpäeva kartserit. Kaebajal pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning raskendavad asjaolud puuduvad. Teist kinnipeetavat, kes väidetavalt ei allunud valvuri korduvatele seaduslikele korraldustele, tõukas valvurit ja osutas füüsilist vastupanu, karistati kõigest 3 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 2) Käskkiri on põhjendamata. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida mõeldakse käskkirjas „distsiplinaarkaristuse iseloomu ja laadi ning kõiki asjaolusid objektiivselt hinnates“ all ning selgitamata on, kelle suhtes ähvardas kaebaja vägivalda kasutada; 3) Käskkirjal puudub viide VangS § 67 p-le 1, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse. Rikutud on kaebaja õigust ärakuulamisele, sest kaebajale ei selgitatud, et tal on õigus esitada omapoolseid vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile. Tartu Vangla kodukorra p 21.2 kohaselt otsustab distsiplinaarmenetluse algatamise vangla direktor vanglateenistuja kinni peetava isiku distsipliinirikkumist kirjeldava ettekande alusel. Ettekandes nr 3355 on ainult allkiri ja sõna „menetleda“. Ei selgu, kas distsiplinaarkaristuse määramisel oli otsustuspädevus inspektor-kontaktisikul PP-l, kes koostas käskkirja 07.11.2011; 4) Pole selge, kas ettekande tegi RR ja kaasettekande sellele TT või vastupidi ning kumb neist teavitas juhtunust julgeolekuosakonda. RR koostas ettekande alles julgeolekuosakonna palvel. Kui kaebaja keeldus seletuskirja kirjutamast ega allunud seaduslikule korraldusele, siis miks pole seda ettekandes kirjas; 5) Käskkirjast ei nähtu, et tegu oleks raske rikkumisega, mille eest peaks kartserisse paigutama. Kaebaja ütles ähvardusi üksi kambris olles ning need polnud suunatud ühegi konkreetse isiku vastu, vaid põhjustatud kaebaja halvast enesetundest, kuna kaks nädalat varem olid toimunud tema ema matused. Seega pole tegemist otsese tahtlusega, vaid ettevaatamatusega. 2
(7)3-12-23 Vastustaja pole arvestanud, et kaebaja on omal soovil läbinud agressiivsuse juhtimise treeningu, teinud kõik selleks, et oma emotsioone talitseda. Kaebajale kohaldati kohe täiendavaid julgeolekuabinõusid, millega suudeti ära hoida väidetava ähvarduse täideviimine ning sellest oleks pidanud piisama. Karistus pöörati täitmisele alles 6 kuud hiljem, 31.03.
- Lühi- või pikaajalise kokkusaamise keeld oleks kaebajale karistusena palju efektiivsemalt mõjunud.
- Tartu Vangla vastas 20.02.2012 kaebusele ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja esitas lisaks käskkirjas ja vaideotsuses toodud põhjendustele järgmised selgitused: 1) Pole oluline, kas kaebaja suunas ähvarduse mõne konkreetse ja tuvastatava isiku vastu või määratlemata isikute ringi vastu ning isiku tuvastamine, kelle vastu olid ähvardused suunatud, ei kuulu tõendamisesemesse. Valvur RR ettekande kohaselt avaldas kaebaja kaaskinnipeetava paigutamisel kaebajaga ühte kambrisse, et kui kella 17.00 pole tema probleem lahendatud, hakkab veri voolama. Seega oli avaldatu suunatud otseselt valvurile kui vanglateenistuse ametnikule. Valvur RR 29.10.2011 ütlustest nähtub, et kaebaja jätkas ähvardamist ka peale seda, kui valvur oli teavitanud rikkumise fikseerimisest ettekandega ja andnud võimaluse kirjalike selgituste esitamiseks. Tartu Vangla kodukorra punktist 7.2.3 ei tulene konkreetset määratlust, kas ähvardamine peab olema suunatud konkreetselt kellegi vastu või mitte, keelatud on igasugune ähvardavate väljendite kasutamine; 2) Kinnitust pole leidnud kaebaja väide, et teda ei ole teavitatud õigusest esitada distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid. Vastavalt HMS § 36 lg 1 p-le 1 selgitab haldusorgan menetlusosalisele tema enda soovil, millised õigused ja kohustused tal on haldusmenetluses. Distsiplinaarmenetluse materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks sellist soovi avaldanud. Kuna kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga 04.11.2011 ning haldusakt anti välja 07.11.2011, oli kaebajal piisavalt võimalusi realiseerida oma õigust vastuväidete esitamiseks. Et kaebaja seda ei teinud, ei tähenda, et vastustaja talle selleks võimalust ei andnud; 3) Kaebaja väited, et ettekanne on koostatud julgeolekuosakonna palvel, ei muuda ettekande sisu ebaõigeks; 4) Rikutud ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist saab hinnata olukorras, kus erinevaid isikuid koheldakse täpselt samasuguses olukorras erinevalt. Nagu kaebaja ise kaebuses välja toob, pole isikute rikkumistega seotud asjaolud ega ka rikkumised ise identsed, seega pole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.
- Tallinna Halduskohus jättis 24.04.2012 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Käskkirjas on põhjendatud, miks pole kaebajale määratud mõnda muud liiki karistust. Arvestades ähvarduse tõsidust – kaebaja ähvardas tarvitada elule või tervisele ohtlikku vägivalda – on määratud karistus proportsionaalne, hoolimata kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumisest. Tähtsust ei oma, kas kaebaja suunas oma ähvarduse mõne konkreetse isiku või määratlemata isikute ringi vastu; 2) Asjaolu, et kaebaja suhtes kohaldati vahetult pärast ähvardamist täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei oma karistuse määramisel tähtsust. Riigikohtu halduskolleegium on 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10 p-s 12 märkinud, et VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks ning et neid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Distsiplinaarkaristuse rakendamise eesmärgiks on aga rikkuja suunamine õiguskuulekale käitumisele ja vanglasisese korra tagamine; 3
(7)3-12-23 3) Viite puudumine VangS § 67 lõikele 1 iseenesest ei tingi käskkirja tühistamist. Osundatud säte lubab kohaldada distsiplinaarkaristusi kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest; käskkirjas on viidatud Tartu Vangla kodukorra punktile 7.2.3, mille rikkumise eest karistus määrati; 4) Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pole rikutud kaebaja õigust ärakuulamisele. VangS kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Kaebajale ütles valvur RR juba ähvardamise ajal, et teeb selle kohta ettekande, ning 14.10.2011 teavitati kaebajat kirjalikult allkirja vastu distsiplinaarmenetluse algatamisest ja õigusest esitada intsidendi kohta vastuväiteid ja selgitusi. Kaebaja on kirjutanud juhtunu kohta 2 seletust – 17.10.2011 ja 25.10.
- Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvustati kaebajat kohe selle koostamise päeval 04.11.
- VangS § 64 ei nõua, et protokolliga tutvustamisel peaks kinnipeetavat uuesti teavitama õigusest esitada vastuväiteid ja selgitusi. Kohtu arvates piisab täiesti sellest, kui kaebajale on tema õigusi tutvustatud distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitamise ajal. Kaebajal oli enne vaidlustatud käskkirja andmist 3 päeva aega täiendavate vastuväidete/selgituste esitamiseks, kuid kaebaja neid ei esitanud; 5) Kohus nõustus vaideotsuses esitatud põhjendustega kaebaja väidetele distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pädevusnõuete rikkumise, karistuse määramisel võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ja võimaliku teise distsipliinirikkumise käskkirjast väljajätmise kohta. Kui PP määrati peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetesse sellel ametikohal töötava ametniku puhkusel viibimise ajaks 24.10.2011 kuni 07.11.2011, siis tähendab see, et PP täitis ka 07.11.2011 peaspetsialist-üksuse juhi ülesandeid ja oli pädev kaevatud käskkirja andma. Menetluse õiguspärasuse seisukohalt pole mingit tähtsust sellel, kes teavitas juhtunust julgeolekuosakonda, kes koostas ettekande ja kes kaasettekande ning kas RR tegi ettekande omal algatusel või julgeolekuosakonna palvel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- XX esitas 03.05.2012 apellatsioonkaebuse, taotledes Tallinna Halduskohtu 24.04.2012 otsuse ja Tartu Vangla käskkirja nr 1-4/2771 tühistamist. Apellatsioonkaebust põhjendab kaebaja järgmiselt: 1) Euroopa Vanglareeglistiku punktis 60.5 on rõhutatud, et kartserisse paigutamine on raskeim ja intensiivselt põhiõigusi riivav ning halvendab kinnipeetava seisundit märgatavalt. Distsiplinaarkaristuse kohaldamine on põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel (vt RKHK otsus nr 3-3-1-2-06 p 11). Euroopa Vanglareeglistiku punktis 56.1 soovitatakse distsiplinaarkaristust kasutada äärmuslikel juhtudel; 2) Asjas on tehtud menetlusviga, sest ei võimaldatud esitada distsiplinaarprotokollile vastuväiteid ega selgitusi. Lisaks puudusid distsiplinaarprotokollis seadusega ettenähtud kohustuslikud andmed. See mõjutas oluliselt otsuse tegemist; 3) Tartu Vangla esindaja MM on kohtus öelnud, et ähvardus on vanglas tõsine rikkumine ja ei saa kunagi ette näha, millal ähvardus täide viiakse. Distsiplinaarkaristus viidi täide 6 kuud hiljem. Jääb arusaamatuks, kuidas sai distsiplinaarkaristus 6 kuud hiljem väidetavat ähvardust ära hoida; 4) Antud asjas on tegemist vähem koormava meetme mittekasutamisega. Lisaks pole järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärke ja proportsionaalsust, võrdse kohtlemise ja muid üldtun- 4
(7)3-12-23 nustatud põhimõtteid. Käskkiri on põhjendamata. Vaideotsuses on vastustaja küll põhjendusi esitanud, kuid käskkirjas need põhjendused puuduvad; 5) Käskkirjas on märgitud, et karistatakse põhjusel, et teise kinnipeetava paigutamisel XX kambrisse ähvardas XX kasutada füüsilist vägivalda. Vastustaja on kohtumenetluse ajal selgitanud, et avaldatu oli suunatud otseselt valvurile kui vanglateenistuse ametnikule. Seega esineb vastuolu, kuna ei ole arusaadav, keda väidetavalt ähvardati.
- Tartu Vangla esitas 18.06.2012 vastuse XX apellatsioonkaebusele ja palub selle rahuldamata jätta. Vastustaja jääb varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ning leiab, et kaebaja väited ei anna alust Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastustaja nõustub vaidlustatud kohtuotsuses toodud seisukohtade ja järeldustega. Vastuseks apellatsioonkaebusele lisab vastustaja järgmist: 1) Kaebaja viitab võimaluse puudumisele esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile, mis olevat oluliselt mõjutanud asja otsustamist. Millised olid need olulised väited ja asjaolud, mida kaebaja oleks soovinud avaldada vastuväidetes ning miks temal ei olnud võimalik avaldada neid asjaolusid menetluse käigus selgituste andmisel, ei ole kaebaja selgitanud. Seega on kaebaja väited paljasõnalised ja otsitud. 14.10.2011 teatiselt distsiplinaarmenetluse algatamise kohta nähtub, et kaebajale on selgitatud õigust esitada vastuväiteid ja selgitusi intsidendi kohta. Samuti on vaidemenetluse käigus distsiplinaarmenetluse läbiviinud inspektor-kontaktisik JJ kinnitanud, et andis kaebajale protokolli kambrisse tutvumiseks ja kaebaja ei soovinud vastuväiteid esitada. 2) Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks ei ole kahjuliku tagajärje ärahoidmine, vaid isiku suunamine õiguskuulekale käitumisele. Ähvarduse täideviimise ennetamiseks ning ärahoidmiseks on teised meetmed. Seetõttu ei oma tähendust ega vähenda toime pandud distsipliinirikkumise raskust asjaolu, et enne distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramist ei ole ähvardus realiseerunud.
- XX esitas 24.07.2012 Tallinna Ringkonnakohtule täiendavad seisukohad Tartu Vangla 18.06.2012 vastuse peale. Selgitused: 1) Vastustaja seisukoht, et tähtsust ei oma, keda ähvardati, ei ole veenev. Vastustaja ei ole oma väidetes, keda ähvardati, järjepidev. Jääb ebaselgeks, keda kaebaja ähvardas. Vastustaja viitab kord kinnipeetavale, kord vanglaametnikule. Selline ebaselgus võis mõjutada nii käskkirja andmist kui halduskohtu otsust; 2) Arusaamatu on RR ettekanne. Väidetavalt teavitas RR kaebajat ettekandest ja pakkus võimalust tegu seletuskirjas selgitada, aga seda pakkumist ei võtnud kaebaja väidetavalt vastu. RR ei kajastanud ettekandes, et kaebaja keeldus seletuskirjast; 3) Vastustaja on kohtule selgitanud, et julgeoleku osakonna soov kirjaliku ettekande järele tähendas, et valvurile meenutati VangS §-st 133 tulenevat teavitamiskohustuse kirjalikku vormistamist. RR-le pidi meelde tuletama ettekande koostamist, mis tehti oluliselt hiljem. Kuidas on võimalik, et RR küll teavitas kaebajat ettekande koostamisest, kuid julgeoleku osakond pidi talle endale ettekande koostamist meelde tuletama; 4) Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse põhjendustest peab ilmnema, miks ei nõustuta kinnipeetava distsiplinaarmenetluses esitatud vastuväidetega. Kinnipeetaval on õigus distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvuda ja selle kohta märkusi esitada. Distsiplinaarmenetluse protokollis pole märgitud, et sellele saab esitada märkusi või vastuväiteid. Teatises on mainitud üksnes, et märkusi ja vastuväiteid saab esitada intsidendi kohta, mitte aga protokolli kohta; 5
(7)3-12-23 5) TT tegevuse tõttu jäi kaebajal realiseerimata ärakuulamisõigus. Distsiplinaarmenetluse protokollis ei maini TT, nagu oleks ta seletuskirja koostamist pakkunud või nagu oleks kaebaja seletuskirja koostamisest keeldunud. Miks kaebajale seletuskirja koostamist ei pakutud, on arusaamatu ja uskumatu. JJ andis kaebajale protokolli tutvumiseks. Asjaolu, et kaebaja tutvus protokolliga, andis selle tagasi ja küsis, millal tuleb käskkiri, ei saa tõlgendada nii, nagu kaebaja vastuväiteid või selgitusi anda ei tahtnudki; 6) Vastustaja on põhjendanud karistuse määramise kaalutlusi vaide- ja kohtumenetluses, kuid käskkirjas neid põhjendusi ei ole. Seetõttu pole selge, kas nendega ka tegelikult distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Korrigeerimist vajab üksnes halduskohtu seisukoht, et distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamise mittevõimaldamine ei kujutanud endast menetlusviga. Kaebaja on õigesti viidanud, et vangla sisekorraeeskirja § 98 p 3 kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse protokollile lisada kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta. Järelikult tuleb vastavat õigust kinnipeetavale selgitada. Kaebaja küsimust pärast protokolliga tutvumist, et millal käskkirja saab, ei saa tõlgendada kirjalike märkuste esitamise soovist keeldumisena. Eeltoodu ei too aga kaasa kaebuse rahuldamist ning käskkirja tühistamist. HMS § 58 kohaselt peab menetlusviga olema selline, mis võis viia asja väärale otsustamisele. Kuigi kinnipeetavale kirjalike märkuste esitamise mittevõimaldamine võib olla oluline viga, ei ole käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades usutav, et konkreetsel juhul võis kirjalike märkuste puudumine käskkirja sisu mõjutada. Kaebaja oli distsiplinaarmenetluse käigus andnud seletuse kahel korral. Ei vaide- ega kohtumenetluses pole kaebaja avaldanud mingeid uusi väiteid oma distsipliinirikkumise kohta. Kohtul puudub kahtlus, et vastustajal võis käskkirja andmisel jääda mingi oluline asjaolu arvestamata.
- Õige on halduskohtu seisukoht, et pole oluline, kellele kaebaja ähvardus (kui keegi tema kambrisse pannakse, hakkab veri voolama) oli suunatud. Tartu Vangla kodukorra p-ga 7.2.3 on ähvardavate väljendite kasutamine keelatud. Seda kaebaja poolt kasutatud väljend kahtlemata on. Vastustaja leiab õigesti, et taolisi avaldusi tuleb hinnata ohuna vangla julgeolekule. Vanglal on raske hinnata, kas kinnipeetav kasutab ähvardavaid väljendeid üksnes oma emotsionaalse pinge maandamiseks või mõtleb neid tõsiselt. See sunnib vanglat taolistele ähvardustele reageerima ning võtma tarvitusele meetmeid, et selliste ähvarduste kasutamist tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse määramine on seejuures sobivaks meetmeks, mille eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine käituma tulevikus õiguspäraselt.
- Etteheide, et karistuse määramist on põhjendatud ka vaideotsuses, mistõttu ei sisaldu kõik põhjendused käskkirjas, ei ole asjakohane. Vaideotsus ei sisaldu põhjendusi, mis oleksid käskkirjaga vastuolus. Vaideotsuses on vastatud kaebaja poolt vaides esitatud vastuväidetele, mispuhul on käskkirja sisu laiem lahtiseletamine paratamatu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et
§ 165lg 2 võimaldab kohtuotsuse tegemisel arvestada ka vaideotsuse põhjendustega.
11. Ettekandele seletuskirja kirjutamise osas selgitab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui kaebajale koheselt seletuskirja koostamiseks võimalust ei antud, ei olnud tegemist kaebaja õiguste rikkumisega. Kaebaja on saanud distsipliinirikkumise kohta koostada kaks seletust. Õigusvastane ei ole ka see, et vanglateenistuse ametnik RR ei koostanud ettekannet kohe vahetult dist6
(7)3-12-23 sipliinirikkumise järgselt. Ettekanne on koostatud samal päeval. Distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitati kaebajat allkirja vastu 14.10.
- Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajale määratud karistus proportsionaalne. Vastustaja on veenvalt põhjendanud, miks kujutab ähvardavate väljendite kasutamine endast rasket rikkumist ning miks ei oleks leebema karistuse kohaldamine eesmärgipärane.
- Kaebaja esitas ringkonnakohtule taotluse vastustaja trahvimiseks seoses asjaoluga, et vastustaja pööras käskkirja täitmisele enne kohtumenetluse lõppu. Ringkonnakohus on 31.05.2012 kirjas kaebaja 29.05.2012 avaldusele ebaõigesti vastanud, et Tartu Halduskohtu poolt 15.11.2011 kohaldatud esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtumenetluse lõpuni. Tartu Halduskohtu 15.11.2011 määrusega haldusasjas 3-11-2609 peatati käskkirja täitmine kuni käskkirja osas tehtava vaideotsuse jõustumiseni. Vaideotsus tehti 09.12.2011 ning see jõustus kaebajale kättetoimetamisega, so 12.12.
- Alates sellest ajast oli vanglal õigus käskkiri täitmisele pöörata. Kaire Pikamäe Ruth Plaks Lauri Madise 7
(7)