Obsah (8)

§ 184§ 74§ 75§ 121§ 113§ 183§ 185§ 81

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2019, Võru Kriminaalasja number 1-18-9128 (kohtueelse menetluse nr 17930000207) Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtu

) § 184 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses Prokurör abiprokurör Jane Pajus Süüdistatav Rauno Kärssin. Isikukood 39404256528; elukoht xxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; xxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; keskharidusega; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole Menetlustoiming kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise otsustamine RESOLUTSIOON Tagastada kriminaaltoimik Lõuna Ringkonnaprokuratuurile. Edasikaebamise kord Käesolev määrus ei ole vaidlustatav (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 385 p 15). PÕHIOSA Asjaolud 1. 13. novembril 2018 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule kokkuleppemenetluseks kriminaaltoimiku Rauno Kärssini süüdistuses

§ 184lg 1 järgi.

Kokkuleppe sisu on järgmine.

1. R. Kärssinit süüdistatakse selles, et ta tellis pärast krüptoraha ostmist
2. detsembril 2016 oma kodus Osula külas internetikeskkonnast ebaseaduslikult narkootilise aine omandamise eesmärgil Soomes elava õe nimele ja enda elukoha aadressile xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx amfetamiini, mille toimetas postisideteenuse osutajaid ära kasutades vahendlikult üle riigipiiri.
3. jaanuaril 2017 pidas Maksu- ja Tolliamet kinni Hollandist Eestisse saabunud postisaadetise, milles olnud pulber sisaldas 1,03 grammi amfetamiini, ja
4. jaanuaril 2017 pidas Maksu- ja Tolliamet kinni Hollandist Eestisse saabunud postisaadetise, milles olnud pulber sisaldas 3,03 grammi amfetamiini. Tuvastamata asjaoludel on R. Kärssin korduvalt omandanud tarvitamiseks kanepit 1 ja amfetamiini. Viimati on ta amfetamiini ebaseaduslikult omandanud ravimina Adderall hiljemalt enne
5. oktoobrit 2018 tuvastatud tarvitamist.
6. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud. R. Kärssin käitles sotsiaalministri
7. mai 2005 määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 I nimekirja kantud amfetamiini suures koguses ja kanepit väikestes kogustes. NPALS § 31 lg 3 järgi loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Selliseks koguseks on 1,3 grammi amfetamiini.
8. Seega pani R. Kärssin toime narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, s.o

§ 184lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5. R. Kärssini, tema kaitsja vandeadvokaadi Rein Napa ja abiprokurör Jane Pajusi vahel sõlmitud kokkuleppe järgi on R. Kärssinile mõistetavaks karistuseks

§ 184

lg 1 järgi üks aasta vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui R. Kärssin ei pane ühe aasta ja kolme kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu, järgib talle katseajaks pandud

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ja täidab

§ 75lg 2 p-s 21 sätestatud kohustust.

Kohtu seisukoht 6. Minu arusaamise järgi kirjeldab süüdistus R. Kärssini selliseid käitumisakte:

1. a)R. Kärssin omandas teadmata ajal korduvalt kanepit ja amfetamiini. Süüdistuses räägitakse ka tarvitamisest. Päris selge siiski ei ole, mida tarvitamise all täpselt silmas peetakse. Paistab siiski, et lähtutud on sellest, et omandatud kanepi ja amfetamiini tarvitas R. Kärssin ära: süüdistuses tehakse viide 8. oktoobril 2018 „tuvastatud tarvitamisele“ ja ka kohtuistungil selgitas prokurör, et omandatud uimasti tarbis R. Kärssin ära;
2. b)millalgi pärast 5. detsembrit 2016 tellis R. Kärssin interneti teel Hollandist oma elukohta 1,03 grammi amfetamiini;
3. c)millalgi pärast 5. detsembrit 2016 tellis R. Kärssin interneti teel Hollandist oma elukohta 3,03 grammi amfetamiini; 7. Et neid käitumisakte on peetud

§ 184lg 1 päraseks, on lähtutud sellest, et tegemist on ühe kuriteoga.

Vastasel juhul (st kui oleks leitud, et R. Kärssin on toime pannud mitu kuritegu) oleks kvalifikatsioon olnud teistsugune: ilmselt

§ 184lg 2 p 2 pärane.

Seetõttu on vaja analüüsida, kas viidatud käitumisaktid kujutavad endast karistusõiguslikus mõttes tõepoolest ühte tegu. 8. Ühe teoga on tegemist eeskätt siis, kui on aset leidnud üks kehaliigutus: nt lööb keegi kedagi rusikaga näkku (

§ 121

lg 1) või laseb ühe korra püstolipäästikule vajutades kedagi maha (

§ 113lg 1).

1. Õiguslikult on siiski võimalik siduda üheks teoks ka mitu kehaliigutust.
2. Nii on see kõigepealt siis, kui nad on loomuliku elukäsitluse kohaselt (nn loomulik teoühtsus) üksteisega sedavõrd tihedalt seotud, et nad paistavad ühise, kokkukuuluva teona (Sootak –

. Kommentaar. 4. trükk, § 63/2). Nii kujutavad endast viis üksteise järel kellelegi näkku antud rusikalööki endast ühte tegu (

§ 121

lg 1), samamoodi nagu üks tegu on ka 2 kellgi suunas kiiresti mitu korda sõrme liigutades püstolipideme tühjaks laskmine (

§ 113lg 1).

1. Mõnikord aga tuleb mitu kehaliigutust siduda üheks teoks ka siis, kui need kehaliigutused ühtse käitumisena ei paista. Eeskätt on see nii juhul, kui kehaliigutusi ei tehta lühikese ajavahemiku jooksul (ja seetõttu ei näi nad loomulikult kokku kuuluvat).
2. Niisugune mitme kehaliigutuse üheks teoks ühendamine on vajalik muu hulgas siis, kui on tegemist koosseisuteoga, mida on võimalik realiseerida mitme käitumisalternatiiviga. Nii on see nt uimastikuritegevuse puhul, sest koosseisuteoks olevat käitlemist saab realiseerida väga mitmel moel (vt

§ 183lg 1 ja NPALS § 2 lg 3) ja tihtipeale seda tehaksegi.

Nii ongi Riigikohus viidanud sellele, et mitu erinevat käitlemisalternatiivi on vaja siduda üheks käitlemisteoks siis, kui mingi alternatiiviga kaasnevad paratamatult teised (RKKKo 3-1-1-5615, p 9). Küll on aga oluline see, et niisuguste erinevate käitumisaktide üheks teoks sidumine eeldab seda, et käitlemisobjekt on üks ja seesama ehk uimastikuritegude puhul üks ja sama n-ö ainekompleks. Niisiis ei ole võimalik öelda, et üheks teoks saab viimati viidatud konstruktsiooni alusel lugeda kõikvõimalikud ühe inimese poolsed uimastikäitlemised: kui käitlemise objektiks on erinevad ainekompleksid, on tegemist mitme teoga (v.a kui saab rääkida ühest jätkuvast teost: vt selle kohta käesoleva määruse p-d 23–25). Vastasel juhul muutuks sellistele käitumisaktidele juriidilise hinnangu andmine äärmiselt keeruliseks, sest karistusõiguslik deliktistruktuur on koostatud pidades silmas eeskätt vajadust analüüsida üht kehaliigutust. 13. Käesoleva määruse eelmises punktis öeldu tähendab järgmist. Kui isik omandab (üks

§ 183

lg-s 1 nimetatud käitlemisalternatiiv) ühe uimastikompleksi (nt ostab kelleltki

1. a)ühe koti kanepit või
2. b)kümme kotti kanepit või
3. c)viis kotti kanepit ja kolm kotti heroiini jne) ja realiseerib sellega seejärel mingid muudki käitlemisalternatiivid, tuleb kogu sellist tegevust pidada üheks käitlemiseks, mitte eraldi omandamiseks, valdamiseks, edasi andmiseks jne. Kui aga erinevad käitumisaktid puudutavad erinevaid ainekomplekse, on tegemist mitme erineva käitlemisteoga. Nt saab järgmisel juhul rääkida kolmest käitlemisteost:
4. a)1. tegu: A ostab B-lt 1. jaanuaril kolm kotti kanepit (väike kogus), tarvitab ühe kohe ise ära, veab ülejäänud kaks oma elukohta ja müüb need 5. jaanuaril 16-aastasele C-le maha;
5. b)2. tegu: A ostab D-lt 3. jaanuaril kaks kotti kanepit (väike kogus), veab need oma elukohta ja tarvitab 10. jaanuaril ära;
6. c)3. tegu: A ostab B-lt 4. jaanuaril koti kanepit (väike kogus), koti heroiini (suur kogus) ja 10 tabletti LSD-d (väike kogus) ja müüb kanepi ja heroiini 12. jaanuaril E-le maha ning tarvitab LSD 6. jaanaurist kuni 12. jaanuarini ise ära. Kuidas konkreetne tegu kvalifitseerida, sõltub sellest, millise realiseeritud käitlemisalternatiivi eest nähakse ette kõige raskem karistus. Kui isik hankis väikese koguse uimastit, vedas seda ja tarvitas ära, on tegemist NPALS § 151 järgse väärteoga (ülal märgitutest 2. tegu). Ülal märgitutest 1. tegu tuleb iseseisvana (st 1. või 3. tegu mitte arvesse võttes) kvalifitseerida üksnes

§ 185

lg 1 järgi: alaealisele edasi andmisele eelnevad omandamine ja vedamine iseseisvat kvalifikatsiooni (NPALS § 151 või

§ 183järgi) kaasa ei too.

1. tegu aga tuleks iseseisvana (st
2. või
3. tegu mitte arvesse võttes) kvalifitseerida

§ 184lg 1 järgi, sest heroiini oli suur kogus.

Loomulikult tuleb mitme teo puhul võtta arvesse ka võimalikku korduvust. Ülal toodud näite puhul peaks A saama 1. teo eest karistada

§ 185lg 1 järgi, 2.

teo eest NPALS § 151 järgi ja 3. teo eest

§ 184lg 2 p 2 järgi, kuivõrd 5.

jaanuaril oli A andnud C-le uimastit ehk

1. jaanuaril E-le heroiini müües oli A isik, kes oli varem sooritanud narkokuriteo. (Tõsi, nagu juba viidatud, langeks korduvus ära siis, kui mitu tegu siduda üheks teoks jätkuva süüteo mõiste abil: vt selle kohta käesoleva määruse p-d 23–25). 3
2. Eeltoodu põhjal tuleb öelda, et käesoleva määruse p-s 6.a kajastatud käitumisakte ei saa pidada üheks teoks käesoleva määruse p 12 mõttes p-s 6.b ja 6.c kirjeldatud tegevustega. Nimelt on selge, et teadmata ajal omandatud ja tarvitatud kanep ning amfetamiin kujutavad endast teist uimastikompleksi kui käesoleva määruse p-des 6.b ja 6.c märgitud 1,03 ja 3,03 grammi amfetamiini.
3. Käesoleva määruse eelmises punktis märgitu tähendab, et käesoleva määruse p-s 6.a kajastatule tuleb anda iseseisev juriidiline hinnang. Kõigepealt tuleb siingi hinnata, kas tegemist on ühe või mitme teoga. Kui R. Kärssin oleks omandanud kanepit ja amfetamiini erinevatel kordadel, tuleks rääkida mitmest erinevast teost. Tõendeid erineval kordadel omandamise kohta aga ei ole. Toimikus olevate tõendite põhjal tuleb seetõttu KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtet arvesse võttes lähtuda sellest, et R. Kärssin omandas kanepi ja amfetamiini ühe korraga. Niisiis on võimalik R. Kärssini vastutus üksnes ühe süüteo eest – seda sõltumata sellest, kui mitu korda ja millistel aegadel ta omandatud uimasteid tarvitas: vt käesoleva määruse p
4. Järgnevalt tuleb otsustada, milline juriidiline hinnang tuleb sellele teole anda.

§ 183lg 1 langeb ära.

Kõne alla võiks tulla omandamise – ja ilmselt ka valdamise – alternatiiv (tarbimine kriminaliseeritud pole), aga kuivõrd R. Kärssin ei omandanud ainet edasiandmise eesmärgil, ei saa

§ 183

lg 1 rakendada.

§ 184lg 1 ei kohaldu seepärast, et R.

Kärssin ei käidelnud ainet suures koguses. Muud kuriteokoosseisud kõne alla ei tule. Sellest lähtuvalt tuleb KrMS § 248 lg 1 p 3 alusel kokkuleppemenetlusest keelduda. Nimelt kõneleb viimasena viidatud norm kohtul tekkivatest KrMS §-st 306 lähtuvatest kahtlustest. KrMS § 248 lg 1 p 3 tuleb rakendada ka siis, kui kohtu hinnangul ei ole aset leidnud kuritegu: vt KrMS § 306 lg 1 p 3 alt

2. Olgu seoses käesoleva määruse p-s 6.a nimetatud tegudega siiski lisatud järgmist. Kõne alla tuleb R. Kärssini vastutus väärteokorras NPALS § 151 järgi. Omandamine toimus mitte hiljem kui
3. aasta lõpus. Seega tuleb küsida, kas see võimalik väärtegu ei ole

§ 81lg 3 kohaselt, mis näeb ette kahe aastase aegumistähtaja, aegunud.

Seda ta ilmselt ei ole, sest

§ 81

lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, kusjuures väärteomenetlust saab kriminaalmenetluse lõpetamise korral

§ 81

lg 8 ls-st 2 tulenevalt alustada suisa maksimaalselt kolme aasta jooksul teo toimepanemisest alates (vt selle kohta täpsemalt RKKKo 3-1-1-50-16). Küll aga on selge, et kahe aastane aegumistähtaeg ei saa ähvardada tarvitamist või valdamist: seda tulenevalt sellest, et süüdistataval tuvastati 12. oktoobril 2018 narkojoove. Ilmselt tähendab valdamise või tarvitamise mitte aegumine seda, et aegunud ei saa kuidagi olla ka omandamine: nagu käesoleva määruse p-s 12 märgitud, tuleb erinevad käitlemisalternatiivid siduda õiguslikult üheks käitlemisteoks. Selle teo aegumistähtaeg ei hakka kulgema enne viimase teoalternatiivi lõpule viimist (vt

§ 81lg 3).

17. Järgnevalt on vaja hinnata käesoleva määruse p-des 6.b ja 6.c kirjeldatud käitumisakte. Neid akte on kaks:

1. a)1,03 grammi amfetamiini tellimine (ilmselt näpuga hiireklahvile vajutamine, Enter-klahvi löömine, puutetundliku ekraani puudutamine vms) ja
2. b)3,03 grammi amfetamiini tellimine (ilmselt sama asi: näpuga hiireklahvile vajutamine, Enter-klahvi löömine, puutetundliku ekraani puudutamine vms). Neid kehaliigutusi ei saa siduda üheks teoks käesoleva määruse p-s 12 kirjeldatud alusel: 1,03 ja 3,03 grammi amfetamiini kujutavad endast kahte erinevat ainekompleksi. Küll aga tuleb kõne alla lähtumine nn loomuliku teoühtsuse kontseptsioonist (vt käesoleva määruse p 10): kõrvaltvaatajale võib paista ühtse kokku kuuluva käitumisena see, kui keegi n-ö surfab internetis ja tellib endale järjest mitu sarnast asja. See aga eeldab, et tellimised oleks tehtud tõepoolest järjest, st lühikese ajavahemiku jooksul. Kas see praegu nii on, jääb minu jaoks ebaselgeks. 4 18. Tellimise täpse aja osas on minu arusaamist mööda toimikus kaks potentsiaalset tõendit. 19. Esiteks süüdistatava ütlused. R. Kärssin väitis, et „mälu järgi“ tellis ta mõlemad pakid ühel õhtul (lk 30). Loomuliku teoühtsuse jaatamiseks või eitamiseks jääb see väide ebatäpseks. Seda seetõttu, et ühel õhtul võib tellida kaks asja ka nii, et need kaks tellimist ühe teona ei paista. Nt ei saa loomulikku teoühtsust jaatada siis, kui üks asi tellida kell 18.00 ja teine kell 23.00. 20. Lisaks tuleb pöörata tähelepanu R. Kärssini pangakonto väljavõttele. Seal on keegi jooninud alla kaks rahaülekannet, mille mõlema puhul on selgituseks märgitud „bitcoins4me“: 5. detsembril 2016 tehti ülekanne 80 euro ja 7. jaanuaril 2017 ülekanne 100 euro ulatuses. Ma eeldan, et tegemist on rahaülekannetega, millega R. Kärssin ostis endale bitcoine. Aga võibolla ma eksin: ehk on tegu hoopiski 1,03 grammi ja 3,03 grammi amfetamiini ostmisega. Kui jaa, siis ei oleks võimalik loomulikust teoühtsusest rääkida: kuidagi ei saa pidada ühtseks kokku kuuluvaks käitumiseks seda, kui keegi teeb kõigepealt ühe ostu ja enam kui kuu aega hiljem teise ostu. Eos ei saa ka välistada, et amfetamiini ostmisega võivad olla seotud mõned teised pangakonto väljavõttel kajastuvad ülekanded. 21. Kui aga tellimuste täpset aega pole siiski võimalik tuvastada, tuleb toimetada järgmiselt. Kõigepealt selgitan, milline oleks õiguslik olukord ühel või teisel juhul: st siis, kui kaks tellimust kujutaks endast ühte tegu ja siis, kui neid tuleks vaadelda kahe erineva teona. Kui saaks kõneleda ühest teost, oleks kvalifikatsioon

§ 184

lg 1: 4,06 grammi ehk suure koguse amfetamiini käitlemine (täpsemalt vahendlik üle riigipiiri toimetamine). Kui aga tegemist on kahe teoga, tuleks 1,03 grammi amfetamiini tellimise eest kõne alla vastutus NPALS § 151 järgi ja 3,03 grammi tellimise eest vastutus

§ 184lg 1 järgi.

Järgnevalt tuleb jällegi kohaldada in dubio pro reo-põhimõtet: valida tuleb R. Kärssini jaoks soodsam variant. On keeruline öelda, kumb variant on soodsam. Ühest küljest võib väita, et soodsam on teine variant: vastutus NPALS § 151 ja

§ 184lg 1 järgi.

Seda seetõttu, et niisugusel juhul oleks 1,03 grammi amfetamiini tellimine pelk väärtegu, mitte aga kuritegu (osa kuriteost). Samas tähendaks see, et lisanduks väärteovastutus. Ka ei saaks vähemalt praeguses asjas öelda, et teisest variandist lähtumine peaks vähendama R. Kärssini kriminaalkaristuse suurust: niigi on lepitud kokku minimaalne ühe aasta pikkune karistus. Seetõttu tundub mulle, et R. Kärssini jaoks oleks soodsam see, kui lähtuda sellest, et 1,03 ja 3,03 grammi amfetamiini tellis R. Kärssin lühikese ajavahemiku kestel, mistõttu on tegemist ühe teoga ja selle teo eest on talle tarvis mõista üks karistus, st kriminaalkaristus.

1. Viimaks tuleb küsida, kas ülal esitatud kohati ilmselt üsnagi keerukad arutlused teo mõiste ja erinevate käitumisaktide omavahelise sidumise kohta ei muutu ebaoluliseks tulenevalt sellest, et kõiki süüdistuses kirjeldatud kehaliigutusi saab pidada üheks jätkuvaks kuriteoks.
2. Jätkuv süütegu on defineeritud kui ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu; jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana (RKKKo 3-1-1-1-11, p 10). Jätkuva süüteo näol on tegemist konstruktsiooniga, mis on põhiseaduslikust aspektist kriitiline. Põhiseaduse § 23 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. See norm väljendab aastasadade jooksul välja kujunenud karistusõiguse aluspõhimõtteid, mis võetakse ladina keeles kokku sententsiga nullum crimen, nulla poena sine lege scripta (ei tohi olemas olla kuritegu ega karistust ilma täpse seaduseta). See põhimõte tähendab muu hulgas seda, et karistusnorm ei tohi olla liiga üldine ega laialivalguv. Kui ta seda on, ei pruugi õigussubjektid ka vastava soovi olemasolul suuta jääda õiguskuulekaks. Lisaks sellele tekib oht, et riik hakkab rakendama õigust meelevaldselt: mõningate isikute puhul ja/või mingis menetluse faasis 5 mingeid õigusrikkumisi n-ö lauale või laualt maha tõstes (sealjuures ei pruugigi riigi esindaja tingimata käituda pahatahtlikult). Et jaatada mingit potentsiaalselt väga laia normi (või õigusliku konstruktsiooni) põhiseaduspärasust, tuleb seda üritada tõlgendada põhiseaduspäraselt (RKÜKo 3-2-1-73-04, p 36). Põhiseaduse § 23 lg 1 vallas tähendab see restriktiivset tõlgendamist ehk normi (õigusliku konstruktsiooni) rakendamist vaid sellistes olukordades, kus see on möödapääsmatult vajalik. Lisaks on ka juba puht grammatiliselt äärmiselt küsitav, kuidas saab pidada üheks teoks käitumisakte, mida eraldavad teineteisest kuud või suisa aastad (nagu mõnes mõttes siin (vt all)).
3. Ülal öeldu tähendab seda, et kui ka jääda käesoleva määruse eelmise punkti alguses nimetatud jätkuva süüteo definitsiooni juurde, tuleb selle definitsiooni elemente interpreteerida kitsalt. Sellise interpretatsiooni puhul praegusel juhul jätkuva kuriteo eeldused täidetud ei ole. Esiteks on juba käideldud narkootikumid erinevat sorti: kanep ja amfetamiin. Teiseks tuleb silmas pidada seda, et kui mitmed käitumisaktid leidsid aset
4. aasta lõpus või
5. aasta alguses, toimus üks narkootikumide tarvitamine ilmselt millalgi
6. aasta oktoobris – seega ei saa rääkida ajalisest lähedusest. Kolmandaks ei ole alust eeldada, et R. Kärssinil oli esimest käitumisakti toime pannes tahtlus ka järgmiste käitumisaktide sooritamiseks (nn ühtne tahtlus). Vaevalt et ta üldse mõtles esimest tegu toime pannes tulevaste tegude peale. Kui ta aga neile mingilgi määral mõtles, ei olnud see mõtlemine kindlasti konkretiseeritud ega seetõttu ühtsest tahtlusest rääkimiseks piisav.
7. Eeltoodud põhjustel ja juhinduvalt KrMS § 248 lg 1 p-st 3 tuleb kokkuleppemenetlusest keelduda ja toimik prokuratuurile tagastada. Erinevalt KrMS § 248 lg 1 p-st 2 ei räägi KrMS § 248 lg 1 p 3 sellest, et pooltele jääb võimalus sõlmida uus kokkulepe. Kui kohus leiaks, et kogu süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole kuritegu (ta on nt väärtegu), on ka loogiline, et uut kokkulepet sõlmida ei saa. Kui aga kohtu hinnangul ei ole kuritegu üksnes osa süüdistusest, ei ole minu arvates põhjust öelda, et edasine kokkuleppemenetlus on välistatud – seda veel eriti pidades silmas, et kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda keelduda kokkuleppemenetlusest vaid süüdistuse ühes osas. Seepärast võivad pooled sõlmida käesoleva määruse p-des 6.b ja 6.c kirjeldatud käitumisaktide osas uue kokkuleppe, pidades silmas käesolevas määruses öeldut. /allkirjastatud digitaalselt/ 6