← Eesti

2-14-23161/207

Obsah (7)§ 658§ 667§ 442§ 171§ 174§ 177§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-14-23161 Määruse kuupäev Tartu, 13. veebruar 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik Kohtuasi Juri Mirontš

) § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. 16. Puudutatud isik I tugineb määruskaebuses muu hulgas sellele, et vaidlustatud ringkonnakohtu lahend ei ole kooskõlas ringkonnakohtus asja esmakordsel läbivaatamisel esitatud ringkonnakohtu seisukohtadega. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks selgitada ringkonnakohtu esimeses lahendis esitatud seisukohtade ja juhiste siduvust asja hilisemal läbivaatamisel ringkonnakohtus. 16.1.

§ 658

lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seega nähtub seadusest sõnaselgelt, et asja uuesti läbivaatavale kohtule on kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad (vt nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527/82, p 13;
  3. november
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16, p 17). 16.
  5. Ringkonnakohtu seisukohad selle kohta, kus konkreetselt võiks juurdepääs või elektrikaabel asuda või kui suure tasu maksmist saaks avaldajalt nõuda, ei ole juhised õigusnormi tõlgendamise või kohaldamise kohta, mille siduvuse küsimus asja uuesti läbi vaatavale kohtule saaks kerkida. Selliseid seisukohti ringkonnakohtu varasem määrus ka ei sisalda, küll heitis ringkonnakohus selles määrust täielikult tühistades maakohtule ette juurdepääsu määramisel ja reaalservituudi seadmisel menetlusosaliste huvide kaalumata jätmist. Ka ringkonnakohtu tõdemus, et juurdepääsu ja tehnorajatise tasu määramisel ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud, ei ole käsitatav juhisena õigusnormi tõlgendamise või kohaldamise kohta. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et selline tõdemus ei tähenda seda, nagu võiks maakohus asja uuesti lahendades tasu suuruse kaalumata ja põhjendamata jätta. Asja uuel läbivaatamisel tuli maakohtul asi täies ulatuses uuesti lahendada. Muu hulgas tuli maakohtul täita ringkonnakohtu juhist kaaluda kõigi menetlusosaliste huve ja põhjendada oma seisukohti kohaselt. Ringkonnakohtul tuli asja teist korda menetledes aga muu hulgas kontrollida, kas maakohus on huvide kaalumise ja otsuse põhjendamise kohustust täitnud. Seda ringkonnakohus tegigi, põhjendades oma otsuses, milles seisnesid maakohtu kaalutlusvead tasu üle otsustamisel ning millistest asjaoludest tuleb tasu määramisel lähtuda. Selliselt lahendas ringkonnakohus asja kooskõlas

§ 667lg 2 esimese lausega.

  1. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud määruskaebuse väide, et juurdepääsu määramisel ei ole arvestatud ja kaalutud koormatava kinnisasja omaniku huve. Kohtud ei ole menetlusosaliste huvide kaalumisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Puudutatud isiku I määruskaebuses välja toodud asjaolud ei mõjuta kohtute lõppjärelduse põhjendatust. 17.
  2. Avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide 9

(12)2-14-23161 kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 22). Kohtud on kõiki tõendeid ja asjaosaliste huve igakülgselt kaalunud. 17.
  3. Iseenesest on põhjendatud määruskaebuse väide, et Margu tee on avalikult kasutatav tee AÕS § 156 lg 1 mõttes. Ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5 esimese lause kohaselt on avalikult kasutatav tee riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Puudutatud isiku I viidatud Maanteeameti kodulehe teeregistrisse on Margu tee kantud kohaliku teena. Seega on Margu tee avalikult kasutatav tee. Samuti on ringkonnakohus ekslikult viidanud, et Margu tee kasutamise eest tuleks avaldajal ka RMK-le tasu maksta. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, millistele tõenditele on kohus sellise järelduse alusena tuginenud. Ainuüksi need asjaolud ei anna aga alust järeldada, et kohtute järeldus juurdepääsu asukoha kohta oleks väär. AÕS § 156 lg 1 ei eelda, et juurdepääs tuleks tingimata määrata lähima avalikult kasutatava teeni. Kohtul tuleb kaaluda kõiki asjaolusid, juurdepääsuvõimalusi ning poolte huvisid. Ekslik on kaebaja väide, et AÕS § 156 järgi tuleb tagada juurdepääs kinnisasja piirini, aga mitte hooneteni. Kinnisasja omanike huve kaaludes tuleb arvestada ka sellega, kui omanik peab rajama uue tee oma kinnisasjale, et juurdepääsu otstarbekohaselt kasutada. Kohtud on põhjendatult arvestanud sellega, et määratud juurdepääsu on Kasekännu kinnisasjale jõudmiseks kasutatud ka ajalooliselt ja puudutatud isik I kasutab kohtute määratud juurdepääsu metsaveoks ka ise. Margu teeni tuleks juurdepääs läbi võsastunud ala alles rajada. Ringkonnakohus on viidanud sellele, et avaldaja lõppeesmärk on jõuda Tallinn-Pärnu-Ikla maanteele. Margu tee kaudu muutuks juurdepääs lõppeesmärgini pikemaks. 17.
  4. Kohtud on õigesti kohaldanud ka AÕS § 156 lg-t
  5. Ainuüksi see, et Kasekännu kinnisasjalt oleks saanud liikuda avalikult kasutatavale teele ka teisi teid pidi, kui see veel Tominga kinnisasjaga ühendatud oli, ei tähenda, et kinnisasjade eraldamise tagajärjel kaotas Kasekännu kinnisasi juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Kohtud on tuvastanud, et ajalooliselt kasutati Kasekännu kinnisasjani jõudmiseks Raja kinnistu metsateed, st kohtute määratud juurdepääsu. Seega tuvastatud asjaoludel ei kaotanud Kasekännu kinnisasi juurdepääsu kinnisasja eraldamise tagajärjel. Kohtud ei ole asjakohaste asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
  6. Määruskaebuse väited ei anna alust järeldada, nagu oleksid kohtud elektrikaabli asukoha määramisel kohaldanud valesti AÕS § 158 lg-t
  7. Põhjendamatu on väide, et tehnorajatise asukoha määramisel tuleb reaalservituudi seadmist nõudva kinnisasja omaniku huvidega arvestada vaid siis, kui kaebaja soovitud alternatiiv tekitaks avaldajale ülemääraseid kulutusi. Selline väide ei põhine seadusel. Ka tehnorajatise asukoha määramisel peab kohus sarnaselt AÕS § 156 lg-ga 1 arvestama kõikide asjaoludega ning kaaluma mõlema poole huve. Seda on kohtud ka teinud.
  8. Samuti on ringkonnakohtu lahend põhjendatud juurdepääsutasu määramise osas. 19.
  9. Ringkonnakohtu lahendi põhjenduste kohaselt hõlmab juurdepääsutasu nii hüvitist omandiõiguse riive eest kui ka maamaksu (vt nt Riigikohtu
  10. märtsi
  11. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-60492/165, p 16;
  12. juuni
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 15). Juurdepääsutee hooldamise kulud jäid avaldaja kanda. Kohtud on juurdepääsutasu põhjendatult määranud ning arvestanud seejuures Riigikohtu asjakohase praktikaga. Määruskaebuse väited ei anna alust järeldada, nagu oleks ringkonnakohus materiaal- või menetlusõigust valesti kohaldanud. 10
(12)2-14-23161 19.
  1. Ekslik on puudutatud isiku I väide, et ringkonnakohus pidas põhjendamatuks tasu tehnorajatise talumise eest. Ringkonnakohus leidis vastupidi, et puudutatud isikul on õigus saada AÕS § 158 lg 3 järgi tasu ka tehnovõrgu talumise eest ning tasu määrates saab lähtuda põhimõtteliselt samadest asjaoludest, nagu juurdepääsu puhul (ringkonnakohtu määruse p 23.8). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga pidanud õiglaseks mõista välja tasu nii juurdepääsu kui ka elektrikaabli talumise eest kokku 85 eurot aastas. Sealjuures arvestas ringkonnakohus, et mõlemad kitsendused paiknevad koormataval kinnisasjal samas asukohas ja puudutatud isik I ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et sellises olukorras põhjustaks elektrikaabli talumine talle lisakitsendusi. Kõik väited metsa majandamise kohta puudutavad ka juurdepääsu kasutamist, mistõttu nende kitsenduste topelt arvestamine ei ole põhjendatud. 19.
  2. Lisaks märkis ringkonnakohus, et puudutatud isik I on menetluse kestel oma seisukohti tasu suuruse kohta korduvalt muutnud. Samas on ta pidanud võimalikuks võrdlusaluseks RMK viidatu kohaselt riigimaale seatud servituutide tasu, mida saab pidada keskmiseks turuhinnaks, ega ole esitanud oma tõendeid. Ringkonnakohus tuvastas, et RMK juhatuse
  3. mai
  4. a käskkirja nr 1-5/134 p 2.5 järgi on erahuvides juurdepääsuteede ehitamiseks ja kasutamiseks sõlmitud rendilepingu või servituudi seadmise lepingu alusel makstav tasu 0,03 eurot/m2, p 1.7 järgi ei võta RMK aga tasu erahuvides elektrivarustussüsteemide ehitamiseks ja kasutamiseks. Seega hindas ringkonnakohus kättesaadavaid võrdlusmaterjale ning leidis, et praeguses asjas on võimalik juurdepääsu ja tehnorajatise talumise eest välja mõista ühine tasu. Lähtuda tuleb võrreldava maa (metsamaa) teeservituudiga koormamise praegusest tavapärasest tasust, mis on kohtule kättesaadavate andmete alusel 0,03 eurot/m2 ja mis teeb 2800 m2 eest turutingimustele vastavaks tasuks 84 eurot aastas. Maamaks on 1,57 eurot. Määratud tasu proportsionaalsust põhjendades võrdles ringkonnakohus tasu puudutatud isiku I koormatud maa-ala (samas piirkonnas asuv metsamaa) turuväärtusega, mis Maa-ameti avaldatud Eesti
  5. a kinnisvaraturu ülevaate järgi on ca 836–850 eurot. Riigikohtule esitatud määruskaebuses ei ole puudutatud isik I põhjendanud, miks ei ole selline põhjendus piisav. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on tasu suurust kohaselt kaalunud ega ole seejuures menetlusnorme rikkunud. 19.
  6. Kolleegium märgib, et soovituslikult tuleks kohtulahendi resolutsiooni märkida tasu eraldi juurdepääsu ja tehnorajatise eest kooskõlas AÕS § 156 lg-ga 1, § 158 lg-ga 3 ja

§ 442lg-ga 5.

Arvestades praeguse olukorra asjaolusid, on ringkonnakohus aga piisavalt põhjendanud ühise tasu väljamõistmist. Seetõttu ei anna praegusel juhul juurdepääsu ja tehnorajatise talumise eest tasude eraldi määramata jätmine alust ringkonnakohtu määrust tühistada. 20. Ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluse menetluskulud põhjendatult puudutatud isiku I kanda. Ekslik on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei rahuldanud avaldaja määruskaebuse alternatiivset taotlust. Puudutatud isik I on avaldaja taotlusi meelevaldselt tõlgendanud. Avaldaja eesmärk oli talumistasu vähendada. Samuti ei sõltu menetluskulude jaotus määruskaebuse menetlemisel sellest, kuidas jagas menetluskulud maakohus.

§ 171

lg 1 järgi kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna alust ka väide, et puudutatud isik I kaasati menetlusse tahtmatult. Määruskaebuse esitas puudutatud isik I omal soovil. 21. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad Riigikohtu määruskaebemenetluse menetluskulud

§ 171

lg 1 järgi puudutatud isiku I kanda.

§ 174lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. 11

(12)2-14-23161 21.
  1. Avaldaja esitas kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja
  2. jaanuaril 2019 kell 14.
  3. Puudutatud isik I leiab, et avaldaja menetluskulude nimekiri on esitatud hilinenult ja tuleb tagastada, kuivõrd Riigikohus määras avalduste esitamise tähtajaks
  4. jaanuari 2019 kell 11.
  5. Kolleegium leiab, et ei ole põhjust avaldaja menetluskulude nimekirja tagastada, ja peab võimalikuks võtta see vastu, lähtudes

§-st 66 ja § 331 lg-st

  1. Praegusel juhul ei põhjusta menetluskulude nimekirja mõnetunnine hilinemine menetluse viibimist. Lisaks tingisid avaldaja põhjenduse kohaselt hilinemise e-toimiku tehnilised tõrked. Kolleegiumi arvates on avaldaja põhjendus usutav. Seega määrab kolleegium kindlaks avaldajale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. 21.
  2. Avaldaja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Avaldaja palus mõista kassatsiooniastme menetluskulude katteks välja 1704 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus avaldaja esindajal õigusteenuse osutamiseks 14 tundi 12 minutit hinnaga 100 eurot (käibemaksuta) tunnis (1 tund suhtlusele kliendiga ja puudutatud isiku I lepingulise esindajaga, 18 minutit määrusega tutvumisele ja edastamisele, 1 tund 24 minutit määruskaebusega tutvumisele, 11 tundi 30 minutit määruskaebuse kohta seisukoha koostamisele ja esitamisele). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Arvestades asjaolu, et pooled on vaielnud samade küsimuste üle alates menetluse algusest ning ka määruskaebuses ei tõstatanud puudutatud isik I olulisel määral uusi õiguslikke probleeme, siis ei ole osaliselt põhjendatud määruskaebuse kohta seisukoha koostamise ajakulu. Suures osas on avaldaja Riigikohtu menetluses korranud juba varem esitatud seisukohti. Võttes arvesse siiski ka puudutatud isiku I määruskaebuse mahtu, on põhjendatud ajakulu määruskaebuse koostamisele 6 tundi. Seega on kokku põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamise ajakulu 8 tundi 42 minutit. Kokku tuleb puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja mõista 1044 eurot (käibemaksuga). Lisaks tuleb avaldaja taotluse ja

§ 177

lg 4 kohaselt välja mõista ka viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teise lause järgi. 22. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel kautsjon arvata riigituludesse. Jaak Luik Ants Kull Malle Seppik 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.