KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-14960 Määruse tegemise aeg ja koht 14.01.2019, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhi

§ 534

lg 5 kohaselt (selle pikendamiseks vajalikke toiminguid, nagu isiku ärakuulamine, esindaja määramine ja tema seisukoha väljaselgitamine jne, ei ole ajaliselt varem mõeldav teha). Taotlusele lisatud psühhiaatri otsusest, teise psühhiaatri arvamusest ja EMO-kaardi kirjeldusest nähtub, et patsient vajab sellise ravi kohaldamist ka PsAS § 11 lg-s 4 lubatud 48 h möödumisel. Esialgse õiguskaitsega viivitamisel võib kaasneda oht nii isikule endale kui ümbritsevatele. Patsient igapäevaseid ravimeid ei tarvita, on kahtlustav, haiguskriitika puudub. Ema sõnul on selline seisund kestnud mitu nädalat. Seega viitavad asjaolud psühhootilisele seisundile (kuulmismeelepetted jms). Sellises seisundis isik võib ravita jäämisel käituda ettearvamatult, sh enda suhtes kahjustavalt. Eelnev kinnitab, et ilmselt ei ole muu ravi patsiendi suhtes võimalik, pealegi puudub isikul haigusteadvus ja -kriitika. Praegu esinevat rasket psüühikahäiret arvestades ei pea kohus vajalikuks esialgse õiguskaitse rakendamiseks 4-päevase 2

§ 534

lg 4 kohaselt ning avalduses esitatud arvamust (et 4-päevane ravi ei ole piisav) hiljem teha, määrates isikule ka advokaadist esindaja. Vahepealne menetluse käik

1. Määratud esindaja leidis, et avaldaja taotlus oli põhjendatud. Esindaja on patsiendi ära kuulanud Pärnu haiglas ning selgitanud talle avaldust ja kohtumäärust. Esindaja asus seisukohale, et 05.10.2018 määrusega paigutas kohus patsiendi küll kinnisesse asutusse, kuid ei teinud otsustust, millisel viisil võib teda haiglas ravida. Esialgset õiguskaitset pikendades tuleb järgida tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-155-13 p-dest 55-56, et kohus otsustaks lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada.
2. Maakohus kuulas 08.10.2018 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti ning vestles telefoni teel patsiendi emaga. Maakohtu 08.10.2018 määrus
3. Maakohus pikendas 08.10.2018 määrusega patsiendi suhtes esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi psühhiaatriakliiniku statsionaarses osakonnas 40 päevani alates tahtest olenematu ravi (antipsühhootiline ravi, rahutust leevendav ravi, vajadusel elekterkonvulsioonravi) algusest. PsAS § 11 lg 1 ning

§ 534

lg 5 ja esitatud taotluse, sellele lisatud arstide arvamuse, isiku poolt ärakuulamisel avaldatu ning määratud esindaja seisukohaga tutvununa leidis maakohus, et psüühikahäire taandamise vajaduse ning isiku ohtliku käitumise (eelkõige iseendale) tõttu esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku jätkuva tahtest olenematu ravi pikendamine on põhjendatud 40 päevani tahtevastase ravi algusest. Patsiendile määratud esindaja kinnitusel vajab isiku seisund stabiliseerumist. Raviarst selgitas kohtule, et isik on esmakordne patsient, kes vajab psühhoosivastast ravi. Olemasoleva sümptomaatika pinnalt võib eeldada, et luulumõtete taandamine võib võtta mitu nädalat, praeguseks on isik küll rahunenud (ka kohtule avaldas patsient, et tunneb end paremini ja turvaliselt), kuid psühhoos ei ole taandunud. See ilmnes selgelt ka vestluses kohtunikuga, kus isik asus esialgse kontaktse dialoogi järel peatselt kordama avalduses märgitud luululisi asjaolusid, et ta on elustanud narkodiileri, kes on kasvatanud narkoinimesed; et teda kuulatakse pealt; et tal on hirm, et temaga midagi juhtub jne. Isik on ilmselgelt segaduses ja hirmul ümbritseva suhtes ning tema enda tagasihoidlikult väljendatud soov haiglast välja saada ei ole tema tervislikku seisundit arvestades adekvaatne. Ta vajab jätkuvalt ravi antipsühhootikumidega, rahutust leevendavat ravi ja vajadusel ka elekterkonvulsioonravi. Raviarsti hinnangul on patsiendi psühhootiline seisund kestnud juba mõnda aega, sest olemasolevad hirmud ja luulud on selgelt välja joonistunud. Patsiendi ema nõustus ravi pikendamisega, selgitades, et kummaline käitumine on pojal alanud käesoleva aasta septembris (tekkis tõrge töötamise vastu, isik töötab autojuhina), kuid eriti võimendus see eelmisel neljapäeval, mil pöörduti EMO-sse. Eeltoodu põhjal on piisavalt selgelt täidetud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused nii raske psüühikahäire olemasolu, isiku ohtlikkuse (ravita haigussümptomid ei taandu, haigusteadvust sisuliselt ei ole (isik selgitas, et ei saa aru, kas tema mõtted on olnud päriselt või mitte), ravita jätmine võib olla ohtlik isikule endale) kui muu ravi ebapiisavuse osas. Juhul kui tahtevastase ravi vajadus patsiendi suhtes ära langeb, tehakse avaldaja poolt viivitamata taotlus ravi lõpetamiseks. 3

§ 543

teine lause on erinorm mis võimaldab tuvastada abinõude rakendamise ebaseaduslikkus. Tahtevastane ravimite manustamise õigus peab olema üheselt määratletav kohtulahendis. Seega tuleb tunnistada ebaseaduslikuks 05.10.–08.10.2018 patsiendile ravimite manustamine. Analoogse õigusliku probleemi tõttu on Riigikohtu menetluses määruskaebus tsiviilasjas nr 2-18-

1. Menetluse edasine käik
2. Psühhiaatriakliinik esitas 26.10.2018 taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks seoses sellega, et vahepealsel ajal on ravi tulemusena patsiendi psüühiline seisund oluliselt paranenud. Taotlusele oli lisatud psühhiaatri arvamus, mille kohaselt on patsiendi tervislik seisund sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning ühtlasi saab aru ravi vajalikkusest.
3. 26.10.2018 määrusega lõpetas maakohus patsiendi suhtes maakohtu 05.10.2018 määruse alusel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja 08.10.2018 määrusega pikendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi.
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5. 09.01.2018 esitas puudutatud isik menetlusdokumendi, milles loobus nõudest tunnistada perioodil 05.10.-08.10.2018 ebaseaduslikuks patsiendile ravimite manustamise, tuginedes Riigikohtu 19.12.2018 määruse nr 2-18-11917 seisukohtadele. Lisaks täiendas puudutatud isik määruskaebuse seisukohti

§ 634lg 2 ja § 659 alusel juhuks, kui ringkonnakohus ei tühista 08.10.2018 määrust.

Puudutatud isik leidis, et esialgse õiguskaitse pikendamine võiks olla põhjendatud üksnes senikaua kui suudetakse korraline menetlus läbi viia, mis ei tohiks võtta üle 2 nädala. Õigusselguse põhimõttega ei ole kooskõlas kui esialgse õiguskaitse menetlusele korralist menetlust ei järgne. Seadusandja on olnud tegevusetu, kuigi Riigikohus juhtis probleemile tähelepanu juba ligi 5 aastat tagasi. Esialgse õiguskaitse rakendamisel põhimenetlusena on tõsise probleemina nähtav eksperdiarvamuse nõude puudumine isiku seisundi kohta. Põhiseaduskonformsel tõlgendamisel oli põhjendatud esialgse õiguskaitse pikendamine kuni 14 päevani. Tagamaks korralise menetluse läbiviimist tuleb kohtul kohustada PsAS § 13 lg 11 sätestatud isikut esitama isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks avaldus 5 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Kohus võib jõuda ka järeldusele, et ta saab ise algatada korralise menetluse koos esialgse õiguskaitse pikendamisega. 4

§ 644lg 4 alusel koostoimes §-ga 659 lõpetada.

Kolleegium on seisukohal, et Pärnu Maakohtu 08.10.2018 määrus on põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta maakohtu 08.10.2018 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 12. Vastavalt

§ 644

lg-le 3 loetakse määruskaebusest loobumise korral, et määruskaebuse esitaja ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Määruskaebusest loobumise korral ei saa määruskaebuse esitaja esitada enam uut määruskaebust sama eseme kohta ja kannab määruskaebusega seotud menetluskulud.

1. Puudutatud isik palus tunnistada perioodil 05.10.-08.10.2018 ebaseaduslikuks patsiendile ravimite manustamise, kuna maakohtu 05.10.2018 määruse resolutsioonis ei ole kohus määratlenud, milliseid ravimeid võib patsiendile manustada. Riigikohus on 19.12.2018 määruses nr 2-18-11917/26 p-des 16-18 selgitanud tahtest olenematut ravi (mh ravimite manustamist) isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul ning määruse nr 2-18-11917 seisukohtadest tulenevalt loobus puudutatud isik määruskaebusest.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb puudutatud isiku määruskaebusest loobumine maakohtu 05.10.2018 määrusele vastu võtta ning praegusel juhul on määruskaebusest loobumisega seonduvad menetluskulud põhjendatud jätta

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

1. Seoses esialgse õiguskaitse pikendamise, s.o maakohtu 08.10.2018 määruse vaidlustamisega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses on puudutatud isik leidnud, et maakohus pikendas esialgse õiguskaitse tähtaega ilma psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamuseta üksnes esialgse õiguskaitse taotlemisega samal ajal (05.10.2018) esitatud andmete põhjal. Määruskaebuse esitaja palub maakohtu 08.10.2018 määruse tühistada, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse taotlemisega samal ajal esitatud andmete põhjal. Lisaks eeltoodule leidis puudutatud isik, et esialgse õiguskaitse pikendamine võiks põhiseaduskonformsel tõlgendamisel olla põhjendatud üksnes 14 päevani, kuna selle jooksul jõutaks korraline menetlus läbi viia.
3. Esialgse õiguskaitse pikendamisel on maakohus ära kuulanud nii isiku enda kui ka raviarsti dr LL (ühtlasi valvearstina ka psühhiaatriakliiniku juhataja asetäitja). Raviarsti 08.10.2018 antud arvamuse kohaselt on puudutatud isikule ravi kindlasti vajalik, see võiks kesta umbes 2-3 nädalat ning raviarsti sõnul võib olla tegemist skisofreenia algusega.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on raviarsti 08.10.2018 arvamus käsitletav psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamusena

§ 534lg 5 teise lause tähenduses.

Seejuures on kohus vahetult raviarstiga 08.10.2018 kohtunud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-16 p-s 18 selgitanud, et esialgse õiguskaitse pikendamisel peab kohtule olema teada, et pikendamine on psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates vajalik. Praeguses asjas oli nimetatud nõue täidetud ning esialgse õiguskaitse pikendamine

§ 534lg 5 teise lause alusel seaduslik.

19.

§ 534

lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või 5

§ 539

lg 3 esimesest lausest tuleneb, et kinnine asutus peab kohtule viivitamata teatama, kui tema arvates ei ole isikut vaja kinnises asutuses hoida kohtu määratud tähtaja lõppemiseni ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega isiku kinnisesse asutusse paigutamise, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamisel, kui paigutamise eeldused on ära langenud või kui ilmneb, et eeldused ei olnud täidetud. Kohus võib kinnisesse asutusse paigutamise lõpetada isiku enda või tema eestkostja või isiku elukoha järgse valla- või linnavalitsuse taotlusel või omal algatuse. 20. Praegusel juhul lõpetas maakohus 26.10.2018 määrusega puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi, kuna avaldaja teatas 26.10.2018

§ 539

lg 3 alusel kohtule, et puudutatud isiku seisund on paranenud ja tema tahtest olenematu ravi on põhjendatud lõpetada. Puudutatud isiku hüpoteetiline hinnang korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse eelduslikule kestvusele (2 nädalat) ei tingi maakohtu 08.10.2018 esialgse õiguskaitse pikendamise määruse tühistamist või muutmist, kuna ei võimalda väita, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel oli ette näha patsiendi tervenemine nimetatud tähtaja jooksul.

§ 539

sätestab põhimõtte, et isiku kinnipidamine (nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui korralisel paigutamisel) ja tema tahtevastane ravimine on lubatud vaid senikaua, kui on täidetud eeldused, mis algselt võimaldasid isiku kinnisesse asutusse paigutada. Määruskaebuse esitaja ei ole vaidlustanud esialgse õiguskaitse kohaldamise sisulist vajadust puudutatud isiku suhtes maakohtu 05.10.2018 ja 08.10.2018 määruste tegemise. Kuivõrd kinnisesse asutusse paigutamise eeldused olid täidetud ja kohus lõpetas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisel, jääb maakohtu 08.10.2018 määrus muutmata. 21. Eeltoodust tulenevalt puudub alus ka maakohtu 08.10.2018 määruse tühistamiseks. 22.

§ 172lg 3 tulenevalt jäävad määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud riigi kanda.

Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalsel Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 6