Obsah (7)

§ 440§ 637§ 162§ 639§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-9559 Tsiviilasi Ku

§ 440

lg 4 kohaselt õigeksvõtuga seotud, kuna hagi ei ole õigeks võtnud kõik kostjad ning piiri asukoha saab tuvastada vaid kaasomanike suhtes ühiselt. Kohus käsitas kostja II õigeksvõttu vastuväidete puudumisena hagejate esitatud katastriüksuse plaanile. 3 Kostja I esitas ainukese vastuväitena etteheite, et kostja I ei teadnud välitööde teostamisest, teda kohale ei kutsutud. Iseenesest on õige kostja I viide, et MaaKS § 15 lg 2 kohaselt on maakorralduse läbiviija kohustatud kaasama ning piiri kindlakstegemisele ja kättenäitamisele kutsuma nende kinnisasjade omanikud, kelle kinnisasjade vaheline piir on vaja kindlaks teha. Seadus sätestab ainsa tagajärjena, et piiri kindlakstegemist ei takista see, kui kinnisasja omanik, kes on kutsutud piiri kindlakstegemisele, ei ilmu kohale. Samas ei sätesta seadus, et kui maakorralduse läbiviija on seda kohustust rikkunud, muudab see piiri kindlakstegemise toimingud (st ka koostatud katastriüksuse plaani) ebaõigeks. Sellist tagajärge ei sätesta ka maakatastriseadus (MaaKatS). Eeltoodu tähendab, et pooled ei ole koostanud piiriprotokolli ning hagejal tuleb piiride kindlaks tegemist taotleda kohtu kaudu. Kohus võtab piiri määramisel aluseks kõik poolte esitatud dokumendid, sh ka kontrollmõõdistamise aktid ning nende alusel koostatud Sooveere kinnistu uue plaani. Kostjal I on olnud võimalik soovi korral esitada piiri kulgemise kohta teistsugused andmed, kostja I ei ole seda teinud. Kuna kostjad ei ole vastu vaielnud 13.04.2018 koostatud Sooveere katastriüksuse plaanile, rahuldab kohus hagi ja tuvastab Sooveere kinnistu ja Tatra Telliskivitehase kinnistu vahelise piiri asukoha nimetatud plaani alusel. Plaan on kohtuotsuse lahutamatu lisa. Kui kostjad ei ole vastu sellele, et hagejatele kuuluva Sooveere katastriüksuse plaani tuleb piirimärkide osas muuta, korrigeerimaks kinnistu piiride kulgemine looduses ja kaardil, arvestades kostjatele kuuluva kinnistu piire, on kostjatel tulenevalt hea usu põhimõttest (TsÜS § 138) kohustus anda nõusolek piiriandmete muutmiseks. Kohus asendas TsÜS § 68 lg 5 alusel kostja I nõusoleku kohtuotsusega. Hagejate kinnitusel on kostja II vajaliku nõusoleku juba andnud, seega tuleb asendada vaid kostja I nõusolek. MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Kostja I (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apelltsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud õigusnormi. MaaKS § 15 lg 2 kohaselt tuli piiri kindlakstegemisele kutsuda kostja I. Kostja I nõustub, et maakorraldusseadus ei näe ette tagajärge juhuks, kui maakorralduse läbviija oma kohustust rikub. Seega tuleb lähtuda analoogiast või seaduse või õiguse üldisest mõttest. MaaKS § 15 lg 2 eesmärk on kohustada maakorralduse läbiviijat alati kaasama kinnisasja omanikke maakorralduslikel toimingutel. Käesolevas asjas on maakorralduse läbiviija rikkunud nimetatud kohustust lausa kahel järjestikusel korral. Kinnisasja omanike kaasamata jätmine võib viia ebaõige tulemuseni. Kostjal I on põhjendatud kahtlus ka 01.02.2018 akti nr 1262/18 tõesuse osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja kaebus tuleb apellandile tagastada.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta 4 rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt Riigikohtu 24.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12; samuti Riigikohtu 03.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 10.1). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. 8.

§ 637

lg 1 p 6 järgi tuleb apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel seega lähtuda hüpoteetilisest eeldusest, et kostja I suhtes on rikutud MaaKS § 15 lõikes 2 sätestatud kaasamiskohustust, s.o maakorralduse läbiviija ei kaasanud ega kutsunud teda piiri kindlakstegemisele ja kättenäitamisele. Kostja I hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud õigusnormi leides, et tema kaasamata jätmine toob kaasa tagajärje, et hagi ei ole võimalik tema suhtes rahuldada. Maakohus märkis, et seadus (ei maakorraldusseadus ega maakatastriseadus) ei sätesta kaasamiskohustuse rikkumise tagajärjena seda, et piiri kindlakstegemise toimingud tuleks lugeda ebaõigeks ja ebaseaduslikuks. Selle seisukohaga nõustus ka kostja I. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et MaaKS § 15 lg-s 2 sätestatud kaasamiskohustuse mittetäitmine ei muuda maakorraldustoimingut ebaseaduslikuks. Muuhulgas ei ole kostja I maakohtus väitnudki, et kontrollimõõdistamise tulemused oleksid ebaõiged.

1. Küll aga heidab kostja I maakohtule ette õigusnormide ebaõiget tõlgendamist. Kostja I hinnangul tuleb lähtuda analoogiast või seaduse või õiguse üldisest mõttest. Ringkonnakohus selgitab, et analoogia kohaldamiseks saab olla asjaolu, et seaduses esineb lünk, mis vajab analoogia abil ületamist. See tähendab, et seaduses puudub eksikombel mingi norm, mille olemasolu seadusandja on tegelikult vaikimisi eeldanud. Nii sätestab ka TsÜS § 4, et õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel aga lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Praegusel juhul ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et maakorraldusseaduses § 15 lg 2 kaasamiskohustuse tagajärjed on seadusandja poolt jäänud tahtmatult eraldi reguleerimata ning et seadusandja tegelik eesmärk oli tagada, et piiri kindlakstegemisele suunatud maakorraldustoiminguid saab arvesse võtta üksnes juhul, kui kõik puudutatud kinnisasjaomanikud on olnud kaasatud. Niisugusele eesmärgile ei viita ka maakorralduse seaduse seletuskiri.
2. Kostja I ei ole ise viidanud ühelegi võimalikule lähedast õigussuhet reguleerivale sättele, mida oleks võimalik analoogia korras kohaldada. Piiri kindlakstegemine MaaKS § 15 järgi kuulub nn lihtsate maakorraldustoimingute hulka (MaaKS § 10 lg 1). Maakorraldustoimingud ise ei too veel kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi. Nii tuleneb MaaKS § 10 lõikest 63, et sama seaduse §-s 15 sätestatud korras kindlakstehtud piiri andmed registreeritakse maakatastris maakorralduse läbiviija esitatud katastrimõõdistamise ja piiri kindlakstegemise dokumentide alusel. MaaKS § 11 lg 1 järgi loetakse maakorraldustoimingud lõpetatuks, kui kinnisasi on registreeritud riigi maakatastris ning maakorraldusest tulenenud muudatused on kantud kinnistusraamatusse. 5 Kontrollmõõdistamise tulemusena koostatud uue katastriplaani kandmiseks katastrisse ning ka kinnistusraamatusse vastavate muudatuste sisseviimiseks on vajalikud kõigi piirinaabrite nõusolekud (allkirjad). Seega ilma kostjata I piiri kohtuväliselt kindlaks määrata ei saa. Kostjalt I sellekohase tahteavalduse saamiseks ongi käesoleval juhul hagi esitatud. Järelikult ei ole väidetav asjaolu, et kostjat I ei kaasatud kinnisasja piiri kindlakstegemisse, toonud kaasa kostja õiguste rikkumist ega tema õiguste kaitse võimaluste kaotust. Lisaks tuleneb asja materjalidest, et kostja I oli tegelikult maakorraldustoimingutesse kaasatud (andis selgitusi Maa-ametis 22.11.2017; täiendav mõõtmine 29.01.2018 toimus kostja I taotluse alusel). Samuti on kostja I kohtuistungil kinnitanud, et maamõõtja kutsus teda piiritähiseid üle vaatama. Kostja I heidab aga ette, et teda ei kutsutud välitöödele, s.o mõõtmistoimingutele.
3. Muuhulgas oli kostjal I käesolevas menetluses võimalik esitada vastuväiteid piiri kulgemise, kontrollmõõdistamiste õigsuse jm kohta. Kostja I seda ei teinud. Alles apellatsioonkaebuses on kostja I esitanud esmakordselt väited, et tema hinnangul võib piir olla valesti määratud. Nimetatud väide tulnuks esitada juba maakohtus koos seda kinnitavate tõenditega, kuid maakohtus ei olnud kostjal I vastuväiteid mõõtmistulemuste osas, mistõttu puudus maakohtul alus arvata, et 13.04.2018 koostatud katastriüksuse plaan ei oleks õige. Samuti ei pidanud maakohus sellises olukorras selgitama pooltele vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Kostja I vastuoluline käitumine ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Kuna välistatud on täpsustatud piiriandmete alusel maakatastrisse ja kinnistusraamatusse muudatuste sisseviimine ilma kostja I sellekohase nõusolekuta ning kostjal I oli võimalus väljendada oma vastuväiteid käesoleva asja menetlemisel maakohtus, siis puudub alus kohaldada analoogiat mõne niisuguse õigusnormiga, mis tooks tagajärjena kaasa selle, et kinnisasjade piiride kindlakstegemise eesmärgil läbi viidud kontrollmõõdistamiste tulemusi ei oleks võimalik kinnisasjade vahelise piiri kindlakstegemisel arvestada. Eeltoodule tuginedes ei ole kostja I väidete õigsust eeldades võimalik apellatsioonkaebust rahuldada, mistõttu tuleb jätta see menetlusse võtmata.
4. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti

§ 162

lg 1 alusel jätnud menetluskulud kostja I kanda.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja I kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõiv 300 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, on apellandil õigus taotleda riigilõivu tagastamist (

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4).

Käesolev määrus on edasikaevatav Riigikohtule (

§ 638lg 9).

Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 6