Obsah (4)
§ 6§ 54§ 108§ 109KOHTUOTSUS E e s t i Va b a r i i g i n i m e l Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kristina Maimann 21.06.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-1099 Haldusasi OÜ Energiasal
§ 6
lg 2 ja § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda mh haldusorgani tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse kindlakstegemist. Antud juhul tuleb seega hinnata, kas vastustaja nõudis alusetult kaebajalt täiendavate toimingute tegemist ning kas DP vastuvõtmise üle saanuks otsustada oluliselt varem. Kohtu arvates ei saa käesoleval juhul välistada kahju tekkimise võimalikkust ning tuvastamisnõue on lubatav (
§ 54lg 2).
Kaebaja ei pidanud käesolevas menetluses tõendama kahju tekkimist ja suurust, vaid pidi üksnes mõistlikult põhistama, et hüvitamiskaebus ei oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seda kaebaja tegi.
- Kaebaja väidab viivituse õigusvastasust alates 05.07.
- Pooltel puudub vaidlus, et praegu kehtiva PlanS § 139 lg-s 2 sätestatud 3-aastane tähtaeg kehtestamise või kehtestamata jätmise otsustamiseks ei kohaldu antud detailplaneeringule. Siiski oli planeeringust huvitatud isikul õigus ka enne 01.07.2015 nõuda, et kohalik omavalitsus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. Kaalutlusõiguse alusel tehtavate menetlustoimingute puhul võib selle hindamine, kas otsustuse saanuks teha varem osutuda keeruliseks. Samas on ilmne, et menetlusaeg sõltub otseselt konkreetse planeeringu mahust ja keerukusest, erinevate kooskõlastuste vajalikkusest, eriteadmisi nõudvate küsimuste rohkusest ning erinevate huvidega arvestamise vajadusest. Samuti huvitatud isiku enda tegevusest menetluse kestel. Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 05.10.2015 tehtud määruses, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetlus on tavapärasest keerukam, sest, nagu nähtub erinevate haldusorganite seisukohtadest, tuleb enne kavandatava rajatise püstitamist teha veel suures ulatuses uuringuid ja võimalikud keskkonnamõjud põhjaveele on tähelepanuväärselt suured. Sellise rajatise püstitamise võimalikkuse väljaselgitamine on aeganõudev ja planeeringumenetlus ka haldusorganite jaoks ressursimahukas. Mõistlik menetlusaeg sellises menetluses ületab kolme aastat.
- Vastustaja algatas vaidlusaluse planeeringu menetluse 01.07.2010 ning 13.10.2016 otsustas jätta selle vastu võtmata.
- PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 kohaselt oli DP ülesandeks mh keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramiseks, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine ning p 12 kohaselt hoone olulisemate arhitektuurinõuete või vajaduse korral rajatise ehitus- ja kujundusnõuete seadmine. 9
(16)PlanS v.r § 9 lg 12 kohustas DP koostamisel arvesse võtma KSH tulemusi. PlanS v.r § 16ˡ reguleerib avalikku veekogusse ehitise kavandamist ning näeb ette TJA loamenetluse ja aluse keeldumiseks kui kavandatav ehitis on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (lg 3 p 2). PlanS v.r § 17 näeb ette kooskõlastamised asjaomaste riigiasutustega – Kaitseministeeriumiga (lg 2 p 5, lg 2 p 7), MKM-i, KKM-i, Veeteede Ameti, Lennuameti ja Muinsuskaitseametiga (lg 2 p 6) ning vajadusel kohaliku omavalitsuse poolt määratud haldusorganitega (lg 3 p 3). PlanS v.r § 1 lg-st 3 tulenevalt peab ruumilisel planeerimisel arvestama pikaajalist ruumilist arengut ning tasakaalustatult arvesse võtma majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. PlanS v.r § 18 lg 1 kohaselt on planeeringu vastuvõtmise otsus kohaliku omavalitsuse kinnitus selle kohta, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja ta on kontrollinud selle vastavust seadustele ja muudele õigusaktidele. Sisuliselt tähendab see seda, et kui avaliku väljapaneku ja arutelude käigus kohalikule omavalitsusele vastuväiteid ja/või ettepanekuid ei laeku on võimalik planeering sellisena kehtestada.
- Tallinna Ringkonnakohus märkis eelviidatud määruses lisaks ka seda, et menetlustoimingute ulatus ja intensiivsus aastatel 2012–2015 ei viita, et planeerimismenetluses oleks toimunud põhjendamatu viivitus, ka 2016.a kevadel võis kaebajal olla mõistlik lootus, et tal on võimalik saavutada detailplaneeringu kehtestamine. 2016.aastal kehtestamiseks mõistliku lootuse olemasolust ei saa siiski automaatselt järeldada, et siis ei olnud vastustaja juba viivituses. Kohus nõustub viidatud ringkonnakohtu määruse punktides 13-14 kirjutatuga, eelkõige seisukohaga, et 2013.a lõpust alates on planeeringumenetluses lahendatavate küsimuste ring mõnevõrra teisenenud tulenevalt erinevate haldusorganite seisukohtade muutumisest ja täpsustamisest. 23.
- Maa-ametile saadeti DP kooskõlastamiseks tulenevalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-st 3 ja maapõueseaduse § 63 lg-st 4 ning KKM-i volitusest. Vastustaja on kohtumenetluses välja toonud, et planeeringumenetluses toimus pööre seoses Maaameti 12.06.2013 kirjaga (I kd, tl 68-69), kus märgiti, et DP-s ei ole käsitletud, mil moel on kavandatud tegevuste korral jätkuvalt tagatud põhjavee hea kvaliteet, sh jaama sulgemise korral, kuivõrd ehitist ei ole tõenäoliselt hiljem võimalik likvideerida. Maa-amet juhtis kirjas tähelepanu, et küsimus ei ole üksnes elektrijaamale lähimate tänaste puurkaevude võimalikus asendamises arendaja kulu, vaid kogu Põhja-Eestis kasutatava Kambrium-Vendi põhjaveekogumi vee kvaliteedi tagamises. Maa-amet palus vastustajal konsulteerida KKA ja KKM-ga, kas kavandatava vee erikasutuse mõju põhjaveekihile on võimalik ja otstarbekas hinnata ehitusloa väljastamise ajal või on põhjendatud keskkonnamõju, sh tegevuse mõju põhjaveele hinnata juba DP koostamise ajal. 23.
- Põhjaveeuuringute küsimus 05.07.2013, kui kaebaja arvates algas vastustaja õigusvastane viivitus, sai Jõelähtme Vallavalitsus vastuse KKM-lt (I kd, tl 70) oma 25.06.2013 saadetud kirjale. Keskkonnaministeerium märkis vastuses, et kõige suuremat tähelepanu vajab KSH aruande kohaselt kavandatava tegevuse võimalik mõju põhjaveele, mida tuleb hinnata detailplaneeringu koostamise ajal. Lisaks märgiti, et DP-le sai juba kooskõlastus antud seoses avaliku veekogu koormamisega ehitisega. Kuni 01.06.2015 (vt KSH koostamise leping, I kd tl 73-74) kehtis 24.03.2011 sõlmitud lepingu nr 2-14/7/15 punkt 1.2, mis kohustas KSH-d koostama KMH täpsusega (I kd, tl 12 pöördel). 10
(16)Kuigi kaebaja väidab, et 2013 juuliks oli menetlusosalistel selge, et KSH-d ei pea tegema KMH täpsusega, toimus 22.08.2013 töökoosolek (I kd, tl 173 pöördel), kus arutati põhjavee uuringute küsimust ja leiti, et erinevate riigiasutuste seisukohad selles, millises etapis tuleks hinnata põhjavee kaitstuse küsimust, on erinevad ning otsustati, et Ramboll Eesti AS selgitab välja KKMi seisukoha ja teavitab valda nädala jooksul. 10.09.2013 on OÜ Energiasalv pöördunud KKM-i poole (nähtub KKM-i vastusest, I kd, tl 71 pöördel) paludes luba teha põhjaveeuuringud alles ehitusprojekti koostamise, mitte DP koostamise ajal. Kui väidetavalt oli selge, et põhjaveeuuringuid ei tule teha DP koostamise käigus, jääb kohtule arusaamatuks kaebaja KKM-i poole pöördumise vajadus. Tasub märkida, et KKM vastas sellele kirjale alles 07.07.2014 kirjaga nr 11-17-5054-6. Kirjas seisab, et: „KSH aruandes on välja toodud, et kõige suuremat tähelepanu vajavad kavandatava tegevuse võimalikud mõjud põhjaveele, kuid tegelike mõjude hindamiseks põhjaveele puudusid piisavad andmed“. Viidatakse, et lisaks KSH aruandele on arvestatud, et projekti teostamiseks tuleb DP alal läbi puurida kõik põhjaveekihid, mis on Põhja-Eestis olulised joogiveeallikad. Kokkuvõtvalt leitakse, et kavandatava tegevuse mõju põhjaveele tuleb hinnata DP koostamise ajal. 13.08.2014 (aastaarv ekslikult 2015) Eesti Põhjaveekomisjoni koosolekul otsustati, et elektrijaama keskkonnamõju ei ole võimalik hinnata enne kui on valitud arenduse lõplik asukoht; hetkel koostatud KSH ei ole piisav hindamaks mõju põhjaveele; varasemad hüdrogeoloogilised uuringud on tehtud teise ala kohta; DP protsessi käigus tuleb esitada konkreetne tehnoloogiline lahendus elektrijaama rajamiseks, mille põhjal on võimalik hinnata mõju põhjaveele ja vajadusel planeerida täiendavaid ehitusgeoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi uuringuid (I kd, tl 182 pöördel183). 18.08.2014 töökoosoleku protokollist (I kd, tl 183pöördel-184) ilmneb selgelt, et KKM on jäänud seisukohale, et põhjaveeuuringud tuleb teha DP koostamise ajal ning põhjaveekomisjonil arutatust tulenevat kaebajale koostatakse vajalike uuringute nimekiri, mille alusel tuleb koostada eelhinnang, mille alusel omakorda otsustatakse KMH maht. 15.12.2014 toimus koosolek Keskkonnaametis, et leppida kokku KSH raames tehtavate hüdrogeoloogiliste ja geoloogiliste tööde täpsed eesmärgid. (I kd, tl 187pöördel-188) 26.02.2015 töökoosolekul andis kaebaja teada, et põhjavee uuringu lähteülesanne on KKM-ga kokku lepitud. (I kd, tl 60) Alles 08.04.2015 Eesti Põhjaveekomisjoni koosolekul otsustati ümber, et KSH aruandest jätta välja KMH täpsusastmes hinnangu tegemine ja mitte siduda DP kehtestamist põhjaveeuuringute läbiviimisega ning teha need projekteerimise staadiumis. (I kd, tl 52) Sellele järgnes KSH koostamise lepingu muutmine ja KSH muutmine antud küsimuses ning 16.06.2015 on KKM e-kirjaga (K.Turk) teatanud, et neil vastuväiteid ei ole (I kd, tl 195). 27.10.2015 esitati vastustajale DP täiendatud projekt koos KSH täiendatud aruandega (nähtub 27.10.2015 töökoosoleku protokollist, I kd, tl 200). Eelneva põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale nagu olnuks põhjaveeuuringute küsimus selge juba 2013 suvel. Vastustaja toimingud seoses põhjaveeuuringute küsimuse selgitamisega olid 11
(16)seega põhjendatud ning alles 2015.a suvel oli selge, et vastavad uuringud võib kõigi antud küsimuses pädevust omavate riigiasutuste arvates jätta ehitusprojekti staadiumisse. Seega ei saa vastustajale ette heita viivitust, mis tekkis nende haldusorganite poolt seisukohtade kujundamisel kuni 2015.a juulini. Vastustaja ei saa vastutada selle eest, et KKM, KKA ja Eesti Põhjaveekomisjon (kes ei ole küll PlanS alusel kooskõlastav haldusorgan) ei suutnud koheselt jõuda seisukohani, et uuringud võib jätta ehitusprojekti staadiumi. Kaebaja on ise olnud lepingu pooleks ja soovinud algselt, et KSH tehtaks KMH detailsuses. Vastustaja on samas aga nähtuvalt DP vastuvõtmata jätmise otsusest jäänud seisukohale, et elektrijaamast johtuvaid mõjusid põhjaveele tuleks hinnata detailplaneeringu menetluses, kuna elektrijaama maa-aluste osadega seonduvalt võivad tekkida komplikatsioonid ning sidunud selle ka õigusliku vastutuse küsimusega. Vastustaja ülesandeks planeerimisdiskretsiooni teostamisel on muuhulgas hinnata planeeringu realiseeritavust ja vastavust avalikele huvidele. See ei tähenda, et vastustajal ei tuleks eelnevalt välja selgitada kooskõlastavate haldusorganite seisukohti. Käesolevas asjas ei ole vaidluse objektiks vastuvõtmata jätmise otsuse sisuline õiguspärasus. 23.3. Raudteelahenduse küsimus Detailplaneeringu lähteülesandes (p 6.4, 6.5, 7.6) on peetud oluliseks, et DP-s oleks antud juurdepääsude ja teede lahendus planeeritaval alal, lahendatud tehnovarustus ja ettenähtud ehitusaegsed maavaravaru kaevandamised ja selle laadimised transpordivahenditesse siseruumides (vältimaks tolmu ja müra). (II kd, tl 54-55) Vastustaja selgitas kohtuistungil, et on pidanud lähteülesandes siseruumides laadimise lahenduse andmist oluliseks, arvestades negatiivsete mõjude kontsentratsiooni antud piirkonnas ja ka sellega seotud elanike kaebusi. Laaditav graniidi kogus ja kaevandamise aeg on märkimisväärsed. Pooltel on vaidlus selles, kas vastustaja nõudis põhjendamatult liiga detailse lahenduse esitamist, mille nõudmine olnuks põhjendatud alles projekti staadiumis. Vastustaja selgitas täpsemalt kohtuistungil ja on kirjeldanud ka kirjalikes kohtukõne teesides (II kd, tl 68-69), miks kaebaja esitatud raudteelahendus ei sobinud (rajanes mh varasemalt tellitud AS Tallinna Sadam seisuraudtee projektile, mis erineb olemuslikult laadimisraudteest). Kaebaja esitatud raudteelahenduse puudused ilmnesid vastustaja poolt tellitud ekspertiisist (I kd, tl 186). Kuna väljaspool planeeringuala olid kavandatud ka teised raudteeharud, tuli nendega arvestada, mh olukorras, kus kavandada tuli ka siseruumides laadimiseks sobiv ehitis. See eeldas ala kitsaste ruumiliste ja keeruliste maastikuliste tingimuste tõttu piisava täpsusastmega lahenduse esitamist juba planeeringus, et hinnata lähteülesandes püstitatu täitmise võimalikkust ja lahenduse realiseeritavust. Kohtu hinnangul on vastustaja nõudmist mõistlikult põhjendanud. Kohus eriteadmisi nõudvat eksperthinnangut anda ei saa. Tõendi esitamise kohustus selle asjaolu osas lasus kaebajal. Planeerimismenetluses kaebaja lõpuks vastustaja nõudmised ka täitis ning vastustaja taganes mõningate asjaolude täpsustamise vajadusest. Ekspertiis valmis 06.05.2013 ja oli kaebajale edastatud. 18.08.2014 töökoosoleku toimumise ajaks kaebaja ekspertiisis tõstatatud küsimustele kirjalikult vastanud ei olnud (I kd, tl 183 pöördel) ning leiti, et enne pole midagi arutada. 29.08.2014 vastas kaebaja küsimustele (I kd, tl 184 pöördel-185). 01.10.2014 arutati raudteelahendust ekspertide osavõtul ning mh võeti mõned täpsustamist vajavad asjaolud maha, kuna leiti, et neid saab täpsustada projekteerimisfaasis (I kd, tl 187). 15.01.2015 esitas kaebaja raudteelahenduse täiendamiseks joonise (I kd, tl 190). Kohtule antud küsimuse menetlemisel vastustaja õigusvastast viivitust ei nähtu. 12
(16)23.
- Lisaks võib vaidlusaluse väidetava viivituse perioodi osas välja tuua, et 10.10.2013 teatas kaebaja, et ei soovi seniste DP-s ja KSH-s toodud leevendusmeetmetega edasi minna ja soovib kaaluda alternatiive. 29.10.2013 kaaluti ka võimalust teistsuguse veehaarde lahenduse tegemiseks, mille osas kaebaja teatas 20.11.2013, et jätkatakse senisega. DP-d ja KSH-d tuli korduvalt täpsustada ja täiendada ning viia omavahel kooskõlla, millele vastustaja juhtis korduvalt tähelepanu. 15.02.2016 e-kirjas palus DP koostaja DP-d materjalide täpsustamise vajaduse tõttu mitte menetlusse võtta. Sellises olukorras ei ole kohtu arvates põhjendatud vastustajale menetluse venitamist märgitud ajavahemikul ette heita. 23.
- Elektrijaama arendaja tegevuse lõppemisel keskkonnakahjude tekkimise vältimise või kõrvaldamise eest vastutaja küsimus Kohus möönab, et küsimuse vastutusest võinuks tõstatada juba detailplaneeringu menetluse algatamisel, kuigi see ei ole otseselt planeeringuline küsimus. Samas ka ei eelda DP algatamine, et kõik küsimused oleks küsitud ja selged. Kaebajal endal lasub mõistliku äriühinguna kohustus hinnata projekti teostatavust ja sellega kaasnevaid äririske. Kohalik omavalitsus saab DP realiseeritavuse ja sellega kohalikule omavalitsusele kaasnevate võimalike kohustuste küsimuse üle otsustada hiljemalt DP kehtestamisel. DP algatati AS-le Tallinna Sadam kuuluvale maa-alale ja tema taotlusel. Kaebaja oli projektist huvitatud isik. AS Tallinna Sadam on riigi äriühing. Elektrijaam oli kantud Euroopa ühishuvi projektide nimekirja, millest võib järeldada, et seda peeti ka siseriiklikult oluliseks projektiks. Kaebajal oli sõlmitud koostööleping MKM-ga, mida planeerimismenetluses vastustajale ei esitatud, kuigi sellele viidati KSH aruande seletuskirjas. Seega ei saa vastustajale mõistlikult ette heita, et ta DP algatamise faasis ei asunud selgitama vastutuse küsimust, et vältida kaebajale kulusid tekitavate toimingute tegemist. Vastustaja eeldas põhjendatult, et projekti taga on riigi huvi. Asjaolu, et maa alla rajatav objekti osa ei ole hiljem tõenäoliselt likvideeritav ja mõjutab kogu Põhja-Eesti põhjavett ning sellega võivad kaasneda olulised keskkonnakahjud selgus menetluse kestel. Sellest tekkis kohalikul omavalitsusel põhjendatud kahtlus DP realiseeritavuse ja avalikele huvidele vastavuse osas. Kohalik omavalitsus võinuks vastavad päringud AS-le Tallinna Sadam ja ministeeriumidele saata koheselt pärast Maa-ameti poolt 12.06.2013 kirjas probleemi tõstatamist ning selgitada kaebajale, et ei pea seniks menetluses muude toimingute tegemist põhjendatuks. Vastava ettepaneku saanuks teha vastustajale ka kaebaja, kuid kaebaja soovis menetluse jätkamist. Kohtu arvates ei saa sellises olukorras vastustajale ette heita õigusvastast viivitust planeeringumenetluse läbiviimisel. Samuti omab tähtsust, et pädevad riigiasutused leidsid
- a juulis, et põhjaveeuuringud võib lükata projekteerimise etappi ehk KMH, millest oleks täpsemalt selgunud keskkonnamõjud ja neid leevendavad meetmed oleks tehtud pärast seda kui vastustajal tuli otsustada, kas DP vastu võtta ja kehtestada. Vastustaja jaoks tuli vastutuse küsimus seoses DP realiseeritavuse ja avalikele huvidele vastavuse hindamisega välja selgitada vastuvõtmise küsimuse otsustamise ajaks. Kuigi vastustaja on 04.06.2013 pöördumises (I kd, tl 45) MKM-i poole mõista andnud, et DP koostamine on lõpusirgel, ei välistanud see uute tähtsust omavate asjaolude selgumisel täiendavate toimingute tegemist. Vahetult pärast seda, 12.06.2013, sai vastustaja eelkäsitletud Maa-ameti vastuse. 30.11.2015 vastas MKM-i ametnik e-kirjaga vastustaja päringule KSH aruandes vastutuse küsimuse käsitlemata jätmise osas, et tegemist on ettevõtja riskivastutusega (I kd, tl 203 pöördel). 06.01.2016 soovis vastustaja MKM-ga sõlmitud koostöölepingut (I kd, tl 204), mis võinuks reguleerida vastutuse küsimust. Vastustajale selgus (25.02.2016, I kd, tl 207 pöördel), et leping enam ei kehtinud, mistõttu seda vastustajale ei esitatud. 06.01.2016 teavitas ka AS Tallinna Sadam, et nemad vastutust ei võta. 13
(16)Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas DP vastuvõtmata jätmise otsuse saanuks vastustaja teha 2016.a varem, so enne kui kaebaja 01.06.2016 pöördus kaebusega kohtusse. 23.
- Kohus leiab, et hiljemalt 11.03.2016 pidi vastustajale selguma, et riik ega AS Tallinna Sadam ei võta vastutust võimalike keskkonnakahjude vältimise või hüvitamise osas, juhul kui kaebaja tegevus peaks lõppema või kaebaja ei ole võimeline vastutama. See nähtub 11.03.2016 töökoosoleku protokollist – puuduvad kokkulepped MKM-ga (I kd, tl 46). Täiendavate päringute tegemine selles küsimuses oli tarbetu, kuna ka kaebaja ei väitnud, et leping vastutuse üleandmiseks oleks riigiga või riigi äriühinguga sõlmitud või oleks sõlmimisel. Samuti ei nõustu kohus vastustajaga, et kaebaja ei nõudnud sellel töökoosolekul vastuvõtmise küsimuses otsuse ärategemist. Protokollis on selgesõnaliselt kirjas, et „Enegriasalv OÜ esindaja soovib vallavalitsuselt selget otsust, kas menetletakse DP edasi, st võetakse vastu ja kehtestatakse või lõpetatakse menetlus“. Kohus möönab, et keelduva haldusakti eelnõu ettevalmistamisele ja kaebaja arvamuse ärakuulamisele ja volikogu istungi korraldamisele võinuks 11.03.2016 töökoosolekust kuluda ligi 1 kuu, milline ajakulu nähtub ka vastuvõtmata jätmise otsuse p-st 1.9, kui jätta arvestamata kaebaja enda vastamisega viivitamine. Vastamise asemel pöördus kaebaja kohtusse. Alles 13.10.2016 võttis Jõelähtme Vallavolikogu vastu otsuse nr 387, millega otsustati jätta DP vastu võtmata ja menetlus lõpetada ning lõpetas sellega ühtlasi viivituses olemise.
- Seega oli vastustaja DP menetluses õigusvastases viivituses alates 11.04.2016 ning kohus rahuldab selles osas tuvastamisnõude. Varasema perioodi osas õigusvastase viivituse tuvastamiseks jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud
- Kohustamisnõudega seotud menetluskulud 25.
- 08.05.2017 määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et halduskohus tõlgendas kohustamistaotlust menetluse lõpetamise otsustamisel menetluskulude jagamisel põhjendamatult kitsendavalt ning kuna kulude väljamõistmise võimalikkus võib muuhulgas sõltuda õigusvastase viivituse tuvastamisest, jättis kohustamisnõudega seotud menetluskulude küsimuse lahendada halduskohtule.
§ 108
lg 6 kohaselt võib jätta menetluskulud vastustaja kanda, kui kaebuses nõutud toiming sooritati või haldusakt anti kohtusse pöördumise tõttu. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kohtusse pöördumise hetkeks oli vastustaja olnud õigusvastases viivituses ligi 2 kuud ning kohtusse pöördumise hetkeks ei olnud vastustaja isegi alustanud vastuvõtmata jätmise otsuse ettevalmistamisega, võib lugeda viivituse lõpetamise tingituks kaebuse esitamisest. Kaebus võeti menetlusse 06.06.2016, millega oli vastustaja teavitatud ka kaebuse esitamisest. Kaebaja 29.03.2017 menetlusdokumendi (II kd, tl 20-21) kohaselt on kohustamisnõudega seotud menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud) kokku 7341,30 eurot, mille väljamõistmist vastustajalt taotletakse. Kohustamisnõudega seoses taotletakse ½ riigilõivu (22,50 eurot) väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasuti kaebuse esitamisel 15 eurot ja kahelt määruskaebuselt (2x15 eurot). Kulude nimekiri, arved ja tasumist tõendav dokument on esitatud (II kd, tl 20-25). 14
(16)Kohus leiab, et riigilõivu osas tuleb kaebaja nõue rahuldada ja mõista kohustamisnõudes menetluse lõpetamisega seoses vastustajalt välja 22,50 eurot. Kuigi määruskaebused olid seotud üksnes kohustamisnõudega (nagu nähtub ka kaebaja enda kulude nimekirjast II kd, tl 20 pöördel21), ei saa kohus välja mõista rohkem kui menetlusosaline taotleb.
§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
Kohus leiab, et kuigi asjas oli peamine töö maht seotud õigusvastase viivituse tuvastamise nõudega, oli selle tuvastamine eelduseks ka kohustamisnõude puhul ning seetõttu on õigusabikulude proportsiooni määramine 30.03.2016-01.06.2016 kulude osas võrdsetes osades põhjendatud. Kuigi õigusabi on osutatud ka kuid enne kohtusse pöördumist on selle seotus kaebuse esitamisega usutav. Kohus leiab, et asja maht oli küll suur, kuid õiguslik keerukus kohustamisnõude osas seisnes peamiselt kaebuse tähtaegsuse küsimusega. Suurt õiguslikku keerukust tehtud menetlustoimingute väljaselgitamisel ja nende põhjendatuse hindamisel ei olnud, kuid selles osas tulenes suur ajaline maht materjali rohkusest. Kohus siiski leiab, et kaebaja seadusliku esindaja abiga ei saanud toimingute ja nende osas esitatud põhjenduste väljaselgitamiseks kuluda nii palju aega nagu nähtub kulude selgitustest. Ainult kohustamisnõudega seotud õigusabikulude osas, mis seondus määruskaebustega, ei olnud aga asja maht suur ning selles osas vähendab kohus õigusabikulusid oluliselt. Kohus loeb põhjendatud õigusabikuluks kohustamisnõude osas 2800 eurot osas, mis puudutab perioodi 30.03.2016-01.06.2016 ja 1800 eurot, mis puudutab perioodi 07.06.2016-17.10.2016. Seega tuleb kohustamisnõudega seotud menetluskuluks, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, lugeda 4600 eurot õigusabikulu ja 22,50 riigilõiv. Kokku 4622,50 eurot (sisaldab käibemaksu). 25.2. Tuvastamisnõudega seotud menetluskulud
§ 108
lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
§ 108
lg 3 kohaselt, kui kaebus rahuldatakse osaliselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustaja õigusvastase viivituse tuvastamist alates 05.07.2013, kuid kohus tuvastas vastustaja õigusvastase viivituse alates 11.04.2016 ning kaebus esitati 01.06.2016. Seega tuvastas kohus, et kaebuse esitamise ajaks oli vastustaja õigusvastases viivituses ligi 2 kuud, mitte ligi 2 aastat ja 11 kuud. Seega rahuldas kohus tuvastusnõude ligi 6% ulatuses. Sellele vastavalt tuleb välja mõista ka tuvastamisnõudega seotud menetluskulud. Tuvastamisnõudega seotud menetluskuluks loeb kaebaja kaebuselt tasutud riigilõivust ½ ehk 7,50 eurot. Kaebuse rahuldatud osa arvestades on vastustajalt väljamõistmisele kuuluva riigilõivu suurus 0,45 eurot. Täiendava õigusabikulude nimekirja ja kuludokumendid ning tasumist tõendava dokumendi esitas kaebaja 25.05.2017 (II kd, tl 95-99). Kohus luges eelnevalt perioodi 30.03.2016-01.06.2016 osas põhjendatud õigusabikuluks kohustamisnõudes 2800 eurot ning samas ulatuses on see põhjendatud ka tuvastamisnõude eest. Üksnes tuvastamiskaebusega seotud toimingud on tehtud perioodil 07.02.2017-17.03.2017 (II kd, tl 96-96 pöördel) ning kohus loeb selles osas õigusabikulu 1016,40 eurot põhjendatuks. Võttes 15
(16)arvesse tuvastamiskaebuse rahuldatud osa suurust tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista õigusabikuluna 228,98 eurot. Kokku 229,43 eurot (sisaldab käibemaksu). 25.3. Vastustaja menetluskulud kohustamisnõude osas väljamõistmisele ei kuulu, kuna selleks puudub õiguslik alus. Tuvastamisnõude osas kaebuse rahuldamata jäetud osas jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani kasuks välja välise õigusabi kasutamise kulusid ning antud asjas ei esine ilmselgelt asjaolusid, mis annaksid alust senisest kohtupraktikast kõrvale kalduda. Üksnes haldusorgan ise sai välja tuua, millised menetlustoimingud ning miks planeerimismenetluses tehti ning kas menetlust saanuks kiirendada. Nende asjaolude kirjapanekuks ei olnud vaja advokaati. Planeerimismenetlust võib pidada haldusorgani igapäevatööks. Õiguslikku keerukust kohtumenetluslikes küsimustes oli vähe (seondus kohustamisnõude tähtaegsusega). (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann Kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD KOHTUOTSUSEGA. TALLINNA RINGKONNAKOHTU 20.09.2018 16
(16)