1-15-4663/59

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-4663 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. detsembri 2018 määrus Heino Uibokandi vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Heino Uibokandi (ik 34902172783) kaitsja vandeadvokaat Tambet Laasik, määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. detsembri 2018 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Jätta käesolevas määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu summas 764,40 eurot (sealhulgas käibemaks 127,40 eurot) Heino Uibokandi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
6. Tartu Maakohtu 02.03.2016 otsusega tunnistati H. Uibokand süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi (käesolevalt KarS § 141 lg 2 p-d 1 ja 6) ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 ja KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti H. Uibokandile karistuseks neli aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti H. Uibokandile 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Süüdimõistetu karistusaeg algas 26.09.2016 ja lõpeb 23.09.
8. Tartu Vangla esitas 16.10.2018 Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava H. Uibokandi vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamise otsustamiseks.
9. Tartu Maakohtu 05.12.2018 määrusega jäeti H. Uibokand vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohtu hinnangul on täidetud formaalsed eeldused H. Uibokandi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks, kuid puuduvad sisulised alused.
10. Positiivsena saab H. Uibokandi suhtes välja tuua kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumise, osalemise vangla tööhõives ja sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbimise. Samuti on süüdimõistetul vabanemise korral olemas kindel elukoht. Samas leidis maakohus sedagi, et isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et H. Uibokand võib jätkata vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellest tulenevalt ei kaalu H. Uibokandi positiivselt iseloomustavad asjaolud ning korrektne käitumise vangistuse ajal üle vabastamist mittetoetavaid asjaolusid.
11. Maakohtu hinnangul on alarmeeriv vangla iseloomustusest ning H. Uibokandi selgitustest ilmnev, mille kohaselt ta ei tunnista talle etteheidetud kuritegude toimepanemist. H. Uibokand on avaldanud, et kohtuotsuses märgitu ei vasta tõele. Tüdrukud olid 18-aastased ja raske puue oli tingitud autismist. Kuna kannatanud olid väga sportlikud tüdrukud, ei tahtnud prokurör neid kohtule näidata, mistõttu lahendati kriminaalasi lühimenetluses, millega H. Uibokand nõustus tervisliku seisundi tõttu. Käesoleval hetkel on Tartu Maakohtu 02.03.2016 otsus, millega H. Uibokand on kahe vaimse alaarenguga noore tüdruku suhtes toime pandud seksuaalkuritegudes süüdimõistetud, jõustunud.
12. Kuigi H. Uibokand on rehabiliteerivate tegevuste raames läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, ei järeldu asja materjalidest, et selle läbimine oleks süüdimõistetu mõtlemises ja suhtumises toonud kaasa olulisi muudatusi positiivses suunas. H. Uibokandi poolt avaldatust saab järeldada et tal eksisteerivad ebarealistlikud kujutlused toimunust, toime pandud kuriteo raskusest ja seeläbi kannatanutele tekitatud tagajärgedest. Maakohus on seega seisukohal, et H. Uibokandil puudus ja puudub veel praegugi enesekriitika oma käitumise ja selle võimalike tagajärgede osas. Eelnev osutab asjaolule, et H. Uibokand ei üritagi kuritegude toimepanemise riske maandada ning oma õiguskuulekust mingilgi viisil tõsta. Maakohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et senise vangistuse jooksul oleks H. Uibokandi käitumise ja suhtumise osas tegelikult toimunud olulisi positiivseid arenguid.
13. Ka ei nõustu maakohus prokuröri arvamuses tooduga, et isiku kõrge ea tõttu on uue kuriteo toimepanemise tõenäosus madal. Kuigi kinnipeetav on käesoleval hetkel 69-aastane, oli ta ka kuritegude toimepanemise ajal
14. aastal juba eakas inimene, s.o 63-aastane. Kuriteod ei ole toime pandud läbi füüsilise vägivalla KarS § 121 mõttes, mis eeldaks, et kõrgemas eas isik ei saaks või et tal oleks keerulisem analoogseid kuritegusid taas toime panna. H. Uibokandile on ette heidetud, et ta kasutas ära kannatanute arusaamisvõimetust. Seega ei saa öelda, et H. Uibokandi vanus vähendaks käesoleval hetkel uue kuriteo toimepanemise tõenäosust.
15. Kokkuvõtvalt ei ole maakohus veendunud, et süüdimõistetu allutamine käitumiskontrollile koos elektroonilise järelevalve kohaldamisega ning talle erinevate lisakohustuste määramine maandaks piisaval määral uute kuritegude toimepanemise riske. Sellest tulenevalt jättis maakohus H. Uibokandi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2 Määruskaebus
16. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse H. Uibokandi kaitsja vandeadvokaat T. Laasik, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamist. Kaebuses leitakse, et maakohtu määruses puuduvad põhjendused, mis annaksid aluse jätta H. Uibokand vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
17. Vaidlust ei ole selles, et kehtivaid distsiplinaarkaristusi H. Uibokandil ei ole, tal on vabanedes elukoht, mis võimaldab elektroonilist valvet, ja lähedaste võrgustik, mistõttu tema retsidiivsusoht on väga väike. Maakohtu arvates on H. Uibokandi retsidiivsusoht küll väga väike, kuid ikkagi mitte piisavalt madal, et kohaldada tema suhtes elektroonilist valvet. Kaitsja sellega ei nõustu.
18. Kaitsja osundab, et maakohtu käsitlus lähtub väärast vaikivast eeldusest nagu kavatseks H. Uibokand ka tulevikus sarnaseid süütegusid toime panna. Selline käsitlus ei ole mitte millegagi põhjendatud. Asjaolu, et H. Uibokand ei tunnistanud ennast süüdi teos, mille eest ta lõpuks süüdi mõisteti, ei tähenda automaatselt veel seda, et ta kavatseks tulevikus veel kuritegusid toime panna.
19. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, millest tulenevalt on maakohus jõudnud järeldusele, et H. Uibokandi korduvkuritegevuse risk ei ole piisavalt madal, kui vangla hinnangul on see kõigest 10% ning konkreetse süüteo puhul 7 – 22%. Tegemist on keskmisest oluliselt madalama määraga.
20. Arusaamatuks jääb ka see, kuidas täpselt saaks H. Uibokand elektroonilise valve all uue samaliigilise süüteo toime panna. Ehkki elektrooniline valve ise tagab, et H. Uibokand ei saa kodust väljuda ajakava rikkudes ega teadmata kohta, siis lisaks on KarS § 76 lg 5 ja § 75 lg 2 p 7 alusel võimalik keelata tal katseaja jooksul viibida ka hoolekandeasutustes ning suhelda hoolekandeasutuse klientidega. Olukorras, kus H. Uibokand enam SA-s X ei tööta, ei ole tal ka sealsete hooldatavatega mistahes kokkupuuteid. Veelgi olulisem, H. Uibokandil ei ole selliste kokkupuudete vastu ka mistahes huvi ega vajadust.
21. Kaitsja ei nõustu maakohtuga järeldustega ka H. Uibokandi vanusega seos. H. Uibokand on käesoleva kaebuse esitamise hetkel 69 aastat ja 10 kuud vana. Üldteadaolevalt väheneb vananedes kõigi inimeste seksuaalne huvi, aktiivsus ja võimekus. Puht-bioloogiliste protsesside tõttu väheneb järjepidevalt ka tema retsidiivsusoht seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude toimepanemiseks. Maakohtu vastupidine seisukoht on ainetu.
22. Eeltoodut arvestades on kaitsja seisukohal, et H. Uibokandi vabastamata jätmine ei ole põhjendatud, pidades silmas, et nii Tartu Vangla kui prokuratuur toetasid tema vabanemist. H. Uibokand on vanglas viibides töötanud ning läbinud asjakohased programmid ning tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Ta on vangistuse kandmisel käitunud eranditult õiguskuulekalt ning tema õiguskuulekas käitumine on elektroonilise valve all tagatav lisaks elektroonilise valve endaga lisaks ka KarS § 76 lg 5 ja § 75 lg 2 p 7 alusel kohaldatavate käitumiskontrollinõuetega.
23. Kaitsja märgib veel, et käesoleval hetkel on H. Uibokandi abikaasa N. U. raskelt haigestunud ning viibib juba alates 28.11.2018 SA TÜK Sisekliinikus (Lisa 1). Haiglast kodusele ravile naastes vajab N. U. taastumisperioodi vältel paratamatult abi, mida H. Uibokand aga vanglas viibides pakkuda ei saa. Samuti on N. U. haiguse ägenemine osaliselt tingitud stressist, mis tuleneb H. Uibokandi viibimisest vanglas. Seetõttu ei esine mitte ainult õiguslik alus, vaid ka praktiline vajadus H. Uibokandi vabastamiseks vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla. 3
24. Tartu Ringkonnakohtu 03.01.2019 määrusega anti menetlusosalistele aega kuni 15.01.2019 esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seisukohti ja taotlusi. Viidatud tähtajaks esitas kaitsja menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohtu järeldused
25. Ka ringkonnakohus ei vabasta H. Uibokandi vangistusest tingimisi enne tähtaega. Vastusena määruskaebusele märgib kriminaalkolleegium järgmist.
26. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal – või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad, asjakohased ja ammendavad. Maakohus ei ole eksinud põhjendamiskohustuse vastu ning määruskaebuses märgitu ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on KarS § 76 lg-s 4 toodut hinnanud kogumis, jõudes seeläbi õigele järeldusele, et H. Uibokand ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele.
27. Kohtupraktikast tuleneb, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17, p 21). Kriminaalkolleegium leiab, et peamine põhjus, miks H. Uibokand tuleb karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata jätta, on just nimelt tema varasemast elukäigust lähtuv keskmisest oluliselt määral suurem retsidiivsusoht, mida ei kaalu üle ka määruskaebuses välja toodu.
28. Mis puudutab vangla poolt koostatud uue kuriteo toimepanemise riskihinnangut, siis siinkohal selgitab ringkonnakohus, et kõnealust riskihinnangut ei saa juba juurdunud kohtupraktika pinnalt ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvesse võtta, kuna vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud (vt Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2017 määrus nr 1-11-14170, p 23). Seega jätab ringkonnakohus sellekohased kaitsja toodud argumendid tähelepanuta. Samuti ei ole kohtu jaoks süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel siduv prokuratuuri ega vangla arvamus, seda ka hoolimata nende vabastamist toetavast seisukohast.
29. H. Uibokand väärkohtles seksuaalselt asenduskoduteenusel olevaid raske puude ja vaimse alaarenguga kasvandikke. Kuna H. Uibokandi ohvrite arusaamisvõime keelatust ja lubatust oli praktiliselt olematu, oli süüdimõistetul sellevõrra lihtsam neid nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt mõjutada. Eeltoodu viitab H. Uibokandi külmale ja kalkuleeritud mõtlemisviisile ohvrite valimisel ja ärakasutamisel. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et säärased H. Uibokandi seksuaalsed tungid oleksid kinnipidamiskohas kadunud või vähenenud. Arvestada tuleb, et tegelikkuses eitab H. Uibokand tänase päevani enda süüd toimepandud kuritegudes. Seega ei ole H. Uibokand aru saanud, et tema poolt toime pandu oli äärmiselt väär ja seadusevastane. Toodu aga suurendab ringkonnakohtu hinnangul uue kuriteo toimepanemise ohtu, kuna isik võib vabaduses sarnaste süütegude toimepanemist jätkata, leides, et tema poolt toime pandavas ei ole midagi valet.
30. Lisaks leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga, et H. Uibokandi vanus ei oma käesoleval juhul tähtsust ning see ei pisenda temast lähtuvat uute kuritegude toimepanemise riski. H. Uibokand oli juba käesoleva kohtuotsuse aluseks olevate kuritegude toimepanemise 4 ajal piisavalt eakas, mistõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et H. Uibokandi vanus kuritegude toimepanemise ohu hindamisel ei ole määrav.
31. Samuti ei ole elektrooniline järelevalve ringkonnakohtu hinnangul piisavaks meetmeks, mis aitaks ära hoida H. Uibokandi poolt uute kuritegude toimepanemist. Elektroonilise järelevalve tingimustes on küll võimalik kontrollida isiku liikumistrajektoori, kuid ei ole võimalik välja selgitada, millega isik tegeleb ja kellega suhtleb. Kuna H. Uibokand soovib vabanemise korral tööle asuda, siis suure tõenäosusega ei määrataks elektroonilist järelevalvet tema suhtes ka n.ö täieliku koduarestina. Sellevõrra lihtsam oleks aga H. Uibokandil uutele ohvritele läheneda ja neid ära kasutada.
32. Maakohtu määruse tühistamist ei too kaasa ka H. Uibokandi abikaasa raske haigestumine. Oma lähedaste tervisliku seisundi halvenemisele oleks H. Uibokand pidanud mõtlema juba enne käesoleva karistuse aluseks oleva süütegude toimepanemist. Samuti, kuna esitatud määruskaebusest nähtub, et H. Uibokandil on vabanemise korral olemas toetav sotsiaalvõrgustik, siis kahtlemata on taoline võrgustik olemas ka H. Uibokandi abikaasal, mistõttu ei ole viimane H. Uibokandi kinnipidamiskohas viibimise tõttu täielikult ilma lähedaste abita. Siinkohal väärib vastusena määruskaebusele märkimist ka seegi, et H. Uibokandi toetav sotsiaalvõrgustik tegelikkuses ei taganud vabaduses süüdimõistetu õiguskuulekust, vastasel korral ei oleks ta taolisi raskeid süütegusid toime pannud.
33. Tuginedes eeltoodule leiab ringkonnakohus, et H. Uibokand tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik tagada H. Uibokandi õiguskuulekust.
34. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 05.12.2018 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
35. H. Uibokandi kokkuleppel kaitsja vandeadvokaat T. Laasik on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles taotleb, et riik hüvitaks H. Uibokandile määruskaebuse koostamise eest tasu summas 764,40 eurot (sealhulgas käibemaks 127,40 eurot). Ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda. KrMS § 187 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jäävad käesolevas asjas tekkinud menetluskulud H. Uibokandi kanda, kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Aarne Sarjas 5