KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-16650 Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak

§ 113

toodud määras viivis hüvitise summalt 2200 eurolt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni.

1. Hagiavalduse kohaselt on eelpool viidatud kinnisasi hageja omandis. Maatükist 1092 m2 suurune osa oli kostja valduses, samuti elamust 62,4 m2 suurune osa ja kuur. Hageja esitas
2. augustil 2014 kostjale nõude vabastada kinnisasi ja anda valdus üle hiljemalt
3. septembril
4. Kostja lubas valduse vabastada hiljemalt
5. novembril
6. Hageja hoiatas kostjat, et asja valduse üleandmisest keeldumisel esitab hageja lisaks ka hüvitisnõude. Kasutuseelise väärtus on keskmiselt 125 eurot kuus, 14 kuu eest kokku 1750 eurot. Kinnisvara kasutamise hindamisakti tellimise kulu oli 500 eurot.
7. Pooled saavutasid valduse üleandmise osas kokkuleppe ja kostja esindaja koostas akti, mille pooled allkirjastasid pärast ruumide valduse üleandmist
8. novembril
9. Seega on nõue hüvitise saamiseks perioodi
10. septembrist 2014 kuni
11. novembrini 2016 eest. Kostja vastuväited
12. Kostja vaidles rahalisele nõudele vastu.
13. Kostja vabastas XXX talu valduse osaliselt
14. novembril
15. Sellest alates ei ole kostja elanud ega ilmunud kinnisasjale ega saanud hagejalt nõudeid vabastamiseks.
16. oktoobril 2014 lõppes elektri tarbimine kinnisasjal. Hageja fotodel kujutatud asjad ei kuulu kostjale.
17. augusti
18. a nõudekirjas ega hiljem ei ole hageja nõudnud kostjalt võtmete üleandmist. Suvila ei ole kasutuskõlblik aastaringseks elamiseks ja üüritulu ei saa antud asjas võtta aluseks kasutuseeliste väärtuse hindamisel. Maakohtu otsus
19. Harju Maakohus võttis
20. mai
21. a otsusega vastu hagist loobumise mitterahalise nõude osas ja lõpetas selles osas menetluse ning jättis rahuldamata hagi rahaliste nõuete osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
22. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus maakohtus vaidlus asjaolus, et kostja valdas hageja nõusolekuta hageja omandis oleva kinnistu osa (1092 m2 suurune osa maatükist, 52 m2 suurune osa elamust, milles paiknevad kaks tuba, köök, veranda, WC, kuur)
23. septembril 2014 ja edaspidi. Vaidlus puudus asjaolus, et alates
24. a 2

§ 29lg 1). Asjaolu, et kostja mõistis kompromissi esemena kõiki praeguses asjas esitatud nõudeid ja hageja lepingu sõlmimise ajal seda tähendust pidi 3

§ 29lg 3).

Seejuures arvestas maakohus ka eelpool tuvastatud asjaolusid poolte käitumise kohta enne ja pärast kompromissilepingu sõlmimist ning kompromissilepingu olemust ja eesmärki.

1. novembri
2. a akt tõendab kompromissilepingu sisu ka juhul, kui akt on teise lõigu osas käsitatav täitmise kviitungina. Hageja tõlgendus, mille kohaselt kompromissileping sõlmiti pooltevaheliste õigussuhete kohta üksnes valduse üleandmise osas, ei ole põhjendatud ka seetõttu, et antud juhul on kostja valduse lõppemise ja hageja valduse omandamise asjaolud, eelkõige aeg, ja valduse rikkumise õigussuhe kõigi asjas esitatud nõuete aluseks. Hageja tõlgenduse korral ei oleks tegemist hageja sisulise järeleandmisega valduse väljaandmise küsimuses. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid anda alust

§ 578lõikes 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks.

Et pooled ei avaldanud kompromissilepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste tegemisel tahet kompromissi kohtulikuks kinnitamiseks, ei vajanud need tahteavaldused kehtima hakkamiseks kompromissi kohtulikku kinnitamist.

1. Hagejale oli arusaadav, et hageja on menetluses pool, kel kompromissi sõlmimise väite ümberlükkamiseks on vajalik tuua esile asjaolud ja tõendid, mille kohaselt pooled sõlmisid kompromissilepingu üksnes vindikatsiooninõude kohta ja hageja ei loobunud muudest nõuetest, mis olid asjas esitatud. Apellatsioonkaebus
2. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahalise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 4). Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahalise nõude osas rahuldada ja menetluskulud kostja kanda jätta.
3. Maakohus tegi ebaõiged järeldused hageja esitatud asjaoludest, millised ei olnud vaidluse all, samuti kostja esitatud asjaoludest, milliste esinemise hageja vaidlustas.
4. Hageja esitas hagi, tuginedes kokkuvõtlikult asjaoludele, et tema omandis olev kinnisasi oli osaliselt kostja valduses ning kostja ja tema õiguseellased olid arvamusel, et nende valduses olev osa kuulub neile omandiõiguse alusel. Kostja valdust ei vabastanud. Menetluse ajal leppisid pooled kokku, et kostja avab kinnistul asuvate hoonete tema valduses olevate ruumide uksed ja annab üle võtmed. Kostja tegi seda
5. novembril
6. Kostja ja hageja kirjutasid alla aktile, mille kohaselt kostja käsutas oma õigust kinnistul olevate vallasasjade osas ja lubas nende saatuse määrata hagejal.
7. Hageja esitas kohtule loobumise valduse vabastamise nõudest, kuna ta oli saanud kinnisasja valduse ning ruumides ja õues kostjale kuuluva vara käsutamise õiguse. Ühtlasi tegi hageja ettepaneku sõlmida kompromiss rahalistes nõuetes. Kostja keeldus kompromissi läbirääkimistest väites, et tema sai
8. novembri
9. a aktist aru selliselt, et hageja ja kostja on sõlminud kompromissi, millega nad on lõpetanud kogu kohtuvaidluse.
10. Hageja nõustub, et valduse vabastamisega rahuldas kostja hageja vindikatsiooninõude vabatahtlikult, s.o valduse vabastamiseks ei olnud hagejale vaja täitedokumenti ja kohus sai selle nõude osas menetluse lõpetada.
11. Maakohus tegi aga väära järelduse, et kostja tegi need teod kompromisslepingu täitmiseks, kusjuures kompromissi sisusse määras kohus ka kokkuleppe rahalisest nõudest loobumiseks. Kohus on selle järelduseni jõudmiseks kohaldanud vääralt materiaalõigust leides, et poolte vahel sõlmiti kohtuväline võlaõiguslik kompromissleping. 4

§ 578

lg-te 1 ja 2 kohaselt pidi kohus materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks tuvastama vähemalt lepingudokumendi, milles sisalduvad poolte tahteavaldused, lepingu objekti, milline õigussuhe muudeti vaieldamatuks, millised olid poolte vastastikused järeleandmised, millistest nõuetest vastastikku loobuti (sh millistest nõuetest loobus seejuures kostja), milline oli poolte kokkulepe hagis esitatud hageja rahalise nõude osas kostja vastu.

1. Otsusest võib mõista, et eelduslikult pidas kohus lepingudokumendina silmas poolte
2. novembril 2016 allkirjastatud akti. Sellisel juhul peavad kompromisslepingu vajalikud eeldused sisalduma lepingudokumendis. Hageja leiab, et viidatud akt ei sisalda endas ei õigussuhte vaieldavuse kõrvaldamist ega poolte tehtud järeleandmisi, millised peaksid olema vastastikused. Selles puudub ka igasugune kokkulepe või ka vähemalt vihje kostjal olemasolevale nõudele, milles ta teeb järeleandmisi, puudub ka mistahes viide hageja rahalisele nõudele. Nimetatud dokument ei ole võlaõiguslik kompromissleping, vaid õigussuhte mõlema poole allkirjastatud täitmiskinnitus sellele, et kostja täitis ühe nõude vabatahtlikult kohtuväliselt. Selle ühe nõude (vindikatsioon) sisusse kuuluvad nii võtmete andmine hagejale kui ka kinnistul asuva kostja vara suhtes omandiõiguse käsutamine (lubada hagejal eseme saatuse määrata).
3. Väär on maakohtu järeldus, et nimetatud akt ei saa olla ainult täitmiskviitung vindikatsiooninõude täitmisele, kuna rahanõue oleneb valduse ajalisest kestvusest ja hageja ei ole teinud seega järeleandmist.
4. Esiteks ei ole tegemist kompromisslepinguga eelkõige seetõttu, et puudub kostja nõue, milles tema tegi mistahes järeleandmisi. See, et kostja andis valduse aktiga üle, ei tähenda tema järeleandmist, kuna kohus oli tuvastanud kostjal valduse õigusliku aluse puudumise. Asjakohatu on seetõttu viidata hageja järeleandmisele (selle puudumisele), sest hagejal oli kostja vastu tegelik nõue. Teisalt, kui kohus leiab, et järeleandmisi ei ole tehtud, siis järelikult puudub kompromissleping võlaõiguslikus tähenduses.
5. Teiseks, menetlusökonoomia põhjusel tegi hageja kostjale ettepaneku anda asja valdus kohtuväliselt üle, mistõttu ei oleks vaja menetlust jätkata ei tunnistajate ülekuulamise ega täiendavate tõendite esitamisega. Oluline argument kostjaga läbirääkimisel oli hageja arusaamisel see, et rahanõue kostja vastu ei suurene. Kostja ei ole valduse üleandmise akti koostamisega seoses mitte kunagi soovinud selles määrata hageja muude nõuete puudumist/lõppemist. Akti valmistas ette kostja ja pooled täiendasid seda kohapeal käsikirjalise osaga. Seega, tehes ettepaneku valdus üle anda, andis hageja kostjale võimaluse vältida tema vastu esitatud rahanõude suurenemist ja nõude täpne suurus fikseerus akti koostamise kuupäevaga.
6. Maakohus määras asjas valesti tõendamiskoormise. Kohus leidis, et hageja peab oma tõenditega kummutama kostja seisukoha, et kokkulepe võtta vastu kostja poolt ühe haginõude täitmine, mis oli kostjale rahanõude suurenemise riski äralangemisele kasulik, ei hõlmanud kõiki hagis esitatud nõudeid. Samuti tõendama ka oma väidet, et kokkuleppe objektiks oli üksnes vindikatsiooninõude rahuldamine. Kostja ei saa tõendada õigusliku tähendusega asjaolu. Objektiivne on asjaolu, et vaidlusaluses aktis puudub viide kostja vastu esitatud rahanõudele.
7. Kohus lõpetas otsusega menetluse hageja vindikatsiooninõudes põhjusel, et hageja loobus sellest nõudest ja kostja ei vaielnud sellele vastu. Kui kostja arvas, et ta on sõlminud kompromissi, mille tagajärjeks on kohtuasja terviklik lõpetamine, siis oleks kostja pidanud ka sellise avalduse esitama. Vastustaja seisukoht
8. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5

§ 578

lg 1 kohaselt on kompromissileping selline võlaõiguslik leping, millega kas õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe muudetakse vaieldamatuks.

§ 578

lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Kuna kompromissilepinguks saab lugeda üksnes eeltoodud tingimustele vastavat lepingut, siis pidi maakohus materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks mh tuvastama poolte vastastikused tahteavaldused järeleandmisteks ning selle, millistest nõuetest vastastikku loobuti. 32. Maakohus on vaidlust lahendades mh viidanud

§-le 578, kuid ei ole pööranud tähelepanu vajadusele tuvastada õigusnormide kohaldamiseks eelnevalt vajalikud faktilised asjaolud ehk materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikud koosseisu elemendid. Maakohtu järeldust, et poolte kokkuleppe järgi loobus hageja rahalistest nõuetest, ei saa lugeda asjas esitatud tõenditel põhinevaks, sest maakohtu otsuses puudub tõendite analüüs. Maakohus on otsuses üksnes loetlenud, milliseid tõendeid on pooled esitanud ning teinud sellele järgnevalt üldsõnalise järelduse, et hageja on sõlmitud kokkuleppe järgi mh rahalistest nõuetest loobunud. Otsuses puudub selgitus, millisest tõendist konkreetselt maakohus hageja rahalistest nõuetest loobumist järeldab ehk millised faktilised asjaolud saab selles osas ühe või teise tõendi põhjal tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohtu arvates ei anna maakohtu tehtud järelduseks alust ükski seni esitatud tõend.

1. Esmalt ei saa rahalistest nõuetest loobumiseks pidada
2. oktoobri
3. a protokollis kostja esindaja (protokollis kasutatud lühend „KE“) öeldud lauset, et vaidlus saab olla üksnes prügikonteineri tellimise maksumuses. Hageja ega tema esindaja ei ole selliselt protokollitud kostja esindaja seisukohale andnud mingit kinnitust. Samuti nähtub protokollist, et pooled ei ole sõlminud istungil ühtegi kokkulepet, vaid kohus on andnud pooltele istungi lõppedes tähtaja kompromissiläbirääkimiste pidamiseks (I kd, tl 117). Kuupäevaliselt järgmises tõendis ehk
4. novembri
5. a aktis puuduvad samuti mistahes kinnitused selle kohta, et hageja oleks loobunud rahalistest nõuetest. Kõnealuses aktis on fikseeritud üksnes valduse vabastamine, lukkude vahetamine, võtmete üleandmine ning ruumidesse jäänud asjade ja kuuri kõrvale jäänud puumaterjali saatuse hageja otsustada jätmine (I kd, tl 125). Akti allakirjutamisele järgnenud
6. detsembri
7. a e-kirjas on hageja esindaja esmalt märkinud, et on valmis loobuma ruumide vabastamise nõudest, kuna valdus on
8. novembril
9. a juba üle antud ning on vaidluse lõpetamise tingimusena pakkunud sõnaselgelt välja, et kostja peaks hagejale maksma kasutuseelise hüvitisena 1500 eurot (I kd, tl 123). 6