← Eesti

3-06-2105/28

Obsah (4)§ 215§ 16§ 1§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2009, Tallinn Haldusasja

) § 215 lg 2 kohase menetlustoimingu teostamiseks. Kiri registreeriti 07.09.2006 Põhja Politseiprefektuuris dokumendiregistris Postipoiss. I.L. tutvus taotlusega 07.09.2006 kell 14.00 ning suunas selle resolutsioonilehega läbi Lõuna politseiosakonna asjaajamistalituse Ida politseiosakonnale, kuna dokumendis nimetatud isiku elukoht asus Ida politseiosakonna teenindataval territooriumil. Vastavalt Põhja Politseiprefektuuris toimivatele dokumentide edastamise nõuetele pidi kõnealune dokument liikuma edasi Põhja Politseiprefektuuri ja sealt edasi Ida politseiosakonda. Kõrgema politseiametnikuna ja oma ametijuhendi punktis 3.2.17 sätestatust tulenevalt pidi I.L. aru saama, et tegu on

§ 215lg-s 2 nimetatud taotlusega, mis kuulub täitmisele viivitamatult.

Saates dokumendi tavapärasesse ringlusesse ja jättes samaaegselt dokumendi sisuks olnud nõudest viivitamatult teavitamata Ida politseiosakonna vastavaid ametnikke, eiras I.L.

§ 215

lg-s 2 sätestatud taotluse viivitamatu täitmise põhimõtet ning rikkus ametijuhendi punktist 3.3.3 tulenevat kohustust vastutada politseiprefektuuri tööd reguleerivate õigusaktide täpse täitmise eest. Käskkirjas märgiti, et arvestati ka I.L.-le antud iseloomustust.

  1. I.L. kaebuses ja selle täiendustes paluti tühistada kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristus põhjendusel, et kaebuse esitaja täitis oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt ega ole talle ette heidetud süütegu toime pannud.
  2. Tallinna Halduskohtu 12.12.2007 otsusega kaebus rahuldati ning Politseiameti 27.09.2006 käskkiri nr 482p tühistati. Otsust põhjendati järgmiselt: a) asjas pole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja saatis kõnealuse Ida Politseiprefektuuri 04.09.2006 kirja tavapärasesse ringlusesse ja jättis dokumendi sisust teavitamata Ida politseiosakonna vastavad töötajad. Asjas pole tuvastatud, et kaebuse esitaja oli kohustatud teistsuguselt käituma. Kaebuse esitaja väitel suunati valdav enamus

§ 215

lg 2 alusel saadetud taotlustest täitmisele tavapärase postiringluse kaudu ning ka käesoleval juhul toimis ta väljakujunenud praktika kohaselt. Vastustaja ei ole vaidlusaluses käskkirjas ega ka kohtumenetluse käigus viidanud ühelegi õigusaktile, kust nähtuks kaebaja kohustus saata kõnealune kiri tavapärasest erinevasse postiringlusesse ja teavitada viivitamatult dokumendi sisuks olnud nõudest Ida politseiosakonna vastavaid ametnikke. Käskkirja viide

§ 215

lõikele 2 pole asjakohane ning käskkirjas viidatud ametijuhendi punktist 3.3.3 tulenev kohustus on ebakonkreetne ja selles sisalduvat kohustust ei konkretiseeritud ka kohtumenetluses.

§ 215

lõikes 2 sätestatud taotluste saatmist tavapärasest erinevasse ringlusse või nendest õigete adressaatide teavitamist ei näe ette ka politseiasutuste ühtne dokumendihalduskord. Käskkirjast ei nähtu ja vastustaja pole väitnud, et kaebuse esitaja tegevus ei vastaks politseiasutuste ühtse dokumendihalduskorra nõuetele; b) arvestades Ida Politseiprefektuuri 04.09.2006 kirja saatmise asjaolusid – tavapostiga, märketa KIIRE (vastavalt politseiasutuste ühtse dokumendihalduskorra punktile 35 oleks märke KIIRE olemasolu taganud selle kohese edastamise), kaebuse esitajat ei informeeritud kirja kiireloomulisusest ning kaebuse esitaja enda väitel järgis ta kirja saatmisel senist tavapraktikat (vastupidist pole vastustaja väitnud ega tõendanud) – puudub alus leida, et kaebuse esitaja on kõnealust kirja edasi suunates viivitanud või tegutsenud muul viisil ebakohaselt; c)

§ 215

lõikest 2 ei tulenenud kaebajale kohustust saata kõnealune kiri tavapärasest kiiremasse ringlusse ja teavitada selle sisust viivitamatult vastavaid ametnikke. Sättest nähtuvalt on üksikute menetlustoimingute tegemise ja muu abi taotluste täitmise kohustus uurimisasutusel. See seisukoht on kooskõlas

§ 16

lõikega 1, millest nähtuvalt on kriminaalmenetluse subjektiks uurimisasutus, mitte ametnik. Kuritegude uurimine on uurimisasutuse ülesanne (

§ 1, § 16 lg 1, § 32).

Seega on

§ 215

lõikes 2 sätestatud taotluste täitmine uurimisasutuse sisese töökorralduse küsimus, mille loomine on uurimisasutuse juhi ülesanne. Töökorraldus peab tagama taot- 2

(7)3-06-2105 luste viivitamata lahendamise. Vahetult kaebuse esitajale ei saanud

§ 215

lõikest 2 tulla mingisuguseid kohustusi; d) Ida Politseiprefektuuri 04.09.2006 kirja kvalifitseerimine

§ 215lõikes 2 sätestatud taotlusena on ka vaieldav.

Selles sättes on ette nähtud üksikute menetlustoimingute tegemine ja muu abi taotluste esitamine uurimisasutuste vahel. Uurimisasutused on

§ 31

lg 1 järgi Politseiamet, Keskkriminaalpolitsei, Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Piirivalveamet, Konkurentsiamet ja Kaitsejõudude Peastaap. Politseiprefektuurid on Politseiameti hallatavad (kohalikud) asutused, kelle kaudu viimane uurimisasutuse ülesandeid täidab.

§ 215

lõikes 2 sätestatud küsimuse lahendamine politseiprefektuuride vahel on pigem politseisisese töökorralduse küsimus. Politseis polnud välja töötatud korda

§ 215

lg 2 kohaste taotluste tavapärasest dokumendiringlusest kiiremaks edastamiseks, kuigi vaidlusaluses käskkirjas ja vastustaja kohtumenetluse käigus avaldatud seisukohtades peetakse seda oluliseks. Dokumendiringluse korraldamine politseis on politseipeadirektori ülesanne ning kehtiva korra võimalik puudulikkus ei anna alust karistada ametnikku, kes on seda korda täitnud.

  1. Politseiameti apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.06.2008 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Otsust põhjendati järgmiselt: a)

§ 215

sätestab uurimisasutuste vaheliste menetlustoimingute ja muu abi saamise taotluste viivitamatu täitmise kohustuse. Ametijuhendi p 3.2.17 sätestab politseiosakonna korrakaitsetalituse ülemkomissari kohustuse jälgida tähtaegadest kinnipidamist alluvate poolt avaldustele vastamisel ja väärteo- ning kriminaalasjade menetlemisel. Ametijuhendi p 3.3.3 järgi vastutab korrakaitsetalituse ülemkomissar politseiprefektuuri tööd reguleerivate õigusaktide täpse täitmise ja töötajatele selgitamise eest; b) Jõhvi politseiosakond palus Ida politseiosakonnale adresseeritud kirjas kinni pidada tulistamises ja kahele isikule kehavigastuste tekitamises kahtlustatav isik ja teostada registreeritud relva võetus ekspertiisi teostamiseks. Selle kirja sisu pole võimalik käsitada teisiti kui

§ 215lg 2 kohase taotlusena ja sellele sättele viidati otseselt ka kirjas endas.

Seega lasus viidatud taotluse saanud uurimisasutusel tulenevalt

§ 215

lg 2 teisest lausest kohustus taotlus viivitamatult täita, olenemata kirja saatmise viisist ja märkuse KIIRE puudumisest; c) Politseiprefektuuri tööd reguleerivateks õigusaktideks on lisaks politseisisestele aktidele ka muud õigusaktid, sh kriminaalmenetluse seadustik. Seega tulenes ametijuhendi punktist 3.3.3 kaebuse esitaja kohustus järgida ametikohustuste täitmisel mitte üksnes politsei siseakte, vaid ka muid õigusakte, sh kriminaalmenetluse seadustikku ja selle § 215 lõiget

  1. Seetõttu tuli dokumentide täitmisel arvestada mitte üksnes Politseiameti 04.04.2005 käskkirjaga nr 50 kinnitatud politseiasutuste ühtses dokumendihalduskorras sätestatud, vaid ka muudes õigusaktides kehtestatud tähtaegu. Sellele viitab otseselt ka ühtse dokumendihalduskorra p
  2. Kui seaduses on ette nähtud dokumendi täitmiseks kümnest päevast lühem tähtaeg, siis tuleb lähtuda seaduses, mitte dokumendihalduskorras sätestatud tähtajast.

§ 215lg 2 kohaste taotluste puhul tuli need viivitamatult täita.

Seetõttu pole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et dokumenti, millel polnud peal märget KIIRE, saigi lahendada vaid tavapärases dokumendihalduskorras sätestatud 10 päeva jooksul. Kuivõrd taotluse adressaadiks pidanuks olema mitte Põhja Politseiprefektuuri Lõuna, vaid Ida politseiosakond, siis lasus Lõuna politseiosakonnal

§ 215

lg-st 2 tulenevalt kohustus edastada taotlus viivitamatult õigele adressaadile politseiprefektuuri peamaja kaudu. Viivitamata edastamise kohustus tulenes otseselt ametijuhendi punktist 3.3.3, Politseiameti peadirektori 04.04.2005 käskkirjaga nr 50 kinnitatud politseiasutuste ühtse dokumendihalduskorra p-st 68, mille esimene lause ütleb, et dokumente täites arvestatakse üldjuhul õigusaktides kehtestatud tähtaegu, ning

§ 215lg 1, mis näeb ette, et uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ja nõuded 3

(7)3-06-2105 nende menetluses olevates kriminaalasjades on kohustuslikud kõigile ning neid täidetakse kogu Eesti Vabariigi territooriumil, ja lg 2 koosmõjust;
  1. d)kuigi kaebuse esitaja saatis dokumendi paberkandjal tavapärasesse ringlusesse ja jättis sellele ebaõigesti täitmise tähtajaks 17.09.2006, edastas ta koheselt taotluse Ida politseiosakonnale politsei dokumendihaldusprogrammi Postipoiss kaudu. Neil asjaoludel ei saa kõnealuse dokumendi sisust viivitamatult teavitamise nõude eiramist kaebuse esitajale ette heita. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu taotluse sisu programmis Postipoiss õigele adressaadile edastamise arvestamist ning sellega mittearvestamist pole ka kohtumenetluses põhjendatud. Väites kaebuse esitajal teavitamiskohustuse olemasolu, pole vastustaja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes, käskkirjas ega kohtumenetluses selgitanud, miks ei saa programmis Postipoiss teabe edastamist lugeda teavitamiskohustuse täitmiseks ning mil viisil ja keda konkreetselt teisest politseiosakonnast veel eraldi oleks pidanud kaebuse esitaja teavitama dokumendi sisuks olnud nõudest. Vastustaja viidatud ametijuhendi punkt 3.2.17 sellele vastust ei anna;
  2. e)distsiplinaarkaristus määratakse diskretsiooniotsusega ning karistus peab olema proportsionaalne ja kaalutletud. Kaalutlusotsuse tühistamise aluseks saab olla vaid oluline menetlus- või vormiviga või kaalutlusviga. Käesoleval juhul ei nähtu käskkirjast, et karistuse määramisel ja meetme valikul on arvestatud kõigi asjas tuvastatud asjaoludega. Kusagil pole kirjas ka kaebuse esitaja vastutust kergendavate asjaoludega arvestamist, kuigi apellatsioonkaebuses mööndakse nende olemasolu. Seega on kaalumine toimunud puudulikult ning see võis viia ebaõige otsuse tegemiseni. 6. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.12.2008 otsusega rahuldati Politseiameti kassatsioonkaebus ja tühistati ringkonnakohtu otsus ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Otsust põhjendati järgmiselt:
  3. a)TsMS 28. ptk järgi on tõendiks vaid poole vande all antud seletus. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohus lugenud tõendiks I.L. seletust. Nimelt on ringkonnakohus otsuses küll lähtunud I.L. väitest, et kirja sisu edastas kaebuse esitaja õigele adressaadile samal päeval 07.09.2006 programmis Postipoiss, kuid järelduse informatsiooni kiire edastamise kohta teinud sellest, et vastustaja pole vastupidist väitnud. Toimiku materjalid ei võimalda eeldada Politseiameti omaksvõttu selle kohta, et I.L. edastas taotluse Ida politseiosakonnale politsei dokumendiprogrammis Postipoiss selle saamise päeval 07.09.2006. Politseiamet on kogu kohtumenetluse ajal olnud seisukohal, et 10-päevane täitmistähtaeg on viivitamata täitmise jaoks mittekohane aeg. I.L. kõrgema politseiametnikuna pidi aru saama, mis taotlusega on tegemist ning et vaatamata tavapostiga saatmisele tuleb see täita viivituseta. Informatsiooni viivitamatu edastamata jätmine ongi käesoleva vaidluse üks põhiteemadest. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule;
  4. b)see, kas I.L.l-e saab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nimetatud süütegu süüks arvata, ei sõltu sellest, kas Postipoisi kaudu edastati informatsioon õigele adressaadile kiiresti või mitte. Oluline on see, kas I.L.-l oli kohustus kindlustada tavapäraselt saabunud kirja kiire edasi toimetamine õigele adressaadile, ning see, kas asjaajamistalitusse ilma märkuseta KIIRE laekunud kirja kiire edasitoimetamise põhjuseks oli kirja asjaajamistalitusse edastamine I.L. poolt või asjaajamistalituse omaalgatuslik kiire tegutsemine, mis ei olnud põhjuslikus seoses I.L. poolt kirja saatelehele tehtud märkega, mille järgi täitmise tähtaeg oli 10 päeva;
  5. c)kui politseiametnikule kohaldatud distsiplinaarkaristus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega, siis ei saa kohus karistamise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole karistamisel arvesse võetud või on kaalutud ebapiisavalt. Kui tegemist on raske süüteoga, siis ei saa olla süüteoga ilmses vastuolus ka varem eeskujulikult käitunud ametnikule määratud karistus, mis on seadusega sätestatud karistusest kergeim. 4
(7)3-06-2105 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Politseiamet põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt: a) halduskohtu otsus on vastuoluline. Sedastades, et kirjas taotletakse abi menetlustoimingu teostamiseks, märgib kohus samas, et vaieldav on kirja käsitlemine

§ 215lg 2 kohase taotlusena.

Seega on kohus nimetatud tõendit vääralt hinnanud ja teinud sellest väärad järeldused. Et Ida Politseiprefektuuri 04.09.2006 kirja näol on tegemist

§ 215

lg 2 kohase taotlusega, nähtub selgelt nii kirja pealkirjas olevast viitest

§ 215

lõikele 2 kui ka taotluse sisust, milles on kirjas, et relvastatud kahtlustatav V. Mahov, kes on eelnevalt juba vigastanud kahte inimest, tuleb kinni pidada ning teostada tulirelva võetus. Kahtlustatava kinnipidamiseks ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik mingeid eraldi nõudeid ning ka võetuse teostamiseks pole vaja muud kui kohale minna ja asitõendi vaatluse käigus see ära võtta ning vastavad dokumendid koostada. Kaebuse esitaja politseiametnikuna oleks saanud ka ise seda teha; b) kohtuotsuses täheldatud uurimisasutuste- ja politseisisese töökorralduse puudulikkus ei anna alust lugeda I.L. käitumist õiguspäraseks. Isegi kui nõustuda kohtu seisukohaga, et

§ 215

lg 2 sätestatud taotluste täitmine on uurimisasutuse sisese töökorralduse küsimus ja

§ 215

lõikest 2 ei saanud I.L.-le vahetult kohustusi tuleneda, siis teavitamiskohustuse ja viivitamata täitmise põhimõtte eiramisega on süüteokoosseis täidetud. Teavitamiskohustus tulenes käskkirjas viidatud ametijuhendi punktist 3.2.17. Selle asemel, et teavitada kirja sisust viivitamatult Ida politseiosakonna vastavaid ametnikke, saatis I.L. kirja tavapärasesse postiringlusesse ja määras resolutsioonil kirja/taotluse täitmiseks 10 päeva (17.09.2006). 10-päevane täitmistähtaeg on viivitamata täitmise jaoks mittekohane aeg. I.L. kõrgema politseiametnikuna pidi aru saama, mis taotlusega on tegemist ning et vaatamata märke KIIRE puudumisele ja tavapostiga saatmisele tuleb see täita viivituseta. I.L. ametijuhendi punktis 3.3.3 märgitud kohustus on piisavalt konkreetne ning halduskohus vastupidist väites pole oma seisukohta põhjendanud;

  1. c)kohtuotsuse järelduste kohaselt politseiametnik nagu ei vastutakski kuritegude uurimise eest, sest kuritegude uurimine on kohtuotsuses viidatud sätetest tulenevalt uurimisasutuste ülesanne ja kriminaalmenetluse subjektiks on uurimisasutus, mitte aga ametnik. See lähenemine pole õige. Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saabki tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu ja kriminaalmenetluses täidavad uurimisasutuste ülesandeid ametnikud;
  2. d)kohtuotsuses viidatud kirja saatmise asjaolud võivad olla kaebuse esitaja vastutust kergendavateks, kuid mitte välistavateks asjaoludeks. 8. I.L. palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus on asja lahendamisel seotud Riigikohtu halduskolleegiumi ülal selgitatud otsuses toodud põhjendustega. Seetõttu ei pea ringkonnakohus enam vajalikuks peatuda väidetel, mis puudutavad vaidlustatud haldusakti ebapiisavat põhjendamist – Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast nähtub, et vaidlustatud käskkirjale motiveerimisja kaalutlusvigu ette heita ei saa – ning lähtub seisukohast, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tuleb tuvastada üksnes see, kas I.L. on pannud toime talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ette heidetud teo või mitte ning kas see tegu oli õigusvastane. 10. Ringkonnakohus selgitas, et kaebajal oli kohustus kiri kiiresti õigele adressaadile edasi toimetada, oma 05.06.2008 otsuses. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses, millega see otsus tühistati, ei võetud seisukohta selle kohustuse olemasolu suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et see varasem seisukoht on jätkuvalt õige.

§ 215

lg 2 sätestab uurimisasutuste vaheliste menetlustoimingute ja muu abi saamise taotluste viivitamatu täitmise kohustuse. Ametijuhendi p 3.2.17 sätestab politseiosakonna korrakaitsetalituse ülemkomis5

(7)3-06-2105 sari kohustuse jälgida tähtaegadest kinnipidamist alluvate poolt avaldustele vastamisel ja väärteo- ning kriminaalasjade menetlemisel. Ametijuhendi p 3.3.3 järgi vastutab korrakaitsetalituse ülemkomissar politseiprefektuuri tööd reguleerivate õigusaktide täpse täitmise ja töötajatele selgitamise eest. Ida Politseiprefektuuri kirja sisu pole võimalik käsitada teisiti kui

§ 215lg 2 kohase taotlusena ja sellele sättele viidati otseselt ka kirjas endas.

Seega lasus viidatud taotluse saanud uurimisasutusel tulenevalt

§ 215

lg 2 teisest lausest kohustus taotlus viivitamatult täita, olenemata kirja saatmise viisist ja märkus KIIRE puudumisest. Politseiprefektuuri tööd reguleerivateks õigusaktideks on lisaks politseisisestele aktidele ka muud õigusaktid, sealhulgas kriminaalmenetluse seadustik. Seega tulenes ametijuhendi punktist 3.3.3 kaebaja kohustus järgida ametikohustuste täitmisel mitte üksnes politsei siseakte, vaid ka muid õigusakte, sh

ja selle § 215 lg-t

  1. Seetõttu tuli dokumentide täitmisel arvestada mitte üksnes Politseiameti
  2. aprilli
  3. a käskkirjaga nr 50 kinnitatud politseiasutuste ühtses dokumendihalduskorras sätestatud, vaid ka muudes õigusaktides kehtestatud tähtaegu. Sellele viitab otseselt ka ühtse dokumendihalduskorra p
  4. Kui seaduses on ette nähtud dokumendi täitmiseks 10-st päevast lühem tähtaeg, siis tuleb lähtuda seaduses, mitte dokumendihalduskorras sätestatud tähtajast.

§ 215lg 2 kohaste taotluste puhul tuli need täita viivitamatult.

  1. Ringkonnakohtu istungil selgitas I.L., et edastas vaidlusaluse kirja pädevale politseiosakonnale paberil, andes selle paari tunni jooksul saamisest arvates asjaajamistalitusele. Edastamine tema poolt seisnes vastava resolutsiooni tegemises paberil ning seal ta 10päevase tähtaja lühendamist ette ei näinud. Seda kinnitab resolutsioonileht (II kd tl 133). Asjaajamistalitus edastas kirja lisaks tavapostiga saatmisele ka infosüsteemi Postipoiss kaudu ning seal samuti lühemat tähtaega ei määratud (II kd tl 130). Vaidlust pole poolte vahel selles, et märget KIIRE dokumendis, resolutsioonis ega dokumendihaldusprogrammis tehtud ei olnud enne kirja laekumist I.L.-le ega pärast seda. Vaidlust pole poolte vahel ka selle üle, et I.L. saatis kirja edasi lühikese aja jooksul selle saamisest arvates. Kolleegiumi arvates saab sellist edasisaatmist käsitleda viivitamatuna. Ent apellandi seisukohtadest ja vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on kaebajale ette heidetud seda, et ta kirjast ei teavitanud Ida politseiosakonda viivitamatult, vaid saatis kirja tavapärase ringlusega ilma kiire täitmise vajadusele tähelepanu pööramata.
  2. Vastuses apellatsioonkaebusele märkis I.L., et edastas kirja viivitamatult programmi Postipoiss kaudu pädevale politseiosakonnale. Selle väite kinnituseks kaebaja tõendeid esitanud ei ole. Vastupidiselt väitis ta halduskohtus ja ka ringkonnakohtu 20.04.2009 istungil, et andis kirja üle edastamiseks asjaajamistalitusele, kes kirja väljaminevana registreeris ja tegi ka kanded programmis Postipoiss.
  3. Kaebaja pole süütegu toime pannud juhul, kui tema poolt kirja kiire edastamisega asjaajamistalitusele pidi tingimata kirja sisu saama kiiresti teatavaks ka Ida politseiosakonnale. Kaebajal on õigus, kui ta leiab, et paberkandjal dokumendi pidi asjaajamistalitus välja saatma prefektuuri peamaja kaudu samal päeval (politseiasutuste ühtse dokumendihalduskorra p 276), ent kolleegium on seisukohal, et kirja sisust nähtuvalt pidi kaebaja mõistma, et see tuleb Ida politseiosakonnale teatavaks teha koheselt ning posti paberkandjal saatmisest tulenev viivitus oleks ülemäärane. Oluline on seetõttu, kas dokumendihaldusprogrammi Postipoiss kirja registreerimise kohustus oli asjaajamistalitusel koheselt. Politseiasutuste ühtsest dokumendihalduskorrast selgesõnalist regulatsiooni selle kohta ei nähtu. Korra p-s 49 dokumendihalduri sellekohasele ülesandele tähtaega pole seatud. Korra p 35 kohaselt tuleb dokumendid registreerida enne ringlusse saatmist nende saabumise/allkirjastamise päeval või järgneval tööpäeval. Dokumendid märkega KIIRE registreeritakse ja edastatakse kohe. Korra p 44 alap 5 kohaselt ei saadeta üldjuhul üht ja sama dokumenti siseringlusse mitmel teabekandjal/viisil; politseiasutusest välja võib dokumenti 6

(7)3-06-2105 mitmel teabekandjal/viisil saata, kui politseiväline asutus on seda soovinud. Käesoleval juhul sellist soovi ei nähtu. Korra p 51 kohaselt resolutsiooniandjal tuleb kahe tööpäeva jooksul pärast dokumendi saamist koostada resolutsioon ja määrata dokumendi täitmistähtaeg, mis jääb püsima ka dokumendi saatmise korral teise politseisasutusse. Iga järgmine korralduse andja võib määrata korralduse täitmise tähtaja, mis ei ületa dokumendi täitmistähtaega. Neist sätetest saab kolleegiumi arvates teha järelduse, et asjaajamistalitusel oli aega dokumendihaldusprogrammi Postipoiss resolutsiooni kandmiseks ja sellega Ida politseiosakonnale resolutsioonist teadaandmiseks ka veel järgneval tööpäeval. Sellises olukorras ei saanud kaebaja loota, et kiri edastatakse Ida politseiosakonnale dokumendihaldusprogrammi kaudu koheselt. Kaebaja ei taganud pelgalt kirja ja resolutsiooni üleandmisega asjaajamistalitusele selle kiiret edastamist Ida politseiosakonnale. Kirja edastamist järgmise tööpäeva jooksul ei saa pidada kiireks, arvestades kirja sisu. Resolutsiooni märke KIIRE tegemine oleks taganud kirja kohese edastamise. Kaebajal oli politseiasutuste ühtse dokumendihalduskorra p 51 kohaselt ka õigus määrata 10-päevasest tähtajast lühem tähtaeg korralduse täitmiseks.
  1. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Politseiameti apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.
  2. Kaebaja menetluskulud jäävad seetõttu HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellandi menetluskulud tuleb kaebajalt välja mõista summas 80 krooni. Selle summa tasus apellant apellatsioonkaebuse esitamisel. Õigusabikulude väljamõistmise osas tuleb aga apellandi taotlus jätta rahuldamata ja need kulud jätta välja mõistmata. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 06.11.2007 otsuses nr 3-3-1-52-07, et selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Haldusorganil ei ole halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, ent sellisel juhul tuleb arvestada, et hoolimata kaebuse rahuldamata jätmisest ei pruugi kohus kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulusid välja mõista. Seega võib haldusorgan välist õigusabi küll kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Käesolev vaidlus ei välju Politseiameti põhitegevuse piiridest, sest Politseiameti ülesannete hulka kuulub ka politseiametnikele distsiplinaarkaristuste määramine. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.