KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-19030 Tsiviilasi XX

) § 175 lg-st 1 tulenevat diskretsiooni piiri ja rikkus

§ 442lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust.

Maakohus vähendas põhjendamatult hagiavalduse koostamisele kulunud ajakulu. Arvestades hagi sisulist osa, hagiavalduse aluseks olevate asjaolude ja tõendite kogust, kohalduvaid erinevaid õigusnorme ning Riigikohtu praktika suurt mahtu, on hagi koostamisel kulunud 14 t põhjendatud ja vajalik. Teiseks tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulud täies ulatuses välja mõista, kuna tegemist on kutsehaigusvaidlusega, mis on nii asjaolude mahult kui ka õiguslikult tavapärasest keerukam, hagejal tuli koostada mahukaid menetlusdokumente ja asi jõudis Riigikohtusse. MENETLUSE EDASINE KÄIK 11. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis pooltele tähtajad vastamiseks. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas 9. oktoobril 2018 kostja määruskaebuse ning 23. oktoobril 2018 hageja vastumääruskaebuse lahendamiseks ringkonnakohtule. 4

§ 659

kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 ja

§ 667

lg 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse otsustamise ja Riigikohtu menetluskulude hagejalt väljamõistmise osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Kostja määruskaebus rahuldatakse osaliselt ja hageja kaebus jääb rahuldamata. 13. Maakohtu määruse resolutsioon sisaldab mh otsustusi menetluskulude jaotuse kohta. Sellist otsustuspädevust maakohtul kulude rahalise kindlaksmääramise menetluses enam ei ole, vaid

§ 173

lg 1 järgi märgib asja (sisuliselt) menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vaidluse sisuliselt lahendanud ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 kohaselt jäid menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda, see otsus on jõustunud ja maakohus ei saanud vaidlustatud määruses asuda uuesti menetluskulusid jaotama. Neil kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus kulude jaotuse otsustamise osas tühistada sõltumata kaebuste väidetest.

1. Kuna maakohtul puudus eelmises punktis märgitu kohaselt pädevus menetluskulusid jaotada ja Riigikohtu menetluskulusid ei jaotatud ringkonnakohtu otsusega ega Riigikohtu
2. augusti 2018 määrusega, siis ei saa hageja nõuda nende kulude hüvitamist. Lisaks ei olnud hagejal kohustust teha toiminguid kassatsioonimenetluses, sest kostja kaebust ei menetletud. Neil kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus tühistada kostjalt Riigikohtu menetluskulu 60 eurot ja sellelt summalt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus jätab hageja vastava taotluse rahuldamata.
3. Ülejäänud osas on maakohtu määrus hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
2. Vastuseks kostja kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hüvitatava menetluskulu vähendamise põhjus ei ole üksnes kostja seisukoht, et temalt hageja kasuks väljamõistetud lepingulise esindaja kulu on liiga suur. Kostja väidab, et hageja menetluskulud on ilmselgelt paisutatud ning ei vasta menetluses kulutatud tegelikule ajale. Samas ei ole kostja selgitanud ega põhjendanud, et mõni hageja kuludokumentides kajastatud töö oleks olnud ebavajalik. Ringkonnakohtu hinnangul vähendas maakohus hageja esindaja toimingutele kulunud aega põhjendatud ulatuses ega rikkunud sealjuures kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Samuti hindas maakohus hageja lepingulise esindaja tasumäära ja põhjendas, miks on see käesoleval juhul kohane. Ringkonnakohus ei nõustu kostja kaebuse teise väitega, millega kostja palub jätta hagejale hüvitamata transpordikulu. Kuigi eelkõige on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, õigusteenuse osutamise tasu, võib hüvitatavaks menetluskuluks olla siiski ka otsene sõidukulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole

§-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas (Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas 5

§ 175lg-st 2, et sõidukulu on esindaja puhul hüvitatav.

Hageja lepingulise esindaja tegutsemiskoht on Tartus ja kohtuistung toimus Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajas. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja sõidukulu kohtuistungile ja tagasi. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja viitas sõidukulude suuruse põhjendamisel ekslikult Eesti Advokatuuri juhatuse

1. septembri 2015 otsusele. Riigikohus tunnistas
2. aprilli 2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks Eesti Advokatuuri juhatuse
3. septembri 2014 otsusega kinnitatud ning mh
4. septembri 2015 otsusega muudetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Seega ei saa hageja viidatud Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punkte praeguse asja lahendamisel kohaldada. Küll aga saab sõidukulude hüvitamise taotluse põhjendatuse hindamisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 alusel justiitsministri
5. juuli 2016 määrusega nr 16 kehtestatud tasude ja kulude korra § 17 lg-ga 2, mille kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Hageja esindajale ei saa ette heita sõiduauto eelistamist ühistranspordile ja pole põhjust kahelda, et hageja lepinguline esindaja sõitis marsruudil Tartu-Rapla-Tartu kokku 320 km. Avalike andmeallikate kohaselt on nende linnade vahemaa ligikaudu 160 km ja hageja ei pidanud seda täiendavalt tõendama. Eelviidatud korra järgi oleks riigi õigusabi osutanud advokaadile hüvitatav summa 96 eurot ( = 320 × 0,3), millele käibemaksu lisamine annab hageja taotletud 115,20 eurot ( = 96 × 1,2). Kokkuvõttes pole kostja kaebuse väited edukad, aga eespool p-des 13 ja 14 kirjeldatud rikkumised tingivad kaebuse osalise rahuldamise.
6. Hageja vastumääruskaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist. Hageja ei saa tema jaoks eduka kohtumenetluse puhul eeldada kõigi kantud menetluskulude kostjalt välja mõistmist, kuna

§ 175

lg 1 tulenevalt mõistab kohus menetluskulud neid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nagu eespool märgitud, vähendas maakohus ringkonnakohtu hinnangul hageja esindaja toimingutele kulunud aega põhjendatud ulatuses ega rikkunud sealjuures kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid (vt eespool p 13 ja p 16 esimene lõik). Maakohtu põhjendused on selgesti jälgitavad ning maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud hageja lepingulise esindaja töö mahtu. Maakohtu kaalutlusotsuse muutmiseks ei anna alust see, et hageja on esile toonud kõik hagiavalduse koostamiseks läbitöötamist vajanud õigusaktid ning eeskirjad lõike ja punkti täpsusega. Hagiavalduse koostamine eelduslikult nõuab õigusaktidega tutvumist ning õigusnormide kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul polnud tegemist keskmisest keerukama vaidlusega. Asjas käsitletud asjaolude ja tõendite maht polnud tavapärasest suurem. Toimikust ei nähtu, et toimus tavalisest enam või aeganõudvamaid toiminguid, sh kohtuistungeid või määruskaebuste menetlemist. Asja keerukust ei kinnita ka hageja väidetud tsiviilasja jõudmine lõppstaadiumis Riigikohtusse, kuna Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kokkuvõtvalt ei sisalda vastumääruskaebus põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. 18.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 19. Juhindudes

§ 463lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Maakohtu määruse resolutsioonist jäävad 6

§ 177lg 4 ja hageja vastava taotluse alusel õigesti määras.

Kohtumääruse resolutsioonis ei ole vaja teha otsustust määruse saatmise kohta. 20. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm a 7