Obsah (5)

§ 654§ 652§ 232§ 366§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-1

§ 654lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.

Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi osaliselt.

1. AS PR Põhjarannik apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud põhjendused ja R. Tarumi apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et ajalehes Põhjarannik avaldatud artiklitest „Rahvasaadiku firma õuelt leiti 2000 euro väärtuses varastatud vanarauda“ ja „Keda uskuda?“ tuleneb seos väidetava vanaraua varguse ja hageja vahel. Nimetatud faktilise asjaolu tuvastamisel on maakohus põhjendatult tuginenud keeleteaduse ekspertarvamusele (I kd, tl 36-55), milles on kokkuvõtvalt leitud, et artiklites avaldatuga loodi lugejale sõnasõnalisel tasandil seos R. Tarumi ja vanaraua varguse vahel ning mõlemad artiklid viitavad vanaraua varastamise osas pigem R. Tarumile kui kellegile teisele. Lisaks nähtub 11 arvamuse kokkuvõttest, et artiklite analüüsi järgi esineb mitmeid vihjeid R. Tarumile kui varguse toimepanijale. Samas puuduvad vihjed sellele, et varguse toimepanija isik on teadmata. Kostja väide, et keeleteaduse ekspertarvamus on asjakohatu, on paljasõnaline. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus viidanud Riigikohtu praktikale, millest lähtuvalt ei pea isiku kohta käivad ebaõiged faktid olema avaldatud otse, vaid ka kaudselt, st et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatust tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ning seega oli kostja kohustus tõendada, et hagiavalduses märgitud ja tema poolt avaldatud faktiväited vastavad tegelikkusele. Kuna kostja seda ei teinud, rahuldas maakohus selles osas õigesti hagi. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, milliseid tõendeid jättis maakohus seejuures hindamata. Avaldatavate andmete kontrollikohustus tuleneb VÕS § 1047 lg-st 1 ning kuna kostja puhul on tegemist ajakirjandusväljaandega, saab temalt oodata põhjalikumat kontrollikohustust. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud kostja hoolikas ja jättis sellega täitmata kohustuse kontrollida avaldatavate andmete tegelikkusele vastavust. Lisaks nähtub asja materjalidest see, et avaldus väidetava varguse toimepanemise kohta esitati politseile peaaegu 2 aastat pärast sündmust ning politsei otsustas kriminaalmenetlust mitte alustada. Kostja väide, et kohtuotsuse täitmine tooks kaasa valeandmete esitamise, on ebaõige.
2. Põhjendatud ei ole R. Tarumi apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Asja materjalidest nähtuvalt esindas hagejat maakohtus vandeadvokaat, kes koostas hageja nimel hagiavalduse, seisukohta kostja vastusele hagile (milles nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses) ning osales koos hagejaga maakohtu istungil. Seejuures oli hageja esindajale teada tõendamiskoormis antud liiki asjades (vt hagiavalduse p-d 32-35) ning kohtuistungi protokolli kohaselt (I kd, tl 155-176) ei esitanud esindaja taotlusi täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Riigikohus on 29.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15 asunud seisukohale, et kohus ei pea eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud. Samas märkis Riigikohus, et juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada pooltele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega ka seda, kas poolte esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamisest. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Ülaltoodu kinnitab, et maakohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud ning põhjendamatu on hageja seisukoht, et selgitamiskohustuse rikkumine on mõjuvaks põhjuseks, mis õigustab ringkonnakohtule uute tõendite esitamist (

§ 652lg 3 p 2).

Hageja väide, et maakohus oleks pidanud selgitama ka tõendamiskoormuse ümberpööramisest, on ekslik. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hagejal oli võimalus maakohtu menetluse kestel taotleda S. Kotovi ja M. Toominga tunnistajatena ülekuulamist ning hageja enda vande all ülekuulamist. Hagi osaline rahuldamine ei ole käsitletav üllatusliku otsuse tegemisena, mis õigustaks uute tõendite esitamist alles ringkonnakohtus. 14. Maakohus on õigesti leidnud, et ajalehes Põhjarannik avaldatud artiklis „Rahvasaadiku rusikahoop naisterahvale näkku“ sisalduv väide, et R. Tarum lõi K.K. rusikaga näkku, vastab 12 tegelikkusele. Õige on ka see maakohtu järeldus, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte.

§ 232

lg-st 2 tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega on uurija poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus (I kd, tl 56) üks tõenditest ning maakohus on põhjendatult hinnanud seda koos teiste tõenditega. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et tõendamise standard on tsiviilmenetluses ja kriminaalmenetluses erinev ning võimalik on anda tõenditele erinev hinnang. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt näiteks lahendid 3-2-1-41-05; 3-2-1-138-16). Seetõttu on ekslik hageja väide, et kriminaalmenetluse lõpetamisest saab järeldada üheselt seda, et hagejale etteheidetavat tegu pole aset leidnud. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tunnistaja K.K. ütlused on ebausaldusväärsed, on paljasõnaline. Ainuüksi sellest, et K.K. t ei vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ega esitanud kahjunõuet hageja vastu, ei saa järeldada, et K.K. maakohtu istungil antud ütlused ei oleks tõesed. Paljasõnaline on ka see apellatsioonkaebuses esitatud väide, et K.K. t oli 01.07.2016 alkoholijoobes. 15. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohtu poolt väljamõistetud hüvitus on liiga väike.

§ 366

võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Praeguses asjas ongi hageja hüvitise suuruse hagis (ka apellatsioonkaebuses) märkimata jätnud ja palunud mõista kostjalt välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Riigikohus on 26.06.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13 asunud seisukohale, et mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hagejale hüvitise väljamõistmisel rikkunud diskretsiooni piire, väljamõistetud hüvitise suurus ei ole sümboolne ning seejuures on maakohus arvestanud kõikide VÕS § 134 lg-tes 5 ja 6 sätestatud asjaoludega. 16. Ringkonnakohus leiab, et kuna AS PR Põhjarannik apellatsioonkaebuse alusel tühistati maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 5 üksnes mitteolulises osas, siis on põhjendatud jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 171lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja