(alates 01.01.2015
04.08.1981, isikukood 38108042269, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, emakeel eesti keel, elukoht Suurbritannias, varem kriminaalkorras karistatud E. R. sünd. 07.07.1985, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx Kannatanu xx-xx xxx alevik Viimsi vald Harjumaa, töökoht xxx xxx xxx AS, tootmise kvaliteedi spetsialist Juhindudes KrMS §306; §309 lg.1, 3; §313; §315; §318 lg.1 ja §319 lg.1, 2, maakohus OTSUSTAS: 1 Süüdi tunnistada Artur NIITOJA
(alates 01.01.2015
lg.2 p.2) järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses, s.o. summas 320 € (arvestades 25.03.2010 kehtinud miinimumpäevamäära 3,20 €).
lg.1 alusel määrata, et rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses jäetakse tingimisi kohaldamata.
lg.3 alusel määrata katseajaks 1 aasta.
alusel hakkab katseaeg kulgema Artur NIITOJA suhtes Viru Maakohtu 10.01.2012 määrusega vahistamine – tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel. alates käesoleva kohaldatud tõkend – Rahuldada vandeadvokaat Kaido KOOGA taotlus, määrata tema poolt Artur NIITOJALE osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest ja mõista välja riigituludest 420 (nelisada kakskümmend) eurot (s.h. ettevalmistus 150 €, 13.11.2018 kohtuistung 75 €, 27.11.2018 kohtuistung 100 €, 17.12.2018 kohtuotsuse kuulutamine 25 €, käibemaks 70 €). Välja mõista Artur NIITOJALT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o. summas 750 (seitsesada viiskümmend) eurot riigituludesse. Sundraha tuleb Artur NIITOJAL tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr.EE891010220034796011 AS SEB Pank või nr.EE932200221023778606 Swedbank AS, märkides maksekorraldusele viitenumbri 2800049900 ning selgitusse nime, kriminaalasja numbri ja makse liigi. Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik maakohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsusega on Viru Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda vahetult pärast selle väljakuulutamist. Süüdistus Artur Niitoja on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta haaras 25.03.2010 kell 19.00 aadressil xxx xx-xx Kohtla-Järve E. R.il kätega kõrist, millega tekitas kannatanule valu. Sellega pani Artur Niitoja toime teisele inimesele valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, s.o.
(alates 01.01.2015
2 Kohtulik uurimine maakohtus Maakohtu istungile süüdistatav ei ilmunud. Kriminaalmenetluse seadustiku §269 lg.2 p.2 alusel leidis maakohus, et kriminaalasja on võimalik lahendada ilma süüdistatava osavõtuta. Kannatanu E. R.i ütlustest maakohtu istungil nähtub, et Artur Niitoja on tema endine elukaaslane ja lapse isa. Märtsis 2010 suhtlesid endised elukaaslased vaid lapse pärast. 25.03.2010 kell 19.00 läks kannatanu endise elukaaslase elukohta lapsele järele, ust talle ei vaatud. Seetõttu helistas ta politseisse ja ütles, et last ei anta emale tagasi. Tuli 2 patrullpolitseinikku, kellega koos läks ta süüdistatava korteri ukse juurde teisel korrusel. Kannatanu kinnitas, et tema seisis vahetult ukse ees ja politseinikud tema selja taga, süüdistatav avas korteri ukse, oli närviline. Kannatanu süüdistatavaga ei rääkinud, tahtis kontrollida tube, et laps kätte saada. Süüdistatav haaras esikus kohe kannatanul mõlema käega kõrist ja surus vastu seina. Kannatanu tundis hirmu ja valu alaseljas. Seejärel võttis ta lapse ja jooksis välja. Mida politseinikud tegid, kannatanu ei mäleta. Süüdistatava ema nägemist kannatanu ei mäleta. Kannatanu kaelal olid kerged verevalumid, arsti abi ta ei vajanud. Seejärel kirjutas kannatanu avalduse ja läks lapsega koju. Vastuseks kaitsja küsimustele selgitas kannatanu, et kui süüdistatav haaras tal kõrist, siis kannatanu taganes ja valu tundis ta seljas seoses liigutamisega. Kõris tundis ta survet ja seljas valu. Vastuseks prokuröri ja kohtu küsimusele kinnitas kannatanu, et tundis valu. Tunnistaja M. Põdra ütlustest maakohtu istungil nähtub, et märtsis 2010 töötas ta patrullpolitseinikuna, kui tema koos paarimees P. Trubitsõniga said väljakutse KohtlaJärvele, kus mures ema helistas, et isa võttis lapse lasteaiast ja ema palus abi, et laps tagasi saada. Kohale jõudes ootas kannatanu neid õues, läksid koos korterini. Süüdistatav avas ukse, suhtlus käis läbi avatud ukse. Kannatanu oli endast väljas, rääkis kõrgendatud häälel, tema käed värisesid. Kannatanu sisenes korterisse esimesena, süüdistatav oli sel ajal ukse peal. Kannatanu sisenemisel läks süüdistatav endast välja ja haaras kannatanul ülaosast kinni, kuid tunnistaja ei mäleta, kuidas. Tunnistaja kinnitas, et nad lahutasid süüdistatava ja kannatanu koheselt. Politseinikud olid veel trepikojas ja sisenesid siis, kui süüdistatav pani käed kannatanu külge. Vigastusi tunnistaja kannatul ei näinud. Tunnistaja ei küsinud kannatanult, kas tal oli kuskilt valus või sai haiget. Tunnistaja ei mäleta, kas kannatanu kirjutas avalduse. Tunnistaja küsis kannatanult, kas ta saab koju mindud, kannatanu ütles jah ja lahkus. Tunnistaja P. Trubitsõni ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 25.03.2010 oli ta patrullis koos M. Põdraga, said väljakutse Kohtla-Järvele, kus oli pereskandaal lapse pärast. Kohapeal oli noorem naisterahvas, kes selgitas, et tahab lapse ära võtta, kuid isa on agressiivne ja ei anna last. Kannatanu oli ehmunud. Korteri juurde jõudes avas süüdistatav ukse, kuid edasi neid ei lasknud. Tunnistaja kinnitas, et politseinikud seisid eespool, ukse vastas ja kannatanu nende taga. Kannatanu ei pidanud lõpuks vastu ja läks korteri koridori sisse, politseinikud seisid sel ajal ukse juures. Süüdistatav haaras kannatanul õlast ja kõrist ning hakkas teda peatama. Tunnistaja läks nende vahele. Kõrist hoidmine oli lühiajaline, kannatanu ei riielnud ega karjunud selle peale. Kannatanu läks tuppa ja võttis lapse ning lahkus esimesena. Tunnistaja kinnitas, et nad viisid kannatanu koos lapsega koju, kannatanu oli rahulik, kuid tal 3 olid kaela peal punased laigud. Tunnistaja seisukohast on kõriga tegemist siis, kui kinni võetakse otse, mitte külje pealt, külje peal on ikkagi kael. Süüdistatav hoidis kannatanut kinni, et ta ei läheks edasi, ta ei pigistanud ega kägistanud. Tunnistaja ei küsinud kannatanult, kas tal kuskilt valutab. Vastuseks kaitsja küsimusele seletas tunnistaja, et süüdistatav võttis kannatanul külje pealt kaelast kinni parema käega. Tunnistaja M. A. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatav on tema poeg, kes märtsis 2010 elas temaga koos. Käesoleval ajal elab ja töötab süüdistatav Inglismaal, tal on seal 2 ülalpeetavat. Kannatanuga ei ole tunnistajal käesoleval ajal mingeid suhteid. Süüdistatava ja kannatanu ühine laps oli enamus ajast kannatanu juures, süüdistatav oli selle kohtumäärusega nõus. Süüdistatav sai lapse ainult siis, kui võttis ta loata sõimest. Kui tunnistaja sel päeval töölt tuli, oli laps juba nende kodus, tunnistaja oletab, et süüdistatav võttis lapse lasteaiast kannatanult luba küsimata. Kui kannatanu tuli lapsele järele koos politseiga, oli tunnistajale kohe selge, et laps oli võetud loata. Korteri koridoris toimunud sündmusi tunnistaja ei näinud, kuna ta võttis lapse ja läks viimasega koos kööki. Kui madin koridoris lõppes, võttis ta lapse, viis koridori ja andis kannatanule üle. Seejärel korjas toast kokku lapse riided ja asjad ning andis ka need kannatanule üle. Sel ajal olid koridoris ainult lisaks süüdistatavale kannatanu ja politseinik P. Trubitsõn. Tuppa keegi ei läinud, lapse üleandmine toimus sealsamas koridoris. Kannatanu võttis lapse ja lapse asjad ning läks ära. Mingeid vigastusi tunnistaja kannatanul ei näinud. Teist politseinikku koridoris ei olnud, teda nägi tunnistaja kahe korruse vahel alles siis, kui läks teisi korterist välja saatma. Kohtueelses menetluses kogutud tõenditest uuriti ja avaldati kohtulikus menetluses - kannatanu E. R.i poolt 25.03.2010 kirjutatud avaldus, millest nähtub, et kui kannatanu tormas korteri uksest sisse, tormas süüdistatav talle järele, haaras kõrist ja hakkas kannatanut välja tõukama - kahtlustatav Artur Niitoja ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et ta seisis kannatanu ees, et takistada viimase tungimist korterisse ja võib-olla sellel momendil ta tõukas kannatanut ja võib-olla tegi talle liiga. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad seda, et Artur Niitoja pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS §121 (alates 01.01.2015
lg.2 p.2) järgi.
(25.03.2010 redaktsioonis) nägi ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Käesoleval ajal vastab sellele sisule KarS §121 lg.2 p.2, seega on Artur Niitoja poolt toimepandud tegu ka käesoleval ajal kuritegu. Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis. Objektiivsest küljest on tegemist kahe erineva teoga – tervise kahjustamise ja valu tekitava väärkohtlemisega. 4 Käesolevas kriminaalasjas on Artur Niitojale esitatud süüdistus E. R.i valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et kehalise väärkohtlemise episood pandi toime käesoleval ajal kehtiva KarS §121 lg.2 p.2 mõttes lähisuhtes. Tegemist on endiste elukaaslastega. Lähisuhte sisu ei sõltu sellest, kas suhte osapooled jagavad ühist elukohta või mitte. Artur Niitoja süüdistatakse selles, et ta haaras 25.03.2010 oma endisel elukaaslasel kätega kõrist, millega tekitas kannatanule valu. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatav haaras tal kahe käega kõrist, mille tagajärjel ta tundis kõris ja alaseljas valu. Nimetatud kannatanu ütlustega on kooskõlas ka patrullpolitseinikest tunnistajate ütlused. Nii nähtub tunnistaja M. P. ütlustest, et kui kannatanu sisenes korterisse, läks süüdistatav endast välja ja haaras kannatanul ülaosast kinni. Käesolevaks ajaks ei mäleta tunnistaja küll täpselt, kuidas haaramine toimus, kuna mõlemad politseinikud reageerisid koheselt ja lahutasid pooled. Tunnistaja P. Trubitsõni ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema seisis korteri ukse ees, kui kannatanu sisenes, seega jõudis tema poolte vahele esimesena reageerima. Kui kannatanu sisenes, haaras süüdistatav tema õlast ja kaelast ning tahtis teda peatada. Süüdistatav ei jõudnud kaelast kaua hoida, kuna tunnistaja sekkus kohe. Kõrist hoidmine oli seega lühiajaline, kuid küllaltki tugev, kuna tunnistaja nägi hiljem kannatanu kaelal punaseid laike. Artur Niitoja enda poolt kahtlustatavana antud ütlustest nähtub, et ta möönab, et võib-olla ta tõukas kannatanut ja võib-olla tegi talle liiga. Tunnistaja M. A. kinnitas maakohtu istungil, et korteri koridoris toimunud intsidenti ta ei näinud ja peale juhtunut kannatanuga ei rääkinud. Maakohus leiab, et kannatanu ja kahe patrullpolitseinikust tunnistaja ütlustega on leidnud tõendamist, et Artur Niitoja kasutas 25.03.2010 E. R.i osas füüsilist vägivalda süüdistuses kirjeldatud kujul. Kuna käesolevaks ajaks on sündmusest möödunud 8 aastat 10 kuud, peab maakohus eluliselt usutavaks, et osalised ei mäleta toimunut täpselt. Samas ei suhtu maakohus antud ütlustesse kriitiliselt ja ei sea nende usaldusväärsust kahtluse alla, kuna ütluste vastuolusid omavahel ja vastuolusid kohtueelses menetluses antud ütlustega ei ole tuvastatud. Maakohus leiab, et Artur Niitoja poolt kohtueelses menetluses antud ütlused selles osas, et ta ainult tõukas kannatanut, on kannatanu ja patrullpolitseinikest tunnistajate ütlustega ümber lükatud. 5 KarS §121 järgi karistatava teona ei saa käsitleda tegusid, mis seisnevad küll teise isiku keha mõjutamises, kuid millega ei kaasne tervisekahjustust või valuaistingut. Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas hinnata ka kannatanu poolt valu tundmist/mittetundmist. Valu tuleb mõista kui kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev, mis võib muuhulgas sõltuda ka vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivsetest asjaoludest. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks küsida kannatanult, kas ta tundis valu ning seejärel tuleb kindlaks teha, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on objektiivselt omistatav süüdistatavale tema teo tagajärjena (vt. ka Riigikohtu 22.09.2010 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-60-10, 24.05.2013 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-50-13 ja 04.05.2015 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-29-15). Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu maakohtu istungil korduvalt kinnitanud, et süüdistatava tegevuse tulemusena tundis ta valu, seda nii kõri kui alaselja piirkonnas. Kuigi KarS §121 sisust ei tulene otseselt, on selle koosseisu täitmiseks vajalik tegevuse teatud intensiivsus. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et peale intsidenti olid tema kaelal kerged verevalumid. Neid kannatanu ütlusi kinnitas ka tunnistaja P. Trubitsõn, kelle ütluste kohaselt nägi ta kannatanu kaelal punaseid laike, mis tekkisid küll lühiajalise, kuid tugeva kõrist kinnihoidmise tagajärjel. Maakohus leiab, et tagajärjena verevalumite tekkimise puhul on tegemist sedavõrd intensiivse tegevusega, mis ilmselgelt tõi endaga kaasa valuaistingu. Maakohtul puudub igasugune alus mitte usaldada kannatanu ütlusi valu tundmise osas. Vastupidised tõendid kriminaalasja materjalides puuduvad. Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ja tekitas kõrist haaramisega viimasele valu. Kuritegu on õigesti kvalifitseeritud. Maakohus ei nõustu siinkohal kaitsja seisukohaga, et pole tõendatud, et süüdistatav oleks haaranud kannatanul kätega kõrist ning et kõri ja kael on kaks erinevat kohta. Maakohus nõustub siinkohal ringkonnaprokuröri seisukohaga, et kõri ja kael asuvad ühes ja samas keha piirkonnas, mistõttu nende erinev nimetamine ei mõjuta valu tekitanud koha piiritlemist. Ringkonnaprokurör leidis maakohtu istungil, et süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu.
lg.3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Seega on otsene tahtlus selgitatav selliselt, et kui isik midagi täiesti kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje ärahoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei võta, siis ta paratamatult tahab seda. 6 Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu eesmärk süüdistatava korterisse sisenemisel oli nende ühise alaealise lapse kättesaamine. Selles osas vaidlust ei ole. Seega soovis kannatanu kätte saada last ja süüdistatav seda takistada. Seda seisukohta kinnitab muuhulgas ka kannatanu omakäeliselt 25.03.2010 kirjutatud avaldus, millest nähtub, et (tsitaadi algus): Artur tormas mulle järgi ja haaras kõrist ja hakkas mind välja tõukama (tsitaadi lõpp). Samuti kinnitavad seda seisukohta tunnistaja P. Trubitsõni ütlused, millest nähtub, et süüdistatav püüdis takistada kannatanu sisenemist, haarates viimasel käest, mis ei õnnestunud. Eeltoodu alusel leiab maakohus, et Artur Niitoja pani kuriteo käesolevas kriminaalasjas toime kaudse tahtlusega, kuna tema tegevuse otsene eesmärk ei olnud valu tekitamine kannatanule.
lg.4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Maakohus leiab, et kuigi süüdistatava tegevus oli esmajoones suunatud kannatanu takistamisele sisenemiseks, pidi ta aru saama ja võimalikuks pidama, et kätega kõrist haaramisel võib kannatanu tunda valu. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Analüüsides tõendeid kogumis leiab maakohus, et Artur Niitoja on toime pannud
(alates 01.01.2015
lg.2 p.2) sätestatud kuriteo ning tema süü on kohtus täielikult tõendamist leidnud. Toimepandud kuriteo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Artur Niitoja ei tegutsenud hädakaitse- või hädaseisundis. Subjektiivsest küljest on käesolevas kriminaalasjas Artur Niitoja puhul tegemist kuriteo toimepanemisega kaudse tahtlusega. Vastavalt
lg.2 karistatakse teo eest, kui see süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. vastab Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on aga ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. 7 Artur Niitoja on süüdi ühes kuriteoepisoodis, mis oli toime pandud 25.03.2010, seega 8 aastat 10 kuud tagasi. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud käesolevas kriminaalasjas puuduvad. Lisaks toimepandud kuriteo raskusele ja laadile arvestab maakohus ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistusaktile lisatud Karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole süüdistatav varem kriminaalkorras karistatud, väärteokorras on teda karistatud 15 korda. Andmed selle kohta, et süüdistatavat oleks vahepeal karistatud kriminaalkorras või taaskord väärteokorras, kriminaalasja materjalides puuduvad. Käesoleval ajal kehtiv
Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri seisukohaga, et antud juhul tuleb lähtuda 25.03.2010 kehtivast
sanktsioonist, mis nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega näevad mõlemad sanktsioonid ühe karistusena ette rahalise karistuse. Maakohus leiab, et rahalise karistuse mõistmine on antud kriminaalasjas antud süüdistatava puhul põhjendatud ja vastab karistamise eesmärkidele. Vastavalt
lg.1 võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära (ka 25.03.2010 kehtinud redaktsioonis). Maakohus möönab, et perevägivallaga, s.h. kehalise väärkohtlemisega endiste elukaaslaste vahel, seotud kuritegude puhul on tegemist avaliku huviga, kuid märgib, et see avalik huvi väheneb ajas. Maakohus leiab, et arvestades kuriteost möödunud aega 8 aastat 10 kuud, puudub antud kriminaalasjas avalik huvi. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid; kuriteost möödunud aega; seda, et tegemist on II astme kuriteoga, ühe episoodi ja ühe kannatanuga; seda, et tõsist pikaajalist füüsilist ja psüühilist viga pole kannatanule tekitatud; vahetult peale kuritegu kannatanu esmaabi saamiseks ei pöördunud ja samuti süüdistatava isikut, leiab maakohus, et Artur Niitoja on võimalik karistada rahalise karistusega, mille määr jääb tunduvalt alla keskmise määra ja mis on võimalik jätta tingimisi täitmisele pööramata. Eeltoodu alusel mõistab maakohus Artur Niitojale KarS §121 (alates 01.01.2015
summas 320 € (arvestades 25.03.2010 kehtinud miinimumpäevamäära 3,20 €).
lg.1 alusel jätab maakohus nimetatud rahalise karistuse 100 päevamäära ulatuses tingimisi kohaldamata.
lg.3 alusel ja sama seadustiku §5 lg.2 kohaldamisega määrab maakohus katseajaks 1 aasta. 8
alusel hakkab katseaeg kulgema alates käesoleva Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §313 lg.1 p.12 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsus. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4, 9 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka muuhulgas määratud kaitsjale makstud tasu ja sundraha. Kuna ringkonnaprokurör ei taotlenud maakohtu istungil kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist süüdistatavalt, siis asub maakohus seisukohale, et nimetatud kulud tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Maakohus nõustub selle seisukohaga osaliselt ning jätab kaitsjatasud riigi kanda. Sundraha kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Asenduskaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga väljamõistmiseks riigituludest kuulub rahuldamisele. taotlus kaitsjatasu 420 € Süüdistatava suhtes Viru Maakohtu 10.01.2012 määrusega kohaldatud tõkend kuulub käesoleva kohtuotsuse jõustumisel tühistamisele. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.