Obsah (5)

§ 75§ 65§ 76§ 184§ 199

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-2959 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Juhan Sarv Vai

kontrollnõudeid: 1) § 75 lg 1 p-des 1-6 toodud järgmisi elama kohtu määratud alalises elukohas aadressil XXXXXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud kriminaalhooldusosakonda registreerimistele; ajavahemike järel 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 6.

§ 75

lg 2 p-de 21, 4, 7 alusel kohustada Sergei Põllupit katseajal: 1) mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid; 2) asuma tööle või võtma ennast Töötukassas arvele 2 nädala jooksul peale vanglast vabanemist; 3) mitte viibima paikades, kus tarvitatakse narkootikume ning mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt luba taotlemata.

1. Määrus Sergei Põllupi suhtes kriminaalhoolduse teostamiseks saata täitmiseks Viru Vangla Jõhvi kriminaalhooldusosakonnale.
2. Määruskaebus rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Viru Maakohtu
4. septembri
5. a otsusega tunnistati Sergei Põllup süüdi karistusseadustiku (

) § 184 lg 2 p 2 järgi ning teda karistati 6 aasta pikkuse vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 8.

aprilli

1. a otsusega mõistetud karistus 1 aasta 9 kuud 3 päeva vangistust. Liitkaristuseks mõisteti S. Põllupile 5 aastat 9 kuud 3 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas
2. novembril 2014 ja lõpeb
3. augustil
5. Vangla ja prokurör toetavad S. Põllupi tingimisi enne tähtaega vabastamist.
6. Viru Maakohtu
7. novembri
8. a määrusega jäeti S. Põllup tingimisi enne tähtaega vabastamata. Vangla iseloomustuse ja S. Põllupi sõnade kohaselt on tal vabanemisel võimalik elama asuda ema juurde. Kriminaalhooldusametniku kinnitusel ei ole S. Põllupi ema nõus kinnipeetava elama asumisega tema juurde. S. Põllupil on vabanemisel võimalik pöörduda Jõhvi sotsiaalteenistusse avaldusega sotsiaaleluruumi võimaldamiseks. Kuna praegusel ajal puudub S. Põllupil vabanemisel broneeritud või kindel ja kontrollitud alaline elukoht, siis on käitumiskontrolli tingimus täitmata ning tema ennetähtaegne vabastamine ei ole võimalik. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. S. Põllup taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist.
10. S. Põllup kinnitab, et on leidnud elukoha. Seega on kõrvaldatud ainus puudus tema ennetähtaega vabastamata jätmiseks. Määruskaebusele on lisatud garantiikiri Jõhvi Vallavalitsusest, milles kinnitatakse garanteeritud sotsiaalelamispinda Jõhvi sotsiaalmajas. Vabanemisel on kinnipeetaval olemas elu- ja töökoht. Vangistuse jooksul on ta teinud kõik taasühiskonnastumiseks. S. Põllup on veendunud, et suudab tulevikus käituda õiguskuulekalt. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja S. Põllup tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Oma seisukohta põhistab kolleegium järgmiselt.
12. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid (RKKKm 3-1-1-12-17, p 20). S. Põllupi puhul on esimene tingimisi ennetähtaegse vabastamise eeldus täidetud. S. Põllup on osalenud sõltuvusprobleemidega isikute tugirühmas, läbinud sotsiaalprogrammi ja individuaalvestlused, osalenud karjäärinõustamisel, riigikeele A2 taseme koolitusel ja majandustöödel ning töötanud puidutsehhis. Alates

1. a oktoobrist kannab ta karistust avavanglas, töötab väljaspool vanglat ja osaleb mootorsõiduki B-kategooria juhtimisõiguse koolitusel. Kuivõrd isiku võimalikku käitumist peaks prognoosima muuhulgas tema käitumise järgi karistusaja jooksul, siis võib öelda, et S. Põllupi karistuse individuaalne eesmärk on täidetud: lisaks eeltoodule on iseloomustuses kirjas, et süüdimõistetu suhtub ametiisikutesse viisakalt ja on koostöövalmis ning motiveeritud tuleviku muutuste saavutamiseks pingutama. Samuti pole tema puhul täheldatud vägivaldset käitumist (KoTo lk 56). Tõsi, S. Põllupit on ühe korra noomitud seoses nimesildi kandmise korra rikkumisega. See rikkumine ei anna aga alust arvata, et S. Põllup ei suudaks edaspidi normikuulekalt elada.
2. Järgnevalt tuleb süüdimõistetu resotsialiseerumise võimalusi hinnata isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Maakohtu ainus põhjendus S. Põllupi vabastamata jätmiseks on elukoha puudumine. Käesoleval ajal on määruskaebuse esitaja ringkonnakohtule saatnud Jõhvi Vallavalitsuse garantiikirja kinnitusega, et vabanemisel on S. Põllupil võimalik asuda elama Jõhvi Sotsiaalmajas. Samuti on S. Põllupile vanglast vabanemisel garanteeritud töökoht. S. Põllupi suhted lähedastega on head. Omavaheline suhtlus toimub peamiselt telefonitsi ja lühiajaliste väljasõitude raames (KoTo lk 55). Kinnipeetava suhtlusringkonda kuuluvad ka kriminaalse taustaga inimesed, kuid S. Põllupi väitel ta nendega enam ei suhtle. S. Põllupi kuritegude osas on täheldatud impulsiivsust ja ka ta ise on tunnistanud mõjutatavust. Seetõttu püsib kahtlemata oht, et süüdimõistetu võib tulevikuski jätkata kuritegude toimepanemist, ent selline isikuomadustest tulenev oht püsib ka vangistuse täielikul ärakandmisel. Ringkonnakohtu hinnangul saab S. Põllupi vabanemisjärgsed tingimused lugeda pigem positiivseks, sest isikul on olemas elu- ja töökoht ning lähedased, kes toetavad S. Põllupi püüdeid jätkata elu seaduskuulekalt.
3. Lõpuks tuleb

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid kogumis vaagides otsustada, kas süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (RKKKm 3-1-1-12-17, p 21). S. Põllup on küll toime pannud rahvatervisevastase süüteo, mille ebaõiglus on suur, kuid uue kuriteo ohuprognoosi ei saa pidada kuriteo asjaoludest tulenevalt nii kõrgeks, et põhjendatud oleks isik jätta tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Lisaks arvestades S. Põllupi vangistuse aluseks olevate kuritegude eest mõistetud karistusmäärasid (

§ 184lg 2 p 2 alusel 6 aastat vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ning

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8 järgi 1 aasta 9 kuud 3 päeva vangistust), ei ole kohus hinnanud S. Põllupi süüd ülemäära suureks.

1. S. Põllupi puhul esinevad tema varasemat elukäiku arvestades uue kuriteo toimepanemise riskifaktorid. Kohtupraktikas on täheldatud korduvkaristatute poolt suuremat retsidiivsusohtu ning seda on süüdimõistetu ise oma eelneva käitumisega kinnitanud. Seega on mõistetav, et vangla on viidanud S. Põllupi oskamatusele eelnevast käitumisest õppust võtta, hinnanud tema probleemide lahendamise oskust puudulikuks ning viidanud sellele, et isik ei keskendu pikaajalistele lahendustele 3 (KoTo lk 56). Siiski on apellatsioonikohus seisukohal, et S. Põllupile tuleks anda uus võimalus. Süüdimõistetu probleemne käitumine on tulenenud suurel määral tema sõltuvusprobleemist. Isik on tarvitanud erinevaid narkootikume ning teda on ka varem kriminaalkorras karistatud narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Seega uue kuriteo oht realiseerub eelkõige siis, kui S. Põllup pöördub tagasi vanasse mustrisse, s.o hakkab tarvitama narkootikume. Samas nähtub vangla iseloomustusest ja isiku enda kinnitusest, et S. Põllup on motiveeritud probleemiga tegelema. Ta on viibinud aasta Viru Vangla sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas ning läbinud sõltuvuskäitumist muutva sotsiaalprogrammi. Sotsiaalprogrammi abil on süüdimõistetu jõudnud järeldusele, et narkootikumide tarvitamisel on palju negatiivseid tagajärgi ja teadvustanud sõltuvusainete tarvitamise mõju. Maakohtu istungil kinnitas S. Põllup, et tal puudub soov narkootikumide järele. Ta on teinud järelduse, et narkootikumide tarbimine ei vii kuhugi (KoTo lk 66). Arvestades, et S. Põllupi probleemkäitumise põhjustega on vanglas süvitsi tegeletud ja süüdimõistetu on motiveeritud ka ise vaeva nägema, hindab kohtukolleegium ohuprognoosi uute kuritegude toimepanemise osas praegusel ajal keskmisest väiksemaks. Pigem väikeseks hindab uue kuriteo riski ka vangla, sest vangistusseaduse alusel paigutatakse avavanglasse kinnipeetavad, kelle karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas ning kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi.
2. Ringkonnakohus loodab, et vanglas alanud süüdimõistetu rehabiliteerimine, mis on andnud positiivseid tulemusi ning S. Põllupi üle teostatav kriminaalhooldus tagavad tema edaspidise seaduskuuleka käitumise. Eesmärkide saavutamisele aitab kaasa süüdimõistetu üle kontrolli teostamine tema allutamisega

§ 75lg 1 p-des 1-6 loetletud kontrollnõuetele.

Lisaks on vajalik rakendada

§ 75lg 2 p-des 21, 4, 7 nimetatud kohustusi, et välistada uue kuriteo riske veelgi.

Oluline on, et S. Põllup asuks tööle, et täita võlakohustusi ja hoida end hõivatuna positiivse tegevusega. Arvestades, et S. Põllupi ühe osa karistusest moodustab karistus rahvatervisevastase kuriteo eest, ei tohi ta viibida paikades, kus tarvitatakse narkootikume ega suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega kriminaalhooldajalt luba taotlemata. Katseaeg kestab ärakandmata karistusaja lõpuni, s.o 15. augustini 2020. Käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi tuleb S. Põllupil järgida kogu katseaja vältel. Katseaega tuleb juhindudes

78 p-st 2 hakata arvestama alates kohtumääruse jõustumisest.

1. Kuna käesolev määrus on edasikaevatav, tuleb kinnipeetav vabastada alles määruse jõustumisel, juhul, kui see jääb muutmata. Sellest lähtudes tuleb S. Põllupi kandmata jäänud karistuse täpne suurus arvestada vabanemise seisuga.
2. Apellatsioonikohus rõhutab viimaks, et kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei tähenda, et ta vabastataks karistuse kandmisest – muutub üksnes karistuse kandmise viis. Ärakandmata jäänud karistuse osast loetakse S. Põllup lõplikult vabanenuks siiski vaid katseaja eduka läbimise korral ehk juhul, kui ta ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab käitumiskontrolli tingimusi ning talle määratud kohustusi. Seega peab S. Põllup suhtuma katseaega ja sellega kaasnevatesse kohustusesse täie tõsidusega.
3. Eeltoodust lähtudes ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu lahendi ja teeb uue määruse, millega vabastab S. Põllupi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 4 /allkiri/ Juhan Sarv