KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene 15. jaanuar 2019, Tartu 3-17-1570 Haldusasi

§ 4

järgi peab vanglateenistuja kuulmise tase olema piisav sidepidamiseks telefoni teel ning võimaldama kuulda ohutoone ja raadioside teateid. Kaebaja kuulmine võimaldab seda.

regulatsioon on põhiseadusevastane, kuna tervisehäire puhul on olemas meditsiinilised abivahendid (nt kuuldeaparaat), mis tervisehäiret kompenseerib. Samuti on põhiseadusevastane regulatsioon, mis ei näe ette teenistusse ennistamise võialust õigusvastase vabastamise korral.

1. Tartu Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
4. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise ATS § 15 alusel. ATS § 15 p 5 kohaselt ei või teenistusse võtta isikut „muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel“.

§ 4

lg 1 kohaselt peab vanglateenistuse ametniku kuulmise tase olema piisav sidepidamiseks telefoni teel ning võimaldama kuulda ohutoone ja raadioside teateis. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et tervisekontrollil ei tohi vanglateenistuse ametniku kuulmise nõrgenemine ületada parema kuulmisega kõrvas 30 dB sagedustel 500–2000 Hz ja 40 dB sagedustel 3000–4000 Hz ning halvema kuulmisega kõrvas 40 dB sagedusel 500– 2000 Hz ja 60 dB sagedustel 3000–4000 Hz.

lisa 1 „Vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste täitmist takistavate tervisehäirete loetelu“ näeb absoluutse meditsiinilise vastunäidustusena ette kuulmise nõrgenemise alla nõutud normi. Seega on määruses nr 12 kehtestatud vanglateenistusse võtmist välistav alus ning vastustajal oli õigus ja kohustus lähtuda kaebaja teenistusse sobivuse hindamisel kehtiva

sätetest. 3.

1. Kaebaja teenistusse asumise ajal neid tervisenõudeid kehtestatud polnud, sest määrus nr 12 jõustus alles
2. aastal. Samas ei tekkinud kaebajal teenistusse asumisel õiguspärast ootust, et teenistusse asumise tingimusi ei muudeta. Arvestades tervisenõuete kehtestamise eesmärki – kindlustada nii vanglasisese kui ka –välise julgeoleku ning vanglas viibivate inimeste ning ühiskonna turvalisus ja ohutus laiemalt – on põhjendatud, et nõuete kehtestamisel või tõstmisel ei saa avalikku korda ega inimeste elu ja tervist ohtu seada põhjusel, et ühiskonnas ei ole varem selliste nõuete kehtestamist vajalikuks peetud. 3.
3. Kaebajal ei olnud varasemates tervisekontrollides tuvastatud absoluutset meditsiinilist vastunäidustust. 3.
4. Põhiseaduse (PS) § 29 lg 1 ls 2 ei garanteeri õigust olla tööga hõivatud või tegutseda kindlal tegevusalal. 3.
5. Kuulmisnõude seadmine on vajalik ja põhjendatud abinõu, et teenistuses olevad vanglaametnikud suudaksid täita neile pandud ülesandeid. Määrav ei ole see, kas kaebaja ametijuhendijärgsed peamised tööülesanded olid setud kinnipeetavate füüsilise kinnipidamise, järelevalve või julgeoleku tagamisega. Vanglaametnik peab sõltumata ametikohast olema vajadusel valmis täitma ka igapäevastest erinevaid ülesandeid. Nõuetele mittevastav vanglaametnik võib eriolukorras takistada kiireloomulist tegutsemist ja seada ohtu ennast ning teisi. 2 3.
6. Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg 2 p 2 keelab diskrimineerimise puude tõttu ametist vabastamisel. Ebavõrdse kohtlemisega ei ole tegemist üksnes seetõttu, et teenistusest vabastamise tingis kaebaja kuulmislangus. 3.
7. Kaebaja suhtes
8. märtsil 2017 väljastatud tervisetõendi kohaselt esinevad kaebajal teenistuskohustuste täitmist takistavad tervisehäired – kuulmine ei vasta

nõuetele. Kaeabaja suhtes tuvastati seega absoluutne vastunäidustus. 3.8. Kaebaja väitis

põhiseadusevastase olevat seetõttu, et erinevalt nägemisteravuse langusest ei võeta kuulmislangust korrigeerivat seadet arvesse. Samas ei kasuta kaebaja ise kuulmist korrigeerivat seadet ning ei saa sellele argumendile tugineda. 3.

1. Eelnevat arvestades on vangla käitunud õiguspäraselt. Vangla ei saanud pakkuda kaebajale teisi ametikohti, sest neile kehtivad kas samad tervisenõuded või eeldavad need eriharidust, mida kaebajal pole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. A.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
3. Kohtuotsuses on vastuolu – p-s 9 märkis kohus, et asjas ei vaielda kaebaja kuulmislanguse taseme üle, ent p-s 14 märkis kohus, et
4. septembri
5. a tervisetõendi kohaselt kaebajal teenistuskohustuste täitmist takistavaid tervisehäireid ei esinenud. 4.
6. Vangla oleks saanud arvestada kaebaja kuulmist tavakõnest arusaamisel ning teostada kaalutlusõigust ametist vabastamise otsustamisel. Talle oleks võinud pakkuda tööd kriminaalhooldajana. Justiitsminister on esitanud seisukoha, et kui vanglaametniku kuulmine langeb alla piirmäära, ei saa ta jätkata töötamist vanglaametnikuna, ent saab töötada vanglas muul ametikohal ja et talle saab pakkuda näiteks tööd kriminaalhoolduses. 4.
7. Kaebaja soov on jätkata töötamist Tartu Vanglas. Tal oli vanglaga kokkulepe, et tal on kohustus töötada vanglas vähemalt kaks aastat. 4.
8. Halduskohus tuvastas ebaõigesti, et kaebajal ei esinenud ametise nimetamisel
9. septembril 2015 meditsiinilist vastunäidustust. Kaebajal on kuulmislangus juba lapsepõlvest. Seda tõendab arstitõend
10. septembrist 2015 (enne ametisse nimetamist). 4.
11. Halduskohus märkis ebaõigesti, et kaebaja teenistusse asumisel tervisenõudeid kehtestatud polnud. Kaebaja võeti teenistusse
12. aastal, kui määrus nr 12 kehtis. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus töökohale ja palgale kahe aasta jooksul, kuna ta võeti teenistusse ja saadeti Sisekaitseakadeemiasse õppima tingimusel, et ta töötab vanglas vähemalt 2 aastat. Samuti tekkis tal õiguspärane ootus, et kogu tema ametisoleku ajal kehtivad talle samad nõuded. 4.
13. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes nende ametnikega, kelle silmanägemine on langenud, kuid kellel on lubatud kasutada nägemist korrigeerivaid abivahendeid. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja taotlusi erinevate dokumentaalsete tõendite asja materjalide juurde võtmiseks.
14. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
15. Varasem tervisekontroll
16. a septembris ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ega absoluutse vastunäidustuse tuvastamist
17. a tervisekontrollis. Kui vangla oleks
18. a tervisekontrolli tulemusel saanud teada, et kaebaja kuulmine ei vasta nõuetele, ei oleks kaebajat teenistusse võetud. Töötervishoiuarsti
19. septembri
20. a tõendi kohaselt kaebajal piiranguid töötamiseks ei esinenud. Kui kaebajal oli juba
21. aastal kuulmislangus alla kehtestatud normi ning arst seda tervisetõendis ei kajastanud, siis ei saa seda ette heita vanglale. Seega on alusetu väide, et vangla võttis teadlikult teenistusse isiku, kes ei vasta nõuetele. 5.
22. Kaebaja ei saa nõuda, et vangla jätkaks teenistussuhet olukorras, kus kaebaja tervislik seisund ei vasta nõuetele. Isik ei saa nõuda haldusorganilt õigusvastast käitumist. 3 5.
23. Kaebajal on teenistust absoluutselt välistav terviskahjustus ja vanglal ei ole kaalutlusõigust. 5.
24. Vangla ja kaebaja vahel on sõlmitud koolituskulude tagasimaksmise kokkulepe. Kuna vangla säilitas kaebajale Sisekaitseakadeemias õppimise ajaks palga, siis leppisid pooled kokku, et kui kaebaja on vähemalt 2 aastat teenistuses vanglaametnikuna või Justiitsministeeriumis, siis temalt kantud koolituskulu tagasi ei nõuta. Kuid sellest ei saa teha järeldust, et vangla kohustus tagama kaebajale teenistuskoha sõltumata sellele esitatavatest nõuetest. Kokkuleppe järgi ei olnud kaebaja seotud rangelt Tartu Vanglaga, vaid võis teenistusse asuda ka mõnes teises vanglas või Justiitsministeeriumis. 5.
25. Vanglal ei olnud vabu töökohti, mille nõuetele oleks kaebaja vastanud ja mida oleks saanud talle pakkuda. Kaebajale ei saanud pakkuda ametikohti, mille haridusenõuetele ta ei vastanud. 5.
26. Halduskohtu seisukoht, et kaebaja teenistusse astumise ajal tervisenõudeid kehtestatud ei olnud, on ekslik, kuid see ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. 5.
27. Määruses nr 12 on kehtestatud nõuded loomulikule kuulmisele. Kuid ka nägemisteravuse vähenemine alla nõutud normi on absoluutseks vastunäidustuseks vanglaametnikuna töötamisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
28. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
29. Kaebaja on otsinud halduskohtu otsusest välja rea seisukohti, mis on väidetavalt omavahel vastuolus. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebaja väited otsuse vastuoludest on kohati ebatäpsed ja samas ka arusaamatud. Nt apellatsioonkaebuse lk 4 esitatud väide, nagu kohus oleks märkinud otsuse p-s 9, et „asjas ei vaielda arsti poolt tuvastatud kaebaja kuulmislanguse taseme üle“, ei sisaldu tegelikult otsuse p-s 9, vaid
30. Arusaamatuks jääb aga see, milles seisneb selle lause vastuolu otsuse p-s 14 esitatud lausega: „
31. septembril 2015 väljastatud tervisetõendi (tl 48) kohaselt kaebajal teenistuskohustuste täitmist takistavaid tervisehäireid ei esinenud“ (apellatsioonkaebuse lk 5). Ringkonnakohus ei pea aga vajalikuks neid väidetavaid vastuolusid kõiki üksikasjalikult analüüsida, sest on selge, et need ei vii halduskohtu otsuse tühistamiseni. Kaebaja vaatab mööda sellest, et otsuse põhijäreldused kinnitavad veenvalt seda, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Üksikud väidetavad vastuolud otsuse põhjendustes, millele kaebaja viitab, neid otsuse põhiseisukohti ja –järeldusi ei väära.
32. Arusaamatusi võib olla põhjustanud halduskohtu otsuse p-s 17 esitatud seisukoht, mille järgi „Vaidlus puudub selles, et kaebaja teenistusse asumise ajal kõnealuseid tervisenõudeid kehtestatud ei olnud, vaid määrus nr 12 jõustus alles
33. jaanuaril
34. Kaebajal on õigus selles, et tegemist polnud nõuetega, millele mittevastavus saanuks olla takistuseks tema teenistusse nimetamisel“ (tl 91p). Nagu vastustaja on õigesti märkinud, on halduskohtu see seisukoht ekslik, sest kaebaja nimetati teenistusse alles
35. septembri
36. a käskkirjaga (tl 7-7p), st pärast

jõustumist, ja sellele on tegelikult halduskohus ka ise oma otsuse põhjendustes viidanud (nt otsuse p 6). Sarnaselt eelnevalt käsitletud väidetavate vastuoludega otsuses ei vii aga see eksimus halduskohtu otsuse põhjendustes kohtuotsuse tühistamiseni, sest nagu öeldud, on otsuse põhijäreldused õiged ning see eksimus ei viinud lõppkokkuvõttes kohut väärale lõppseisukohale. 9. Kaalutlusõiguse osas teenistusest vabastamisel nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et kuna kaebajal tuvastati viimases tervisekontrollis 8. märtsil 2017 absoluutne vastunäidustus töötamiseks vanglaametnikuna, st see ei vastanud

nõuetele, siis puudus vanglal 4 kaalutlusõigus kaebaja teenistusest vabastamisel.

§ 4

lg 2 sätestab, et tervisekontrollil ei tohi vanglateenistuse ametniku kuulmise nõrgenemine ületada parema kuulmisega kõrvas 30 dB sagedustel 500–2000 Hz ja 40 dB sagedustel 3000–4000 Hz ning halvema kuulmisega kõrvas 40 dB sagedusel 500–2000 Hz ja 60 dB sagedustel 3000–4000 Hz. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et

1. märtsi
2. a töötervishoiualases läbivaatuses ei vastanud kaebaja kuulmine määruses oluliseks peetud sagedustel nõuetele, sest tema parema kuulmisega kõrvaga (vasak) kuulis ta sagedusel 2000 Hz vaid 40 dB (määruse järgi olnuks vajalik 30 dB) ja sagedusel 4000 Hz vaid 60 dB (määruse järgi olnuks vajalik 40 dB). Halvema kuulmisega kõrvaga (parem) kuulis kaebaja 500 Hz sagedusel 75 dB ja 1000-2000 Hz sagedusel 100 dB (vajalik neil sagedustel oli vähemalt 40 dB) ning sagedusel 4000 Hz ei kuulnud kaebaja üldse (vajalik olnuks vähemalt 60 dB) (vt tl 13). Kaebaja ambulatoorses epikriisis oli samuti märgitud, et „kuulmine ei vasta määruse nõuetele“ (tl 15).

§ 5

lg 2 ütleb, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku vanglateenistusse võtmise. Sama määruse lisas 1 „Vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste täitmist takistavate tervisehäirete loetelu“ on märgitud, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutseks vastunäidustuseks. Seega tuleb seda regulatsiooni koostoimes ATS § 95 lg-ga 1 (ametnik vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise) mõista selliselt, et absoluutse vastunäidustuse ilmnemisel ei saa isik enam vanglateenistuse ametnikuna töötada. Seetõttu on õige vastustaja seisukoht, et vanglal puudus pärast puuduliku kuulmise tuvastamist võimalust kaebaja teenistussuhet jätkata. Tervisenõuded vanglaametnikele on eelduslikult kehtestatud selleks, et maksimaalselt tagada kinnipidamisasutuses viibivate isikute julgeolekut ning vältida ohtu avalikule korrale. Kui vanglateenistuses töötavad isikud, kes tervisenõuetele ei vasta, ei pruugi nende eesmärkide saavutamine olla tagatud. Kaalutlusõiguse välistamine on eelduslikult olnud seetõttu seadusandja teadlik valik.

1. Kaebaja on rõhutanud seda, et ta on seni teenistusülesannetega hakkama saanud. Samas jätab kaebaja arvestamata selle, et tegelikult ei pruugi keegi teada seda, kui kaebaja peaks olema kehva kuulmise tõttu tööülesandeid puudulikult täitnud. Vastustaja on selgitanud, et lisaks raadio- ja telefoniside pidamisele peab ametnik kuulma vanglas erinevaid helisid, sh isikute sosinal kõnet mitme meetri kauguselt või läbi füüsiliste takistuste (nt läbi kambriukse) (tl 45p). Ilmselt võib vajalik olla ka helide kuulmine hoolimata taustamürast jne. Ei ole teada, kas kaebaja on tegelikult kuulnud teenistuse vältel kõiki helisid, mida nõuetekohase kuulmisega isik oleks kuulnud. Asjaolu, et sellistele juhtumitele ei ole vastustaja viidanud, ei pruugi tähendada, et selliseid olukordi pole üldse olnud. Vastustaja ei pruukinud lihtsalt neist olukordadest üldse teada saada.
2. Samuti on kaebaja välja toonud, et ta kuuleb tavakõnet piisavalt. Samas ilmneb eelnevalt toodud vangla selgitustest, et ainuüksi tavakõne kuulmine ei ole vanglateenistuse ametniku jaoks piisav, sest vajalik on oluliste helide kuulmine ka keerulisemates situatsioonides.
3. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses justiitsministri poolt õiguskantslerile antud seisukohale, mille järgi juhul, kui vanglaametniku kuulmine langeb alla nõutava taseme, saab vangla pakkuda talle võimalust töötada kriminaalhooldajana. Samas jätab kaebaja täielikult tähelepanuta selle, et kriminaalhooldusametnikuks saamisele on kehtestatud omakorda täiendavad nõuded – kriminaalhooldusseaduse § 13 lg 1 järgi võib kriminaalhooldusametnikuks nimetada isiku, kellel on kriminaalhooldustööks vajalikud kõlbelised omadused ning vastav rakenduslik või akadeemiline kõrgharidus. Kaebaja ei ole ära näidanud, et ta neile nõuetele vastaks. Samuti jätab ta tähelepanuta selle, et vastustaja on ka vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et vanglas on küll vabu 5 ametikohti, kuid neile kehtivad samasugused tervisenõuded, ja et kaebajale ei saa pakkuda ka selliseid ametikohti, mis eeldavad erialast eriharidust, kuna tal seda ei ole (tl 19p). Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus, et vanglale saaks midagi ette heita sellest aspektist, et kaebajale ei pakutud teisi ametikohti.
4. Kaebaja viitab sellele, et tal on vanglaga sõlmitud leping, mille järgi on tal kohustus töötada vanglas vähemalt kaks aastat. Vastustaja vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kaebajale säilitati Sisekaitseakadeemias õppimise ajaks palk ning kokkuleppe järgi ei nõuta kaebajalt koolituskulusid tagasi, kui kaebaja on vähemalt 2 aastat teenistuses vanglaametnikuna või Justiitsministeeriumis. See leping on esitatud kaebaja poolt apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab selle asja materjalide juurde. Kuid see kokkulepe ei anna alust pidada kaebaja teenistusest vabastamist õigusvastaseks. Lepingust saab järeldada küll, et kui kaebaja lahkub enne kahe aasta möödumist teenistusest, siis riskib ta koolituskulude tagasimaksmise nõude esitamisega talle (lepingu p 13), kuid sellest ei saa järeldada keeldu, et vangla ei tohi kaebajat selle aja jooksul teenistusest vabastada. Eelduslikult ei esita vangla kaebaja suhtes nõuet koolituskulude tagasimaksmiseks, kuna ta ise kaebaja teenistusest vabastas. Kaebajal oleks võimalus ka see tagasimaksmise nõue vaidlustada.
5. Asjas on esitatud erinevaid seisukohti küsimuses, milline oli kaebaja kuulmine teenistusse nimetamisel
6. septembril
7. Halduskohus on märkinud, et kaebajal ei esinenud
8. septembril 2015 väljastatud tervisetõendi järgi teenistuskohustuste täitmist takistavaid tervisehäireid (otsuse p 14) ja et varasemas tervisekontrollis ei tuvastatud tal absoluutset meditsiinilist vastunäidustust (otsuse p 19). Kaebaja ise ütleb, et tal oli kuulmislangus juba lapsepõlvest. Vangla on selgitanud vastuses apellatsioonkaebusele, et töötervishoiuarsti
9. septembri
10. a tõendi kohaselt kaebajal piiranguid ei esinenud ning et vastustajal puudus alus kahelda arsti seisukohas ja et kui kaebajal esines kuulmislangus juba siis, ei saa seda ette heita vastustajale, kuna konkreetse uuringu tulemusi vanglale ei edastatud.
11. septembri
12. a tervisetõendis on tõepoolest ilma lähemate andmete esitamiseta märgitud, et teenistuskohustuste täitmist takistavaid tervisehäireid kaebajal ei esinenud (tl 48). Kaebaja on ise selgitanud, et tegelikult tuli juba esimeses tervisekontrollis välja, et kaebaja kuulmine on halvenenud, kuid siis olevat arst hinnanud, et ta saab tööga hakkama (tl 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et sellises olukorras ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema puudulik kuulmine ei saa kunagi takistuseks tema teenistuse jätkamisel. Sellest selgitusest ning kaebaja poolt apellatsioonkaebuses antud seisukohast, et kaebajal oli kuulmislangus juba lapsepõlvest, järeldub et kaebaja pidi ise oma puudulikust kuulmisest ametisse nimetamise ajal teadma. Üksnes lootus, et tema puudulikku kuulmist ei avastata ka tulevikus või et ka tulevikus ei pööra tema tervist hindav arst tähelepanu

nõuetele, vaid jääb uskuma, et kaebaja saab tööga hakkama, ei tähenda, et kaebajal oleks tekkinud õiguspärane ootus, et teda teenistusest sel põhjusel kunagi ei vabastata. Ringkonnakohus rõhutab, et kaebaja nimetati teenistusse

1. septembril 2015 ja seega tema teenistusse kandideerimise ajal oli määrus nr 12 juba kehtiv (jõustus
2. jaanuaril 2013). Seega võttis kaebaja tegelikult ise riski, et ükskord võib tema puudulik kuulmine ilmsiks tulla ning saada takistuseks tema edasisele teenistusele vanglas. Ka sel põhjusel ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et tema teenistusest vabastamist takistab õiguspärase ootuse põhimõte.
3. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega ebavõrdsest kohtlemisest põhjusel, et nägemispuudega ametnikud võivad kasutada kompenseerivaid abivahendeid, kuid 6 kuulmispuudega isikud mitte. Tegelikult ei ole kaebajal keelatud kuulmist kompenseerivate abivahendite kasutamine. Kuid kuulmisnõuded on määruses nr 12 kehtestatud loomulikule kuulmisele. Halduskohus on selgitanud, et kaebaja ei kasuta kuulmist korrigeerivaid abivahendeid ning järelikult ei saa ta ebavõrdse kohtlemise väitele tugineda. Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja seda halduskohtu seisukohta ümber lükanud, vaid piirdub lihtsalt oma seisukoha kordamisega, et kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja ebavõrdset kohtlemist ei ole aset leidnud, sest kaebaja ei kasuta kuulmislangust kompenseerivat abivahendit. Seetõttu ei ole ka see asjaolu kaebuse rahuldamise aluseks. Ringkonnakohus märgib siin siiski lisaks, et puuduvad tõendid selle kohta, et kuulmislangust kompenseerivate vahendite (kuulmisaparaat) kasutusmugavus, efektiivsus ja töökindlus on samaväärsed nägemisteravust kompenseerivate vahenditega (prillid, kontaktläätsed) ning seda ka vanglaametniku töös ette tulevates võimalikes füüsilise konflikti olukordades või füüsilist pingutust nõudvates olukordades. Võrdse kohtlemise põhiõiguse riive hindamisel võib oluline olla seegi, et suure tõenäosusega on tänapäeval nägemisteravuse languse all kannatavaid inimesi tööealiste inimeste seas märksa rohkem kui langenud kuulmisega isikuid. Sellest tulenevalt võib olla paratamatu see, et arvestatava kaadrivaliku tagamiseks peab vangla leppima sellega, et vanglateenistuse ametnike hulgas on ka prillide või kontaktläätsedega isikuid. Kuna kuulmispuudega isikuid on aga eelduslikult oluliselt vähem, ei pea vangla tegema samasugust järeleandmist vanglaametnike kuulmise osas. Kuna aga asjas ei ole ebavõrdset kohtlemist ülaltoodud põhjustel aset leidnud, siis ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.
4. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid tulenevalt mõningatest eksitustest halduskohtu otsuse põhjendustes tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
5. Apellatsioonimenetluses esitatud kaebaja täiendavad tõendid (

seletuskiri ja Justiitsministeeriumi

1. augusti
2. a kiri õiguskantslerile) tuleb kaebajale tagastada, kuna need dokumendid on juba asja materjalides olemas. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (1120 eurot) jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna otsuses käsitletakse kaebaja terviseandmeid, peab ringkonnakohus vajalikuks asendada otsuses selle avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
3. Kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluses uusi taotlusi, mille eesmärk on kokkuvõtlikult see, et lõpetataks kaebaja õiguste rikkumine vastustaja poolt, mis seisneb selles, et vastustaja on vangla dokumendihaldussüsteemis Delta avaldanud halduskohtu otsuse käesolevas asjas, mistõttu see on nähtav ka kolmandatele isikutele. Need taotlused jäävad läbi vaatamata. Ehkki halduskohus kuulutas asjas menetluse kinniseks, ei tähenda see, et käesoleva asja raames saaks ringkonnakohus hinnata vastustaja toimingute õiguspärasust kohtumenetluse kaudu saadud dokumentide avaldamisel. Menetluse kinniseks kuulutamisega kaasnevad muudatused vaid kohtu töös, kuid kohtul puudub pädevus menetluse kinniseks kuulutamise faktist tulenevalt teha ettekirjutusi haldusorganitele. Kaebajal on õigus vangla väidetud tegevusi vaidlustada eraldiseisva kaebusega. /allkirjastatud digitaalselt/ 7