← Eesti

2-14-10489/150

Obsah (11)§ 183§ 386§ 691§ 696§ 191§ 390§ 181§ 182§ 377§ 681§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-14-10489 Määruse kuupäev Tartu, 20. veebruar 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Kohtuasi Arsonsisi T

) § 181 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning asus seisukohale, et ei ole alust leida, et apellatsioonkaebus oleks õiguslikult perspektiivitu. Seetõttu tuleb kontrollida, kas riigilõivu nõudmise kostjalt I kui juriidiliselt isikult välistab tema majanduslik seisund. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjale I kuuluvad arestitud arvelduskontod AS-s Swedbank ja AS-s SEB. Muu vara olemasolu ringkonnakohus ei tuvastanud. Seega on tõendatud, et kostjal I puuduvad vabad rahalised vahendid 3400 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus leidis, et eraõigusliku juriidilise isiku korral on analoogia alusel võimalik osaliselt kohaldada

§ 1832

(5)2-14-10489 lg-t
  1. Sellest tuleneb, et juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu osanikud. Kostja I osanikud on I. Arrak, kelle igakuine arvestuslik sissetulek on 2048 eurot 37 senti, ja M. Arrak, kelle igakuine arvestuslik sissetulek on 2652 eurot 13 senti. Kokku on kahe osaniku arvestuslik sissetulek 4700 eurot 50 senti kuus. Võttes arvesse tasumisele kuuluva riigilõivu suurust ja kostja I osanike sissetulekuid, pidas ringkonnakohus põhjendatuks lahendust, mille kohaselt kostjal I tuleb tasuda riigilõivu 1000 eurot kahe osamaksena. Kostja I taotluse kohta tühistada hagi tagamise korras tema pangakontodele seatud arest riigilõivu summale vastavas osas leidis ringkonnakohus, et arvestades poolte huve, hageja nõude suurust ja asjaolu, et osanikud on võimelised ise tasuma riigilõivu 1000 eurot, ei ole nimetatud taotlus põhjendatud. Tegemist ei ole ka põhiseadusvastase olukorraga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kostja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada kostja I täielikult riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Juhul, kui kohus ei vabasta teda riigilõivu tasumisest, palub kostja I osaliselt tühistada hagi tagamine ja vabastada tema pangakontod apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu summale vastavas osas aresti alt. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Määruskaebuse kohaselt oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal kostja I pangakontodel 74 983 eurot 85 senti, millest piisab riigilõivu tasumiseks. Kostja I ei saa seda raha aga käsutada, kuna pangakontod on hageja taotlusel hagi tagamiseks 345 605 euro 24 sendi ulatuses arestitud. Seega on hageja ja asja menetlev kohus loonud olukorra, kus kostja I ei saa riigilõivu tasuda. Sellises olukorras tuleb kostja I vabastada riigilõivu tasumisest. Vastasel juhul sõltub kostja I kaebeõigus hagejast ja kohtust, kes on tema kohta otsuse teinud, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga
  3. Põhjendatud ei ole hinnata kostja I suhtes varalist huvi omavate isikute suutlikkust riigilõivu tasuda, kuna kostjal I on endal vara olemas. Kui kohus ei pea kostja I vabastamist riigilõivu tasumisest põhjendatuks, tuleb tasumisele kuuluva riigilõivu ulatuses tühistada hagi tagamine. Isikul on põhiseaduslik õigus kohtulahendi peale edasi kaevata ning kui hagi tagamine seda takistab, tuleb see

§ 386lg 2 alusel tühistada.

Praegusel juhul koormab pangakonto arest kostjat I ebamõistlikult. Asjaolu, et kostja I suhtes varalist huvi omavatel isikutel on vara ja sissetulek, ei tähenda, et kostja I õigust oma vara käsutada võib ebamõistlikult piirata.

  1. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel muutmata.

Määruskaebus jäetakse rahuldamata. 9. Ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule

§ 696lg 1 järgi üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud.

Ringkonnakohtu määrus on

§ 191lg 1 esimese lause järgi vaidlustatav osas, millega jäeti rahuldamata kostja I menetlusabi taotlus. Viidatud säte on kohaldatav ka eraõigusliku juriidilise 3

(5)2-14-10489 isiku menetlusabi taotluse lahendamisel (vt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.4). Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav osas, millega jäeti rahuldamata kostja I alternatiivne taotlus hagi tagamine osaliselt tühistada.

§ 390

lg 1 esimese lause kohaselt võib pool esitada määruskaebuse üksnes maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise tühistas, arvestades teises lauses sätestatud piirangut. 10. Seadus võimaldab juriidilisel isikul saada menetlusabi tsiviilkohtumenetluses üksnes erandlikult (

§ 183lg 1).

Riigikohtu üldkogu tunnistas

  1. aprilli
  2. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

§ 183

lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul iseenesest võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 11.

§ 181lg 1, § 183 lg 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.

aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul tuleb menetlusabi andmisest keeldumise alusena kõne alla muu hulgas

§ 182

lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 62.1 ja 62.2;
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et eraõigusliku juriidilise isiku puhul on võimalik analoogia alusel kohaldada osaliselt ka

§ 183lg-s 2 sätestatud piirangut.

Nimetatud lõike esimese lause kohaselt võib Eesti pankrotivõlgnik taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud kanda pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, muu hulgas pankrotivõlgniku pärijad, liikmed, osanikud, aktsionärid, juhtorgani liikmed või pankrotivõlausaldajad. Seega võib menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; vt ka Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8).
  5. Praeguses asjas leidis ringkonnakohus, et kostja I apellatsioonkaebus ei ole õiguslikult perspektiivitu ning lisaks hagi tagamiseks arestitud pangakontodel olevale rahale ei ole kostjal I muud vara, mille arvel riigilõivu tasuda. Kuna aga kostja I kahe osaniku sissetulekud on riigilõivu tasumiseks piisavad, ei ole riigilõivu tasumine kostja I majandusliku seisundi tõttu välistatud. Sellegipoolest vähendas ringkonnakohus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruse 1000 euroni, s.o 2400 euro võrra. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu järeldused kooskõlas

§ 181lg-ga 1, § 183 lg-tega 1 ja 2 ning Riigikohtu üldkogu 12.

aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 esitatud seisukohtadega. Ehkki praeguses asjas on kostjal I riigilõivu tasumiseks vajalik raha olemas, ei saa ta selle arvel riigilõivu tasuda, kuna kostja I pangakontod on hagi tagamiseks arestitud. Seetõttu on praegune olukord võrreldav olukorraga, kus kostjal I puuduvad riigilõivu tasumiseks vajalikud vahendid. 4

(5)2-14-10489 13. Kui kostjat I ei vabastata riigilõivu tasumisest, palub ta Riigikohtul osaliselt tühistada hagi tagamine ja vabastada tema pangakontod apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu summale vastavas osas aresti alt.

§ 377

lg-st 4 tulenevalt lahendavad ringkonnakohus ja Riigikohus hagi tagamise ja hagi tagamise määruse ja tühistamise taotlused, kui asi, millega seoses taotletakse hagi tagamist või tagamise tühistamist või muutmist, on nende menetluses või kui neile on esitatud alama astme kohtu lahendi peale kaebus.

§ 681

lg 1 p 1 järgi teeb Riigikohus pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist hagi tagamise või hagi tagamise tühistamise määruse, kui sellekohane taotlus on põhjendatud. Kolleegium on seisukohal, et

§ 377

lg-s 4 on silmas peetud olukorda, kus ringkonnakohtu või Riigikohtu menetluses on põhivaidlus või kus neile on esitatud kaebus põhiasjas tehtud lahendi peale. Vastasel juhul oleks isikul õigus esitada sama sisuga taotlus mitmele kohtule, mistõttu muutuks sisutuks

§ 390

lg-st 1 tulenevad kaebeõiguse piirangud, sh hagi tagamise tühistamisest keeldumise peale. Praeguses asjas ei ole Riigikohtule kassatsioonkaebust esitatud. Kostja I on esitanud

  1. juulil 2018 apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus on jätnud käiguta. Seetõttu ei ole Riigikohus pädev kostja I taotlust lahendama.
  2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb selle esitamisel tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse.

15. Määruskaebuse menetlemise kulusid

§ 191lg 3 alusel ei hüvitata. Tambet Tampuu Henn Jõks Ants Kull 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.