← Eesti

1-18-986/33

Obsah (7)§ 201§ 299§ 345§ 68§ 73§ 831§ 288

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-986 (16221000113) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ivi Keskü

§ 201

lg 2 p 3, § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi (lühimenetluses) Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Kaitsja, vandeadvokaat Robert Sarv Teised apellatsioonimenetluse pooled Lääne Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Küllike Kask, süüdistatav Helena Aia, kannatanu CCC (XXX kaudu) RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. juuni 2018 otsus Helena Aia süüdistusasjas osaliselt, s.o Helena Aialt riigi kasuks välja mõistetud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise tähtaja osas.
  3. Teha selles osas uus otsus, millega määrata menetluskulude hüvitamine ositi ja ajatada nende tasumine ühele kalendriaastale (12-le kuule) alates kohtuotsuse jõustumise päevast, kusjuures iga kuu lõpuks kuulub riigile hüvitamisele 62,50 eurot.
  4. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
  6. Mõista Eesti Vabariigilt Helena Aia kasuks välja 398,66 (kolmsada üheksakümmend kaheksa ja 66 senti) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud ja menetluse käik
  7. Pärnu Maakohtu
  8. juuni 2018 otsusega lühimenetluses tunnistati Helena Aia süüdi

§ 201

lg 2 p 3 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust,

§ 299

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust ning

§ 345lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Mõistetavat karistust vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja loeti karistuseks 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 14.12.2016, s.o 1 päev ja ärakandmata karistuseks 7 kuud 29 päeva vangistust.

§ 73lg 1 ja 3 alusel jäeti täielikult tingimisi vangistus kohaldamata, kui H.

Aia ei pane 1 aastase katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kannatanu CCC (XXX kaudu) tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning H. Aialt mõisteti kannatanu kasuks välja 3874,54 eurot.

§ 831

lg 3 alusel vähendati konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra ning jäeti Pärnu Maakohtu 01.02.2017 määrusega arestitud sularaha 1777,08 eurot täielikult arestituks tsiviilhagi katteks kuni kohtuotsuse jõustumiseni, pärast mida kanda Rahandusministeeriumil kannatanu avalduse alusel kannatanule tsiviilhagi katteks. Menetluskuludena mõisteti H. Aialt riigituludesse välja sundraha 750 eurot, mis tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva. 2. Helena Aia tunnistati

§ 201

lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et tema töötades ajavahemikul 01.09.2015 - 14.12.2016 XXX ja YYY toitlustusjuhina ja vastates ametiisiku tunnustele, pööras ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks ajavahemikul 01.09.2015 - 14.12.2016 talle usaldatud võõra vara, st CCC eelarvelisi vahendeid, s.o kahe kooli, XXX ja YYY puhvetist ja müügipraadidest saadud raha, tekitades oma tegevusega CCC-le kahju kokku 5562 eurot;

§ 299

lg 1 järgi selles, et tema, töötades ajavahemikul 01.09.2015 - 14.12.2016 XXX ja YYY toitlustusjuhina, võltsis talle usaldatud võõra vara ebaseadusliku enda ja kolmandate isikute kasuks pööramise varjamise eesmärgil raamatupidamisdokumente. Olles ametiisikuks

§ 288

lg 1 järgi, kelle ametiisiku funktsioonid ning ametiseisund tulenesid temaga 01.09.2015 sõlmitud töölepingust nr 392 ja töölepingu lisana ametijuhendist, mille järgi täitis ta CCC poolt talle kohustuseks pandud YYY ja XXX, st Eesti Vabariigi ja CCC hallatavate asutuste, toitlustamise juhtimist, kes oma ametijuhendi järgi (p 3.6) pidi pidama väikevahendite ja lao arvestust, esitama kord kuus aruande CCC raamatupidamisele ning kelle kohustus oli laekuv sularaha viia CCC SEB panga kontole, võltsis kavatsetult ajavahemikul 01.09.2015 14.12.2016 XXX ja YYY toitlustamisega seotud koondaruandeid ja kassade perioodi raporteid. Koondaruannetesse kirjutas H. Aia laekunud sularaha summad, millised ta viis CCC SEB Pank AS arvelduskontole nr EE561010902001629002, jättes tegelikud andmed koondaruannetesse ja kassa perioodi raportitesse kirjutamata. Oma tegevusega, s.o valeandmete kandmisega eelnimetatud dokumentidesse lõi H. Aia CCC raamatupidamisele vale ettekujutuse XXX ja YYY puhveti ja müügipraadide müügist laekunud summadest ning seeläbi sai võimalikuks tema poolt talle usaldatud võõra vara, summas 5562 eurot, ebaseaduslik enda ja kolmandate isikute kasuks pööramine ning

§ 345

lg 1 järgi selles, et töötades XXX ja YYY toitlustusjuhina, esitas CCC raamatupidamisele ajavahemikul 01.09.2015 - 14.12.2016 iga kuu alguses eelneva kuu kohta valeandmetega koondaruandeid ja kassa perioodi raporteid. H. Aia, kes tulenevalt oma ametikohustustest ja ametijuhendist (p 3.6) pidi pidama väikevahendite ja lao arvestust, esitama kord kuus aruande raamatupidamisele, esitas tahtlikult ebaõigete andmetega, s.o tema poolt võltsitud, aruandeid CCC raamatupidamisele, kes usaldades andmete õigsust, kandis need andmed üldistesse raamatupidamisaruannetesse, millega CCC sai näidata arveldusarvele 2

(10)laekuvat raha kui toitlustustegevusest tulenevat raha. Sellega lõi H. Aia CCC raamatupidamisele vale ettekujutuse tegelikult toitlustustegevusest laekunud summade suurusest, mis võimaldas tal varjata talle usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks pööramist. 3. Maakohus leidis otsuses esiteks, et H. Aia oli

§ 288

mõttes ametiisikuks, kelle ametiseisund tulenes XXX-ga sõlmitud töölepingust ja selle lisana kehtestatud ametijuhendist, mille järgi täitis H. Aia CCC poolt talle kohustuseks pandud YYY ja XXX toitlustamise juhtimist. Ametiülesannetest lähtuvalt täitis H. Aia avalikku ülesannet, sest tal oli õigus teha finantstoiminguid koolide toitlustamisel ja sisuliselt ka järelevalvet finantside üle ning ta pidi tagama õigete summade ja koondaruannete linnale üleandmise. Tulenevalt ametiülesannetest olid H. Aia käsutuses Pärnu linnale kuuluvad rahalised vahendid. Teiseks leidis maakohus, et H. Aiale esitatud süüdistus

§ 201lg 2 p 3 järgi on tõendatud süüdistuses esitatust väiksemas mahus.

Tõenditest nähtuvalt jagas H. Aia alluvale korraldusi mitte kõike müügist laekunud raha kassast läbi lüüa, jättis korduvalt osa rahast panka viimata, kogus panka viimata jäänud raha eraldi ja kajastas linnavalitsusele esitatavates koondaruannetes omastamise varjamiseks valeandmeid. Seega pööras H. Aia võõra vara kolmandate isikute kasuks ebaseaduslikult, kogudes ja omastades raha preemiate maksmiseks, milline õigus tal puudus. Kohus tuvastas, et ajavahemikul 01.10.2016 - 07.12.2016 pööras H. Aia ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks talle usaldatud YYY müügipraadide müümisest ja puhvetis kaupade müümisest saadud raha 2417.44 eurot ning ajavahemikul 25.11.2016 - 02.12.2016 345 eurot, mis kinnitab H. Aia poolt omastamistahte manifesteerimist. Ajavahemikul 01.09.2015 - 27.07.2016 CCC-le kuuluva 2800 euro ebaseaduslik pööramine kolmandate isikute kasuks on kohtu hinnangul tõendatud tunnistajate ütlustega, mille kohaselt jagas H. Aia XXX ja YYY köögitöötajatele ümbrikes preemiaid iga aasta jõuludeks ja jaanipäeva paiku kokku 910 eurot ja samuti 2016 aasta juunikuus jagas H. Aia köögitöötajatele ümbrikuid, millesse pani iga töötaja jaoks erinevad rahasummad, kokku tunnistajate ütluste kohaselt 1170 eurot. Kaitsja väiteid, et H. Aia poolt ümbrikesse kogutud raha ei pärinenud CCC rahadest, vaid H. Aia enda töötasust ja preemiatest, ei pidanud kohus arvestatavateks. Kolmandaks leidis kohus, et H. Aia poolt koostatud ja allkirjastatud koondaruannete ja kassa perioodi raportite võltsimise eesmärgiks oli varjata raha mittepanemist panka ja selle vara enda ja kolmandate isikute kasuks pööramist. Valeandmete kandmisega eelnimetatud dokumentidesse lõi H. Aia CCC raamatupidamisele vale ettekujutuse XXX ja YYY puhveti ja müügipraadide müügist laekunud summadest. Neljandaks leidis kohus, et H. Aia esitas võltsitud koondaruanded ja kassa perioodi raportid CCC raamatupidajale tema poolt toime pandud omastamise varjamiseks, luues raamatupidamisele vale ettekujutuse tegelikult toitlustustegevusest laekunud summade suurusest. H. Aia pani võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise toime kavatsetult. H. Aia käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Viiendaks leidis kohus, et tsiviilhagi osas on leidnud tõendamist H. Aia poolt 2417,44 euro omastamine, mis oli puudu linnavalitsuse kontolt. Et CCC-le tagastati 622,90 eurot ja ülejäänud H. Aia kabinetist leitud raha ehk 1777,08 eurot arestiti, on põhjendatud mõista H. Aialt kannatanu kasuks välja 1794,54 eurot. Süüdistuse kolmanda bloki osas on tõendatud erinevalt süüdistusest mitte 2800 euro, vaid 2080 euro omastamine. Kohtu hinnangul kuulub tsiviilhagi rahuldamisele seega osaliselt ja H. Aialt väljamõistmisele summas 3874,54 eurot. 3

(10)Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et süüdistatav pani talle etteheidetavad teod toime kavatsetult, samuti omastamise toimepanemise perioodi ning omastatud summat. Kohus arvestas, et süüdistus leidis tõendamist väiksemas mahus ja arvestas kergendava ajaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Raskendavad asjaolud puuduvad. Lähtudes H. Aia süü suurusest ning ka asjaolust, et linnavalitsusele on kahju hüvitamata, ei pidanud kohus põhjendatuks karistada H. Aiat rahalise karistusega. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja süü suurust, on maakohtu hinnangul võimalik ja piisav karistuse eesmärke saavutada sanktsiooni miinimummäära lähedase karistusega. Liitkaristuse mõistmisel tuleb lugeda kergeim karistus kaetuks raskeimaga, mida lühimenetluse sätete kohaselt tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra ja lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg. H. Aial varasema karistatuse puudumise tõttu saab jätta mõistetud karistuse ilma kontrollnõueteta, tingimisi täitmisele pööramata.
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, vaidlustades otsuse täies ulatuses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu (süüdistatav pole ametiisik ja süüdistatava teod moodustavad ideaalkogumi) ning menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (tsiviilhagi rahuldamiseks puuduvad tõendid). Kaitsja palub vaidlustatud otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata 2417,44 eurot ületavas osas; mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks või muuta süütegude kvalifikatsiooni ning ajatada menetluskulude tasumine ühele kalendriaastale alates kohtuotsuse jõustumisest. 4.
  2. Kaitsja leiab, et kohus sisustas ametiisikuks olemise läbi sularaha käitlemise ning läbi usaldusseisundi sularaha käitlemiseks, kohaldades sellega vääralt

§ 288. Süüdistatav ei ole ametiisik.

Kohus pole selgitanud, kuidas saab üksnes sularaha pangakontole toimetamise kohustus või sularaha süüdistatava kätte usaldamine anda talle õiguse tekitada, muuta või lõpetada kellegi õigusi või kohustusi. Olgugi et süüdistatava ameti nimetus oli juht, ei muuda teda ametiisikuks, sest ametiisikuks muudab ameti sisu, mitte formaalne nimetus. H. Aia tööülesanded piirdusid tavalise erasektori töötaja ülesannetega. 4.

  1. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse ka osas, mille kohaselt on omastamistahe tõendatud läbi raha ümbrikesse panemise. Kaitsja hinnangul ei ole antud rahasumma osas võimalik väita, et kannatanu oli jäetud antud rahast kestvalt ilma. Vastavate tõendite puudumisel on tegemist üksnes tsiviilõigusliku rikkumisega (kassajäägi panka viimise kohustuse rikkumisega). 4.
  2. Kaitsja hinnangul tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata 2417,44 eurot ületavas osas, mis rajaneb oletustele. Tunnistajate ütluste kohaselt said nad vaidlusalusel perioodil “ümbrikke rahaga”, kuid raha päritolu kohta puuduvad igasugused tõendid. Ei saa eeldada ega ilma tõenditeta lugeda, et ümbrikes olev raha pärines kannatanu vara hulgast. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta kogus ümbrikesse raha ka enda isiklikest vahenditest. Tunnistaja PP ütlustest ei nähtu perioodi, mille kohta süüdistatav keelas tal teatud summasid läbi lüüa, samas ei ole KK tunnistajana üle kuulatud. Tunnistajate ütlused on selles osas ebamäärased, mistõttu pole nende pinnalt võimalik tõsikindlalt väita, et kõik tunnistajatele üleantud ümbrikud sisaldasid just kannatanu raha. Tõendite puudumise lünka ei ole võimalik ületada läbi modus operandi, kuna ümbrikesse pandud täpselt tuvastamata rahasummade päritolu kohta puuduvad tõendid ning elulise usutavusega pole võimalik tõendite puudumist ületada. 4.
  3. Kahtlustava teod moodustavad ideaalkogumi. H. Aia tahtlus oli suunatud omastamisele, mitte eraldiseisvalt dokumentide võltsimisele ega võltsitud dokumentide kasutamisele. Erinevus maakohtu viidatud kohtulahenditest seisneb selles, et kahtlustatav kasutas ebaõigeid andmeid omastamise toimepanemiseks ehk ilma nende andmeteta poleks tal olnud võimalik omastamist toime panna. 4.
  4. Maakohus jättis tähelepanuta ja lahendamata taotluse ajatada menetluskulude tasumine ühele kalendriaastale. KrMS § 159 lg 1 kohaselt peab kohus lahendama hiljemalt otsuses kõik 4

(10)menetlusosaliste taotlused ehk lahendama asja sisuliselt ja lõplikult. Et kohus ei ole taotlust lahendanud, on tegemist olulise menetlusliku rikkumisega.
  1. Tallinna Ringkonnakohus määras
  2. septembri 2018 määrusega kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  3. septembrini
  4. Määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad Lääne Ringkonnaprokuratuur. Süüdistatava kaitsja esitas kaitsjakulude arved, paludes Eesti Vabariigilt välja mõista H. Aia kasuks 598 eurot.
  5. Apellatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb see jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Taotlusele ajatada menetluskulude tasumine ühele kalendriaastale, prokuratuur vastu ei vaidle. 6.
  6. Isikut on võimalik lugeda ametiisikuks ainult juhul, kui tal on üheaegselt ametiseisund ja ta täidab avalikku ülesannet. H. Aia on ametiisik

§ 288lg 1 mõttes.

H. Aia töötas süüdistuses märgitud ajal töölepingu alusel toitlustusjuhi ametikohal ja tema ametiülesanded tagasid koolides toitlustamise. H. Aia töökohustuseks oli mh kooli sööklates töö korraldamine, ökonoomselt etteantud summade piires majandamine, väikevahendite ja lao arvestuse pidamine ja kord kuus aruande esitamine raamatupidamisele. Sealhulgas korraldas H. Aia ka sularaha liikumist ning kontrollis seda, kohustusega tagada õigete summade üleandmise linnale ja õiged koondaruanded. H. Aia käsutuses olid rahalised vahendid, mis kuulusid CCC linnale ja selle raha omastamine oli H. Aial võimalik just tema ametiseisundist tulenevate volituste piires. 6.

  1. H. Aia tahtlus oli suunatud omastamisele, sh manifesteerimisele ning selliselt raha ümbrikesse panemisega ja koondaruannetes kuu lõpus valeandmete kajastamisega manifesteeris ta omastamistahet. H. Aia jättis linnavalitsuse ilma võimalusest seda raha eelarves arvestada. H. Aial õigust preemiad maksta ei olnud, seega pööras ta võõra vara kolmandate isikute kasuks ebaseaduslikult. 6.
  2. Et H. Aia on ka varasemalt alluvatele preemiat sularahas ümbrikus maksnud, kinnitavad tunnistajate PP, ÜÜ, AA, KK, OO, KK, TT, MM, PP, VV ja RR ütlused. Koolides müügipraadide müümisest ja puhvetis kaupade müümisest saadud raha oli H. Aia valduses, see oli talle usaldatud seoses tema ametiseisundiga ja see oli talle võõras vara. 6.
  3. Maakohus on põhjendanud väljamõistetava tsiviilhagi suurust. 6.
  4. H. Aiale süüdistuses etteheidetavaid tegusid tuleb teoühtsuse mõttes vaadelda eraldi tegudena ja tegemist on seega kuritegude reaalkogumiga. Omastamine ja võltsimine ning võltsitud dokumendi kasutamine ei moodusta ühte tegu, need erinevad oma sisult ja ajaliselt ning nendega kaitstakse erinevaid õigushüvesid. Dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamisega püüdis H. Aia toime pandud omastamist varjata, samas ei näe omastamise koosseis ette omastamist dokumentide võltsimisega või võltsitud dokumente kasutades. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ja prokuratuuri kirjalike seisukohtadega leiab, et kaitsja väited väärivad osaliselt tähelepanu ja seda süüdistatavalt kohtuotsusega riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitamise tähtaja osas. Selles osas kuulub maakohtu otsus tühistamisele ja kaitsja taotlus rahuldamisele. Ülejäänud osas on maakohtu otsus kohtukolleegiumi hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited selle muutmiseks alust ei anna.
  6. Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist, leides apellatsioonis jätkuvalt, et H. Aia ei olnud ametisik, vaid tavaline avaliku sektori töötaja, mistõttu tuleb süüdistatavale inkrimineeritud tegude kvalifikatsiooni muuta. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja selline argument ei tulene süüdistusasjas kogutud ja kohtuistungil hinnatud tõenditest. 5

(10)Kaitsjale vastuseks märgib kohtukolleegium esmalt seda, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente H. Aia tegudele omistatud juriidilise kvalifikatsiooni muutmiseks. Tõendite hindamisel ja oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel on maakohus kohtukolleegiumi arvates olnud piisavalt põhjalik, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi H. Aia süüdimõistmisel talle esitatud süüdistuses. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates H. Aia süüküsimuses erinevalt apellandist teistsugusele järeldusele, ei anna alust ka väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS § 338 p-s 2 ja 3 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Tulenevalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohast, on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida argumente H. Aia süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuses jälgitavalt põhjendanud, miks ta H. Aia talle esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. 9. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosas esitatud asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Kaitsja apellatsiooniga seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Kaitsja seisukohaga selles, et maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta kohtuistungil (kd III, lk 248) kaitsja poolt esitatud taotluse osas süüdimõistva otsuse korral väljamõistetavate menetluskulude ajatamiseks, kohtukolleegium nõustub. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud süüdistataval ja sama sätte lg 3 esimese lause kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kohtuistungil taotles kaitsja kohtuvaidluste käigus kohtult süüdimõistva otsuse korral ajatada menetluskulud maksimaalse perioodi lõikes aasta peale. Kaitsja hinnangul ei suuda H. Aia taotluse rahuldamata jätmisel kogu menetluskulude summat korraga tasuda, mis viib aga täitemenetluse alustamiseni, millega kaasnevad täiendavalt täitekulud. Kohus on otsuse 6
(10)põhjendavas osas üksnes märkinud, et H. Aialt tuleb riigituludesse välja mõista menetluskuluna KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 750 eurot, mis resolutsiooni p.3 kohaselt tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei nähtu vaidlustatud otsuse tekstist, et kohus oleks otsuse tegemisel kaalunud süüdimõistva otsuse korral KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulude ositi hüvitamist ega ajatamist ehk seega jätnud kaitsja taotluse sisuliselt tähelepanuta. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-109-13 p-s
  1. leidnud, et kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS
  2. peatüki
  3. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Samas leiab kolleegium, et regulatsiooni, mil kohus saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise eesmärki (süüdimõistetu varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks. Viidatud otsuse p-s
  4. on riigikohus aga märkinud, et püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, asus Riigikohus varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-12, p 7) seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Tulenevalt ülalnimetatud määruse nr 3-1-1-2-12 p-s 7 märgitust, leiab kohtukolleegium, et H. Aia kaitsja taotlus süüdimõistva otsuse korral menetluskulude ajatamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kaitsja taotlusest võib teha järelduse, et menetluskulu tasumine selleks kohtu poolt määratud tähtaja jooksul võib käia süüdimõistetule üle jõu. Kohtukolleegium, jättes maakohtu otsuse H. Aia süüdimõistmise osas muutmata leiab, et kuivõrd H. Aial tuleb lisaks temalt käesoleva otsusega riigi kasuks välja mõistetud menetluskulule hüvitada ka CCC tsiviilhagi summas 3874,54 eurot, võib see aga ületada süüdistatava maksevõimet. Arvestades H. Aia varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadetega, on kohtukolleegiumi hinnangul seega põhjendatud ajatada menetluskulu tasumine 12 kuu peale selliselt, et menetluskulu (sundraha 750 eurot) tuleb H. Aial riigile hüvitada igakuuliselt, kusjuures iga kuu lõpuks tuleb H. Aial hüvitada 62,50 eurot. See võimaldaks ka juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte. Kui süüdimõistetu aga ei tasu kriminaalmenetluse kulude osamakset kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub see konkreetne osamakse sissenõutavaks kohe, mitte alles pärast kõigi osamaksete tasumiseks määratud lõpptähtaega (vt RKKK 3-1-1-104-11 p 15).
  7. Puutuvalt kaitsja apellatsiooni ülejäänud väidetesse, s.o H. Aiale inkrimineeritavate tegude kvalifikatsiooni muutmiseks ja tsiviilhagi osaliselt rahuldamata jätmiseks, märgib kohtukolleegium järgmist.

§ 288

lg 1 mõttest tulenevalt saab ametiisikuna käsitleda üksnes isikut, kellel on üheaegselt ametiseisund ja ta täidab avalikku ülesannet. H. Aia töötas temale esitatud süüdistuse kohaselt süüdistuses märgitud ajal töölepingu alusel XXX ja YYY toitlustusjuhi ametikohal, kelle ametiülesanded tagasid koolides toitlustamise (kd I, tl 60-62). H. Aia töökohustuseks oli mh kooli sööklates töö korraldamine, ökonoomselt etteantud summade piires 7

(10)majandamine, väikevahendite ja lao arvestuse pidamine ja kord kuus aruande esitamine raamatupidamisele. Sealhulgas korraldas ja kontrollis H. Aia ka sularaha liikumist, kohustusega tagada õigete summade üleandmine linnale ja esitada õiged koondaruanded (kd I, tl 63-64). Vaidlus puudub selles, et H. Aia käsutuses olid rahalised vahendid (osa koolide müügipraadide müümisest ja puhvetis kaupade müümisest saadud raha), mis kuulusid CCC linnale, mistõttu selle raha omastamine oli võimalik just H. Aia ametiseisundist tulenevate volituste piires. Et H. Aia hoidis CCC-le kuuluvat raha enda töökoha ruumides, ei vaidlusta ka kaitsja. Kaitsja leiab apellatsioonis küll õigesti, et isiku muudab ametiisikuks tema ameti sisu, kuid jätab samas tähelepanuta, et H. Aia ametiülesanneteks ehk töö sisuks oli koolides toitlustamise tagamine, kooli sööklates töö korraldamine, ökonoomselt etteantud summade piires majandamine, väikevahendite ja lao arvestuse pidamine ning aruande esitamine kord kuus raamatupidamisele. Lisaks pidi H. Aia ametiülesannetest tulenevalt kontrollima ka sularaha liikumist, kohustusega tagada õigete summade ja koondaruannete üleandmine CCC-le. Maakohus põhjendas otsuses arusaadavalt ja tõenditele tuginedes, et nii XXX kui YYY sööklates ja puhvetites tekkiv sularaha oli CCC eelarveline raha ja toitlustamise korraldamine koolides H. Aia poolt avalikes huvides täidetav ülesanne. Kellelgi teisel, peale H. Aia, puudus pädevus sularaha panka viia ja vastavaid koondaruandeid CCC-le koostada ning esitada. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus seega õigesti, et tulenevalt

§ 288

lg 1 mõttest saab ametiisikuna käsitleda üksnes isikut, kellel on üheaegselt ametiseisund ja ta täidab avalikku ülesannet ning kelleks H. Aia süüdistuses märgitud ajal kahtlemata oli. 12. Puudub vaidlus selles, et H. Aia hoidis osa sööklates ja puhvetites müügipraadide ja kaupade müügist tekkinud sularaha enda töökoha ruumides. Ekslik on aga kaitsja seisukoht selles, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Kohtus hinnatud tõenditega on leidnud kinnitust, et süüdistatava kätte usaldatud sularaha omastamistahe on kinnitust leidnud sellega, et ta pidi sularaha viima panka, kuid ei teinud seda. Nõustudes maakohtuga, leiab kohtukolleegium, et H. Aia tahtlus oli suunatud selle raha omastamisele ning raha ümbrikesse panemisega ja kuu lõpus koondaruannetes valeandmete kajastamisega manifesteeris süüdistatav omastamistahet, jättes ühtlasi CCC ilma võimalusest seda raha eelarves arvestada. CCC-le kuuluv raha oli H. Aiale võõras ja on tõendatud, et H. Aial õigust preemiad maksta ei olnud. Küll on tunnistajate PP, ÜÜ, AA, KK, OO, KK, TT, MM, PP, VV ja RR ütlustega tõendatud, et H. Aia on neile preemiat sularahas ümbrikus maksnud. Maakohtu hinnang, mille kohaselt müügipraadide müümisest ja puhvetis kaupade müümisest saadud ja H. Aia valduses olev sularaha oli talle usaldatud seoses tema ametiseisundiga ja seega talle võõras vara, on õige ja kohtuistungil hinnatud tõenditega kogumis tõendamist leidnud. Ebaõige ja eksitav on kohtukolleegiumi hinnangul aga kaitsja väide, et KK ei ole tunnistajana üle kuulatud. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et KK on tunnistajana üle kuulatud (kd III, lk 83-87). KK ütluste kohaselt jäi peale tööpäeva lõppu müügist tekkinud sularaha kassasse, Helena Aia käis igal tööpäeva hommikul ja võttis raha kaasa. Mida ja kuidas Helena kassast ja kohvikust võetud rahaga edasi toimetas, sellest puudub tunnistajal teadmine. Küll nähtub aga KK ütlustest, et Helena ütles talle, et ta kõiki müüdud praade läbi ei lööks ning et ta paneb ise (H. Aia) rahad ja kassaandmed klappima. Tunnistaja ütluste kohaselt maksis Helena iga aasta jõulude ajal ja kooli lõpus nö preemia, mis võis olla ca 100 eurot igal korral ning tema on saanud Helena käest ümbrikus sularaha ca 9-l korral kokku 900 eurot. Et töötajatele ümbrikus preemiate maksmisega pööras H. Aia seega võõra vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks, on H. Aia käitumine kvalifitseeritav üksnes omastamisena

§ 201

lg 2 p 3 järgi, mitte ei ole tegemist kassajäägi panka viimise kohustuse rikkumisega nagu kaitsja ekslikult leiab. 13. Arusaadavalt on maakohus põhjendanud ka H. Aialt väljamõistetava tsiviilhagi suurust ning kohtukolleegiumi hinnangul puudub alus apellatsioonist tulenevalt selle osaliselt rahuldamata 8

(10)jätmiseks. Kaitsja arvates puuduvad tõendid tsiviilhagi rahuldamiseks 2417,43 eurot ületava nõude osas. Kohtuotsuse lk-l 19-21 on kohus tsiviilhageja esitatud varalise kahju nõude suurust analüüsinud ja tõenditele tuginevalt tuvastanud, et arvestades kassas tegelikult olnud ja H. Aia poolt panka viidud raha summade vahet, on leidnud tõendamist 2417,44 euro omastamine H. Aia poolt. Vaidlus puudub selles, et nimetatud rahasumma oli CCC kontolt puudu. Samas tuvastas maakohus õigesti, et H. Aia poolt omastatud 2417,44 eurost tuleb maha arvata 622,90 eurot, mis leiti süüdistatava töökabinetist ja tagastati tsiviilhagejale (kd I, tl 144), samuti enda ja kriminaalmenetlusega tuvastamata kolmanda isiku kasuks omastatud 345 (kohus on ekslikult märkinud otsuses 340 eurot) eurot (kd II, tl 59-112). H. Aia süüdistuse nn kolmanda bloki osas tuvastas maakohus õigesti, et tunnistajate ütlustega on leidnud tõendamist tsiviilhagejale tekitatud varalise kahju suurus osaliselt, so 2080 euro suuruses summas ja seda ületavas osas tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata. Kaitsja väide tõendite puudumisest, et tunnistajatele ümbrikega preemiateks makstud summad pärinesid üksnes H. Aia poolt omastatud CCC rahast, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjakohane. Ei süüdistatav ega kaitsja pole esitanud menetlejale tõendeid H. Aia poolt ümbrikesse pandud isikliku raha kohta ega teinud midagi ka selleks, et seda kaitseteesi oleks olnud võimalik kontrollida. Seetõttu on kaitsja väide ümbrikes ka H. Aia isikliku raha olemasolu kohta paljasõnaline ega tulene hinnatud tõenditest. Tunnistaja PP ütluste kohaselt ei lubanud H. Aia tal kassast kõiki toite läbi lüüa, sest muidu ei saavat H. Aia preemiat maksta. Eluliselt ei saa olla usutav, et süüdistatav maksis alluvatele preemiat ka enda rahalistest vahenditest samal ajal, kui preemiate määramise ja maksmise õigus oli üksnes XXX direktori pädevuses (kd I, tl 10, 53-54; kd III, tl 1-6). Ka süüdistatava enda ütluste kohaselt maksis ta alluvatele preemiat ja summad jäid 100 ja 200 euro vahele ning 14.12. 2016 ülekuulamisel on ta tunnistanud, et on raha niimoodi kõrvale pannud praktiliselt kogu aeg. Seega tuvastas maakohus tõenditele tuginedes õigesti, et H. Aia poolt alluvatele preemiateks ümbrikes makstud summad pärinesid üksnes tema poolt omastatud CCC rahast ja H. Aialt kuulub seetõttu CCC kasuks väljamõistmisele kokku 3874,54 eurot. 14. Maakohus leidis erinevalt kaitsja seisukohast, kohtupraktikale tuginedes õigesti ka seda, et H. Aiale etteheidetavaid tegusid tuleb teoühtsuse mõttes vaadelda eraldi tegudena ja seega on tegemist kuritegude reaal-, mitte ideaalkogumina. Omastamine ja ametialane võltsimine ning võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustusest ei moodusta karistusõiguslikus mõttes ühte tegu. Tegemist on oma sisult ja ka ajaliselt erinevate käitumisaktidega ning erinevad on ka kaitstavad õigushüved. Dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamisega püüdis H. Aia toime pandud omastamist varjata.

§-s 299 sätestatud kuriteokoosseis ei näe ette omastamist dokumentide võltsimisega või võltsitud dokumente kasutades. Tegemist on seega erinevate süütegudega, mis vastavad erinevatele kuriteokoosseisudele, mis pandi toime erinevatel aegadel ning mille toimepanemist ongi H. Aiale ka ette heidetud. Maakohus ei ole H. Aiat talle esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistades kohtukolleegiumi hinnangul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. 15. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtule esitatud taotluses menetluskulude hüvitamiseks palub H. Aia kaitsja valitud kaitsjale makstud kaitsjatasu välja mõista riigilt H. Aia kasuks. Taotluse kohaselt moodustub kaitsjatasu 598 eurot (koos km-

  1. ga)avaldusele lisatud arvetel nähtuvatest kulutustest, mis on kantud seoses käesoleva kriminaalasjaga (süüdistatav ei saa kaitsekuludelt käibemaksu tagasi). Lisatud arvete alusel on süüdistatav tasunud advokaadibüroole seoses apellatsioonimenetlusega arve nr 2809062 alusel 403 eurot (koos km-ga), arve nr 2806135 alusel 51,99 eurot (koos km-
  2. ga)ja arve nr 2809034 alusel 143 eurot (koos km-ga). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kriminaalmenetlusega seoses tekkinud vajalikud kulud. Kuigi kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud õigusabi osutamiseks apellatsioonimenetluses 9

(10)vajalikud, nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud ja tasu mõistliku suurusega, kuulub taotlus kaitsjakulude hüvitamiseks käesoleva otsusega rahuldamisele osaliselt. Et kohtukolleegium tühistab maakohtu vaidlustatud otsuse osaliselt, tuleb kohtukolleegiumi hinnangul ka menetlusosalisele selle apelleerimisel tekkinud KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud kulu hüvitada osaliselt, arvestades apellatsioonis esitatud argumentide asjakohasust ja pidades silmas apellatsioonimenetluses tehtava lahendi sisu ning kaebuse rahuldamise ulatust (vt RKKK 3-1-1-38-11 p 38). Kaitsja kaebuse argumendid sellest, et H. Aia pole ametiisik ja süüdistatava teod moodustavad ideaalkogumi ning et CCC tsiviilhagi rahuldamiseks puuduvad tõendid, ei ole apellatsioonis esitatud esmakordselt, neile on maakohus vaidlustatud otsuses vastanud, need veenvalt kummutanud ja tõenditega põhistanud, millega kohtukolleegium nõustub. Maakohus ei ole kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ega rikkunud oluliselt menetlusõigust nagu kaitsja ekslikult leiab. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaebus põhjendatud üksnes H. Aialt riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitamise tähtaja osas ehk arvestades kaebuse argumenteeritust ja kaebuse rahuldamise ulatust, selle 1/3 osas. Seega kuulub kohtukolleegiumi hinnangul vähendamisele ka kaitsjatasu, mille mõistlikuks suuruseks peab kohtukolleegium vastavalt kaebuse rahuldamise ulatusele 398,66 eurot. Et kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb H. Aia kaitsjakulud apellatsioonimenetluses summas 398,66 eurot KrMS § 185 lg 1 kohaselt jätta riigi kanda ja mõista nimetatud summa välja riigilt H. Aia kasuks. 16. Ülaltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 342 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1, 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 29. juuni 2018 otsuse osaliselt, rahuldab kaitsja taotluse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse, millega määrab menetluskulude hüvitamise ositi, ajatades nende tasumise ühele kalendriaastale (12-le kuule) alates kohtuotsuse jõustumise päevast, kusjuures iga kuu lõpuks kuulub H. Aia poolt riigile hüvitamisele 62,50 eurot. Ülejäänud osas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jäävad H. Aia apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.