4-18-5674 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-5674 (2302,18,010211) Kohtunik Märt Toming Kohtuistung

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Merit Saarm Menetlusalune isik: Jari Looman, ik: 38404210312, postiaadress: xxxx, faktiline elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta Jari Loomani kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 11.10.2018 otsusele nr 2302,18,010211 Jari Loomani karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 11.10.2018 otsus nr 2302,18,010211 Jari Loomani karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 400 (nelisada) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud 1 Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 07.12.
6. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 07.01.
7. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 08.01.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi xxxx K P 11.10.2018 otsusega nr 2302,18,010211 karistati Jari Loomani LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et Jari Looman juhtis 22.09.2018 kella 16:06 paiku TALLINN - PÄRNU – IKLA tee 16.km suunaga Pärnu poole, Saue vald, Harju maakond mootorsõidukit kiirusega 157+-5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 42 km/h ning rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 22.09.

1. kell 16:06 koostas K M väärteoprotokolli, mille kohaselt tema, Jari Looman, juhtis mootorsõidukit kiirusega 157+-5 km/h Tallinn - Pärnu – Ikla maantee 16.km suunaga Pärnu poole, Saue vallas, Harju maakonnas ja ületas suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 42 km/h. 11.10.
2. tehtud väärteootsuse kohaselt on talle määratud karistuseks: Liiklusseaduse § 227 lg. 3 alusel rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400.00 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg. 5 p. 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks.
3. Soovib esitada kaebuse, et ümber vaadata määratud karistus ning loobuda lisakaristuse määramisest (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks). Esitas alljärgnevad põhjendused: Esmalt soovib tunnistada oma süüd kiiruseületamisel ning nõustub, et mitte miski ei õigusta tema kiiruseületamist mitte ühelgi juhul. Samas ei saa väita, et tema näol oleks tegemist kroonilise kiiruseületajaga. Tavapärane liiklusstatistika väidab, et vähemalt pooled juhtimisõigust omavad inimesed ületavad kiirust igapäevaselt. Viimase 10 aasta jooksul on tal olnud kaks kiiruse ületamist, mis mõlemal juhul olid alla 20 km/h. See ei näita teda küll musterliiklejana, kuid samas ei kinnita ka, et tema puhul oleks tegemist püsiva liiklushuligaaniga. 2 Tema allakäik hakkas kahjuks selle aasta alguses, kui kaotas hästitasustava töö Xxxx xxxx suure bussi peal. Sellest hoolimata otsustas tegeleda edasi sama valdkonnaga ja asutas koos elukaaslasega ettevõtte OÜ Xxxx (xxxx), millele said starditoetuse EAS-ist ja hakkas uuesti xxxx pakkuma bussiga. On seda tööd teinud alates 18 eluaastast ja see on ainus töö, mida ta oskab ja ainus elatusallikas mulle. Seetõttu on juhiload talle eluliselt vajalikud. Ligi kaks kuud tagasi koondati teda seoses töömahu vähenemisega, mistõttu võttis ennast töötuna arvele. Sellest hoolimata tegeles edasi uute klientide otsimisega, et hoida ettevõtte siiski vee peal ja leida endale uuesti töö seal. Oktoobris sõlmis lepingud kolme suure ja tuntud e-poega ning lisaks lõpetas suvel autokooli C-kategooria lubade saamiseks. Plaanib soetada enne aasta lõppu veoauto, kuna klientide maht on suur ja tavalisest bussist enam ei piisa. Kuna uue ettevõtte käivitamine ja samas sissetuleku puudumine tekitas üsna palju stressi ja ka pereprobleeme, siis paraku läks lahku oma elukaaslaset ja kolis välja nende ühisest kodust üksi maale elama. Kuna see on hetkel ainus võimalik elukoht, siis seda enam on juhiload talle eluks vajalikud nii uuesti tööle minemisel kui ka igapäevaste asjade ajamisel nagu toidupoes käimine, arstivisiidid, igakuised Töötukassa kohtumised kui ka alaealise tütre külastamisel xxxx. Juhiload on ta praeguse elukorralduse juures asendamatud. Kuigi ta jäi vahele üsna suure kiiruse ületamisega, siis tegelikult on tema näol tegemist hea töötaja ja hea autojuhiga (kaasaarvatud on tal lõpetatud ohutusõidu koolituse erikursus Xxxx OÜ poolt). Lisaks, soovib juhtida tähelepanu menetluskäigus juhtunud asjaolule. Nimelt, kui politsei teda kinni pidas ja palus teda protokolli vormistama operatiivsõidukisse, öeldi talle kinnipidamisel, et ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 157 km/h kiirusepiiranguga 90 km/h alas, mida näitas ka radar (operatiivsõiduki kiirus 92 km/h – roheline ja tema sõiduki kiirus 157 km/h – punane). Ta juhtis politsei ametnike tähelepanu asjaolule, et kiiruse ületamisel asus ta alas, kus kiirusepiirang oli 110 km/h. Politsei kontrollis kaardilt ja nõustus sellega ning ütles, et „lahutame siis sealt 20 km/h“. Kui ta ei oleks sellele tähelepanu juhtinud, oleks politsei talle määranud veel kõrgema kiiruseületuse. Seega ei ole tegelikult ametlikult fikseeritud õiget kiiruseületuse näitu. Seega palub ta üle vaadata talle määratud lisakaristus, mille kohaselt võetakse tema juhtimisõigus ära kolmeks kuuks (s.o. kuni 06.02.2019.). Ta kahetseb oma tegu ja lubab, et ei ületa enam kiirust. Leiab, et määratud rahatrahv on talle igati õigustatud, kuigi hetkel on selle tasumine üsna keeruline. Trahvi tasumiseks plaanib maha müüa oma auto, millega kiirust ületas. Novembri keskpaigast on tal võimalus tööle asuda xxxx osalise tööajaga xxxx ja kasutada tööbussi ka sõiduks kodu ja töö vahel. Enda kaitsmiseks ei ole tal võimalust palgata advokaati, kuna hetkel elab töötu abirahast ja kogu olemasolev raha kulub maal eluaseme elamiskõlblikuks tegemiseks ja püsivate kohustuste katmiseks nagu alaealise tütre toetamine xxxx. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning märkis, et on käinud xxxx proovipäevadel, jaanuarist oleks võimalik tööle asuda. Kiirust ületas enda lollusest. Mingil hetkel jäi üks auto ette, tegi äkkpidurduse, vasakust reast tegi parempöörde Laagri Maksimarketisse. Vältis avariid ja tahtis eemale saada. Kui tuli 110 piirang, läks mööda, et saada autode hunnikust eemale. Sõiduki müüs eile või üleeile maha. Kuus nädalat tagasi peeti liiklusrikkumiselt kinni seoses joobes juhtimisega, kriminaalasi on uurimises. Suvel määrati rahatrahv kiiruse ületamise eest, trahv ei ole tasutud. Kohtutäitur on konto kinni pannud, et peab järjekorras tasuma. On nõus, et hilisem kiiruse ületamine oli ohtlikum. Sõidukis vist ei olnud üksi, sõber oli ka. Taotleb, et oleks võimalik tööd teha, et load jääks alles. 15 aastat on ainult transporditööga tegelenud, paigaldanud kodumasinaid ja viinud asju kohale. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil on leidnud tuvastamist, et menetlusalune isik on toime pannud temale 3 etteheidetava teo. Menetlusalune isik on väärteo, lubatud sõidukiiruse ületamise toime pannud tahtlikult, teadlikult. Ka kohtuistungil on ta põhjendanud õigusrikkumist sooviga eemale saada sõidukitest ja vältida avariid. Samuti ületas kiirust mitte vähem kui 42 km/h võrra, mis pidi olema tajutav. Kohtuväline menetleja ei ole väärteootsuses tuvastanud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, ei ole tuvastanud ka kohtuistungil. Kahetsust on avaldatud kaebuses, mitte kohtuvälisele menetlusel või kohtuistungil. Ta ei ole aru saanud teo ohtlikkusest, kaasas oli ka sõber, kelle elu ta ohtu seadis. Kaebuses avaldatud kahetsus ei ole siiras, seda on avaldatud pärast otsuse kättesaamist. On kehtiv karistus lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, karistus on täitmata. Ei ole teinud korrektuure käitumises, vaid on jätkanud uute süütegude toimepanemist, ei ole seega õiguskuulekale teele sundinud. Põhikaristus 100 trahviühikut on proportsionaalne, arvestades teo ohtlikkust, isikut iseloomustavaid andmeid. Karistuse mõistmisel arvestatakse ka õiguskorra kaitsmise huvisid ning selleks on ka liikluskord. Suurema ohu allikaks on juhid, kes ei täida liiklusnorme, menetlusalune isik rikkus neid tahtlikult. Menetlusalune isik näitas oma liikluskäitumisega üles ükskõikset suhtumist, mistõttu ainult rahaline karistus ei täida eripreventiivset eesmärki. Arvestades karistusandmeid, isikuandmeid, on veel toime pannud liiklusalase kuriteo, siis tuleb menetlusalune isik kõrvaldada liiklusest, kuivõrd on oht, et võib toime panna uusi rikkumisi. Kaebuses on välja toodud, et ei pane toime uusi rikkumisi, kuid ometigi on toime pannud. Juhtimisõiguse äravõtmine on määratud sanktsiooni alammääras ja see peaks sundima menetlusalust isikut edaspidi hoiduma uute rikkumiste toimepanemisest. Puuduvad alused otsuse muutmiseks, kergendamiseks või tühistamiseks, palub otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Jari Loomani juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 22.09.2018 kella 16:06 ajal mõõteseadet Stalker DSR 2X DP
4. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 157 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt oli 110 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 152 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 42 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, kasutades patrullautosse statsionaarselt paigaldatud mõõteseadet ning mõõturi 4 kohaselt oli patrullauto sõidukiiruseks 92 km tunnis. Kaebuse esitaja on oma kaebuses märkinud, et ametlikult ei fikseeritud õiget kiiruseületuse näitu, kuivõrd ta tegi märkuse, et kiiruse ületamine toimus 100 km/h alas, mitte 90 km/h alas ning kaarti kontrollides politseiametnikud nõustusid sellega ja ütlesid, et võtavad siis 20 km/h maha. Kohus leiab, et taoline etteheide ebaõige kiiruse näidu fikseerimise kohta on asjakohatu. Nimelt alustas juba niigi lubatud sõidukiirust ületanud kaebuse esitaja intensiivset kiirendamist siis, kui jõudis 110 km/h alasse, kuid mõõtmise ajal viibis politseisõiduk veel 90 km/h alas, mistõttu oligi politseisõiduki kiiruse näit 92 km/h. Seega kui kaebuse esitaja juhtis politseiametnike tähelepanu asjaolule, et ta alustas kiirendamist 110 km/h alas ja politseiametnikud veendusid selles, et sõidukid asusid kiiruse mõõtmise ajal erinevate liiklusmärkide mõjupiirkonnas, siis tuligi sellega arvestada, kuivõrd sellel, missuguses kiiruspiirangu alas asus politseisõiduk kiiruse mõõtmise ajal ja missugune oli politseisõiduki kiirus, ei ole mingisugust tähtsust. Tähtsust omavaks asjaoluks on kiirusmõõturil fikseeritud näit 157 km/h, mis näitas kaebuse esitaja sõiduki kiirust. Samuti nähtub nii väärteoprotokollist 2302,18,010211 kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokollist üheselt, et juht sõitis kiirusega 157 km/h ning et lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 110 km/h. Seega ei ole kaebuse esitajale menetlusdokumentide kohaselt ette heidetud lubatud sõidukiiruse ületamist 90 km/h alas. Mõõtemetoodika kohaselt tuleb erinevate sõidukite kiirusenäitude puhul arvestada erinevat laiendmääramatust, kuid see ei muuda kaebuse esitaja juhitud sõiduki fikseeritud sõidukiirust. Kohus asub seisukohale, et väärteoprotokollis on esitatud kõik faktilised asjaolud, millest tulenevalt menetleja leiab, et väärteokoosseis on täidetud ning samasugusele seisukohale on asunud ka väärteoasjas otsuse koostanud kohtuväline menetleja, kes ei saa otsust koostades väärteoprotokolli piiridest väljuda. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (110 km/h) mitte vähem kui 42 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse xxxx K P, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). 5 Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 42 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et kiirendas põhjuseta 110 km/h piirangu alas kiiruseni 157 km/h, et lihtsalt saada teistest autodest eemale, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 42 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 42 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt enam kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud alumise määra lähedases määras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik ei ole kohtuvälisel menetlusel kahetsust avaldanud. Kahetsust avaldas menetlusalune isik alles kaebuses pärast seda kui oli kohtuvälise menetleja otsuse kätte saanud ja teada saanud karistuse määra ja liigi. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Menetlusaluse isiku väide, et tema puhul ei ole tegemist kroonilise kiiruseületajaga, kuivõrd tavapärane liiklusstatistika näitab, et vähemalt pooled juhtimisõigust omavad inimesed ületavad kiirust igapäevaselt ning viimase 10 aasta jooksul on tal olnud ainult kaks kiiruse ületamist, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohased. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ilma põhjuseta soovib lihtsalt teistest autodest eemale saada ja ületab selleks nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral 6 lubatust, tuues põhjuseks soovi teistest autodest eemale saada, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese, tema juhitud sõidukis viibiva kaasreisija, tema vara kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab niivõrd suures ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt ja käituvad teisi liiklejaid ohustavalt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja ennast õigustavad väited ei ole süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei soovi aru saada oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 42 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut on kaks kuud enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud liiklusalase rikkumise eest (LS § 227 lg 1). Seejuures on teda karistatud ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras rahatrahviga, mis on senini tasumata. Seega eelmisest karistusest samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud rahatrahv on tasumata, mis viitab sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb ka muid seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuväline menetleja ongi määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. 7 Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii korduva samalaadse süüteo toimepanemine, piirmäära oluline ületamine (42 km/h asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse ning kaebuse esitaja õigusvastane käitumine liikluses on ajas muutunud ohtlikumaks, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele, seda eriti olukorras, kus kaebuse esitaja vastu on Harju Maakohtusse esitatud mitmeid tsiviilhagisid võla nõudes, mistõttu ei ole rahatrahv ilmselgelt ka täidetav muude rahaliste kohustuste tõttu. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ainult rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta, kuna juhiload on tema praeguse elukorralduse juures asendamatud. Elukaaslasest lahkumineku tõttu kolis ta välja nende ühisest kodust ja läks maale elama. Kuna maal elamine on hetkel ainus võimalik elukoht, siis juhiload on talle eluks vajalikud nii uuesti tööle minemisel kui ka igapäevaste asjade ajamisel, nagu toidupoes käimine, arstivisiidid, igakuised Töötukassa kohtumised kui ka alaealise tütre külastamisel Soomes. Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja, et alates järgmise aasta jaanuarist oleks tal võimalik juba tööle asuda. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on igapäevaste asjade ajamiseks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste ja igapäeva toimetuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem samalaadse süüteo eest karistatud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad taas järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav töökoht säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus. Seega ei saaks kohus teha lisakaristuse osas ka uut otsust, millega lisakaristust kergendada, kuivõrd lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Lisakaristuse kohaldamise osas otsuse tühistamiseks aga kohtu arvates alused puuduvad, mida kohus on põhjendanud juba ülalpool. 8 Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9