lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kuna kostja ei ole hagi esitamisele eelnenud aasta jooksul ülalpidamises osalenud, soovib hageja ka elatise võlgnevuse välja mõistmist ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist lähtuvalt seaduses sätestatud minimaalse elatise määrast. Kohtuistung 26.09.2018.a toimunud kohtuistungil tegi kostja ettepaneku sõlmida kompromiss, mille järgi tasuks ta elatist 250 eurot kuus. Elatise võlgnevust kostja ei tunnistanud ja oli seisukohal, et elatis on tasutud kostja poolt hageja ema omanduses olevas korteris remondi tegemisega, mille kohta olevat kostjal ja hageja seadusliku esindaja vahel sõlmitud kokkulepe. Hageja kompromissiga nõus ei olnud, poolte vahel on vaidlus elatise võla üle. Kohtu põhjendused ja järeldus 1. Tulenevalt seadusest (perekonnaseaduse (
) §-id 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele.
lõike 4 kohaselt ei välista ühine hooldusõigus last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks.
lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vastavalt
§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seejuures arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase haridusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vaidlus puudub selles, et hageja põlvneb kostjast, seega on kostjal hageja suhtes ülalpidamiskohustus. Hageja taotleb elatise väljamõistmist seaduses sätestatud minimaalsuuruses summas. Kuigi kostja vaidleb hagile vastu, tunnistab kostja kohtu hinnangul oma käitumisega kohustuse olemasolu. Kostja on esitanud kohtule tõendi elatise 250 euro tasumise kohta perioodil 2018.a mai - september (tl. 36). Lisaks eeltoodule tegi kostja vastuses hagiavaldusele ettepaneku sõlmida kompromiss 250 euro suuruse elatise maksmiseks. Kohtu hinnangul nähtub kostja käitumisest, et ta tunnistab ülalpidamiskohustuse olemasolu ning seda vähemalt seadusjärgse elatise minimaalsuuruses summas. Kohus leiab, et hagi elatise väljamõistmise nõudes kuulub rahuldamisele. 2.
järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Sellise nõude on hageja ka esitanud ja soovib tagasiulatuvalt perioodi 07.08.2017.a kuni 08.08.2017.a eest kostjalt 2411,50 euro väljamõistmist. 4 Kostja ei tunnista nõuet tagasiulatuvalt ühe aasta eest. Kostja leiab, et vastavalt tema ja lapse ema kokkuleppele ei pidanud ta tasuma elatist enne 2018.a maid. Hageja vaidleb kostja seisukohale vastu, väites, et tema seaduslikul esindajal puudub taoline kokkulepe kostjaga. Kostja kokkuleppe olemasolu tõendanud ei ole. Kostja tõendeid väidetavalt teostatud remondi maksumuse kohta esitanud ei ole. Kohtule esitatud fotod mingist korterist (tl 37) ja vene keelsest loetelust väidetavalt tehtud töödest ei tõenda, et tegemist oleks hageja elukohaks oleva korteriga ega tõenda väidetavalt tehtud kulutuste suurust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu ega täpsustanud, millises summas ta teostas elatise maksmise kohustuse arvelt remonti. Seega jätab kohus kostja tõendamata vastuväited kokkuleppe olemasolu ja väidetavalt tasutud elatise suuruse kohta arvesse võtmata. Kostja vastuväite, mille kohaselt ei ole elatise nõudes arvestatud kehtivate õigusaktide kohaselt makstava lapsetoetusega, jätab kohus rahuldamata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p-s 14 osundanud, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus
lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada
lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Seega elatise suuruse vähendamine seoses lapsetoetusega pole põhjendatud kuna kostja ei ole esitanud väidet, et lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud oleks kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) alusel makstava toetusega või et lapse vajadused on oluliselt suuremad või väiksemad kui vanemate poolt antav elatis ja sellele lisanduv PHS § 17 lg-te 1 ja 2 alusel makstav lapsetoetus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.