Tsiviilasi nr: 2-18-2936 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-2936 Määruse tegemise aeg ja koht 07.02.2019, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parre

) § 132 lg-le 2 kolme alaealise lapse ülalpidamiskohustusest tulenevalt 3 x 1/3 palga alammäärast, kuivõrd avaldaja ülalpidamisel on kolm alaealist last. Kuna täidetav nõue ei ole lapse elatise nõue, suureneb avaldaja sissetulekust mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta 1/3 võrra palga alammäärast kuus (2018. a-l 500 eurot kuus). 11.02.2018 otsusega jättis täitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Täituri 11.02.2018 otsuse p-st 3.2 saab avaldaja aru, et arestimisele ei kuulu kindlasti 3x166 eurot 66 senti, mis kuulub laste ülalpidamisele, ja 500 eurot enda ülalpidamisele kuluvast osast. Vaidlustatud otsusega on sisuliselt jäetud rahuldamata avaldaja esitatud taotlus mittearestitava sissetuleku suurendamiseks 3x166 eurot 66 senti ehk kokku 500 eurot. Samas on täitur avaldaja tööandjale saadetud arestimise muutmise 09.01.2018 otsuses kirjutanud äärmiselt arusaamatult ja

§ 132

lg 12 sõnastusest erineva teksti, mis ei võimalda avaldajal ja tema tööandjal sisuliselt aru saada sellest, kui palju tuleb avaldaja sissetulekust alles jätta, kui palju tuleb kinni pidada ja täiturile üle kanda. Kaebuses juhtis avaldaja sellele ebaselgusele tähelepanu, kuid täitur jättis oma otsusega avaldaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata ja sellega koos muutmata ka avaldaja sissetuleku arestimise akti ja vabastamata sissetuleku 2

-i nõuetele ja tuleb tühistada. Vaatamata avaldaja 16.01.2018 kaebuses sisalduvale avaldusele ei ole täitur arestimist tühistanud ega edastanud avaldajale ega tema tööandjale arestimisele mittekuuluvaid summasid, nagu

§ 132lg 1 ette näeb.

Avaldaja oli seisukohal, et 16.01.2018 esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsusega rikkus täitur

§-de 132–133 sätteid, mis võivad kaasa tuua avaldaja seadusega tagatud õiguste rikkumise ja avaldaja ülalpeetavate alaealiste laste toimetuleku halvenemise. Puudutatud isikute seisukohad

1. Täitur jäi kaebusele esitatud vastuses oma 11.02.2018 otsuses väljatoodud seisukohtade juurde ja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
2. Sissenõudja kaebusega ei nõustunud. Sissenõudja oli seisukohal, et täitur lähtus seaduse muudatusest, mis lubab arestida avaldaja sissetuleku osa 20% ulatuses ka siis, kui enne seaduse muudatuse kehtima hakkamist polnud see võimalik sissetuleku vähesuse tõttu. Seaduse muudatus oli tehtud selleks, et saada täita nõudeid sellistelt võlgnikelt, kes näitavad oma ametlikke sissetulekuid väga väikestena, tehes sellega võimatuks nõuete täitmise. Sel viisil on käitunud ka avaldaja. Eeltoodust tulenevalt palus sissenõudja jätta avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määrus
3. Maakohus jättis avaldaja kaebuse täituri 11.02.2018 otsusele täiteasjas nr 027/2003/456 rahuldamata. Menetluskulud jäid avaldaja kanda. Hüvitavate menetluskulude puudumise tõttu maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud ja avaldajalt välja ei mõistnud. Maakohus leidis, et täituri 11.02.2018 otsus on seaduslik. Maakohtu määruse kohaselt ei saa nõustuda avaldaja seisukohaga, mille kohaselt suureneb avaldaja sissetulekust mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus (
4. a-l oli see 500 eurot kuus). Praegusel juhul on

§ 132

lg 12 erisätteks

§ 132lg-te 1 ja 2 suhtes.

Esimene lõige näeb üldise põhimõttena ette õiguse mittearestitavale sissetulekule ning määrab selle sissetuleku suuruse. Maakohtu hinnangul ei sätestanud

§ 132

lg 2 eraldi õigust mittearestitavale sissetulekule, vaid võimaldab olemasolevat mittearestitavat sissetulekut suurendada ning seda juhul, kui avaldaja sissetulek on suurem kui mittearestitav sissetulek

§ 132

lg 1 tähenduses.

§ 132

lg 12 annab täiturile õiguse kohaldada aresti kuni 20% mittearestitavale sissetulekule

§ 132

lg 1 tähenduses.

§ 132

lg 1 2 teises lauses sätestatud toimetulekupiir ei tekita iseseisvat mittearestitavat sissetulekut, vaid piirab kohtutäiturile antud täiendavate õiguste kasutamist. Seega ei tulene, et toimetulekupiirile summas 140 eurot lisandub omakorda veel mittearvestitav osa ülalpeetava(te) pealt.

§ 132lg 12 nimetatud toimetulekupiir ei ole mittearestitav summa nimetatud sätte lõike 2 3

§ 132lg 2 alusel ühe ülalpeetava pealt 166 eurot 66 senti.

Täitur tõi esile ja puudus vaidlus, et täiteasja nr 027/2003/456 menetluse käigus ei olnud sissenõude pööramine avaldaja muule varale viinud nõude rahuldamiseni ning seega oli maakohtu hinnangul põhjendatud ka

§ 132lg 12 kohaldamine.

Käesolevas asjas täituri 09.01.2018 koostatud sissetuleku aresti muutmise otsus on seadusega kooskõlas. Sissetuleku aresti muutmise otsusest on maakohtu arvates võimalik üheselt aru saada, millisele osale sissetulekust sissenõuet ei saa pöörata. Avaldaja väited, et täitemenetluses täituri otsus ja selle selgitused peavad olema selged ja üheselt arusaadavad, et seda otsust oleks võimalik täita ja vältida avaldaja ja tema ülalpeetavate õiguste riivet ning otsuse arusaamatusest tekkida võivatest vigadest tulenevaid tagajärgi avaldajale ja tema tööandjale, olid maakohtu hinnangul asjakohatud. Määruskaebus 5. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub avaldaja Harju Maakohtu 03.05.2018 määruse tuhistada ja teha uue määruse, millega tühistatakse täituri 11.02.2018 otsus täiteasjas nr 027/2003/456. Avaldaja leiab, et määruse tegemisel on maakohus kohaldanud valesti

§ 132sätteid ja jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja seisukohad.

Kuna avaldajal on kolm ülalpeetavat, peaks tema sissetulekust mittearestitav summa suurenema iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast. Maakohus on ebapiisavalt uurinud praeguses asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid ja omistanud avaldajale täituri seisukohti. Maakohus on tõendeid uurinud hooletult ja võis selle tagajärjel jõuda valede järeldusteni. Maakohus ei ole põhjendanud, miks oli õigustatud täituri tegevus avaldaja avalduse rahuldamata jätmisel. Maakohus oleks pidanud selle asjaolu osas seisukoha võtma. Täitur oleks pidanud kaevatavat otsust muutma ja rahuldama avalduse, suurendades avaldaja mittearvestatavat sissetulekut ülalpeetavate arvust tulenevalt. Täituri sissetuleku aresti muutmise otsusest ei ole avaldajal ja tema tööandjal sisuliselt võimalik aru saada sellest, kui palju tuleb avaldaja sissetulekust alles jätta ja kui palju tuleb kinni pidada ja täiturile üle kanda. Täitur ei ole aktis ära toonud ühtegi summat, nagu nõuab

§ 133lg 1, kuigi talle oli avaldaja sissetulek teada.

Väär on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on asjakohatud avaldaja väited, et täituri otsus on arusaamatu tekstiga, mis võib avaldajale ja tema tööandjale valesti arusaamise puhul tuua kaasa sanktsioone. Täituri tegevus kaevatava otsuse tegemisel ja maakohtu seisukoht on vastuolus

§ 133lg-s 1 sätestatuga. 4

§ 132

lg 12 ei ole erisäte

§ 132

lg-te 1 ja 2 suhtes, sest vastasel juhul kaotaks

§ 132

lg 2 oma mõtte – kaitsta võlgniku ülalpeetavate majanduslikku toimetulekut, seades kohtutäiturile piirangu võlgniku sissetuleku arestimisel. Maakohtu seisukoht on vastuolus ka kohtutäiturite endi praktikaga. Maakohtu määrus ja täituri 11.02.2018 otsus täiteasjas nr 027/2003/456 kuuluvad tühistamisele täies ulatuses. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis kaebuse osas puudutatud isikute seisukohta. Täitur sisulist vastust määruskaebusele ei esitanud. Sissenõudja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
3. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega tühistab täituri 11.02.2018 otsuse ja kohustab täiturit avaldaja poolt 16.01.2018 esitatud kaebust uuesti läbi vaatama. Sellega seoses jaotab ringkonnakohus ka menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Määruskaebus rahuldatakse. 9.

§ 132

lg 1 järgi ei arestita võlgniku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

§ 132

lg-st 11 tuleneb, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Juhul kui lapse elatisnõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav summa jääb alla poole paragrahvi lõikes 1 nimetatud summast, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.

§ 132

lg 2 näeb ette, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 9.1. Täituri poolt koostatud sissetuleku arestimise muutmise akti esitamise ajal (s.o 09.01.2018) kehtinud

§ 132

lg 12 redaktsiooni esimese lause kohaselt võis juhul, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, arestida kuni 20 %

§ 132

lg-s 1 nimetatud sissetulekust (s.o ühe kuu palga alammäär või sellele vastav sissetulek). Sissetulek ei kuulunud

§ 132lg 12 teise lause kohaselt arestimisele, kui see jäi alla kehtestatud toimetulekupiiri. 5

§ 132

lg 12 on erisätte

§ 132lg-te 1 ja 2 suhtes.

Kolleegium sellega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 132

lõiget 2 (koosmõjus lõikega 1) järgida ka

§ 132lõike 12 kohaldamisel.

Riigikohus on leidnud, et

§-de 130–136 põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa sissenõuet üldse pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.

§ 132

sätestab piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja

§ 133

näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja

1. (vt Riigikohtu 21.04.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-10, p 13; 04.03.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 11; 15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15). 9.
2. Viidatud kohtupraktika valguses ei saanud sissetuleku aresti muutmise otsuse tegemise ja edastamise ajal (09.01.2018) kehtinud

§ 132

redaktsiooni kolleegiumi hinnangul tõlgendada selliselt, et

§ 132

lg 12 puhul on tegemist erisättega nii

§ 132

lg 1 kui ka lg 2 suhtes, mistõttu ei saanud täitur mittearestitava sissetuleku ulatuse määramisel arvestada avaldajal kolme ülalpeetava suhtes seadusest tuleneva ülalpidamiskohustusega. Ringkonnakohtu hinnangul on võlgniku sissetulekute arestimisel vaja ülalpeetavatega arvestada ühtviisi nii

§ 132varasema kui ka praegu kehtiva redaktsiooni järgi.

Sisuliselt samale seisukohale on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus ka varasemas praktikas (vt nt 19.09.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4211, p-d 29–31). 9.4. Ringkonnakohtu hinnangul tuli täituril seega võlgniku sissetulekute arestimisel ülalpeetavate olemasoluga arvestada. Sissetulekust tulnuks maha arvata osa, mis on vajalik elatusmiinimumiks ning iga ülalpeetava kohta mittearestitav summa. Alles jäänud summast olnuks võimalik arestida 20%. Sellist järeldust toetab ka alates 10.06.2018 kehtiv

§ 132

lg 13, millest tuleneb, et kui võlgnikul on ülalpeetavaid, arvutatakse sama paragrahvi lõikes 12 nimetatud 20% võlgniku sissetulekust, millest on maha arvatud paragrahvi lõike 2 kohaselt mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ja Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. 9.5. Ringkonnakohus nõustub ka avaldaja etteheidetega, mille kohaselt on sissetuleku aresti muutmise 09.01.2018 otsus (tl 6) arusaamatu ega võimalda üheselt kindlaks määrata, milline summa ja millisest sissetuleku suurusest kuulub arestimisele ja millises osas avaldaja sissetulek arestimisele ei kuulu. Täitur on otsuses selgelt märkinud, et arestida ei tohi elatismiinimumi, kuid üheselt ei ole aru saada, et arestida ei tohiks ka ülalpeetavate mittearestitavat osa. Lisaks on täitur otsuses märkinud, et arestimise skeem rakendub ka juhul, kui avaldaja ülalpeetavatest tulenevalt on mittearestitav sissetulek suurem või võrdne avaldaja reaalse sissetulekuga. Kokkuvõttes ei selgu otsuse tekstist arestimisele mittekuuluv summa (

§ 133lg 1). 6

§-st 132 tulenevatest arestimise piirangutest. Täituril on mh võimalik uuesti hinnata, kas avaldaja on vajalikul määral põhistanud ülalpeetavate olemasolu. Kolleegium märgib, et ülalpeetav, kelle olemasolu annab võlgnikule õiguse suurendada mittearestitavat summat, peab olema ka tegelikult võlgniku ülalpidamisel. Alaealine laps, kelle ülalpidamises võlgnik ei osale, ei ole tema ülalpeetav

§ 132lg-te 13 ja 2 tähenduses. Menetluskulude jaotus 11. Kolleegium muudab Ts

MS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Kuivõrd täituri 11.02.2018 otsus kuulub tühistamisele, jätab ringkonnakohus nii maakohtu menetluses kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel täituri kanda. 12. Ringkonnakohus muudab käesoleva määrusega maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Seetõttu juhindub kolleegium menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Liis Arrak Ele Liiv 7