KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 31. oktoober 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-17-5879 Kohtukoosseis Sten Lind, Meel

§ 424järgi süüdimõistmise ning Vadim Tšižovile Kar

S § 424 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud liitkaristuse osas. Mõista Vadim Tšižov KarS § 424 järgi õigeks. Liitkaristus jätta mõistmata. 1.2 Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Vadim Tšižovile mõistetud liitkaristuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas. Jätta Vadim Tšižovile Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud vangistus KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Vadim Tšižov ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 1 Vastavalt KarS § 78 lg-le 1 hakkab katseaeg kulgema ringkonnakohtu otsuse teatavakstegemisest, s.o

1. oktoobrist
2. 1.3 Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Vadim Tšižovilt 27 euro suuruse toksikoloogiaekspertiisi kulu ning 95 euro suuruse arstliku toksikoloogiaekspertiisi kulu väljamõistmise osas. Jätta ekspertiisikulud riigi kanda. 1.4 Tühistada maakohtu otsus õigusabikulude täies ulatuses Vadim Tšižovi kanda jätmise osas. Mõista Eesti Vabariigilt Vadim Tšižovi õigusabikulude katteks välja 1180,67 eurot. Ülejäänud ulatuses jätta õigusabikulud Vadim Tšižovi kanda. 1.5 Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Kaitsja taotlus hüvitada Vadim Tšižovile apellatsioonimenetluse õigusabikulud jätta rahuldamata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu YY ringkonnakohtu otsus vaidlustada ei saa: kannatanul on kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagi osas, kuid tsiviilhagi ei ole esitatud. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Vadim Tšižovile on esitatud süüdistus KarS § 424 ja § 121 lg 2 p 3 järgi. KarS § 424 järgi süüdistati V. Tšižovi selles, et ta juhtis 25.11.2016 kella 22:07 ajal Rapla maakonnas, Kohila vallas, Vaida-Urge tee
5. kilomeetrist kuni Prillimäe alevikus asuva SSS maja ees peatumiseni sõiduautot Audi 80 registreerimismärgiga XXXXXX alkoholijoobe seisundis (tema vere alkoholisisaldus oli 1,98 ± 0,06 mg/g). KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdistati V. Tšižovi selles, et ta tungis XXX maja ees 22.03.2017 kella 22.50 paiku kallale YY-le ning 26.03.2017 kella 00:30 ajal CC-le. Süüdistuse kohaselt lõi V.Tšižov YY peaga vastu nina ning rusikaga näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse ̶ hematoomi vasaku silma ümber ja nina valulikkuse. CC lõi V. Tšižov rusikaga vastu vasakpoolset suunurka, põhjustades CC-le füüsilist valu. Mõlemal juhul oli V. Tšižov alkoholijoobes ning tungis kannatanule kallale isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus. 2
6. Pärnu Maakohus mõistis
7. aprilli 2018 otsusega Vadim Tšižovi 26.03.2017 toimepandud kuriteo kohta esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks. Kohus mõistis V. Tšižovi süüdi KarS § 424 ja § 121 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks vastavalt 6 kuu ja 3 kuu pikkused vangistused. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, tingimusel et V. Tšižov ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.1 Maakohus luges tõendatuks, et V. Tšižov juhtis autot alkoholijoobes olles. Politseiametnike ütlused tõendavad seda, et V. Tšižov juhtis 25.11.2016 kella 22.07 ajal autot ning pärast juhtimise lõpetamist ei olnud tal võimalik alkoholi tarvitada. V. Tšižovi ütlused, et ta tarvitas alkoholi pärast sõidu lõpetamist, jättis kohus ebausaldusväärsetena kõrvale. Kell 23.30 ajal võeti V. Tšižovilt Raplamaa Haiglas vereproov. Vere alkoholisisalduseks mõõdeti 1,98 ± 0,06 mg/g. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kell 23.30 võetud vereproovi tulemusest ei ole võimalik kindlalt järeldada, et V. Tšižovi vere alkoholisisaldus oli kella 22.07 ajal vähemalt 1,5 mg/g. Kohus märkis, et joobeseisundi tuvastamise regulatsiooni kohaselt on isikul õigus nõuda joobe tuvastamist vereproovi uuringuga. Alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga ei ole vahetult pärast isiku kinnipidamist võimalik, kuna tervishoiuteenuse osutaja ega ekspertiisiasutus ei pruugi asuda politseiasutusega isegi sama kohaliku omavalitsuse territooriumil. Kohus leidis, et sel põhjusel tekkiv viivitus ei saa olla takistuseks hilisemale võimalikule menetlusele. Aega, mille jooksul V. Tšižov toimetati vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde, pidas kohus igati mõistlikuks: V. Tšižoviga tehti toimingud, vormistati vajalikud dokumendid ja sõideti Prillimäe alevikust Raplasse vereproovi võtmiseks ligikaudu 1 tunni ja 20 minuti jooksul. Maakohus leidis, et KarS § 424 kuriteokoosseisu kontekstis puudub vajadus detailselt tõendada tarbitud alkoholi täpest kogust, tarbitud alkoholi kangust, selle tarvitamise perioodi, imendumise ja verest eemaldamise aega jne. Kõigi eelnimetatud asjaolude objektiivne tõendamine kriminaalmenetluslike vahenditega ei ole võimalik ja Eesti Vabariigi õigusaktid ei näe ette nn tagasiarvutuste metoodika kasutamist alkoholijoobe tuvastamiseks. Arstlikku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti pidas kohus kohtukõlbmatuks tõendiks ja jättis selle tõendikogumist välja. Samuti jättis kohus tõendikogumist välja ekspertiisiakti selgitamiseks antud eksperdi ütlused. Vastuseks kaitsja väitele, et V. Tšižovi vere alkoholisisaldus võis selle aja jooksul, mis jäi vahetult peale mootorsõiduki juhtimist isiku kinnipidamise ja vereproovi võtmise vahele, alles suureneda, märkis kohus: „[A]lkoholijoove ei ole jääv nähtus ning üldteada on asjaolu, et alkoholil on omadus olukorras, kus seda peale ei tarbita, hakata maksa tegevuse toimel kehast väljuma. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava joove võis sõiduki juhtimise ajal 3 veelgi suurem kui 1,92 milligrammi alkoholi ning võis 1 tunni ja 20 minuti vältel, s.o ajavahemikus V. Tšižovi kinnipidamisest kuni temalt vereproovi võtmiseni, väheneda.“ 2.2 Kohus luges tõendatuks, et V. Tšižov pani 22.03.2017 toime YY kehalise väärkohtlemise. YY ja tema elukaaslase KK ütlustega luges kohus tõendatuks, et V. Tšižov ründas YY, kui too läks paluma, et V. Tšižov paneks muusika vaiksemaks. Kannatanu ütluste kohaselt tuli V. Tšižov korterist välja ja lõi ühtki sõna ütlemata kannatanule peaga vastu nina. Kannatanu kinnitusel põhjustas see valu. Kannatanu sõnul oli lööke rohkem, aga teised ei tabanud. Tunnistaja KK sõnul ei näinud ta, kui V. Tsižov YY-le peaga näkku lõi, kuid nägi aknast, kuidas V. Tšižov tahtis YY lüüa. Kui YY tuppa tuli, oli tal nina verine ja hiljem olid ka silmaalused sinised. Kannatanu ja tunnistaja KK ütlustega haakuvad politseiametnik AA ütlused, mille kohaselt reageeris ta 22.03.2017.a väljakutsele seoses valjult mängiva muusikaga. Ka patrullilehest nähtub, et 22.03.2017 kell 22.50 oli valju muusika tõttu väljakutse Prillimäele. Kohus ei pidanud usaldusväärseks V. Tšižovi ütlusi, et YY ründas hoopis teda ning põhjuseks oli see, et kui ta majast väljus, läks uks YY-le pihta. Asjaolu, et nina piirkonda löömine põhjustab valu, pidas kohus üldteadaolevaks. Ka on kannatanu valu tundmist kinnitanud. Samuti on tõendamist leidnud, et pärast lööki jooksis kannatanul ninast verd ning hiljem oli tal silma all hematoom. Kuigi tunnistaja AA ei märganud kannatanul vigastusi, ei tähenda see, et YY-l hematoome ei olnud. Üldteada on asjaolu, et nina kahjustuse korral tekivad hematoomid silmade ümbruses alles hiljem. Nina verejooks ning hematoom silma all kinnitavad asjaolu, et süüdistatav tegevus põhjustas oma intensiivusega kannatanule valu. Verejooksu ja hematoomi põhjustamine tähendab seda, et V. Tšižov tekitas kannatanule ka tervisekahjustuse. 2.3 Kohus leidis, et CC löömise süüdistuses tuleb V. Tšižov õigeks mõista, kuna tegemist oli nn bagatellründega, mis ei täida KarS § 121 koosseisu. CC ja YY ütlustest tuleneb, et ühise alkoholitarbimise käigus tekkis neil konflikt, mis päädis vastastikuse löömisega. CC ei tundnud V. Tšižovi löögist märkimisväärset valu ning see ei tekitanud temale tervisekahjutusi, vaid ajendas teda samaga vastama.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Tšižovi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist V.

§ 424ja Kar

S § 121 lg 1 järgi süüdimõistmise osas ning palub mõista V. Tšižov õigeks. 3.1 Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et V. Tšižov ei saanud tarbida alkoholi kella 22.08 paiku kodu ees seisvas autos. Ta leiab, et politseiametnike ütlused, millele maakohus tugines, ei ole usaldusväärsed. Nimelt on need ses osas, millal nad SSS maja eest mööda sõitsid, vastuolus nende sõiduki pardakaamera videosalvestisega. Kuna politseinikud 4 sõitsid Vaida poolt Urge poole ja möödusid Prillimäe alevikust, siis ei saanud nad näha V. Tšižovi sõiduauto puudumist SSS maja ees. Kaitsja sellekohastele väidetele ei ole maakohus otsuses vastanud. Samuti ei ole maakohus kaitsja hinnangul tuvastanud ei ole tuvastanud, et V. Tšižov oli autot juhtides alkoholijoobes. LS § 69 lõike 2 p 1 kohaselt loetakse sõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,5 milligrammi alkoholi. Antud juhul mõõdeti Vadim Tšižovi alkoholisisaldust veres kella 23:30 paiku, s.o 1 tund ja 22 minutit pärast seda, kui ta süüdistuse kohaselt lõpetas mootorsõiduki juhtimise. Vadim Tšižovi vastutuse seisukohalt on määrava tähtsusega tema alkoholitase kella 22:07 paiku (s.o ajahetkel pärast mida ta kohtu tuvastatud asjaoludel enam alkoholi juurde ei tarbinud). Kaitsja arvutuste kohaselt võis V. Tšižovi veres kella 22:07 paiku olla ka umbes 0,264 mg/g kohta. Kuna kahtlusi, et V. Tšižovi vere alkoholisisaldus oli auto juhtimise ajal üle 1,5 mg/g, ei ole võimalik ümber lükata, tuleb V. Tšižov in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt õigeks mõista. Kaitsja hinnangul lähtub maakohtu otsus põhjendamatult eeldusest, et kogu 25.11.2016 tarbitud alkohol oli jõudnud kella 22:07-ks juba imenduda V. Tšižovi verre. Politseiametnikest tunnistajate sõnul ei saanud V. Tšižov alkohol tarvitada pärast kella 22.

1. Kuid ühtegi tõendit pole kogutud selle kohta, milline oli viimane kellaaeg, kui V. Tšižovil alkoholi tarvitamine võimalik oli. Asjas ei ole kogutud mitte ühtegi tõendit selle kohta, millisel ajavahemikul kella 21.00-st, kui V. Tšižov lahkus tunnistaja MM juurest, kuni kella 22.08-ni, mil süüdistuse kohaselt ta autot juhtis, V. Tšižov alkoholi tarbis. Kohus on tuvastanud, et see pidi toimuma enne kella 22.08, kuid ei ole tuvastanud, kuivõrd palju aega enne kella 22.
2. Ühegi tõendiga pole ümber lükatud võimalus, et V. Tšižov tarvitas viimase koguse alkoholi kell 22:
3. Üldteadaolevate andmete kohaselt imendub alkohol verre 30–60 minuti jooksul. Seega on võimalik, et alkoholitase saavutas enda kõrgpunkti kella 23:00 paiku. Kui kell 23.30 paiku oli V. Tšižovi veres alkoholi 1,92mg/g ning alkoholitaseme vähenemise minimaalne tempo on 0,12 mg/g tunnis, siis oli V. Tšižovi vere minimaalne alkoholitase kell 23:00 1,92 mg/g + 0,06 mg/g = 1,98 mg/g. Kui alkohol imendub 60 minutit ja alkoholitaseme kõrghetkel oli alkoholi tase veres 1,98 mg/g, oli alkoholi verre imendumise kiirus 1,98 mg/g : 60 min = 0,033 mg/g minutis. Seega, kui alkoholitarbimine lõppes kell 22:00, oli minimaalne alkoholitase kella 22:07 paiku 0,033 mg/g minutis x 8 min = 0,264 mg/g. Maakohtu otsuse alusel pole võimalik mõista, millistele tõenditele tuginedes pidas kohus täielikult välistatuks võimalust, et kella 22.07 ajal oli V. Tšižovi veres sisalduva alkoholi kontsentratsioon alla 1,5 mg/g kohta. Välistatud ei ole võimalus, et mingisugune osa V. Tšižovi poolt tarbitud alkoholist ei pruukinud kella 22.07 paiku olla veel verre olla imendunud. Seetõttu saab kella 22:07 ajal võimalikuks pidada erinevaid alkoholitasemeid. Kuniks eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võinuks alkoholitase olla ka alla 1,5 mg/g kohta, oleks süüdistusversiooni tõendatuks lugemine ja seeläbi V.

§ 424järgi süüditunnistamine vastuolus Kr

MS § 7 lõikega

1. 3.2 Kaitsja leiab, et maakohus on V. Tšižovi alusetult YY löömises KarS § 121 lg 1 järgi süüdi mõistnud. Kaitsja hinnangul on kohus väljunud esitatud süüdistuse piiridest, sest süüdistusest nähtuvalt heideti V. Tšižovile ette kannatanule nina valulikkuse ja vasaku silma ümber hematoomi 5 põhjustamist. Seega ei ole Vadim Tšižovile ette heidetud ninaverejooksu ega mitme hematoomi põhjustamist. Nina hilisemat valulikkust pole YY oma ütlustes kinnitanud. Veel leiab kaitsja, et kuna ninaverejooks ja hematoomid pole ravitavad meditsiiniliste meetoditega, ei ole alust neid kvalifitseerida KarS § 121 lõike 1 järgi. Kaitsja leiab, et eelnevast tulenevalt on tuvastatav vaid kerge füüsilise valu ja ühe hematoomi põhjustamine. Need on käsitatavad pelgalt tervise mõjutamisena, mitte selle kahjustamisena KarS § 121 lg 1 tähenduses.
2. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 4.1 Apellandi väide, et V. Tšižov tarbis alkoholi ajavahemikul kella 22.00-st kuni 22.08-ni, eeldab seda, et Vadim Tšižov tarbis alkoholi sõiduautot juhtides. See apellandi väide vastuolus juba V. Tšižovi enda ütlustega. V. Tšižov ise tunnistas, et oli politsei saabudes alkoholijoobes. Alkoholi imendumiseks organismi kulub 30-60 minutit, mistõttu sellest eeldusest tulenevalt ei oleks saanud Vadim Tšižovil 8-minutilise alkoholi tarbimise järgselt tekkida alkoholijoovet ning selle tarbimisele viitavaid väliseid tunnuseid. Seda, et tal olid joobeseisundile viitavad tunnused, tõendavad politseiametnike ütlused ja indikaatorvahendi kasutamise protokoll. ’ Tunnistaja MM ütlustest järeldub, et V. Tšižovil oli võimalik alustada viina joomist kell 21.
3. Arvestades alkoholi saamise aega ja alkoholijoobele viitavate tunnuste ajalist teket, saab tõendatuks lugeda, et V. Tšižov hakkas viina jooma kell 21.00, koheselt pärast seda kui oli saanud MM-lt alkoholi. Prokurör nõustub maakohtuga, et puudub vajadus detailselt tõendada tarbitud alkoholi täpset kogust, kangust, tarvitamise perioodi, imendumise ja verest eemaldumise aega jne. Kõigi eelnimetatud asjaolude objektiivne tõendamine kriminaalmenetluslike vahenditega ei ole võimalik ja Eesti Vabariigi õigusaktid ei näe ette ka nn tagasiarvutuste metoodika kasutamist alkoholijoobe tuvastamiseks. Samuti nõustub prokurör maakohtuga, et süüdistatava joove võis sõiduki juhtimise ajal olla veelgi suurem kui 1,92 milligrammi ühe grammi vere kohta. Prokurör leiab, et V. Tšižovi joobe suhtes ei esine kõrvaldamata kahtlust, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu praktika kohaselt peab põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamise nõue ei tähenda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse otsustamisel võtta aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. 4.2 Prokurör peab alusetuks ka kaitsja taotlust V.

§ 121lg 1 järgi õigeksmõistmiseks.

Kohtuotsuse p 16 kohaselt on üldteada, et nina kahjustuse korral tekivad hematoomid silmade ümbruses alles hiljem, mistõttu ei saanud tunnistaja AA kannatanul löögi tagajärjel tekkinud vigastusi märgata. Sellest kohtu tõdemusest ei saa aga järeldada, et kohus mõistis V. Tšižovi süüdi mitmete hematoomide ja ninaverejooksu põhjustamises. Nimetatud kohtu lauses 6 väljendub kohtu seisukoht, et nina kahjustamisega põhjustatakse tervisekahjustus, mille silmaga nähtavad tagajärjed saabuvad hiljem. Kohus selgitab selles alapunktis, miks tunnistaja AA ei märganud kannatanu näos vigastusi. Kohtuotsuse p 17 nähtuvalt luges kohus tõendatuks, et V. Tšižov lõi kannatanut süüdistuses nimetatud ajal peaga nina piirkonda. Nina verejooks ning hematoom silma all kinnitavad asjaolu, et süüdistatava tegevus põhjustas oma intensiivsusega kannatanule valu, millega kaasnes ka tervise kahjustamine, milleks vägivalla tagajärjel tekkinud verejooks ja hematoom kahtlemata on. Pealöök vastu nina põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused. Nina valulikkuse ja vasaku silma ümber hematoomi tekitamine on sellise intensiivsusega vägivallategu, mis täidab KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu. Verejooks kannatanu ninast iseloomustab V. Tšižovi poolt kasutatud füüsilise vägivalla intensiivsust ja näitab seda, et V. Tšižovi tahtlus oli suunatud kannatanu tervise kahjustamisele. 4.3 Kaitsja esitas vastuseks prokurörile täiendavad seisukohad. Kaitsja rõhutab, et kriminaalmenetluses kehtib KrMS § 61 kohaselt tõendite vaba hindamise põhimõte ning kohtul tuleb KrMS § 60 lg 3 kohaselt tõendatuks või üldtuntuks tunnistatud asjaolude pinnalt kujundada sama paragrahvi teise lõike kohaselt veendumus, kas tõendamiseseme asjaolud esinevad või puuduvad. Vadim Tšižovile esitati KarS § 424 järgi süüdistus selles, et tema kell 22:07 paiku juhtis mootorsõidukit olles alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis. Seega peab kohus käesolevas asjas tuvastama, milline oli V. Tšižovi veres alkoholi sisaldus ajal, mil ta sõitis mootorsõidukiga, s.o kell 22:07, mitte kell 23.

1. Seega on tõendamiseseme seisukohalt vajalik vastata küsimusele, kas V. Tšižovi veres oli alkoholisisaldus üle 1,5 mg/g kohta kell 22:
2. Kaitsja nõustub samuti maakohtu ja prokuratuuri seisukohaga, et üldjuhul puudub vajadus detailselt tõendada tarbitud alkoholi täpset kogust, tarvitamise perioodi jms asjaolusid. Need asjaolud võivad olla aga isiku teo tõendatuse hindamiseks tähtsad neis joobes juhtimisega seonduvates süüteoasjades, kus kinnipidamise ja alkoholitaseme mõõtmise vahele on jäänud pikk ajavahemik nagu käesolevas asjas. Prokuratuuri apellatsioonivastuse p-s 4.9 esitatud väide, et V. Tšižov pidi hakkama alkoholi tarbima juba kella 21.00 paiku on paljasõnaline. Prokuratuur pole seejuures eitanud, et ka alkoholitasemel 1,49 mg/g võib isikul olla alkoholijoobele viitavaid tunnuseid. Sellise alkoholisisalduse puhul on tegemist väärteoga, mitte kuriteoga. Ka kella 21:45 ajal alkoholi jooma asudes polnuks kella 22:07 ajal alkoholitase olnud veel 1,5 mg/g kohta vaid võis olla ka alla selle, nt 1,49 mg/g või 1,3 mg/g kohta, mis ei realiseeri KarS § 424 koosseisu tunnuseid. Kohus on V. Tšižovi ütlused lugenud ebausaldusväärseks, kuid pole selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on loetud tõendatuks küsimus sellest, millisel kellaajal V. Tšižov alkoholi tarbis, mida ta tarbis ja kui palju ta tarbis. Põhjendamatu on prokuratuuri apellatsioonivastuse p-s 4.11 öeldu, mille kohaselt tõendab võimalust, et V. Tšižovi joove oli veelgi suurem, asjaolu, et ta keeldus indikaatorvahendisse puhumast. Prokuratuuri väited on vastuolus põhimõttega, et seadusega tagatud õigused peavad olema praktilised ja efektiivsed, mitte üksnes teoreetilised ja illusoorsed. Prokuratuur ei tohiks 7 kohelda isikut halvemini pelgalt seetõttu, et isik otsustas kasutada talle seadustega ettenähtud õigust. Seoses KarS § 121lg 1 järgi kvalifitseeritud teoga kordab kaitsja, et süüdistusaktis pole Vadim Tšižovile ette heidetud, et ta oleks põhjustanud kannatanul verejooksu ninast või põhjustanud sellega seonduvalt valu. Süüdistusaktis on toodud vaid väide, et kannatanule põhjustati nina valulikkus ja üks hematoom. Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult lugenud üldteadaolevaks asjaolu, et hematoomid silmade ümbruses tekivad nina kahjustuse korral alles hiljem. Üldtuntuks võib KrMS § 60 lg 3 järgi lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Nimetatud teabe allika(te) osas ei ole kohus otsuses selgitusi jaganud. Kaitsja väitel on senises kohtupraktikas on marrastusi, hematoome ja isegi mõningast veritsust peetud sedavõrd vähese intensiivsusastmega sündmusteks, et need ei realiseeri KarS § 121 koosseisu tunnuseid. Ühtlasi on kaitsja esitanud taotluse V. Tšižovile menetluskulude hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osas, mis puudutab V. Tšižovi süüdistust joobes juhtimises.
4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei pea võimalikuks tugineda arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktile, millest pärinevatest andmetest on kaitsja apellatsioonis lähtunud. Maakohus jättis selle ekspertiisiakti kaitsja taotlusel (tl. 125) lubamatu tõendina kõrvale. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et sellest hoolimata on kaitsjal õigus viidata ekspertiisiaktist pärit andmetele kui üldtuntud asjaoludele. Apellatsioonis tsiteeritud Riigikohtu seisukoht ei tähenda seda, et kaitsja võib tema taotlusel lubamatuks tunnistatud tõendile endale sobivas osas siiski tugineda, vaid seda, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel ei tohi otsustuse tulem olla selline, et norm, mis peab süüdistatavat kaitsma, muutub tema õigusi piiravaks. See, kui tõend on tunnistatud lubamatuks (ning seda pole vaidlustatud), tähendab nii kohtu kui kohtumenetluse poolte jaoks lähtumist olukorrast, justkui sellist tõendit ei oleks. Seega ei saa kohtukolleegiumi hinnangul kasutada lubamatut tõendit ka sellise info allikana, mille üldtuntuks tunnistamist pool taotleb. Ka ei saa lähtuda apellatsioonis toodud V. Tšižovi vere võimaliku alkoholisisalduse arvutustest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja arvutused kontrollitavad – ei ole kindel, kas kasutatud valemid on õiged ning kas arvesse on võetud kõiki asjassepuutuvaid andmeid. Ringkonnakohtu hinnangul eeldab vere alkoholisisalduse tuvastamine arvutuste abil eriteadmiste kasutamist. Kohtukolleegium peab aga asjakohaseks kaitsja seisukohta, et V. Tšižovi süüdimõistmine eeldab seda, et ta oli joobes auto juhtimise ajal, kogutud tõendite alusel pole aga võimalik seda üheselt tuvastada. 8
5. KarS § 2 lg 2 kohaselt on isiku süüdimõistmise esmane eeldus see, et ta on toime pannud süüteokoosseisule vastava teo. Nagu kaitsja apellatsioonis rõhutatud, on KarS § 424 koosseis täidetud ainult juhul, kui isik oli mootorsõiduki juhtimise ajal joobes. LS § 69 lg 2 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, kui: 1) tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem või kui 2) juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Praegusel juhul tugineb süüdistus nimetatutest esimesele alternatiivile – süüdistuses on esitatud väide, et V. Tšižovi juhtis 25.11.2016 kella 22:07 ajal Rapla maakonnas, Kohila vallas, VaidaUrge tee
6. kilomeetril kuni Prillimäe alevikus asuva SSS maja ees peatumiseni, sõiduautot Audi 80 registreerimismärgiga XXXXXX alkoholijoobe seisundis, mis väljendus selles, et tema ühes grammis veres sisaldus vähemalt 1,92 milligrammi alkoholi. Süüdistuses ei ole ära näidatud, et V. Tšižovi kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid oleksid olnud väliselt tajutavalt ehk kõrvalise isiku jaoks märgatavalt tugevalt häiritud või muutunud. Seega eeldab V. Tšižovi süüdimõistmine KarS § 424 järgi selle tuvastamist, et tema ühes grammis veres oli auto juhtimise ajal vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Süüdistuses on märgitud ajaks, mil V. Tšižov autot juhtis, 25.11.2016 kell 22.
7. Vaidlus puudub selle üle, et V. Tšižovilt võeti kell 23.30 vereproov ja proovis olnud vere alkoholisisaldus oli 1,98 ± 0,06 mg/g. Kaitsja rõhutab, et V. Tšižovilt võeti vereproov ligi poolteist tundi pärast seda, kui ta süüdistuse väitel autot juhtis. Kaitsja hinnangul ei ole seetõttu kindel, et ka süüdistuses nimetatud ajal oli V. Tšižovi vere alkoholisisaldus vähemalt 1,50 mg/g. On üldteada, et alkoholi tarvitamise järgselt ei püsi vere alkoholisisaldus muutumatuna. Esmalt toimub alkoholi imendumine, mille vältel alkoholi kontsentratsioon veres tõuseb. Sellele järgevalt hakkab vere alkoholisisaldus langema. Kaitsja väitel ei ole välistatud, et ajal, mil V. Tšižov süüdistuse kohaselt autot joobes olles juhtis, oli alkohol alles verre imendumas ja juhtimise ajal oli tema vere alkoholisisaldus väiksem kui vereproovi võtmise ajal. Seetõttu on võimalik, et süüdistuses nimetatud ajal ei olnud V. Tšižovi alkoholisisaldus veel vähemalt 1,50 mg/g. Selle üle, et vere alkoholisisaldus ei püsi pärast tarvitamist muutumatuna, vaidlus puudub – sellega on otsuses nõustunud maakohus ning esitatud apellatsioonivastuses prokurör. Sellest tulenevalt on alusetu prokuröri väide, nagu puuduks asjaolud, mis seaks kahtluse alla selle, et V. Tšižovi vere alkoholisisaldus oli juhtimise ajal vähemalt 1,50 mg/g. Ka peab ringkonnakohus alusetuks maakohtu otsuses märgitut, et Eesti õigusaktidest ei tulene nõuet ette isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisalduse mõõtmisel saadud tulemuse n.ö tagasiarvutamiseks sõiduki juhtimise ajale. Kaitsja on õigesti osutanud, et kriminaalmenetluses kehtib KrMS § 61 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tõendite vaba hindamise põhimõte ning ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu. Joobeseisundi tuvastamist kriminaalmenetluse seadustik 9 eraldi ei reguleeri. Seega ei kirjuta kriminaalmenetluse seadustik ette, millised tõendid on vajalikud või piisavad selle tõendamiseks, et juht oli teo toimepanemise ajal joobes. Järeldust selle kohta, millised tõendid on piisavad tõendamaks, et isik oli juhtimise ajal joobes, ei saa teha korrakaitseseaduse joobeseisundi tuvastamise regulatsioonist, mille alusel tavaliselt joobeseisundi tuvastamine toimub (ning ka sel korral toimus). Korrakaitseseadus ei ole kriminaalmenetlust, vaid haldusmenetlust (järelevalvemenetlust) reguleeriv õigusakt. Ka on korrakaitse seisukohalt eelkõige oluline just isiku joove kontrollimise ajal – sellest sõltuvad edasised isiku suhtes võetavad meetmed. See, et kriminaalmenetluses aktsepteeritakse haldusmenetluses kogutud tõendeid, ei tähenda, et korrakaitseseaduses sätestatud korras kogutud tõendid on alati piisavad kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et kui väljahingatava õhu või vere alkoholisisalduse mõõtmine toimub mõistliku aja vältel pärast juhtimise lõpetamist, on mõõtmistulemus ülekantav ka juhtimise ajale (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
8. jaanuari 2013 otsus kriminaalasjas nr 1-12-9390 ja
9. oktoobri 2013 otsus kriminaalasjas nr 1-13-1955). Nendes otsustes on leitud, et juhtimise ajale on ülekantav vastavalt umbes pool tundi või tund pärast juhtimise lõppu toimunud mõõtmise tulemus. Praegusel juhul võeti vereproov umbkaudu poolteist tundi pärast juhtimise lõppu. Maakohus asus otsuses seisukohale, et ka seda on alust pidada mõistlikuks ajaks. Kohtu argument oli, et alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga ei ole vahetult pärast isiku kinnipidamist võimalik. Nimelt ei pruugi tervishoiuteenuse osutaja ega ekspertiisiasutus asuda politseiasutusega isegi sama kohaliku omavalitsuse territooriumil. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohtu argumendid asjakohased, kui vaidluse all oleks aja mõistlikkuses ses tähenduses, kui pikka joobe tuvastamiseks kuluvat aega peab isik taluma. Küsimus on aga selles, kui palju aega võib kuluda vereproovi võtmiseni, ilma et tekiks kahtlus, kas proovi tulemus vastab isiku vere alkoholisisaldusele auto juhtimise ajal. Ilmselgelt ei sõltu see riigi haldussuutlikkusest, vaid tegemist on asjaoluga, mis sõltub sellest, kui palju võib mingi ajavahemiku jooksul isiku vere alkoholisisaldus muutuda. Teisisõnu tähendab seisukoht, mille kohaselt mõistliku aja jooksul juhtimise lõppemisest võetud vereproovi alkoholisisaldus näitab juhtimise ajal olnud vere alkoholisisaldust, et vahepealse aja jooksul ei ole vere alkoholisisaldus jõudnud oluliselt muutuda. Seega, kui vereproovi võtmine pole toimunud ülaltoodud tähenduses mõistliku aja jooksul, on isiku süü tõendamiseks vajalikud täiendavad tõendid, mis tõendaks, et isiku vere alkoholisisaldus oli ka juhtimise ajal vähemalt 1,50 mg/g. Ringkonnakohus leiab, et poolteist tundi on juba niivõrd pikk ajavahemik, et sellise ajavahemiku järel toimunud mõõtmise tulemust ei ole võimalik automaatselt üle kanda juhtimise ajale. Toimikust nähtuvalt on sellest arusaamast lähtunud ka uurimisasutus ja prokuratuur: kriminaalasjas on määratud arstlik kohtutoksikoloogiaekspertiis alkoholi kontsentratsiooni tagasiarvutamiseks sündmuse toimumise ajale (tl. 55 – 56). Maakohus luges aga ekspertiisiakti ja eksperdi kohtus antud ütlused lubamatuteks tõenditeks ja jättis need kõrvale. Seda otsustust vaidlustatud ei ole, mistõttu ei ole ringkonnakohtul õigust anda hinnangut nende tõendite kõrvalejätmise õigsusele ega neile tõenditele tugineda. 10 Kaitsja on viidanud kahele asjaolule, mis seavad kahtluse alla, et V. Tšižovi vere alkoholisisaldus oli kell 22.07 vähemalt 1,50 mg/g: pärast alkoholi tarbimist võtab alkoholi imendumine verre aega pool tundi kuni tund; teada ei ole, millal täpselt V. Tšižov alkoholi tarvitas ning välistatud ei ole, et see toimus umbes kell 22.
10. Ringkonnakohus nõustub mõlema väitega. See, et kogu alkohol ei imendu verre viivitamatult pärast selle tarvitamist, on üldteada asjaolu. Erialakirjandus kinnitab väidet, et alkoholi imendumine verre võib võtta pool tundi kuni tund (vt nt M. C. Mitchell, Jr., E. L. Teigen, V. A. Ramchandani. Absorption and Peak Blood Alcohol Concentration after Drinking Beer, Wine, or Spirits. - Alcoholism, clinical and experimental research. Mai 2014; 38

§ 121lg 1 järgi süüdimõistmise osas.

Kaitsja väitel väljus maakohus süüdistuse piirest, asudes seisukohale, et V. Tšižov põhjustas YY-le mitu hematoomi ning ninaverejooksu. Nimelt on süüdistuses V. Tšižovile põhjustatud tervisekahjustusena nimetatud hematoomi vasaku silma ümber ja nina valulikkust. Ringkonnakohus nendib, et maakohus ei ole YY-le põhjustatud tervisekahjustuste puhul rääkinud mitmest hematoomist. Otsuse punktis 17, milles kohus käsitleb tuvastamist leidnud tervisekahjustusi, räägib maakohus hematoomist ainsuses. Küll tuleb tõdeda, et kohus on nimetanud YY-le põhjustatud tervisekahjustuste seas ka ninaverejooksu, mida tõesti ei ole süüdistuses märgitud. Samas ei ole kohus tuvastanud, et V. Tšižovi teo tulemuseks oleks olnud hilisem kannatanu nina valulikkus. Eelnev ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks V.

§ 121lg 1 järgi süüdimõistmise osas.

Maakohus on tuvastanud ühe süüdistuses nimetatud tervisekahjustustest. Samuti on maakohus tuvastanud, et V. Tšižov tekitas YY-le peaga näkku lüües valu. Alusetu on kaitsja täiendavalt esitatud seisukohtades olev väide, et V. Tšižovile ei ole süüdistuses ette heidetud ka valu tekitamist. Süüdistuses on löögi tagajärgi kirjeldatud järgnevalt: 12 „…põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse ̶ hematoomi vasaku silma ümber ja nina valulikkuse.“ Kaitsja leiab, et kuna hematoom ei vaja ravi, ei see käsitatav tervisekahjustusena KarS § 121 lg 1 tähenduses. Selline väide on alusetu. Tervisekahjustuse mõiste annab Vabariigi Valitsuse

1. augusti 2002 määrusega nr 266 kehtestatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 1 lg
2. Selle kohaselt on tervisekahjustus organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Hematoomi näitab, et rikutud on elundite (veresoonte) anatoomiline terviklikkus. Viidatud määratlusest ei tulene, et tervisekahjustusena oleks käsitatav ainult sellised elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häired, mis vajavad meditsiinilist sekkumist. Ka senises kohtupraktikas on hematoome käsitatud tervisekahjustusena KarS § 121 lg 1 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari 2017 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-16 ja
4. oktoobri 2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-4-15). Kaitsja täiendavates seisukohtades esitatud väide, et marrastusi, hematoome ja isegi mõningast veritsust on senises kohtupraktikas peetud sedavõrd vähese intensiivsusastmega sündmusteks, et need ei realiseeri KarS § 121 koosseisu tunnuseid, on paljasõnaline, kuivõrd kaitsja ei viita ühelegi konkreetsele kohtulahendile, millele see väide tugineb, rääkimata sellest, et kaitsja oleks ära näidanud, miks ta leiab, et praegusel juhul on olukord analoogne. Veel leiab kaitsja apellatsioonis, et tuvastatav on ainult kerge füüsilise valu põhjustamine kannatanule. Sellekohast väidet ei ole kaitsja põhjendanud. Maakohus ei ole tuvastanud, et YY oleks tundnud vaid kerget valu. Vastupidi, maakohus on leidnud, et kuna löögi tulemusel tekkisid ka hematoom ja verejooks ninast, pidi löök ja sellest tulenev valu olema üsna tugev. Ringkonnakohus leiab, et kuigi verejooksu ninast ei või käsitada KarS § 121 lg 1 koosseisupärase tagajärjena (sest seda pole süüdistuses tagajärjena nimetatud), ei tähenda see, et seda kannatanu ja tunnistaja ütlustest nähtuvat asjaolu ei võiks kasutada selle hindamisel, kui tugev pidi löök ja sellest põhjustatud valu olema.
5. Seoses V.

§ 424järgi õigeksmõistmisega langeb ära ka alus V.

Tšižovile liitkaristuse mõistmiseks, kuna ainsaks V. Tšižovile mõistetud karistuseks jääb KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistus. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ka V. Tšižovile mõistetud liitkaristuse osas. Maakohus jättis V. Tšižovile mõistetud liitkaristuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsuse tühistamine mõistetud liitkaristuse osas tähendab, et otsus tuleb tühistada ka selle liitkaristuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas. Kuivõrd ringkonnakohus ei tohigi kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda raskendada, tuleb KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta tingimisi täitmisele pööramata V. Tšižovile KarS § 121 lg 1 alusel mõistetud kolmekuune vangistus. Kuna tingimisi täitmisele pööramata jäetav karistus on maakohtu otsusega tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistusest kergem, leiab ringkonnakohus, et vastavalt peab lühem olema ka katseaeg. Ringkonnakohus leiab, et V. Tšižovile KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud vangistus tuleb jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui V. Tšižov ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut 13 tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätnud kohtu, st ringkonnakohtu, otsuse teatavaks tegemisest.

1. Seoses V.Tšižovi õigeksmõistmisega KarS § 424 järgi tuleb maakohtu otsus tühistada selle süüdistusega seotud menetluskulude V. Tšižovilt väljamõistmise osas. Need kulud on 27 euro suurune toksikoloogiaekspertiisi kulu ning 95 euro suurune arstliku toksikoloogiaekspertiisi kulu. KrMS § 181 lg 1 alusel tuleb ekspertiisikulud jätta riigi kanda.
2. Kaitsja on taotlenud V. Tšižovile nii apellatsioonimenetluses kui ka eelnevas kohtueelses ja kohtumenetluses osutatud õigusabi kulude hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada V. Tšižovile apellatsioonimenetluses talle osutatud õigusteenuse kulud 1050 eurot. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulu hulka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas on menetluskuluna aktsepteeritud mitte ainult kaitsjale makstud tasu, vaid ka tasu, mille maksmise kohustus on isikul tekkinud (Riigikohtu
3. jaanuari 2014 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-14, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tõendatud, et V. Tšižovil oleks tekkinud taotluses märgitud õigusabiteenuse kulude tasumise kohustus. Kohtule ei ole esitatud V. Tšižovile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse arve koopiat. Kaitsja täiendavalt esitatud kirjalikes seisukohtades on märgitud: „Apellatsioonimenetluses tekkis V. Tšižovil menetluskulu kokku 7 tunni ulatuses, mille kohta koostatakse arve kogusummas 1050 eurot.“ Seega võib järeldada, et selleks ajaks ei olnud V. Tšižovile arvet esitatud ning seega ei olnud V. Tšižovil ringkonnakohtule taotluse esitamise ajaks tekkinud taotluses märgitud summa tasumise kohustust. Seevastu tuleb osaliselt rahuldada varasemates menetlusstaadiumides tekkinud õigusabikulu hüvitamise taotlus. V. Tšižovi kaitsja S. Reinsaar on esitanud maakohtus taotluse, et V. Tšižovile hüvitataks kohtueelse ja kohtumenetluse kulud, mis on kokku 1771 eurot. Kuigi maakohus mõistis V. Tšižovi osaliselt õigeks, on maakohus jätnud alusetult õigusabikulud täielikult V. Tšižovi kanda. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt jäävad süüdimõistva otsuse korral menetluskulud süüdistatava kanda ning KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva otsuse korral riigi kanda. Kui isik mõistetakse osaliselt õigeks, jäävad menetluskulud osaliselt tema, osaliselt aga riigi kanda. Arvestades seda, et V. Tšižov on maa- ja ringkonnakohtu otsustega süüdistuses nimetatud kolmest teos kahes mõistetud õigeks, tuleb riigil hüvitada V. Tšižovi kohtueelse menetluse ja maakohtu menetlusega seotud menetluskulud 2/3 ulatuses ning 1/3 ulatuses jäävad õigusabikulud V. Tšižovi kanda. See tähendab, et riigilt tuleb V. Tšižovi õigusabikulude katteks mõista välja 1180,67 euro ulatuses ning ülejäänud ulatuses jäävad õigusabikulud V. Tšižovi enda kanda.
4. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 338 p-le 2, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt otsuse eelnevates punktides märgitud osades. KrMS § 340 lg-le 1 ja lg 2 p-le 2 tuginedes teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab 14 V.

§ 424järgi õigeks.

Vastavalt sellele korrigeerib ringkonnakohus ka V. Tšižovile mõistetud karistust ning jätab menetluskulud osaliselt riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 15