Obsah (5)

§ 50§ 15§ 16§ 56§ 57

4-18-5721 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. jaanuaril 2019. a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-18-5721 (2780,18,010323) kirjalikus m

§ 50

lg 2 järgi ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Ants Vihmand on esitanud oma venna T.V. XXXX otsuse, millest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et Ants Vihmand ise oleks

§ 50lg 2 nimetatud isik.

Kohtuvälise menetleja arvates on menetlusaluse isiku näide lumevangi jäämise kohta fantaseerimine. Abivajaja jaoks on tegemist küll kindlasti ekstreemse olukorraga, kuid selliste sündmuste lahendamine on Päästeameti igapäevane töö ning menetlusaluse isiku vend T. kindlasti abita ei jää. Lumevangis olev sõiduk koos oma juhiga ei ole tavapäraselt eluohtlik situatsioon ning asjaolu, et ainsal võimalikul abistajal ei ole parasjagu juhtimisõigust ei sea ka abivajajat oluliselt raskemasse olukorda, kuna Päästeameti abi on vaid telefonikõne kaugusel. Kaebuse viimased laused puudutavad SA Kadunud tegevusi inimeste otsimisel. Kohtuväline menetleja viitab asjaolule, et kadunud isikute otsinguid teostab ja koordineerib Politsei- ja Piirivalveamet, kelle koostööpartneriks on tõesti SA Kadunud. Eelmainitud sihtasutus ühendab endas üle viie tuhande vabatahtliku ja olukorras, kus otsingule ei ole ühte lisainimest võimalik kaasata eeskätt seetõttu, et temal puudub juhtimisõigus ei muuda laiemat pilti ning abi osutatakse sellest olenemata. Menetlusaluse isik ületas piirkiirust mitte vähem kui 31 km/h. Nimetatud kiirus jääb kvalifikatsiooni mõõtevahemiku keskmise piiri lähedale. Võttes arvesse, et süütegu on toime pandud üldkasutuses oleval teel, tõusul, kus on piiratud nähtavus ja teostades möödasõitu leiab kohtuväline menetleja, et juhtimisõiguse äravõtmine isikult, kellel on kehtiv samalaadne rikkumine on asjakohane karistus ning 2 kuuline eripiirang on sanktsiooni sisu arvestades vägagi optimaalne määr. Kohtuliku kaebemenetluse raames ilmnenud kergendav asjaolu ei anna kohtuvälise menetleja hinnangul alust karistuse kergendamiseks, kuna viimane on niigi määratud juba alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-152-13, p 19). Kohtuväline menetleja mõistab menetlusaluse isiku muret juhtimisõiguse kaotamise üle, kuid toonitab, et tegemist on väga selgelt tahtlikult toime pandud liiklusalase rikkumisega. Isik 5 peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Karistus ei pea ega tohigi olla mugav, vaid peab olema distsiplineeriv ja avaldama mõju isiku seadusekuulekusele. Ants Vihmand on tahtlikult pannud toime liiklusalase rikkumise ning asjaolu, et süüdlasel oli sel korral õnne ning tema sõit ei lõppenud traagiliste tagajärgedega ei enda ega kaasliiklejate jaoks, ei vähenda rikkumise raskusastet. Piirkiirus ja sellest kinnipidamise kohustus on menetlusalusele isikule kui staažikale sõidukijuhile ja varasemalt karistatud juhile teada. On äärmiselt kurb näha, et õigusaktidega kehtestatud reegleid ei täideta ning ohustatakse asjatult teisi liiklejaid. Kohtuväline menetleja märgib siinkohal, et seadusandja ei ole ette näinud erandeid liiklusreeglite täitmisest kõrvale hoidumiseks. Eeltoodu tõttu ei tohi ka möödasõidu ohutuse säilitamiseks piirkiirust ületada, kuna tegelikkuses on sellise tegevuse tulemus hoopis vastupidine. Lisaks toonitab käesoleva seisukoha esitaja, et liiklusseaduse üheks eesmärgiks on kindlate liiklusreeglitega ohutuse suurendamine ja liiklejatele õigusselguse tagamine. Olukord, kus igaüks kehtestab omad reeglid, ei suurenda ohutust. Lähtudes eeltoodust ja väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1 jätta asjas tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab Ants Vihmandi kaebuse kohtuvälise menetleja 23.10.

1. a otsuse peale kirjalikus menetluses VTMS § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil. VTMS § 123 lg 2 järgi maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud materjalides on 29.09.
2. a koostatud väärteoprotokoll nr AB 1507914, mille kohaselt Ants Vihmand 29.09.
3. a kell 14.28 Tõravere alevikus Nõo vallas Tartu maakonnas, Jõhvi-Tartu-Valga
4. kilomeetril juhtis mootorsõidukit Jeep Wrangler Unlimited reg.nr XXX asulavälisel teel kiirusega 125+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. Kiirus fikseeritud seadmega Laser Cam4 LE0166 käes hoituna distantsilt 608 m. Rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet, väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg
5. Muud tõendid: Videod. Väärteoprotokollile on Ants Vihamnd alla kirjutanud ja andnud järgmisi ütlusi: „Mõõdetud möödasõidul, mille ohutuks lõpetamiseks oli tarvis sõita kiiremini“. Videosalvestisest on näha, kuidas 29.09.2018 kell 14.28.36 tumedat värvi maastur sooritab möödasõitu heledat värvi sõidukist ning reastub tagasi pärisuunavööndisse. Suurim sõidukiirus videosalvestisel jäädvustatud möödasõidu hetkel on 115 km/h. Kell 14.28.41 on Ants Vihmandi juhitud sõiduki kiiruseks juba 125 km/h ning kell 14.28.46 on sõiduki kiirus 124 km/h. Samuti nähtub videosalvestiselt, et kolmas sõiduk oli kahest eelnimetatud sõidukist oluliselt tagapool. Fotodelt videosalvestisest (3 tk) nähtub samuti, et möödasõidu hetkel kell 14:28:36 oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruseks 115 km/h, kell 14:28:41 oli sõiduki kiiruseks 125 km/h ja kell 14:28:46 oli sõiduki kiiruseks 124 km/h. 2 sekundit hiljem, s.o 14:28:48 liikus sõiduk, millest menetlusalune isik möödus, kiirusega 89 km/h. Karistusregistri andmetel on Ants Vihmandil üks kehtiv väärteokaristus: Lõuna Prefektuuri 02.03.
6. a otsusega karistati A.Vihmandit LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 340 eurot. Karistus täidetud 24.03.2018.a. 6 Kohus, vaadanud läbi kaebuse, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha, uurinud väärteotoimikusse kogutud tõendeid ja materjale ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et Ants Vihmandi kaebus tuleb rahuldada. LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 29.09.
7. a kell 14:28 juhtis Ants Vihmand Tõravere alevikus Nõo vallas Tartu maakonnas, Jõhvi-Tartu-Valga
8. kilomeetril mootorsõidukit Jeep Wrangler Unlimited reg.nr XXX, kui politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus mõõdeti Ants Vihmandi juhitud sõiduki sõidukiiruseks 125 km/h+-4 km/h, millega Ants Vihmand ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et Ants Vihmandi poolt LS § 15 lg 1 p 1 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud. Ants Vihmand on rikkumise omaks võtnud ega ole sõidukiiruse ületamist ja sõidukiiruse mõõtmise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised süüd omaks võtvad ütlused on väärteoprotokollis. Samuti tõendab kiirusmõõturi kasutamise protokoll, et Ants Vihmand juhtis sõidukit kiirusega 125 km/h, vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-4 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks mitte vähem kui 31 km/h.. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. Mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kiiruse mõõtmisega seotud asjaolusid tõendavad PPA teatis 08.06.
9. a, mille andmetel mõõtmist teostanud vanempolitseiametnik Enn Virk on läbinud pädeva mõõtja koolituse ning taatlustunnistus 07.09.
10. a, mille andmetel mõõtevahend läbis kordustaatluse ja vastab esitatud nõuetele. Suurim lubatud sõidukiirus väärteo toimepanemise kohas on 90 kilomeetrit tunnis. Kuivõrd mõõtmistulemusena tuvastati, et menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega 125 +/- 4 km/h, s.o kiirusega 121 km/h, siis on tõendatud Ants Vihmandi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 31 km/h. Seega on menetlusaluse isiku tegu õigusvastane LS § 15 lg 1 p 1 nõude rikkumise tõttu. Tegu vastab LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteokoosseisule ja süütegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Kokkuvõtvalt on sõidukiiruse ületamine väärteotoimikus olevate ja lubatud tõenditega tõendatud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes.

§ 15lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Kohus leiab, et Ants Vihmand pani väärteo toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. Nii kohtuvälise menetleja poolt esitatud materjalidest kui ka kohtule edastatud kaebusest nähtub, et gaasipedaalile vajutamine ning seejuures lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli Ants Vihmandi teadlik otsustus. Ants Vihmand on tõdenud, et ka tahtmatu väärtegu on rikkumine. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et käesoleva süüteo puhul ei saa kuidagi rääkida tahtmatust või kogemata toimepandud rikkumisest. Arvestades, et Ants Vihmandi poolt juhitud sõiduki lõplikuks sõidukiiruseks pärast laiendmääramatuse maha arvamist saadi 121 km/h, ei ole võimalik kuidagi asuda seisukohale, et Ants Vihmand ei saanud möödasõitu teostades aru, et tema kiirus on oluliselt suurem, kui seda on antud teelõigul suurim lubatud sõidukiirus. Kohus ei tuvastanud Ants Vihmandi käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 7 Vaidlus on selles, kas Ants Vihmandile väärteo eest määratud karistus on vastav tema süüle ja kas karistuse määramisel on järgitud

§ 56sätteid.

Käsitletaval juhul on Ants Vihmandile määratud LS § 227 lg 2 järgi sanktsiooni raskeim põhikaristus. Kõigepealt käsitleb kohus kaebuses ühe karistuse kergendamise põhjendusena esitatud asjaolu, et auto kasutamine on vajalik tööl käimiseks ja juhtimisõiguse äravõtmine tekitab palju probleeme ka igapäevaelus seoses liikumisvõimetu venna sõidutamisega vajaduse tekkimisel. Ants Vihmand põhjendab karistuse raskust ka asjaoluga, et kui juhtimisõigus ära võetakse, siis tal venivad pikad tööpäevad praegusest vähemalt 2 tunni pikemaks. Lisaks peab ta vajadusel sõidutama ratastoolis olevat venda ning ta osaleb jalgrattaga ka kadunud inimeste maastikuotsingutel. Juhtimisõigus on seetõttu vajalik. Kohus märgib, et eeltoodu ei oma tähtsust karistuse vähendamise seisukohalt.

§ 50

lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Ants Vihmandi puhul ei esine neid asjaolusid, mille tõttu temalt ei tohi karistusena ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigust. Ants Vihmandi avaldatud perekondlikud ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, kuid see ei hoidnud ära tema poolt järjekordset suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Olukorras, kus juhtimisõigus on perekonnale oluline materiaalsete vahendite teenimiseks ning seeläbi igapäevase toimetuleku tagamiseks, on vajadus olla eriti hoolas, et mitte õigust rikkuda ja sellega riskida juhtimisõigusest ilmajäämisega. Väärteomaterjalide andmetel tõendavad menetlusaluse isiku süüd süüd omaksvõtvad ütlused ja videosalvestis. Ants Vihmand on rikkumise omaks võtnud ega ole vaidlustanud sõidukiiruse ületamist ja sõidukiiruse mõõtmise asjaolusid. Ants Vihmand on selgitanud, et ta soovis mööduda ees aeglaselt, s.o umbes sõidukiirusega 70 km/h liikunud sõidukist, kuid möödasõitu alustades kiirendas sõiduk, millest ta mööduda soovis. Videosalvestiselt nähtub, et sõiduk, millest Ants Vihmand möödus, liikus kiirusega 88-89 km/h. Salvestiselt ei ole näha varasem liiklussituatsioon, st kas sõiduk liikus eelnevalt tõepoolest oluliselt väiksema kiirusega või mitte, kuid see asjaolu ei õigusta möödasõidu teostamist lubatud piirkiirust ületades. Videosalvestiselt on näha, et pikivahe tagapool liikunud sõidukiga oli piisav, et Ants Vihmand oleks saanud möödasõidu katkestada ning ohutult tagasi reastuda pärisuunavööndisse. Ants Vihmandi selgitust selle kohta, et ta peale möödasõitu lõpetamist alustas koheselt aeglustamist, kinnitab videosalvestis. Videosalvestiselt nähtuvalt oli mõõdetud möödasõidu ajal kell 14.28.36 Ants Vihmandi juhitud sõiduki kiiruseks 115 km/h, vahetult peale möödasõitu 5 sekundit hiljem juba 125 km/h ning kell 14.28.46, s.o 10 sekundit peale möödasõitu, 124 km/h. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et menetlusaluse isiku seletus liiklussituatsiooni kohta enne rikkumise tuvastamist ei vasta tegelikele asjaoludele. Menetlusaluse isiku rikkumine on tuvastatud lühikesel teelõigul, mille tõttu ei ole võimalik teha järeldusi, et menetlusaluse isiku kirjeldatud liiklussituatsioon enne möödasõitu ei vasta tegelikkusele. Videosalvestise järgi ei saa teha järeldust, mida on väljendanud kohtuväline menetleja, et teelõik oli tõusev ja mitte langev nagu väidab Ants Vihmand. Menetlusalune isik räägib langevast teeprofiilist teelõigul enne möödasõidu alustamist. Nagu öeldud, seda teelõiku videosalvestus ei kajasta. Videolt nähtav möödasõidu järgne teelõik on tõusev ja piiratud nähtavusega. Menetlusalune isik otsustas alustatud möödasõidu lõpetada ja tegi seda liiklusseadusega lubatud sõidukiiruse olulise ületamisega. Möödasõidul kiirendamine tulenes vajadusest möödasõidu teekonna lühendamiseks ja sellega võimalikult kiiresti ohtliku olukorra lõpetamiseks. Väärteotoimikus olevad tõendid ei kinnita kohtuvälise menetleja seisukohti ja ei lükka ümber menetlusaluse isiku seisukohti. Vaieldamatult oli menetlusalusel isikul võimalik möödasõit katkestada ja reastuda tagasi oma sõiduritta auto taha, millest ta möödasõitu alustas. Möödasõidu katkestamise otstarbekust põhjendab 8 eelolev lühikese nähtavusega teelõik, kus möödasõit oli keelatud liiklusmärgiga. Menetlusalune isik on valinud käitumise, millega tema niigi lubatust suurem sõidukiirus suurenes veelgi, et ohutult reastuda enda sõiduritta sõiduki ette, millest ta möödasõitu alustas. See asjaolu kinnitab tema süü suurust ja tahtluse liiki. Vastavalt

§ 56lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda

§ 56lg 1.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.

1. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11). Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel valinud raskemaliigilise karistuse määranud karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Karistuse määra põhjendades on kohtuväline menetleja avaldanud seisukoha, mille kohaselt menetlusaluse isiku süü ei ole suur. Kohtuvälise menetleja seisukoht karistuse liigi valikul ei ole arusaadav, kui süü suurust ei ole hinnatud suureks. Ka irdub karistuse määramine Riigikohtu seisukohtadest, mille alusel võetakse arvesse keskmine määr. Hinnates Ants Vihmandi süü suurust võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lõikes 2 sätestatu kohaselt ületatud 10 kilomeetri võrra rohkem kui lõikes toodud alampiir 21 kilomeetrit tunnis ette näeb. Kohus arvestab ka seda, et kiiruse ületamisega kaasnevaid teisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Enne kaebuse esitamist menetlusalune isik tõepoolest kahetsust ei ole avaldanud. Kohus arvestab siiski karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust, mida ta on väljendanud kohtule esitatud kaebuses. Küsimus on selles, kas ainult raskemaliigiline karistus saab mõjutada menetlusalust isikut hoiduma edaspidi samasugustest tegudest.

§ 56

lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Sanktsioonis ettenähtud raskemaliigilise karistuse määramisel tuleb põhjendada, miks kergemaliigiline karistus ei hoia isikut edaspidi samasugustest tegudest ja mille tõttu kergemaliigilist karistust ei ole võimalik kohaldada. 9 Raskemaliigilise karistuse määramisel on kohtuväline menetleja pööranud palju tähelepanu menetlusalusele isikule ja tema teo kaudu kirjeldanud raskemaliigilise karistuse määramist. Samas nagu eelpool märgitud, on jõutud järeldusele, et süü ei ole suur ja võimaldas määrata karistuse alla keskmise määra. Ants Vihmandi isikut arvestades tuleb karistuse mõistmisel arvestada eripreventiivseid eesmärke. Kohus põhjendab seda järgnevaga. Karistusregistri teatisest nähtuvalt on Ants Vihmandil üks kehtiv väärteokaristus samalaadse rikkumise eest, mis on toime pandud 02.03.

1. a. Ants Vihmandit karistati LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 340 eurot. Tähelepanu väärib, et karistus on täidetud 24.03.
2. a, kohe pärast karistusotsuse jõustumist. Kuigi varasem kergemaliigiline karistus ei ole Ants Vihmandit hoidnud uuest samasugusest väärteost, ei saa ärakantud varasemast karistusest järeldada isiku ükskõiksust temale määratud karistuste suhtes. Ants Vihmandi isikut iseloomustab aktiivne töine tegevus. Ta tegutseb ametis, millest teenib sissetulekut perele ja on vabatahtlik. Kohtuväline menetleja nimetab, et SA Kadunud on aktiivne Politsei- ja Piirivalveameti koostööpartner, kinnitamata, et menetlusalune isik on SA Kadunud vabatahtlik. Kohtul ei ole kahtlust menetlusaluse isiku kuulumisest SA Kadunud vabatahtlike ridadesse. Tuvastatud rikkumine on menetlusalusel isikul 7 kuu jooksul teine rikkumine. Kohtul ei ole põhjust kahelda menetlusaluse isiku arvamuses enda käitumisele, mille kohaselt ta on hooliv ja viisakas liikleja. Pärast karistuse ärakandmist poole aasta möödudes uue samasuguse väärteo toimepanemisest ei ole alust järeldada ohtlikku liiklejat olukorras, kus rikkumisega ei kaasnenud teisi rikkumisi. Kohus tuvastas

§ 57

lg 1 p 3 sätestatud karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse, mida kohtuväline menetleja ei ole seda karistuse määramisel arvestanud. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et menetlusalust isikut on võimalik mõjutada vastava sanktsiooni kergemaliigilise karistusega. Konkreetsel juhul karistuse mõistmisel ei ole vajadust arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi. Eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt on kergemaliigilise karistuse kohaldamine kooskõlas

§ 56mõttega.

Kohus rahuldab kaebuse ja teeb otsuse VTMS § 132 p 2 alusel. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse ja teeb uue otsuse, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kuigi Riigikohtu seisukohti arvestades tuleks Ants Vihmandile tema süüs suurust arvestades mõista karistus keskmises määras, millest saab karistust kergendava asjaolu tõttu minna allapoole, mõistab kohus konkreetsel puhul karistuse üle keskmise määra LS § 227 lg 2 sanktsioonis antud maksimumi lähedal põhjusel, et Ants Vihmandil on kehtiv karistus samasuguse teo eest. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10