lg 1 p 4 alusel, kuna 24.01.2019 võttis Keila Linnavalitsus vastu korralduse nr 21 (tl 95 ja selle pöördel), millega tunnistas oma 31.05.2018 korralduse nr 186 kehtetuks. Kaebajate hinnangul on ilmselge, et 31.05.2018 korralduse kehtetuks tunnistamise ajendiks oli kaebajate poolt kaebuse esitamine ja käesoleva halduskohtumenetluse algatamine, millest tulenevalt tuleb vastustajalt välja mõista kaebajate poolt kantud menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale.
lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, leides, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. Seisuga 30.01.2019 ei ole kohus kaebuse tähtaegsuse küsimust lahendanud, mistõttu ei ole kaebajatele ega ka vastustajale teada haldusasjas 3-18-2079 menetluse lõpetamise õiguslik alus. Kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaja ennistamise alus puudub, ei hakata kaebuse põhiküsimust sisuliselt arutama. Sellisel juhul lõpetatakse haldusasjas 3-182079 menetlus
lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu ning menetluskulud jäävad
Seega, kuni kohus ei ole lahendanud kaebuse tähtaegsuse küsimust, puudub kaebajatel nii õiguslik kui ka sisuline alus vastustajalt menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks. 4.2. Kui kohus siiski peab kaebust tähtaegseks, puudub alus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks.
lõike 6 kohaselt vabaneb vastustaja menetluskulude kandmisest, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastupidiselt kaebajate seisukohale ei ole vastustaja tunnistanud Keila Linnavalitsuse 31.05.2018 korraldust nr 186 kehtetuks kaebajate poolt esitatud kaebuse tõttu. Vastustaja on 24.01.2019 korralduses nr 21 põhjendanud oma 31.05.2018 korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamist Rahandusministeeriumilt saadud selgitustega planeerimisseaduse põhimõtete kohta. Vastustaja on korralduses nr 21 märkinud, et 31.05.2018 korraldusega nr 186 seoses on kaebajad esitanud kohtusse tühistamiskaebuse. Samas korralduses on vastustaja eraldi rõhutanud, et kohus ei ole teinud otsust kaebuse tähtaegsuse osas. Kaebetähtaja küsimuse lahendamine on kaebuse sisulise arutamise eeldus. Seisuga 24.01.2019 ei olnud kohus jõudnud kohtumenetluses kaebuse põhiküsimuse sisulise arutamiseni, mistõttu ei olnud ja ei saanudki kaebajal olla põhjust tunnistada 31.05.2018 korraldus nr 186 kehtetuks käimasoleva kohtumenetluse tõttu. Vastustaja ei ole 24.01.2019 korralduses nr 21 kuidagi kinnitanud, et 31.05.2018 korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja on tunnistanud Keila 2 Linnavalitsuse 31.05.2018 korralduse kehtetuks omal algatusel, pärast Rahandusministeeriumiga konsulteerimist. Vastupidiselt kaebajate väitele puudub kaebuse ning korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamise vahel selgelt tuvastatav seos ja menetluskulude jaotusele ei kohaldu
KOHTU PÕHJENDUSED Kaebetähtaja küsimuse lahendamine 5.
lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse.
lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt
lg 2.
lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 5 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib lubada detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi; 2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega. Ehitusseadustiku (EhS) § 26 projekteerimistingimused detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel lg 1 tuleneb, et projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise (edaspidi käesolevas peatükis oluline rajatis) ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pädev asutus annab projekteerimistingimused hoone või olulise rajatise: 1) püstitamiseks või rajamiseks; 2) laiendamiseks üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust. EhS § 26 lg 3 sätestab, et projekteerimistingimuste andmisel arvestatakse: 1) hoone või olulise rajatise asukohas väljakujunenud keskkonda, sealhulgas hoonestuslaadi; 2) et projekteerimistingimuste andmine ei oleks vastuolus õigusaktide, isikute õiguste või avaliku huviga; 3) üldplaneeringus määratud tingimusi. EhS § 31 lg 3 sätestab, et pädev asutus kaasab projekteerimistingimuste menetlusse taotluses märgitud kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt esitab pädev asutus projekteerimistingimuste eelnõu vajaduse korral: 1) kooskõlastamiseks asutusele, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud projekteerimistingimuste taotluse esemega; 2) arvamuse avaldamiseks asutusele või isikule, kelle õigusi või huve võib taotletav ehitis või ehitamine puudutada. HMS § 62 lg 2 sätestab, et haldusakt tehakse kättetoimetamisega teatavaks käesoleva seaduse
4 Teistele kaebajatele so U.M.le, V. R.le ja S. K.le ei ole vastustaja 25.09.2018 e-kirja saadetud. Samas on kaebajad U.M., ja S. K. kirjutanud alla Keila Linnale 21.09.2018 saadetud (registreeritud 25.09.2018) pöördumisele seoses xxxxxx plaanitava sotsiaalkorterite ehitamisega, millest vastustaja on järeldanud, et ka teised kaebajad U.M. ja S. K. pidid projekteerimistingimustest teadlikud olema. Mis puudutab U.M. ja S. K. suhtes kaebetähtaja algust, siis kohus nõustub kaebajatega, et vastavat pöördumist esitades ei pidanud veel neile selge olema, et väljastatud on projekteerimistingimused. Kirjast vastavat teadmist ei nähtu, vaid viidatakse üldiselt, et teatavaks on saanud linna kavatsus rajada sotsiaalkorterid. Pöördumises juhitakse ka üheselt tähelepanu sellele, et puudub ehitusõigust andev detailplaneering. Seejuures Keila linn vastates nimetatud pöördumisele 02.10.2018 kirjaga nr 3.1-3/1209-2 hoidub selgelt pöördujate informeerimisest konkreetsete projekteerimistingimuste väljastamisest ja viitab üksnes xxxxxxx aadressi ja sihtotstarbe muutmisele Keila Linnavalitsuse 04.05.2018 korralduse nr 151 alusel ja ehitushanke algatamisele Keila Linnavolikogu 19.12.2019 otsusega nr 64 ja Keila Linnavalitsuse 24.08.2018 korralduse nr 286 alusel. Projekteerimistingimuste, millega muudeti kehtivat detailplaneeringut, väljastamisele mingit viidet vastuses ei ole ja seda vaatamata sellele, et pöördumises viidati selgelt ehitusõiguse puudumisele detailplaneeringu alusel. Samuti on projekteerimistingimustele jäetud viitamata K. M. teabenõudele vastamisel. Kohus leiab, et Keila linn on teadlikult ja kohtu arvates pahatahtlikult jätnud pöördumise esitanud isikud teavitamata projekteerimistingimuste, millega muudeti detailplaneeringut, väljastamisest. Kohus leiab, et kaebajad U.M. ja S. K. ei pidanud tol hetkel veel aru saama, et väljastatud on peale vastustaja poolt ära märgitud dokumentide veel ka projekteerimistingimused ning nende osas ei hakanud kaebetähtaeg kulgema. Vastustaja on veel välja toonud, et V. R. ja U.M. osalesid Keila Sotsiaalkeskuses 01.10.2018 toimunud infopäeval, kus räägiti, mida kujutab endast Keilasse loodav kogukonnas elamise teenus ja kes ja kuidas seal elama hakkavad. Kohus leiab, et kohtule esitatud materjalidest infopäeval kajastatu kohta ei nähtu samuti projekteerimistingimuste väljastamisest teabe andmist. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebajad oleks pidanud ise astuma samme projekteerimistingimustest teada saamiseks ja nõudma need vastustajalt välja arvestades infopäeval saadud teavet. Infopäeva materjalidest nähtub küll plaanitava maja suurus ja eskiis, kuid infot, et hoone ehituseks on väljastatud projekteerimistingimused, nendest ei nähtu. Lisaks toimus infopäev 01.10.2018 ja isegi kui eeldada, et infopäeva järel tuli projekteerimistingimused mõistliku aja jooksul välja küsida, siis arvestades, selleks kuluvat aega ja seda, et teabenõudele vastamise aeg on 5 päeva, oleks V. R. ja U.M. 05.11.2018 esitatud kaebus ikkagi tähtaegne. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et vastustaja ei ole suutnud veenvalt põhjendada ega tõendada, et S. K., U.M. ja V.R. oleks pidanud saama vaidlustatud projekteerimistingimustest teada varem kui vastustaja vastusest haldusasjas nr 3-18-1988 23.10.2018. Vastustaja ei ole vaidlustatud projekteerimistingimusi kätte toimetanud, kuigi tal oli vastav kohustus. 5.3. Seega tuleb kaebus S. K., U.M. ja V. R. osas lugeda tähtaegseks ning jätta rahuldamata vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks
Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus üksnes P.K.osas kaebuse menetluse
Teiste kaebajate osas jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata. 5 5.4. Kuivõrd kohtupraktika kohaselt haldusorgani menetluskulusid ei mõisteta välja teiselt poolelt juhul, kui tegemist on haldusorgani igapäevaste ülesannete valdkonna kuuluva vaidlusega, siis jäävad P.K.kaebuse osas poolte menetluskulud nende enda kanda. Menetluse lõpetamine S. K., U.M. ja V. R. kaebuse osas 6.
lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega haldusasja menetluse juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. 24.01.2019 Keila Linnavalitsuse korraldusega nr 21 (tl 95 ja selle pöördel) tunnistas Keila Linnavalitsus oma 31.05.2018 korralduse nr 186 (ehk käesoleva haldusasja esemeks oleva korralduse) kehtetuks. Seega on kaebajad S. K., U.M. ja V.R. oma kaebuse eesmärgi saavutanud ning kohus lõpetab haldusasja menetluse. 7. Tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel (
Seega tuleb S. K., U.M. ja V. R. poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastada. 8. Menetluse lõpetamise korral
lg 1 p 4 alusel kannab menetluskulud vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (
Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist kokku summas 2561,58 eurot ja paluvad menetluskulud välja mõista solidaarselt kaebajate kasuks. Kuivõrd kohus lõpetas kaebaja P.K.osas menetluse
lg 2 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis tema osas
lg 6 alusel menetluskulusid jaotada ei saa ning menetluskulude hüvitamise taotlus viidatud alusel tuleb lahendada S. K., U.M. ja V. R. osas.
Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Halduskohtus kandsid kaebajad kokku kohtukulusid õigusabikulude näol summas 2561,58 eurot. Kulude kandmise kohustus on korrektselt tõendatud (tl 96-97p ). Kohus on seisukohal, et arvestades kuluarvetes ja neile lisatud dokumentides kajastatud töö sisu ning asja mahtu ning vaidluse sisu on esindaja kulud vajalikud ja põhjendatud. Arvestades asjaoluga, et ühe kaebaja osas tuli menetlus lõpetada
lg 2 alusel ja kolme kaebaja osas lõpetab kohus menetluse
K., U.M. ja V. R. kasuks mõista välja menetluskulud 75% ulatuses so summas 1921,19 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. 11. Kohus selgitab kaebajatele, et menetluse lõpetamisel ei saa kaebuse esitaja pöörduda sama nõude ja alusega halduskohtusse (
/Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.