2-18-11830/15

(2)Tsiviilasi nr 2-18-11830 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Pärnu Maakohtu menetluses on B.D.i hagi A.K.i ja R.K.i vastu isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on sünnitõendi järgi xxxxxxxxxxx sündinud R.K.’i vanemateks isa A.K. ja ema K.H.. Isadus on määratud PerekS § 84 lg 1 p 2 alusel, st lapse on eostanud mees, kes on isaduse omaks võtnud. A.K. on R.i isaduse omaks võtnud põhjusel, et ta elas emaga koos, neil oli regulaarne intiimsuhe ja polnud põhjust kahelda selles, et R. ei ole tema bioloogiline laps. Hageja elas lapse emaga koos perioodil 23.09.2014 kuni 15.01.

1. Hagejal oli kooselu ajal regulaarne intiimsuhe lapse emaga. 2015.a. kooselu lapse emaga lõppes. Hageja eeldas, et lapse ema teab, kes on lapse bioloogiline isa. 2017.a. sügisel soovis lapse ema hagejaga kohtuda, sest tundis süüd, et oli varjanud lapse isadust. Jutuajamise käigus teatas lapse ema hagejale, et hageja on R.i bioloogiline isa. Algul hageja ei uskunud lapse ema väidet, tundis teatud šokiseisundit, maailm muutus tema jaoks teistsuguseks. Umbes samal ajal pöördus hageja juristi poole sooviga selgitada, mis õigused ja kohustused tal lapse bioloogilise isana on. 2017.a. lõpus kohtus hageja veel mitmel korral lapse emaga, sai oma küsimustele veenvamad selgitused ning lõpuks jäi uskuma lapse ema väiteid. Ka lapse füüsiline välimus annab veenva selguse, et A.K. ei ole R.i bioloogiline isa. Hageja soovib vaidlustada A.K.’i isaduse ja tuvastada hageja isaduse R.K.’i suhtes. Avaldusele on lisatud vanemate nõusolekud isaduse vaidlustamise hagi esitamiseks. 19.10.2018 kirjalikus vastuses iseseisva nõudeta
2. isik K.D. kinnitas, et tal ei ole vastuväiteid hagile. Kõik hagiavalduses toodud väited on õiged ja hagi tuleb rahuldada. Hageja on kindlasti R.K.`i bioloogiline isa. Et see oleks kindel, toetas lapse ema antud asjas DNA ekspertiisi tegemist. Ühtlasi teatas lapse ema, et abiellus hagejaga xxxxxxxxxxx.a. ja tema uus perekonnanimi on H.i asemel D.. 31.10.2018 kirjalikus vastuses kostja A.K. palus hagi läbi vaatamata jätta, leides, et hageja ei vaja oma õigustele kohtulikku kaitset ja hagi menetlemine pole vajalik, kuna kostja on juba kirjaliku nõusoleku andnud ning vähemalt tuleks välistada, et tema ei ole menetluskulude kandjaks. 22.11.2018 määrusega kohus määras asjas DNA-ekspertiisi ning jättis hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata. Kohus selgitas kostja A.K.’ile, et tulenevalt Perekonnaseaduse § 91-95 sätestatud isaduse vaidlustamise korrast, selleks et tagada lapse huvide kaitse, ei ole võimalik isaduse vaidlustamise lahendamine kohtuväliste kokkulepetega, perekonnaseisuosakonnale avalduste esitamisega vms viisil kohtuväliselt. Ka Perekonnaseisutoimingute seaduse § 26-28 reguleerib üksnes isaduse omaksvõttu ega näe ette isaduse tagasivõttu avalduse alusel. Samuti juhtis kohus tähelepanu, et hageja ei ole nõudnud menetluskulude kostja kanda jätmist, vaid palunud jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. 19.12.2018 saabus kohtule Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt ekspertiisakt nr 18E-GE1278 ekspertiisi läbi viimise ja tulemuste kohta. 2

(4)Tsiviilasi nr 2-18-11830 21.01.2019 toimunud kohtuistungil hageja jäi hagi juurde, palus selle esitatud kujul rahuldada ja menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja A.K. võttis hageja nõuded õigeks nii isaduse vaidlustamise nõudes kui ka põlvnemise tuvastamise nõudes. DNA ekspertiisiaktiga on tutvunud ja nõus, et isaduse kanne tunnistatakse ebaõigeks ja tuvastatakse, et lapse tegelik isa on B.D.. Samuti nõustus istungil hagiga täielikult 3. isik ja R.K.’i seaduslik esindaja K.D., soovides, et sünniaktis oleks R.K.il bioloogiline isa, kes on B.D.. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud asjas kogutud kõigi materjalidega ja poolte seisukohtadega leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele Perekonnaseaduse § 91 lg 1 ning TsMS § 442 järgi kostjate õigeksvõtu alusel. PKS § 91 lg.1 järgi ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt abielust lapse emaga v. kes on isaduse omaks võtnud. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. Hagiavaldusele lisatud Xxxxxxxxxxxe xxxxxxxxxxx väljastatud sünnitõendi (tlk.9), samuti rahvastikuregistri kehtiva, 23.01.2019 väljatrüki järgi on R.K.’i (sündinud xxxxxxxxxxx, ik xxxxxxxxxxx) sünnikandes nr xxxxxxxxxxx lapse isana registreeritud A.K. (ik xxxxxxxxxxx) ja emana K.H. (uue nimega D., ik xxxxxxxxxxx). Hagiavaldusele on lisatud aprillis 2018 digitaalselt allkirjastatuna A.K.’i ja K.H.’i poolt hagejale antud nõusolekud isaduse vaidlustamise hagi esitamiseks R.K.’i suhtes (tlk.7-10). Eesti Kohtuekspertiisi instituut on kohtumääruse alusel teostanud molekulaargeneetilise eksperdiuuringu, mille kohta 17.12.2018 väljastatud ekspertiisiaktist nr 18E-GE1278 nähtuvalt kohtuekspert G. Tasa tuvastas K.D.’i, R.K.’i, A.K.’i ja B.D.’i DNA proovide analüüsi tulemusena, et hageja B.D.i bioloogiline isadus R.K. suhtes ei ole välistatud ja B.D. saab olla >99,999999% tõenäosusega olla kostja R.K. bioloogiline isa. A.K. ei saa olla R.K.’i isa (tlk. 51-53). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt juhul, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja esitatud nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Vastavalt TsMS § 440 lg 2 hagi õigeksvõtmine kohtuistungil protokollitakse. Kuna kostjad ja lapse ema K.D. on võtnud 21.01.2019 kohtuistungil hagi täies ulatuses õigeks selles, et A.K. ei ole R.K.’i isa ning R.K.’i isa on B.D., millist asjaolu kinnitavad tõendina ka 17.12.2018 koostatud ekspertiisiakti tulemused, puudub kohtul alus kahelda selles, et lapse isa on hageja, mitte kostja A.K.. Arvestades eeltoodut, eelkõige molekulaargeneetilise ekspertiisi tulemusi, aga ka kostjate omaksvõttu ja muid kogutud tõendeid, kohus leiab, et tuleb tuvastada, et kostja A.K. ei ole kostja R.K.’i isa ja kostja sünnikandes on isa kanne ebaõige. Samuti tuleb lugeda tuvastatuks, et R.K. põlvneb B.D.ist, mille kohta tuleb teha rahvastikuregistrisse kanne peale ebaõige kande kustutamist. Lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine. Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-36-08). Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 164 lg.1 ja lg 2 põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise, v.a. kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane. Kohus peab õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuivõrd pooled istungil nii ka taotlesid. 3

(4)Tsiviilasi nr 2-18-11830 /allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots Kohtunik 4