← Eesti

2-18-10797/67

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-10797 Määruse kuupäev Tartu,

  1. veebruar 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuasi H. R-i avaldus L. R-i Soome Vabariiki tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. R määruskaebus Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus nende Avaldaja H. R Puudutatud isik L. R, määratud esindaja advokaat Katrin Jennsen Puudutatud isik K. V, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Nõo vald Asja läbivaatamise kuupäev
  4. veebruar 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10797 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  8. Jätta L. R-i menetluskulud kassatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda ja teiste menetlusosaliste menetluskulud kassatsiooniastmes nende endi kanda. Määrata osaühingu Advokaadibüroo Sirje Must vandeadvokaadi abi Katrin Jennseni tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 90 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Sirje Must.
  9. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Justiitsministeerium edastas
  11. juulil 2018 Tartu Maakohtule H. R-i (avaldaja, lapse isa) taotluse tagastada L. R (laps, puudutatud isik I) Soome Vabariiki Haagi
  12. oktoobri
  13. a lapseröövi suhtes 2-18-10797 tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 (Brüsseli IIa määrus) alusel. Avaldaja taotluse kohaselt tuli K. V (puudutatud isik II, lapse ema) koos lapsega Eestisse
  14. a märtsi alguses ega ole pärast Soome naasnud. Ema pidi lapsega tulema vaid lapse onu sünnipäevale.
  15. Lapse ema palus jätta avalduse rahuldamata. Ebaõige on avaldaja väide, et lapse harilikuks viibimiskohaks saab pidada üksnes Soomet, selleks on ka Eesti. Laps sündis Eestis, ta on Eesti kodanik ja on viibinud Eestis regulaarselt ja järjepidevalt. Eesti on lapse harilik viibimiskoht, ta käib Eestis lasteaias. Lapse huvidega on vastuolus tema Soome toimetamine, kuna laps peab end osaks Eesti keskkonnast. Lapse isa jättis oma hooldusõiguse täitmata, suhtles lapsega pealiskaudselt ja ebaregulaarselt. Soome kohtus määratud suhtluskord ei toiminud. Lapse ema ja isa elavad lahus üle viie aasta, alates
  16. a-st teostab nii isikulist kui ka rahalist hooldusõigust ema. Avaldaja on olnud laste vastu vägivaldne. Lapsed ei suutnud lõimuda Soome ühiskonda. Lapsel on emaga lähedane kiindumussuhe ja turvatunne ning ta vajab ema iga päev. Lapse Soome viimine on lapse jõuga emast eraldamine. Emal ei ole võimalik Soome kolida, sest vanemad lapsed ei kohanenud Soome elukorraldusega. Lapse ema on ka seisukohal, et isa on lapse Eestisse kolimise tagantjärele heaks kiitnud, saates lapse emale nõusolekut kinnitavad SMS-id. Ema esitas tõendina ka psühholoog L. Arrase arvamuse.
  17. Lapsele määratud esindaja leidis, et kohtumisel lapsega ja tema emaga selgus, et laps on isa suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud. Laps ei soovi isaga kohtuda ja temast rääkida. Isa käitus õdedega halvasti ja tegi neile liiga. Lapsel on vähe mälestusi isaga veedetud ajast. Isaga puuduvad lapsel lähedased suhted. Laps soovib elada Eestis ja tema suhted ema ja õdedega on arvestavad ja lähedased.
  18. Nõo Vallavalitsuse seisukoha järgi saabus lapse ema Eestisse viie alaealise lapsega
  19. aasta kevadel. Pere tuli vallavalitsusse
  20. märtsil 2018 sooviga registreerida pere elukoht Nõo valda.
  21. märtsil 2018 esitas ema Vantaa linna koostatud lastekaitsevajaduse ekspertiisi kokkuvõtte
  22. oktoobrist 2013, kus oli kirjas, et juulis 2013, elades veel koos lapse isaga, põgenes ema sealsesse turvakodusse koos nelja lapsega kodus toimunud vägivallajuhtumi tõttu. Turvakodus viibis ema lastega 2,5 kuud. Vantaa linna lastekaitsevajaduse ekspertiisi kokkuvõttes on märgitud, et lapsel on kindlasti oma ema ja õdede juures parem, turvalisem ja nii emotsionaalselt kui ka vaimselt sobivam keskkond kasvamiseks ja igakülgseks arenguks. Eestis toimunud kodukülastustest nähtuvalt on lapsed puhtad, kenasti riides ja toidetud. Lapse ema armastab oma lapsi, hoolib neist ja neil läheb hästi. Põhikool ja lasteaed on lapsi iseloomustanud väga positiivselt: sõbralikud, puhtalt riides, viisakad, seltskondlikud ja uudishimulikud.
  23. Tartu Maakohus jättis
  24. septembri
  25. a määrusega lapse tagastamise taotluse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 5.
  26. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei vaielda asjas selle üle, et vanematel on ühine hooldusõigus. Laps on sündinud
  27. juunil 2012 Eesti Vabariigis. Lapsevanemad ei vaidle selle üle, et umbes neli kuud pärast lapse sündi, st oktoobris 2012 kolis lapse ema elama koos lapsega Soome ja lapse isaga elati koos kuni
  28. aastani. Vantaa esimese astme kohus otsustas
  29. märtsil 2015 isa kohtumise ajad lapsega ning laps käis Soomes Ruokopilli lasteaias. Kuna laps on elanud Soomes alates neljandast elukuust ning tema peatumine Soomes ei olnud juhuslik, vaid ta elas Soomes vanemate rajatud kodus, kes korraldasid ka lapse elu, tuleb lapse harilikuks viibimiskohaks lugeda Soome Vabariik. 2

(7)2-18-10797 5.
  1. Konventsiooni art 13 lg 1 lit a järgi ei pea last tagastama, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev isik tõendab, et lapse eest hoolitsenud isik on nõustunud lapse äraviimise või kinnihoidmisega või selle hiljem heaks kiitnud. Maakohus leidis SMS-e hinnates, et isa ei ole lapse Eestisse viimist selgelt heaks kiitnud. 5.
  2. Täiendavalt tuleb kontrollida konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavate asjaolude esinemist, mis on sätestatud art-tes 13 ja
  3. Brüsseli IIa määruse art 55 sätestab, et rakendada tuleb kõiki meetmeid, et koguda ja vahetada teavet lapse olukorra kohta. Seega on kohtul kohustus selgitada välja lapse huvid ning kõik asjaolud, mis on olulised lapse tagastamise üle otsustamisel. 5.
  4. Haagi konventsiooni art 13 sätteid kaaludes peab kohus sama artikli viimase lõike järgi arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus. 5.4.
  5. Maakohus on küsinud Soome pädevalt asutuselt seisukohta, millest nähtub, et lapse kohta on registreeritud lastekaitses kokku 19 juhtumit
  6. juulist 2013 kuni
  7. märtsini 2018, millest neljal juhul on lapse isa vägivallatsenud ja peret tülitanud. Vanemate koosolekutel on sagedasti vaidlusi, mille keskmeks on vanemate omavahelised suhted. Isale määrati pere häirimise eest lähenemiskeeld ning ema kerge väärkohtlemise eest karistus ajavahemikul
  8. oktoober 2015 kuni
  9. oktoober
  10. Lähenemiskeeld ei kehtinud lapsele ja isa ning lapse suhted olid tavapärased. Kohtumistel tunduvad isa ja lapse suhted head, isa oskab lapse eest hoolitseda. Pere Eestisse minek tuli isale üllatusena, ema ei teavitanud sellest lapse päevakodu ega sotsiaaltöötajaid. Arvamusest nähtuvalt on lastekaitse mure pere pärast suur, laste huvides on see, et lapsele antav toetus ja eritoetus jätkub Eestis. Soome lastekaitse toetab lapse stabiilsust ja turvalisust. 5.4.
  11. Vantaa linna lastekaitsevajaduse
  12. oktoobri
  13. a ekspertiisi kokkuvõttes on sotsiaaltöötaja andnud nägemuse vanema ja lapse olukorra kohta, mille kohaselt lastekaitse avalduse tegemiseni viinud olukord on muret tekitav. Ema oli sunnitud turvakodusse minema selle tõttu, et lapse isa käitus vägivaldselt vanemate laste suhtes. Isa soovib, et perekond võiks elada ka tulevikus koos, ema on mitmel korral nentinud, et ta ei soovi lapse isa juurde tagasi minna nii enda kui ka laste pärast. Lastekaitse meelest on lapsel vanemate lahkuminekust hoolimata tähtis pidada sidet ka oma isaga ja vanemad peavad lapse hoolduse ja kokkusaamise küsimustes kokku leppima. 5.4.
  14. Psühholoog L. Arras on andnud arvamuse, millest nähtub, et lapse emotsionaalne tasakaal ja turvatunne on häiritud ning laps muutub isast rääkides kartlikuks, väljendab verbaalselt, et soovib olla emaga koos ja Eestis ning ei soovi naasta isa juurde Soome. Ema ja lapse suhe on väga lähedane, laps otsib ja saab emalt turvatunnet ning lapse vaimse tervise seisukohast on olulisim turvatunde suurendamine ja püsimine. Laps vajab stabiilsust ning igasugused muutused (sh taaskord elukoha ja lasteaia vahetus, emast ja õdedest lahutamine) mõjuksid lapsele negatiivselt, häiriksid tema tasakaalu ning emotsionaalset turvatunnet. Laps vajab kindlasti regulaarset psühholoogilist abi, et teraapiatöö kaudu toetada tema emotsionaalset tasakaalu, leevendada emotsionaalseid pingeid, arendada toimetulekut ärevuse, hirmude ja muremõtetega. 5.4.
  15. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5521 lg 1 esimesest ja teisest lausest kuulas maakohus ära ka lapse enda, kes avaldas kohtule, et ta soovib küll isaga kohtuda, kuid Soome Vabariiki tagasi elama ta minna ei taha, kuna Eestis on tal ema, õed ja sõbrad. Kohus ei kahtle selles, et laps ei soovi naasta Soome Vabariiki. Laps on oma sellekohast seisukohta avaldanud ka talle riigi õigusabi korras määratud esindajale, lastepsühholoogile ja sotsiaaltöötajatele. 5.
  16. Maakohtule esitatud tõendid tõendavad, et lapse tagastamine Soome Vabariiki ei ole lapse huvides ja lapse jaoks oleks tegemist äärmiselt raske olukorraga. Tagastamine võtaks lapselt 3
(7)2-18-10797 võimaluse elada perekonnana koos oma ema ja poolõdedega, kellega on lapsel lähedane emotsionaalne side. Emal ei ole võimalik Soome tagasi kolida, kuivõrd eelpoolnimetatud tõenditest nähtuvalt ei ole avaldaja käitumise tõttu vanemaid lapsi nende emotsionaalse tervise huvides võimalik sundida tagasi kolima Soome. Samuti ei ole võimalik lapsi jätta Eesti Vabariiki ilma emata ja kohustada teda naasma Soome üksnes ühe lapsega. Sisuliselt tuleb sellisel juhul lapsel tagasi pöörduda ilma emata. Laps on aga elanud alaliselt emaga alates poolte lahkuminekust suvel
  1. Lapsel on emaga lähedane kiindumussuhe ja turvatunne. Laps vajab ema iga päev ning tema sunniviisiline eraldamine emast ei ole lapse huvides. Oluline on seejuures ka asjaolu, et Soome Vabariigi pädev asutus on sisuliselt toetanud lapse stabiilsuse huvides lapse jäämist Eestisse. Lähtudes eelnevast ning Haagi konventsiooni art 13 lg-st 1 lit a, art 13 lg-st 1 lit b (see säte just eelkõige mittekooliealiste laste osas) ja art-st 20 (viitega artiklile 12 ja laste õigusele haridusele nii lapse õiguste konventsiooni art 28 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli 1 artikli 2 alusel), jättis maakohus esitatud avalduse rahuldamata.
  2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada lapse tagastamise taotlus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik maakohtu seisukoht, et lapse tagastamine Soome ei ole lapse huvides. Soome kolimine ei takista lapsel ema ja õdedega koos olemist. Ema võib Soome kolida. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et Soome pädev asutus toetas sisuliselt lapse Eestisse jäämist. Lapse vanus ei ole piisav, et tema arvamusega arvestada. Laps (määratud esindaja kaudu) ja lapse ema vaidlesid määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tartu Ringkonnakohus jättis
  4. novembri
  5. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Lapse menetluskulud jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda ja teiste menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus Riigikohtu praktikale tuginedes õigesti, et konventsiooni art 13 lg 1 lit a annab kohtule kaalumisruumi, et hinnata, kas esinevad asjaolud, mis annavad aluse jätta laps hariliku viibimiskoha riiki tagastamata. Lapse äraviimise või kinnihoidmise õigusvastasuse kõrval saab kohus konventsiooni art 13 lg 3 järgi hinnata ka lapse sotsiaalset tausta ning tagada, et lõplik otsustus ei anna hinnangut üksnes vanema tegevuse õiguspärasusele, vaid tagab ka lapse parimate huvide kaitse (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasja nr 3-2-1-179-16, p 13). Maakohus jõudis tõendeid hinnates ja asjaolusid kaaludes põhjendatult seisukohale, et lapse huvides ei ole tema Soome tagastamine. Lapse kaalukat huvi Eestisse jääda kinnitab eelkõige tema tugev emotsionaalne side oma ema ja õdedega. Lapsega suhelnud psühholoog leidis, et laps vajab stabiilsust ja talle mõjuks elukoha vahetus negatiivselt. Samuti märkis psühholoog, et laps muutus isast rääkides kartlikuks. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et lapse isal ei oleks õigust lapsega suhelda või koos olla. Kui vanemad ei jõua lapsega suhtluse üle kokkuleppele või ei suuda täita varasemat suhtluskorda, saab kohus avalduse alusel määrata eraldi hagita menetluses kindlaks suhtluskorra lapse ja vanemate vahel. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitajaga, et lapse arvamust ei tule arvestada. Vaatamata sellele, et laps on noor, suudab ta väljendada oma emotsioone ja soove. Lapse soovi elada Eestis koos oma ema ja õdedega kinnitavad tema advokaat, lapsega vestelnud psühholoog ja maakohus lapse ära kuulamisel. Selles ei ole põhjust kahelda. 4
(7)2-18-10797 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja rahuldada avaldaja taotluse tagastada laps tema hariliku viibimiskoha riiki, Soome Vabariiki. Avaldaja määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei nähtu Soome Vabariigi pädeva asutuse raportist, et asutus toetaks stabiilsuse huvides lapse jäämist Eestisse. Raportis on mh kirjas, et lastekaitse aspektist ei ole takistusi selleks, et laps võiks elada isa juures. Kohtud ei ole arvestanud konventsiooni põhimõtetega. Riigikohus on konventsioonile viidates leidnud, et lapse võib art 13 lg 2 alusel jätta tagastamata vaid siis, kui lapse vastuseis tagastamisele on äärmiselt tõsine, ja et lapse tagastamata jätmisel ei piisa sellest, et laps eelistab elada vanema juures, kes teda õigusvastaselt kinni peab (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-142-06). Kohtud ei ole tuvastanud, et lapsel oleks tõsine vastuseis Soome tagastamisele. Kohtumäärustest ei nähtu, mil viisil on kohtud hinnanud lapse vanust ja küpsusastet. Lapse arvamusele ei tohiks praegusel juhul liigset tähelepanu pöörata, sest laps ei ole ilmselgelt aru saanud, milles on küsimus. Lapse Soomes elamine ei takista last elamast perekonnana koos oma ema ja poolõdedega. Pädeva asutuse raportist nähtub, et emal on Soomes jätkuvalt elamiseks korter. Pole tõendatud, et lapse tagasiviimine Soome põhjustaks lapsele füüsilisi või psüühilisi kannatusi ja asetaks lapse muul viisil ebakindlasse olukorda. Avaldaja täiendavate seisukohtade kohaselt on pärast Soome pädeva kohtu
  2. detsembril 2018 tehtud ajutist määrust toimunud isa regulaarsed kokkusaamised lapsega ning lasteaia arvamuse kohaselt on lapse emotsioonid kohtumistelt olnud positiivsed.
  3. Laps (määratud esindaja kaudu) leiab, et ringkonnakohtu määrus on lapse huvidega kooskõlas ja tuleb jätta muutmata. Määratud esindaja palus kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasuna välja mõista 90 eurot, sh käibemaks.
  4. Lapse ema leiab, et ringkonnakohtu määruse muutmiseks ei ole alust. Lapse huvid on ülimuslikud ning üksnes asjaolu, et formaaljuriidiliselt näeb konventsioon ette lapse n-ö automaatse tagastamise, ei saa olla aluseks konkreetses kaasuses lapse tagastamiseks Soome Vabariiki. Kohus on praegusel juhul õigustatult rakendatud erandit. Maakohus on vääralt leidnud, et lapse harilikuks viibimiskohaks ei saa pidada Eesti Vabariiki. Harilik viibimiskoht ei võrdu automaatselt lapse viimase aadressiga, mistõttu on oluline hinnata, kas lapse sotsiaalne seotus Eesti Vabariigiga on vähemalt sama suur kui Soome Vabariigiga. Praegu on see nii. Lapse ema palub kassatsiooniastme menetluskuluna avaldajalt välja mõista 346 eurot 50 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.
  5. Nõo vald ei ole määruskaebuse kohta seisukohta esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.
  7. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kohtud jätsid lapse õigesti Soome tagastamata.
  8. Konventsiooni preambuli kohaselt on konventsioonile allakirjutanud riigid kindlalt veendumusel, et laste hoolduse asjades on lapse huvid ülima tähtsusega. Konventsioon on vastu võetud selleks, et 5
(7)2-18-10797 kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Ka Riigikohus on rõhutanud, et lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt
  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17).
  5. Konventsioon näeb ette ka juhtumid, mil võib keelduda lapse tagastamisest, need on sätestatud konventsiooni art 12 lg-s 2 ja art-tes 13 ning
  6. Nimetatud artiklites antakse kohtutele diskretsiooniõigus jätta laps konkreetse asja asjaoludest lähtudes hariliku viibimiskoha riiki tagastamata, kui on tuvastatud mõne viidatud artiklites nimetatud tingimuse olemasolu. Praeguses asjas on maakohus lapse tagastamisest keeldumisel tuginenud peamiselt konventsiooni art 13 lg 1 lit-le b ja lg-le 2 (vt ka käesoleva määruse p 16). Nimetatud sätetest tuleneb, et lapse võib jätta tagastamata, kui valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda; samuti siis, kui laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi minna. Ringkonnakohus on maakohtu seisukohtadega nõustunud. Kuna konventsiooni art 13 lg 1 lit b ja lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, siis kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul diskretsiooni piire ületanud, materiaalõigust on kohaldatud õigesti ja menetlusõiguse norme ei ole rikutud. TsMS § 688 lg-te 3–5 ja § 695 järgi lähtub Riigikohus madalama astme kohtutes tuvastatud asjaoludest ega hinda uuesti ka tõendeid. Kohus on asja lahendamisel võtnud arvesse kõiki kohtule esitatud ja vastavalt konventsioonile kohtu enda väljaselgitatud asjaolusid, seades esikohale lapse parimad huvid. Maakohus on mh piisava põhjalikkusega põhjendanud, miks tuleb arvestada ka lapse arvamusega. Samuti on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud maakohtu määruse jõusse jätmist. Avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust kummagi kohtulahendi õigsuses kahelda ja seega tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata.
  7. Kolleegium märgib lisaks, et kohtulahendite tühistamise aluseks ei ole ka see, et maakohtu lahendist ei selgu vähemalt esmapilgul üheselt mõistetavalt, millistele konventsiooni artiklitele tagastamata jätmisel tuginetakse, samuti see, et tuginemine on osaliselt vastuoluline. Nii on maakohus lahendit kokkuvõtvalt märkinud tagastamise alusena ka konventsiooni art 13 lg 1 lit a, kuigi enne oli maakohus tõendeid hinnates tuvastanud selle sätte kohaldamise eelduste puudumise, kuna isa ei olnud selgelt heaks kiitnud lapse Eestisse toomist. Samuti on maakohus lahendit kokkuvõtvalt märkinud tagastamisest keeldumise alusena art 20, kuigi enne ei olnud maakohus selle sätte eeldusi käsitlenud. Seega ei saa art 13 lg 1 lit a ja art 20 olla praeguses asjas tagastamisest keeldumise alus. Maakohus on viidanud ka art 13 lg 1 lit-le b ning sisuliselt analüüsinud selle sätte eeldusi, samuti arvestanud lapse soovidega. Seetõttu saab maakohtu lahendist tervikuna järeldada, et tagastamisest keeldumise alustena on kohaldatud konventsiooni art 13 lg 1 lit-t b ja lg-t 2, samuti on arvestatud lg 3 kohaselt Soome pädeva asutuse arvamusega. 16.
  8. Kolleegium selgitab ka seda, et konventsiooni art 1 lit-st a ei nähtu, et kohus peaks määrama lapse tagastamise avalduse esitanud isikule, vaid laps tuleb tagastada varasemasse hariliku viibimiskoha riiki (vt selle järelduse ja tagastamise korralduse kohta pikemalt Riigikohtu
  9. veebruari
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p-d 19–22 ning ka
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; samas pole tagastamine avalduse esitanud isikule ka täiesti 6
(7)2-18-10797 välistatud). Seetõttu ei ole asjas määravat tähtsust Soome pädeva asutuse arvamuses mh sisalduval järeldusel, et pole takistusi sellele, et laps võiks elada isa juures. 16.
  1. Kolleegium tõdeb isa täiendava seisukoha põhjal, et lapse õigus ja huvi isaga suhelda on Soome pädeva kohtu
  2. detsembri
  3. a lahendiga (mis põhineb isa ja ema kokkuleppel) vähemalt esialgse õiguskaitse korras tagatud ning lapse ja isa suhted on täiendavale seisukohale lisatud Eesti lasteaia arvamuse kohaselt head. On mõistlik, last säästev, st lapse huvides ning menetlusökonoomiline, et ema ja isa saavutasid sellise kokkuleppe.
  4. Avaldaja ja lapse ema kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta nende menetlusosaliste endi kanda. Lapse kassatsiooniastme menetluskulud (riigi õigusabi tasu) tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Lapse esindaja palus määrata kindlaks Riigikohtus lapsele osutatud riigi õigusabi tasu 90 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi arvates on see tasu põhjendatud ja taotlus tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja
  6. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Tambet Tampuu Peeter Jerofejev Ants Kull 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.