← Eesti

1-10-14803/21

Obsah (6)§ 121§ 73§ 68§ 117§ 63§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-14803 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja

§ 121

ja § 117 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu29.03.2011.a. otsus Apellant kaitsja Prokurör Ainar Koik Süüdistatav XX, isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; õppeasutus: XXX; kriminaalkorras karistamata; väärteokorras karistatud ühel korral (täidetud); tõkend – elukohast lahkumise keeld (viibis vahi all 29.03.201124.05.2011) Kaitsja Vandeadvokaat Mart Missik Kannatanud RR, KK Kannatanute esindaja Vandeadvokaat Mare Lust RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu otsus osas, mille kohaselt kuulub

§ 73

lg 2 alusel XX-le mõistetud karistusest ärakandmisele 6 kuud vangistust ning täitmisele pööramata jäetakse 1 aasta vangistust. Teha selles osas uus otsus, mille kohaselt tuleb XX-l mõistetud karistusest ära kanda 1 (üks) kuu ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda ära kandmisele kuuluv osa kaetuks eelvangistuses viibitud ajaga 29.03.2011-24.05.2011. a. 1

(7)Ülejäänud osas, s.o 1 (ühe) aasta 4 (nelja) kuu ja 4 (nelja) päeva osas jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui XX ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
  1. Jätta Harju Maakohtu 29.03.
  2. a otsuse põhiosast välja XX poolt RR käega lõua-kaela piirkonda löömine.
  3. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
  6. Hüvitada kannatanu RR-le (R) esindajale makstud tasu 168 eurot riigieelarvest. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu 29.03.
  8. a otsusega mõisteti XX süüdi

§ 121

ja

§ 117

lg 1 järgi;

§ 63

lg 1 alusel mõistis kohus karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 73

lg 2 alusel määras maakohus, et XX-le mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele vangistus 6 kuud vangistust, ülejäänud osa mõistetud karistusest – 1 aasta vangistust – ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 4-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus tühistas otsusega tõkendiks olnud elukohast lahkumise keelu ja määras, et XX tuleb vahistada koheselt kohtusaalis. Maakohus rahuldas RR tsiviilhagi osaliselt ja mõistis XX-lt RR kasuks välja 2009,56 eurot. Samuti rahuldas kohus osaliselt KK tsiviilhagi ja mõistis XX-lt välja UU ja TT ülalpidamiseks KK kasuks elatise perioodi 13.06.2010.a-30.06.2010.a, so 18 päeva eest kummalegi lapsele 120,06 eurot s.t kokku 240,12 eurot. Samuti mõistis maakohus XX-lt UU ja TT ülalpidamiseks KK kasuks välja igakuise elatise 200 eurot kummagi lapse kohta alates 01.07.2010.a kuni ülalpeetavate täisealiseks saamiseni või kuni ülalpeetavad täisealiseks saanuna jätkavad põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Maakohtu otsuse kohaselt pani XX

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo toime sellega, et ta 18.

augustil 2009.a kella 17.30 paiku XXX maja taha jääval parkimisplatsil tõukas RR tekkinud omavahelise tüli käigus esmalt kätega rinnapiirkonda ja seejärel lõi temale käega ja jalaga lõuakaela piirkonda, mille tulemusena RR kaotas tasakaalu ning kukkus selili asfaldile. Kuna RR kukkumisel saadud vigasuste tõttu suri, pani XX ühtlasi toime

§ 117lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse ja tsiviilhagide rahuldamise osas ning uue otsuse tegemist, millega kergendada oluliselt XX-le mõistetud karistust ja vähendada väljamõistetud kahjuna igakuise elatise summat. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt hinnanud mõningaid tõendeid ja tõlgendanud kahtlusi süüdistatava kahjuks. Kaitsja hinnangul on selgusetu, kas XX lõi RR käega, jalaga või mõlemaga. 2

(7)Kaitsja märgib sellega seoses esiteks, et ühegi tunnistaja ütlustest peale SS omade ei nähtu, et XX oleks löönud RR käega lõua-kaela piirkonda. Seega, kui maakohus luges SS ütlused ebausaldusväärseks, oleks maakohus pidanud süüdistuse mahust välja jätma käega lõua-kaela piirkonda löömise. Samas leiab kaitsja, et jalaga löömine ei ole tõendatud. Nimelt tunnistajad LL ja JJ, kes väitsid, et XX lõi RR jalaga, nägid sündmust distantsilt, nad ei osanud jalalööki kirjeldada ning tunnistajad on erinevalt hinnanud sündmuse ajalist kestust. Samuti on kohus on vääralt tõlgitsenud eksperdi arvamust. Kaitsja märgib, et tegemist ei olnud ühe isiku ründamisega teise poolt, vaid juhtum oli komplitseeritum ja XX kinnitusel lõi kannatanu teda esimesena. XX on eksitavalt kohtuotsuses nimetatud taipoksi oskavaks isikuks. Tsiviilhagide osas leiab kaitsja, et kohus ei arvestanud kahju tekitaja olukorda (puuduvad vara ja sissetulekud), süü astet, muid asjaolusid. Ka on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et XX võttis hagi õigeks. Apellatsioonis vaidlustati ka vahistamist ja leiti, et kohus rikkus seda tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja leiab, et karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus on alusetult leidnud, et süü ülestunnistamine polnud täielik. Ka ei ole õige, et süüdistatav pole vabandanud kannatanute ees. Kohus pole põhjendanud, miks peab vajalikuks just 6-kuulise šokivangistuse kohaldamist.
  1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja süüdistatav toetas apellatsiooni. Prokurör ja kannatanute esindaja vaidlesid apellatsioonile vastu ja palusid jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Esmalt käsitleb kohtukolleegium apellatsioonis tõstatatud faktiliste asjaolude tõendatusega seotud küsimusi. Harju Maakohtu otsuses on märgitud, et XX kõigepealt tõukas kätega rinnapiirkonda ja „seejärel lõi temale käe ja jalaga lõua-kaela piirkonda, mille tulemusena RR kaotas tasakaalu ning kukkus selili asfaldile.“ Seega on maakohus lugenud tõendatuks, et XX lõi tõuklemise järel RR nii käega kui jalaga. Vaidlus puudub selles, et esialgne sõnelus kasvas üle vastastikuseks tõuklemiseks. Tõuklemist nägid oma ütluste kohaselt tunnistajad LL (kd II; tl 23 pöördel), QQ (kd II, tl 28), JJ (kd II; tl 33 pöördel) ja SS (kd II; tl 38), samuti möönis tõuklemist süüdistatav XX ise (kd II; tl 49/49 pöördel). Lisaks eelnevatele andis ütlusi selle kohta, et mõlema auto juhid „vehkisid“ vastastikku, tunnistaja LL, kuid nimetatud ütlused tuleb ses osas jätta tõendite kogumist välja, kuna prokurörile vastates mainis tunnistaja, et ise toimunut ses osas ei mäletanud, vaid tugines JJ räägitule (kd II; 30 pöördel). Nimetatud tunnistajatest QQ (kd II; tl 28/28 pöördel) ega LL (kd II; tl 31) konflikti lõppu ei näinud. Tunnistajad LL (kd II; tl 24) ja JJ (kd II; tl 34) väitsid, et XX lõi kannatanut jalaga ning selle tulemusel kannatanu kukkus. XX ise (kd II; tl 49 pöördel) ja tunnistaja SS (kd II; tl 38/38 pöördel) väitsid aga, et RR kukkus käelöögi tulemusel. Mitte ühegi isiku ütlustes ei ole mainitud, et XX oleks RR kaela või pea piirkonda löönud nii käega kui jalaga. Kuna ükski tunnistajatest, kes olid konflikti seisukohalt kõrvalseisjad, s.o ei kuulunud kummagi osapoole leeri, ei ole maininud, et XX lõi RR käega, XX ja temaga koos olnud SS väidavad aga, et käelöök oligi see löök, mille tulemusel RR kukkus, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud, et XX lõi RR näo-kaela piirkonda nii käega kui jalaga. Küll peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule tõendatuks seda, et XX lõi RR jalaga lõua-kaela piirkonda ning selle tulemusel kannatanu kukkus selili asfaldile. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, ei tundnud jalalöögist rääkinud tunnistajad teineteist ega ka konflikti osapooli, mistõttu pole neil põhjust anda kogetule mittevastavaid ütlusi. Usutav ei ole aga see, et tunnistajad eksisid – 3
(7)nagu leiab apellant – ja pidasid käelööki jalalöögiks. Löömine toimus
  1. augustil
  2. a kella 17.30 paiku, seega valgel ajal. Ka ei olnud tunnistaja LL konflikti osapooltest nii kaugel, et tal ei oleks olnud võimalik piisavalt hästi näha seda, kas lüüakse käega või jalaga. Nimelt parkis LL sõnul RR oma auto tema auto kõrvale (kd II; tl 23), kõigi tunnistajate ütluste kohaselt parkis XX oma auto risti RR auto taha. Kuigi ka tunnistaja LL ütluste kohaselt liikusid RR ja XX konflikti lõpu poole rohkem parkla keskele, ei nähtu ühegi tunnistaja ütlustest, et RR ja XX oleks tüli käigus oma autodest väga kaugele läinud. Ka ei saanud väga kaugel olla tunnistaja JJ, kuna ta oskas anda muuhulgas ütlusi sõneluse sisu kohta (kd II; tl 33 pöördel). Lisaks on mõlemad tunnistajad ülejäänud sündmuste käigu (autode saabumine, sõnelus, tõuklemine, RR kukkumisele järgnenu) andnud ütlusi, mis haakuvad nii omavahel kui teiste tunnistajate (TS, LL) ütlustega. Arvestades, et tunnistajad olid võimelised tajuma õigesti ülejäänud sündmustikku, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust, miks pidanuks tunnistajad eksima just löögi osas. Asjaolu, et kumbki tunnistajatest, kes väitsid, et XX lõi RR jalaga, ei osanud jalalööki kirjeldada, ei tähenda tingimata, et oleks alust kahelda jalalöögi toimumise faktis endas. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et tunnistajad ei oleks olnud kindlad väites, et just jalalöök oli see, mille tulemusel RR peaga vastu asfalti kukkus. JJ ütluste kohaselt teda veel üllatas, et on võimalik jalaga nii kõrgele lüüa (kd II; tl 35). On selge, et taolist mõtet poleks tekkinud, kui ta ei oleks näinud just jalaga löömist. Tunnistaja LL selgitas seda, miks ta ei oska lööki kirjeldada, sellega, et „see [löömine] käis ruttu“ (kd II; tl 24) Tunnistaja JJ aga vastas küsimusele, kuidas jalalöök täpselt toimus, et ta ei mäleta (kd II; tl 34/34 pöördel). Kohtukolleegiumi arvates on mõistetav, et kõrvalseisjad ei pruukinud pöörata sellele, kuidas löömine toimus, erilist tähelepanu ega oska seda hiljem kirjeldada. Ka oli maakohtu istungi ajaks sündmusest möödunud üle pooleteise aasta. Asjaolu, et ühe tunnistaja väitel kestis konflikt 1 minut, teise sõnul 5 minutit, ei ole aga selline vastuolu, mis seaks tunnistajate ütlused tervikuna kahtluse alla. Ilma kella vaatamata on mingi sündmuse ajalist kulgu raske täpselt hinnata ja kõik sellised väited on ilmselgelt umbkaudsed. Pigem kohtukolleegiumi hinnangul need väited kinnitavad teineteist, kuna mõlema tunnistajate ütluste kohaselt leidis sündmus aset lühikese aja jooksul. Seda kinnitavad ka teiste tunnistajate ütlused (TS – „5 minutit“, LL – „maksimaalselt 5 minutit“). Pigem just LL ja JJ kui XX ja SS väiteid kinnitab ka eksperdiarvamuse punktis 5 märgitu, mille kohaselt olid kannatanul huulte limaskestal põrutushaavad. Kuigi ekspert märgib, et vigastuste täpsem kirjeldus puudub ja nende lokalisatsiooni ning raskust pole seetõttu võimalik hinnata, väärib kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu, et nimetatud haavu on haigusloo kohaselt õmmeldud (kd I; tl 39). On üldteada, et kergete ja väikeste vigastuste õmblemiseks vajadust ei ole. Seega räägivad nimetatud vigastused vastu XX (kd II; tl 49 pöördel-50 pöördel) ja SS (kd II; tl 38) ütlustele selle kohta, et XX vaid riivas käega kannatanut lõua piirkonda ega tabanud teda tugevalt ning, et kannatanu kukkumise tingis komistamine, kui viimane tagasi astus. 5.1 Kohtukolleegium peab põhjendatuks ja õiguspäraseks maakohtu poolt mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkust vangistust. Kuna

§ 117

lg 1 näebki ainsa karistusliigina ette vangistuse, oligi

§ 63

lg 1 alusel ideaalkogumi eest karistust mõistes ainsaks võimalikuks karistusliigiks vangistus. Mõistetud pooleteiseaastane vangistus vastab

§ 117

lg 1 keskmisele määrale, mistõttu ei ole toimepandud kuriteo asjaolusid arvestades mingit alust pidada mõistetud karistust ülemäära karmiks. Maakohus on toonud õigustatult välja selle, et kuigi RR surma põhjustas XX ettevaatamatusest, on tegu, mis nimetatud tagajärje kaasa tõi, pandud toime tahtlikult. S.t XX tahtlikult lõi RR, ei osanud aga ette näha, et RR selle tulemusena nii õnnetult kuklaga vastu asfalti kukub, et see toob kaasa tema surma. Kuigi ringkonnakohus jättis tuvastatud asjaolude hulgast välja käega näo-kaela piirkonda löömise, ei muuda see toimunu tervikpilti ega anna alust maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks. 4

(7)5.2 Süü suurust mõjutab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et traagiliselt lõppenud tüli tekkis tühisel ajendil. Kuigi teisele isikule keskmise sõrme näitamine on solvav žest, kujutas sellele järgnenud XX käitumine (teisele autole järele sõitmine, selle kinni parkimine, vali selgituse nõudmine) endast ülereageerimist. Taoline käitumine on ilmselgelt tajutav ründavana, mitte aga olukorda lahendavana. Nii oli tunnistajate ütlustest tulenevalt XX konfliktis algusest peale agressiivsem pool. Tunnistaja LL kirjelduse kohaselt oli Volkswageni juht rahulikum, teised tulid aga konkreetselt tüli norima. Tunnistaja TS – kes hilisemat tõuklemist ja löömist ei näinud – sõnade kohaselt oli ühel Citroenist väljunud poistest juba sõneluse ajal käsi rusikas. 5.3 Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et ka süüdistatava käitumine vahetult pärast lööki ja kannatanu kukkumist ei räägi väikse süü kasuks. Kaitsja leiab, et sündmuskohalt lahkumise soov ei näita mitte isiku küünilisust või hoolimatust, vaid vastupidiselt seda, et ta ei osanud aimatagi, et kannatanul võib olla tekkinud mingi tõsisem vigastus. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab see aga ükskõiksust kannatanu saatuse suhtes – ka juhul, kui löök oli XX arvates kerge, oleks pidanud tekitama küsimusi, miks kannatanu pärast kukkumist lamama jäi. 5.4 Mis puutub puhtsüdamliku kahetsuse arvesse võtmisse, siis

§ 57ei sätesta mingisugust määra, kui palju kergendav asjaolu karistust kergendab.

Kuivõrd kohus on olukorras, kus karistus on mõistetud kahe ideaalkonkurentsis oleva kuriteo eest, millest üks on pandud toime tahtlikult, mõistnud karistuse raskema sanktsiooni keskmises määras, leiab ringkonnakohus, et maakohus on avaldatud kahetsust arvestanud. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et süü maht, mida süüdistatav tunnistas, ei olnud faktiliselt täielik. Võrreldes kohtu poolt tõendatuks loetuga on XX näidanud oma süüd väiksemana, väites, et lõi pea-kaela piirkonda vaid käega ja sellegagi tabas vaid riivamisi. Loomulikult on süüdistataval õigus kirjeldada sündmust sellisena, nagu see tema hinnangul oli, kuid kui kohus loeb tõendatuks teistsugused asjaolud, tähendab süüdistatava teine versioon toimunust, et süüdistatav ei ole saanud avaldada kahetsust sellise teo pärast, milles ta süüdi mõisteti. 5.5 Ringkonnakohus leiab aga, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus määras, et mõistetud karistusest tuleb ära kanda kuus kuud vangistust. Selles osas tuleb teha uus otsustus ja määrata, et ära tuleb kanda 1 kuu ja 26 päeva vangistust. Ülejäänud osas jätta vangistus täitmisele pööramata, kui XX ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus jätta karistus osaliselt täitmisele pööramata, oli XX isikut ja teo asjaolusid arvestades iseenesest põhjendatud, kuid maakohtu otsustus tuleb tühistada ärakandmisele kuuluva karistuse pikkuse osas. Riigikohtu praktika kohaselt võib kohus määrata, et – lühike – osa vangistustest tuleb ära kanda, siis, kui ta, olles kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse ärakandmisele kuuluvat osa käsitada nn šokivangistusena. Käesoleval juhul ei ole XX isikut arvestades mõistlik vangistuse reaalne ärakandmine – XX-l puuduvad varasemad kriminaalkaristused, tal on üks kehtiv väärteokaristus. Tegemist on üliõpilasega. Samas on konkreetset tegu iseloomustavad asjaolud, eeskätt käesoleva otsuse punktides 5.2 ja 5.3 nimetatud, sellised, millest tulenevalt on vajalik šokivangistuse kohaldamine. Riigikohus on läbi aastate (Riigikohtu otsused asjades 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05; 3-1-1-99-06) oma lahendites korranud seisukohta, et eelmainitud šokivangistus peab olema lühiajaline, kuna selle eesmärk on anda süüdimõistetule aimu, mida reaalne vangistus endast kujutab, ning teda sel moel mõjutada uutest kuritegudest hoiduma. Lühiajalise all mõtleb Riigikohus „igal juhul vaid kuudes vältavat“ (Riigikohtu 20.02.2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 21) või ka „[mitte] enam 5

(7)kui mõnekuulist“ vangistust (11.04.
  1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-05; p 5). Kuuekuuline vangistus põhimõtteliselt vastab nimetatud kriteeriumidele, kuid arvestada tuleb, et XX on juba viibinud ligi 2 kuud vahi all. Nimelt kohaldas maakohus oma otsusega XX suhtes vahistamist. Samas ei olnud maakohtu otsuses esitatud vahistamise põhjendusi. Samuti ei tulene karistusseadustikust, et nn šokivangistust tuleks asuda kandma kohe otsuse kuulutamisest. Ka juhul, kui kohtuotsuse kohaselt peab isik ära kandma vaid osa karistusest, muutub karistus täidetavaks alles kohtuotsuse jõustumisega, kuivõrd seadusest ei nähtu erandeid KrMS § 410 lg-s 1 sätestatust. Ka ei kujuta šokivangistuse kohaldamine endast kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt vahistamisalust. Kuivõrd ringkonnakohus ei näinud vajadust XX vahi all pidamiseks, vabastas kohus XX 24.05.
  2. a toimunud kohtuistungil vahi alt. Kuna vahistamine kujutab endast isikult vabaduse võtmist nagu vangistuski ja isiku eelvangistuses viibitud aeg loetakse

§ 68

lg 1 kohaselt karistusaja hulka, on XX suhtes šokivangistust sisuliselt juba kohaldatud, kuigi lühema aja vältel kui maakohtu poolt määratud. Samas vastab ka vahi all viibitud aeg Riigikohtu praktikas antud šokivangistuse kestuse nõuetele. Kuna XX on juba kogenud, mida vabaduse võtmine endast kujutab, ei täidaks teistkordne vabaduse võtmine enam šokivangistuse eesmärke. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus nn šokivangistuse tähtaja osas tühistada ning lugeda šokivangistus vahi all viibitud ajaga kantuks.

  1. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on KK tsiviilhagi osaliselt rahuldanud õiguspäraselt ja põhjendatult. Maakohus on õigesti leidnud, et XX võttis osaliselt – kokku 400 euro suuruse igakuise elatise osas – tsiviilhagi omaks. Nimelt küsis kohtuistungil maakohtunik XX-lt, mis osas ta tsiviilhagidega nõus on. Sellele küsimusele vastas XX, et on nõus hagidega, kuid mitte nii suures summas. Järgnevate küsimustega täpsustas kohus seda, kui suures ulatuses XX tsiviilhagidega nõus on. Muuhulgas küsis kohus, kui suurt elatist XX mõistlikuks peab. Sellele vastaski süüdistatav, et 400 EUR kahe lapse peale kuus oleks põhjendatud summa (kd II; tl 50 pöördel). Seega nähtub maakohtu istungi protokollist, et XX pidas ise elatisnõuet osaliselt põhjendatuks, s.o nõustus kohustusega tasuda igakuiselt elatist. XX vaidles aga vastu elatisnõude suurusele. Vastuseks kohtu küsimusele esitas XX omapoolse seisukoha, kui suures summas oleks elatis õigustatud. Kohus lähtuski XX väljendatud seisukohast. Kuivõrd kostja on võtnud hagi õigeks osaliselt, on maakohus ka põhjendatult analüüsinud, millises ulatuses tuleb hagi rahuldada (s.o kas õigeksvõtu ulatuses või on hagi tõendatud suuremas osas). Kuivõrd TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab hagi õigeks, tähendas hagi osaline õigeksvõtt tsiviilhagi rahuldamist vähemalt õigeks võetud ulatuses.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 p 3 ja 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse Mõistetud karistusest ärakandmisele kuuluva vangistuse pikkuse osas ja teeb selles osas uue otsuse. Samuti jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosas esitatud asjaolu – XX poolt RR käega löömise. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
  3. Kannatanute esindaja vandeadvokaat M. Lust on kannatanute huvides esitanud taotluse hüvitada kannatanutele esindajale apellatsioonimenetluses osalemise eest makstud tasu 168 eurot. Taotlusega koos on esitatud arve nr 732 koopia ning arve tasumist tõendav konto väljavõte. Kuigi esindaja on taotlenud nimetatud menetluskulu välja mõistmist süüdistatavalt, leiab kohtukolleegium, et nimetatud summa tuleb hüvitada riigieelarvest. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on esindajale makstud mõistliku suurusega tasumenetluskulu. KrMS § 185 lg 1 näeb ette, et KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahendi tegemisel kannab menetluskulud riik. 6

(7)Sten Lind Meelika Aava Ivi Kesküla 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.