KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kristina Maimann 14.02.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-133 Haldusasi H.V.u kaebus keskkonnaministr

) §-s 20 sätestatud korras Xxxxxxxxxx kinnistu. 3. Keskkonnaministri 20.12.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/1297 algatati Xxxxxxxxxx kinnistu ½ mõttelise osa riigile omandamine (käskkirja p 1) ning keelduti teise ½ mõttelise osa riigile omandamisest (käskkirja p 2). 1

§ 20

lg 11 p 3 osas, mis ei võimalda riigile kinnisasja omandamist kui kinnisasi omandati vanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isikul, kellelt kinnisasi omandati oli õigus, et riik omandaks temalt kinnisasja

§ 20

lg 11 p-de 1-4 alusel ning algatada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

1. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 26.01.2017 menetlusse. Kohus määras 27.12.2017 asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse.
2. Kaebaja esitas 15.01.2017 vastuväite kohtu tegevusele seoses asja kirjalikus menetluses läbivaatamisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukoht
3. Kaebaja vaidlustab keskkonnaministri 20.12.2016 käskkirja osas, millega keskkonnaminister keeldus Xxxxxxxxxx kinnistu ½ mõttelise osa riigile omandamisest. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista enda menetluskulud.
4. Kadrioru pargis asuv Xxxxxxxxxx kinnistu on looduskaitseliste piirangutega kogu kinnistu ulatuses. Olukord, kus riik välistab ½ mõttelise osa omandamise rikub see kaebaja omandiõigust ja võrdsuspõhiõigust.
5. Käesoleval juhul ei oma tähendust asjaolu, kas võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta, sest kaebaja oli juba alates 23.04.1998 sama kinnistu kaasomanik (½ mõttelise osa kinnistust). Kaebaja möönab, et aastal 2015 ½ mõttelise osa kinnistust omandamine õe lastelt C. J. L. B. ja N. P. A. M. toimus pärast kinnisasja kaitse alla võtmist ning et kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole vahepeal rangemaks muutunud. Käskkirjas on valesti märgitud, justkui poleks omandamine toimunud abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt. Kaebaja, olles juba Xxxxxxxxxx kinnistust ½ mõttelise osa omanik, sai kinnistu ainuomanikuks ülejäänud ½ mõttelise osa omandamisel oma õe lastelt (s.t vanema alanejatelt sugulastelt), kellel oli õigus taotleda riigilt kinnistu omandamist. Ka kaebaja õel olnuks

§ 20

lg 11 erandi alusel õigus taotleda kinnistust mõttelise osa omandamist riigi poolt. Kinnistust mõtteliste osade kaebajale võõrandamise leping ja asjaõigusleping sõlmiti koos pärandvara jagamise lepinguga, kuna kaasomanikud leppisid kokku kinnistu kaasomandi lõpetamisel selliselt, et kaebaja saab ainuomanikuks. Kui kaebaja õe lapsed oleksid loobunud oma ema (kaebaja õe) pärandist, siis oleks kaebaja omandanud selle mõttelise osa pärimise teel ning see oleks samamoodi andnud õiguse

§ 20lg 11 erandi alusel riigi poolt kinnistu omandamisele.

11. Kaebaja on seisukohal, et praegusel juhul esineb looduskaitseseaduses varjatud lünk. Selline lünk tekib siis, kui seadus annab küll reegli teatud liiki kaasuste lahendamiseks, kuid see ei sobi oma mõtte ja eesmärgi poolest kokku seaduse enda teleoloogiaga. Kaebaja leiab, et

§ 20

lg 11 p-s 3 on seaduslünk, mida on põhiseaduspärase tõlgendamise kaudu võimalik ületada. Ainuüksi

§ 20

lg 1 ja lg 11 eesmärgi (koosmõjus

§ 16

lg-ga 3) väljaselgitamine aitab sisustada

§ 20

lg-s 11 sätestatud erandeid.

§ 16lg 3 ning § 20 lg 11 p-de 2 ja 3 eesmärk on sama. Juhul, kui kinnistu võõrandamine toimub pärimise korras või perekonnasiseselt, ei loeta 2

mõttes selliseks kinnistu võõrandamiseks, millest võivad tekkida isikule kahjulikud tagajärjed seoses kinnistu omandamisega (kas ostueesõiguse omandamine riigi poolt

§ 16

lg 3 puhul või riigile omandamise taotlemise õiguse kaotamine

§ 20järgi).

Kaebaja poolt oma pereliikmetelt omandatud ½ mõttelise osa kinnistust omandamine kuulub

§ 20lg 11 p 3 erandite hulka.

Seda enam, et omandamine toimus samal päeval, 01.09.2015 ning samas notariaalses lepingus. 12. Kui seaduslünka ei ole tõlgendamisega võimalik ületada, on

§ 20lg 11 p 3 põhiseadusevastane.

Seadusandja peab olema hoolas, et erandite sõnastamisel ei jääks ebaproportsionaalselt ja vastuolus võrdsuspõhimõtetega seadusega tagatud absoluutsest õigusest ilma selleks õigustatud isikute ring. Analoogses olukorras olevate isikute omandit tuleb kaitsta võrdselt. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks välistada riigi ostueesõiguse rakendamine kinnisasja võõrandamisel kitsas pereringis, siis puudub põhjendus, miks ei peaks pärast kaitsekorra kehtestamist või selle rangemaks muutmist perekonnaringis kinnisasja teistkordsel või järgmisel võõrandamisel omandajal olema võimalust

§ 20lg 11 kohaldamiseks.

Vastustaja leiab, et võrreldavateks gruppideks ei ole mitte pärijad ja sugulased, vaid isikud, kes on maa omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Kaebaja leiab, et vähimaks soomõisteks on sugulus (ülenejate osas kuni vanavanemate tasemeni koos nende alanejate sugulastega). Tegemist on väga konkreetselt määratletud isikute ringiga: omaniku alanejad sugulased, vanemad või nende alanejad sugulased ning vanavanemad või nende alanejad sugulased. Kinnistu üleandmist selle isikute ringi siseselt tuleb kohelda võrdselt. Erandi tegemise välistamine pereliikmete ringis kinnistu võõrandamisel ka teise või järgmiste tehingute juures on diskrimineeriv ja ebaproportsionaalne. Kaebaja ei omandanud teist osa kinnistust mitte tavapärase müügilepingu alusel, vaid sisuliselt pärandvara jagamise korras. Sellist tehingut ei saa pidada selliseks võõrandamistehinguks, mis annaks alust kohelda kaebajat erinevalt ning välistada kinnistu omandamise riigi poolt. Kaebaja erinevaks kohtlemiseks ei esine mistahes asjakohast ja mõistlikku põhjust. Kinnistu jäämine kaasomandisse või võimalik jagamine tekitavad täiendavaid ebamugavusi kaebajale ja ka täiendavat halduskoormust riigile. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja tunnistada

§ 20lg 11 p 3 põhiseadusvastaseks.

Vastustaja seisukoht

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
2. Vaidlust ei ole selles, et

§ 20

lõike 11 punktides 1, 2 ja 4 toodud erandite kohaldamata jätmine oli põhjendatud. Vaidlus on selles, kas asjaolu, et vastustaja jättis kohaldamata viidatud lõike punktis 3 toodud erandi, on õiguspärane.

1. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakti andmisel on vastustaja leidnud, nagu ei ole oleks kinnisasi omandatud vanema alanejalt sugulaselt. Vastustaja ei ole eitanud seda, et kinnisasi omandati kaebaja õe lastelt, kes on kaebaja vanema alanejad sugulased. Otsuse tegemisel oli määravaks asjaolu, et võõrandajad said kinnisasja omanikuks pärast selle kaitse alla võtmist ja kaitsekord ei olnud pärast omandamist rangemaks muutunud.
2. Nagu nähtub kaitstavate loodusobjektide seaduse ja

i muutmise seaduste seletuskirjadest, samuti seonduvatest õigusnormidest (näiteks maareformi seaduses sätestatud maa tagastamise ja erastamise alustest, maa riigi omandisse jätmise alustest jm), oli seadusandja eesmärk

§-s 20 (täpsemalt lg 1 ja lg 11) sisalduva looduskaitsepiiranguga maa riigile omandamise aluste kehtestamisel omandada üksnes sellised looduskaitsepiiranguga kinnisasjad, mille omanik ei saanud kinnisasja omandamisel piirangutega arvestada – ei teadnud omandamisel piirangutest või kehtestati piirangud hiljem või piirangud on muutunud rangemaks või kinnisasi on omandatud pärimise teel. Pärandvara vastuvõtmisel ei saa pärija valida, millise osa pärandvarast ta vastu võtab ja millisest loobub ehk juhul, kui pärandvarasse kuulub ka looduskaitsepiirangutega 3

alusel maa riigile võõrandada, kui kinnisasja kaitsekord ei ole pärast pärimist muutunud (punktis 1 toodud erand), sest kehtib juba üldreegel – riigile ei saa võõrandada kinnisasja, mille omandamisel oli omandaja piirangutest teadlik. Lähisugulaste ringis on looduskaitsepiirangutega kinnisasja võõrandamisele tehtud eriline soodustav erand, kuid

§ 20

eesmärgist tulenevalt ei ole põhjendatud selle erandi laiendamine sugulaste vahelistele korduvatele tehingutele.

§ 20

lõike 11 sõnastusest nähtub üheselt, et seadusandja tahe on viidatud sätte kehtestamisega välistada

alusel selliste looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamine, mis on omandatud eesmärgiga need hiljem riigile võõrandada. 18. Vastustaja hinnangul ei ole vahet, kas kinnisasi omandati võõralt või lähisugulaselt (v.a

§ 20lõike 11 p 3 erandi alusel esmakordsel võõrandamisel).

Kinnisasja omandamisel, sealhulgas ka lähisugulastelt, on omandaja oma otsustes vaba. Seega ei ole kinnisasja, mille suhtes kehtivatest looduskaitsepiirangutest oli omanik omandamise ajal teadlik, riigile omandamine üldreeglina põhjendatud. 19. Pärandvara saab jagada vaid pärijate vahel, kuid praegusel juhul ei olnud H.V. pärijaks. Asjaolu, et nii pärandi jagamine kui ka kinnisasja ½ mõttelise osa võõrandamine toimusid sama notariaalse toimingu raames, ei oma antud juhul tähendust. Tegemist on õiguslikus mõttes erinevate tehingutega, milles osalesid erinevad isikud. 20.

§ 20

lõike 11 punktides 1-4 on loetletud erijuhud, kui sätet ei kohaldata ning tegemist on imperatiivse sättega. Seega pidi vastustaja lähtuma sätte kohaldamisel konkreetselt sätte sõnastusest. 21.

§ 20

lõike 11 punkt 3 ei ole põhiseadusega vastuolus ja kehtestamisega ei ole rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Säte on küllaldaselt õigusselge. Võrreldavad grupid antud kohtuasja kontekstis ei ole mitte pärijad ja sugulased, vaid isikud, kes on maa omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Tegemist on ühe olulisema

alusel kinnisasjade riigile omandamist välistava kriteeriumiga. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli omandipiiranguga nõus omandi soetamisel, välistab omandipõhiõiguse riive esinemise. 22. Kaebaja esitatud käsitus ostueesõiguse rakendamise ja

§ 20alusel kinnisasja riigile võõrandamise võimaluse võrdlemisel on eksitav.

Kaebaja leiab, et kui

§ 16

välistab lähisugulastele võõrandamisel ostueesõiguse rakendamise, siis on ebaõige keelduda

§ 20

alusel looduskaitsepiirangutega maa riigile omandamisest, kui see on omandatud lähisugulaselt, sest sellisel juhul ei olegi võimalik maad riigile müüa. Esimene viidatud alustest on omandi käsutamist piirav säte, sest selle alusel on kinnisasi koormatud piiratud asjaõigusega riigi kasuks, et viia tsiviilkäibest välja erilisi looduskaitseväärtusega kinnisasjad, kui riik peab seda vajalikuks. Teisel juhul on tegemist maaomaniku jaoks soodustava sättega, mille kohaselt on tal võimalus 4

alusel oluliselt piiratud, võõrandada riigile.

§ 16

eesmärk ei ole luua täiendavat võimalust looduskaitsepiirangutega kinnisasi riigile võõrandada. Samuti on riigil vajadusel (seda juhul, kui ostueesõigust ei ole õigust rakendada) võimalik erilise looduskaitselise tähtsusega kinnisasi omandada ka riigivaraseaduse § 10 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Vaidlust ei ole selles, et: - Xxxxxxxxxx kinnisasi asub kogu ulatuses Kadrioru pargi territooriumil; - Kadrioru park on kaitse all alates 1935.a; pargi piirid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 06.05.2004 korraldusega nr 342 ning 03.03.2006 määrusega nr 64 on kehtestatud pargi kehtiv kaitsekord; - kaebaja omandas ½ mõttelise osa kinnisasjast 23.04.1998 kinkelepingu alusel oma õelt M.-L. M.-V.; kinnisasja teise poole omandas kaebaja 29.06.2015 sõlmitud müügilepingu alusel õe lastelt ning sai kinnistu ainuomanikuks 07.09.2015 (kanne kinnistusraamatus); - kaebaja on Xxxxxxxxxx kinnisasja mõlemad mõttelised osad omandanud pärast ala kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing, millega kaebaja omandas teise poole Xxxxxxxxxx kinnisasjast (mille üle käib vaidlus), sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta; - kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord pole rangemaks muutunud; - ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja kasutamist.
3. Pooled on erineval seisukohal selles, kuidas tõlgendada

§ 20

lg 11 punktis 3 sätestatut ja kas see on põhiseadusega kooskõlas kui ei võimalda kaebajale erandi rakendamist. Samuti on pooled erineval seisukohal selles, kas omab tähtsust asjaolu, et kinnistu omandamine kaebaja õe laste poolt ning kaebaja poolt vormistati samal päeval sama notariaalaktiga. 26.

§ 20

lõike 1 kohaselt omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.

§ 20

lõike 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja

§ 20

sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui: 1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks; 2) kinnisasi omandati pärimise teel; 3) kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist; 4) kinnisasi omandati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne

1. aasta
2. juunit.
3. Kaevatavas haldusaktis on leitud, et Xxxxxxxxxx kinnistu ½ suuruses mõttelises osas (kaebaja õe lastelt omandatud osa) ei ole riigile omandamine lubatud, kuna: 1) omandamine on toimunud pärast kaitse alla võtmist; 2) võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta; 3) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole muutunud rangemaks; 4) omandamine ei ole toimunud enne
4. aasta
5. juunit õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja pärimise teel, ega looduskaitseseaduse § 20 lõike 11 punktis 3 nimetatud isikult. 5

§ 20

lg 1 näol on tegemist kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamist reguleeriva üldnormiga.

§ 20

lg 11 sätestab piirangud, millistel juhtudel riik keeldub kinnisasja omandamisest (omandamine pärast kaitse alla võtmist, kui võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta) ning erandid sellest piirangust (

§ 20lg 11 p-d 1-4).

Kaebaja vaidlustab sisuliselt

§ 20

lg 11 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamise teist eeldust („isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist“). Kaebaja leiab, et perekonnaringis kinnisasja teistkordsel või järgmisel võõrandamisel tuleks samuti üldise piirangu suhtes erandit rakendada.

§ 20lg 11 ei võimalda sõnastusest lähtuvalt kaalutlusõigust.

Samuti on üheselt selge normi eesmärk ja seadusandja tahe mitte lubada riigi poolt looduskaitselise piirangu kompenseerimiseks kinnisasja omandamist, kui kinnisasi on taotleja poolt omandatud pärast kaitse alla võtmist olukorras, kus ta oli looduskaitselisest piirangust teadlik. Samuti on sama eesmärgiga piirang (

§ 20lg 11 p 3) sätestatud lähisugulastelt kinnisasja omandamisel.

St, riik võib sellisel juhul omandada kinnisasja üksnes juhul, kui lähisugulasele võõrandaja oli kinnisasja omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. Tutvudes seaduseelnõu seletuskirjadega on üheselt selge, et eesmärk on anda võimalus oluliste piirangutega kinnisasjast vabanemiseks riigile võõrandamise kaudu üksnes olukorras, kus omandiõiguse olulist piirangut vältida ei saanud (nt pärimisel, kaitsekorra rangemaks muutumisel). (972SE II ja 289SE seletuskirjad) Olukorras, kus isik teadlikult omandas looduskaitselise piiranguga kinnisasja lähisugulaselt, kes ei olnud selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist ei saa väita omandiõiguse rikkumist. Vastustaja on viidanud (28.02.2017 menetlusdokumendi p 12-15; 23.01.2018 menetlusdokumendi p 12.1)

§ 20

lg 11 p-s 3 erandi tegemise põhjustele ja vajadusele järgida

§ 20

lg 11 üldise piirangu eesmärki, so vältida kinnisasja võõrandamist selleks, et taotleda selle riigi poolt omandamist. Kaebaja omandas ½ kinnisasjast looduskaitselistest piirangutest ise teadlik olles ja seaduses tehtud erandile mittevastavatelt lühisugulastelt, selleks, et esitada taotlus kinnistu tervikuna riigi poolt omandamiseks. Sellises olukorras oleks tegemist soodustuse rakendamisega, mida seadusandja on soovinud sõnaselgelt vältida. Riik ei pea rakendama kompensatsioonimehhanismi selleks, et mõtlematult tehtud müügitehingute tagajärgi kõrvaldada. Kaebajal on võimalik omandiõigust realiseerida tavapärasel viisil. Vaidlusalune norm on sõnastuselt igale keskmisele mõistlikule inimesele selge ja üheselt mõistetav, mistõttu oli võimalik tehingu tagajärgi ette näha. Tegemist on selge regulatsiooniga, mitte lüngaga, mida saaks ületada analoogia alusel. 29. Kohus nõustub seega vastustajaga, et kaebaja ei omandanud kinnisasja selliselt isikult (sõltumata sellest, et tegemist oli vanema alanejate sugulastega), kes oleks olnud selle omanik juba enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. Sama seisukoht sisaldub ka kaevatavas haldusaktis ning kohatu on omistada ekslikku tähendust lause osale, seda kontekstist välja võttes. Vastustaja on haldusaktis selgelt möönnud kinnistu omandamist kaebaja õe lastelt ning üheselt mõistetavalt jätnud pool mõttelisest osast omandamata põhjusel, et õe lapsed said kinnisasja omanikeks pärast selle kaitse alla võtmist ning kaitsekord ei olnud pärast omandamist rangemaks muutunud. Teisisõnu, ei esinenud kõiki eeldusi

§ 20

lg 11 p-i 3 kohaldamiseks, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et tegemist olnuks selles punktis nimetatud isikutega. 30. Kohtu hinnangul ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kaebaja juhtumi asjaolud ei vasta ühelegi

§ 20lg 11 punktides 1-4 sätestatud erandile.

31. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et 29.06.2015 tehing ei ole käsitatav „sisuliselt pärandavara jagamise“ tehinguna. Vastustaja on õigesti selgitanud, et pärandvara saab jagada vaid pärijate vahel ning kaebaja pärijaks ei olnud ning asjaolu, et nii pärandi jagamine kui kinnisasja 6

§ 20lg 11 punktis 2 sätestatud tingimusele „kinnisasi omandati pärimise teel“.

32. Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks

§ 20lg 11 p 3 osas on ilmselgelt põhjendamatu.

Kaebaja leiab, et teda on koheldud ebavõrdselt, kuna erandit ei rakendata kõigile sugulastevahelistele kinnisasja võõrandamistele. Kaebaja viitab, et õel ja õe lastel oli õigus nõuda kinnisasja riigile omandamist, kuid temal mitte. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kohus eelnevalt põhjendas, et normi sõnastust ning asjakohaseid seaduseelnõu seletuskirju lugedes on ilmne, et seadusandja pole soovinud selliseid õiguslikke tagajärgi nagu kaebaja arvates regulatsioon sisaldama peaks. Kaebaja on võrreldavad grupid moodustanud ebaõigesti. Asjaolu, et kaebaja õel või õe lastel olnuks õigus kinnisasi riigile

§ 20

alusel võõrandada, ei tähenda, et ka kaebajal peaks see õigus olema.

§ 20

alusel kinnisasja omandamine ei ole põhjendatud, kui kinnisasja omandaja oli looduskaitselistest piirangutest teadlik. Nii tagatakse riigieelarves selliste kinnisasjade omandamiseks ette nähtud vahendite parem sihtotstarbeline kasutamine ja omandiõiguse piirangute hüvitamine neile, kel ei olnud võimalik omandamisel piirangutega arvestada. Kaebaja on küll õigesti märkinud, et õe lastelt võinuks olla võimalik kinnisasja mõtteline osa riigile võõrandada, kuid jätnud tähelepanuta, et see oleks lubatud põhjusel, et nad omandasid selle pärimise teel. Pärijana oleks ka kaebajal samas olukorras olnud samasugune õigus. Otsustades müügitehingu kasuks, pidi kaebaja olema teadlik, et kehtiv õigus temale

§ 20lg 11 erandite kohaldamist ei võimalda.

Kaebajal oli võimalik väidetavat põhiõiguste riivet ära hoida, jättes kinnisasjad oma õe lastelt omandamata. Kaebaja on võrreldav isikutega, kes omandasid kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist olles teadlikud looduskaitselistest piirangutest. Selliste isikutega võrreldes on kaebajat võrdselt koheldud. Vastustaja on õigesti märkinud, et

§ 16

lg 3 näol on tegemist omandi käsutamist piirava sättega, mille eesmärgiks on võimaldada riigil vajadusel viia tsiviilkäibest välja looduskaitselise väärtusega kinnisasjad. Ostueesõiguse rakendamise piirangute ning

§ 20

ja

§ 20

lg 11 sätestatud omandamise taotlemise õiguse võrdlemine normide erinevast eesmärgist lähtuvalt kohane ei ole ega õigusta kuidagi kaebaja poolt soovitavat ebavõrdsete võrdset kohtlemist.

§ 20

lg 11 p 3 ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna ei too kaasa kaebaja omandiõiguse rikkumist ega ebavõrdset kohtlemist. HKMS § 162 lg 2 kohustab otsuse resolutsioonis märkima üksnes asjassepuutuva normi põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata jätmise. 33.

§ 20lg 11 sätestab imperatiivselt, millal riik isikult kinnisasja ei omanda.

Käesoleval juhul on kõik vastavad tingimused täidetud, mistõttu puudus keskkonnaministril võimalus teistsuguse otsuse tegemiseks. Vastustaja on kaevatava haldusaktiga kaebajale kuuluva kinnisasja ½ mõttelise osa omandamisest põhjendatult keeldunud. 34. Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei ole alust rahuldada sellega olemuslikult seotud kohustamiskaebust. Menetluskulud 7