Obsah (11)

§ 423§ 371§ 428§ 693§ 657§ 5§ 656§ 102§ 346§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 30.01.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-16-2954 Kohtuasi XX hagi YY va

) §-s 102 sätestatud tingimused. Kuna kostja oli rahvastikuregistri kandest nähtuvalt Eesti Vabariigi kodanik, allus asi Eesti kohtule. Abikaasade varasuhtele kohaldatav õigus tulenes rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st

1. Kuna pooled sõlmisid abielu Tallinnas, kohaldus asjas Eesti õigus. Kinnisasjade puhul kehtib eriregulatsioon, mis on sätestatud Nõukogu määruses (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis määrus) ning mille art 24 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt allub poolte alalisest elukohast olenemata kinnisasjaõigusega seotud vaidlus kinnisasja asukohariigile ning registrikannete kehtivusega seotud vaidlus registri pidamise koha kohtule. Kuna korteriomandid asusid Eestis ja kinnisasjade andmeid pidas Eesti kinnisvararegister, oli Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema. Ühisvara jagamisel tuli juhinduda perekonnaseaduse (PKS) §-dest 210 ja 211 ning jagada ühisvara PKS § 37 lg 3 järgi koostoimes asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 sätestatuga võrdsetes osades, makstes omandist ilma jäänud abikaasale õiglast hüvitist ja määrates jagatava vara väärtuse kindlaks võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Pooled omandasid korterid abielu kestel ega vaielnud selle üle, et need kuulusid abikaasade ühisvara hulka. Kuna hageja soovis kortereid enda ainuomandisse ja kostja neid endale ei soovinud, tulid korterid anda hageja ainuomandisse ja hageja pidi maksma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist 49 100 eurot. Õiglase hüvitise maksmiseks kostjale tuli tuvastada korteriomandite väärtus ühisvara jagamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Väärtuse määramisel ei saanud lähtuda kostja esitatud hinnastatistikast, sest see ei kajastanud konkreetsete korterite väärtust. Lähtuda sai ARCO VARA hindamisaktis 01.10.2014 seisuga märgitud korteriomandite väärtusest 50 200 eurot ja 39 200 eurot, sest hinnangu andis eriteadmistega spetsialist ja see kajastas jagatavate korterite turuväärtust, arvestades sealjuures, et hindamisaktis märgitud väärtus pidi olema 10% võrra suurem, sest pooleteise aasta jooksul olid selle võrra kinnisvara hinnad tõusnud. Seega oli korterite turuväärtus kokku 98 340 eurot, millest poole ulatuses pidi hageja tasuma kostjale hüvitist (49 100 eurot). Pooled sõlmisid abielu ajal 12.04.2006 laenulepingu, mille alusel said pangast laenu 93 370 eurot. Pooled olid solidaarvõlgnikud panga ees. Laenu kasutati korterite ostmiseks. Laenujääk 70 281,57 eurot tuli PKS § 38 alusel jagada poolte vahel võrdselt. Laen jäi hageja kanda ja kostja pidi hüvitama hagejale 35 140 eurot. Asjas ei olnud tõendatud, et alates abielu lahutamisest kuni hagi esitamiseni oleks laenumakseid tasunud vaid hageja, seetõttu tuli hageja 5 870,14 euro suurune hüvitise nõue jätta rahuldamata. Hageja nõue tagastada 8 000 naela ühisvarasse ei olnud põhjendatud. Hageja sai esitada nõude kolmanda isiku vastu, kelle jaoks kinnisasi omandati. Kuna hageja pidi kostjale maksma poole korterite väärtusest ehk 49 100 eurot, kostja aga hagejale 35 140 eurot, siis pärast nõuete tasaarvestamist tuli hagejal tasuda kostjale hüvitisena 13 960 eurot. Kostja taotlus määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja kohustada hagejat tasuma enam saadud ühisvara eest hüvitis kohtu deposiiti tuli jätta rahuldamata, sest kostja õigused olid tagatud tema kasuks seatud eelmärkega, mille kustutamiseks oli kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi vajalik kostja nõusolek, mis oli mõeldav pärast hüvitise saamist. Apellatsioonkaebus 3
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi, ja jätta uue otsusega hagi läbi vaatamata või täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 72 082,08 eurot ja siduda korteriomandite jagamise nõue hüvitise hoiustamise tingimusega. Eesti kohus ei olnud rahvusvahelise kohtualluvuse järgi pädev asja lahendama, mistõttu pidi maakohus jätma hagi

§ 423lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Samuti pidi maakohus keelduma

§ 371

lg 1 p 4 alusel hagi menetlemast või jätma selle

§ 428

lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata põhjusel, et sama asi on samade poolte vahel juba Suurbritannia kohtus lahendatud. Suurbritannia kohtu otsusest tuli aru saada sedasi, et kohus ei saanud teha kinnistusregistris muudatusi Eestis asuvate kinnisasjade omandiõiguses, sest need asusid Eestis, kuid kohus luges need kostja omandis olevaks ja arvestas nende väärtusega vara jagamisel, sh selgitas välja korteriomandite väärtuse ja laenukohustuse suuruse. Isegi kui Eesti kohus oli pädev asja lahendama, tuli vaidlus lahendada Suurbritannia õiguse alusel, sest pooled kolisid kohe pärast abielu sõlmimist Suurbritanniasse elama, millega valisid nende abielule kohalduvaks õiguseks Suurbritannia õiguse. Juhul kui Eesti kohus sai Eesti õiguse alusel korteriomandeid jagada, määras maakohus ebaõigesti korterite väärtuse. Korterite väärtus oli suurem. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse hoiustada kostjale makstav summa kohtu deposiiti. Kostja õigused ei olnud eelmärkega tagatud, sest eelmärked olid kustutatud. Samuti jättis kohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse kohustada hagejat esitama panga nõusolek kostja laenulepingust tulenevatest kohustustest vabastamiseks. Maakohtu otsusest ei olnud võimalik aru saada, kas kohus arvestas poolte viimaste seisukohtade ja tõenditega. Samuti väljus kohus hagi piiridest ega saanud muuta kinnisomandi muutmiseks vajalikku hagis taotletud tahteavalduse sisu. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluse edasine käik
2. Ringkonnakohus tühistas 28.02.2018 otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Suurbritannia kohus jättis abikaasade ühise kodu kostjale ja andis hagejale 30% suuruse hüvitisnõude Eestis asuvaid kinnisasju ja laenukohustust arvestades, s.t vaidlusaluste varaesemete suhtes oli olemas välisriigi kohtulahend.
3. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
4. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu 28.02.2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu tõlgendus Suurbritannia kohtulahendis öeldule ei pruukinud olla ekslik, kuid isegi juhul, kui võtta aluseks ringkonnakohtu tõlgendus, tuli möönda, et Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. Suurbritannia kohtulahendist ei nähtunud, et seal lahendati korteriomandi omandiõiguse hagejale üleandmise ja sellega seotud kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamise ja kande muutmise nõuded. Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis said abikaasadel 4 tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, oli Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. 10.

§ 693

lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohtu seisukoht 11. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1. pooled sõlmisid abielu 08.08.1998 ning lahutasid 12.03.2013;
2. pooled sõlmisid 12.04.2006 AS-iga SEB Pank laenulepingu (leping nr L060012222) 93 370 euro saamiseks, tagasimakse tähtpäevaga 15.04.2036;
3. pooled on Tallinnas QQQ (registriosa nr QQQQQQ) ja WWW (registriosa nr WWWWWWW) asuvate korteriomandite ühisomanikud. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. Hageja leiab, et Suurbritannias tehtud kohtulahendiga ei määratud Eestis asuvate korteriomandite saatust ning pöördus seetõttu Eesti kohtusse korteriomandite ühisomandi lõpetamiseks. Kostja leiab, et Suurbritannia kohus jagas ka Eestis asuvad korterid ja seetõttu on juba olemas samas asjas samade poolte vahel tehtud kohtulahend. Kostja palub apellatsioonkaebuses jätta maakohtule esitatud hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastata küsimusele, kas menetlus tuleks lõpetada seetõttu, et samas asjas on samade poolte vahel jõustunud tunnustamisele kuuluv välisriigis tehtud kohtulahend, on vajalik esmalt analüüsida, millise nõude on hageja Eesti kohtusse esitanud. Pooled on oma nõudeid ja seisukohti menetluses korduvalt muutnud ja täiendanud. Maakohus ei ole menetluses võtnud tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmata jätmise kohta seisukohta ega kehtestanud pooltele konkreetseid tähtaegu avalduste ja vastuväidete esitamiseks, mis on muutnud menetluse ebaülevaatlikuks. Hagi menetletakse

§ 5lg 1 alusel poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et käsitles hageja väidet otsuse põhjendustes nõudena. Kuigi 23.02.2016 hagiavalduse p-s 2.7 on asjaolude kirjelduses hageja soovinud kostjalt 8 000 naela hüvitamist, ei ole ta seda nõuet esitanud (I kd, lk 2 jj). Maakohtul ei olnud alust selle summa väljamõistmise kui nõudega tegelda ja kohtuotsuse põhjenduste p-des 30 ja 39 seda nõudena käsitleda. Maakohtu käsitlus, et asjas esitati vastuhagi (otsuse p 30, II kd, lk 159 p), ei ole õige ega kooskõlas toimiku materjalidega. Maakohtu menetluses ei kostja esitanud vastuhagi. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja lõpetada poolte ühisomandi korteritele, jätta need hageja ainuomandisse, asendada kostja tahteavaldus kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks, kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja, mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitisena 5 650 eurot 92 senti ning jätta hageja kanda poolte laenukohustus AS SEB Pank ees. Hageja eelnimetatud nõuded võttis maakohus 26.02.2016 määrusega menetlusse (I kd, lk 119). 5 Ringkonnakohus leiab, et selleks, et teha kindlaks, kas ja milliste nõuetega tuli Eesti kohtul tegelda, tuli välja selgitada, milliseid poolte ühisvaraga seotud nõudeid lahendati Willesdeni Ringkonnakohtuniku Middleton-Roy kinnitatud kohtuotsusega. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 15 lisanud, et kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Riigikohus leidis, et Eesti kohtu kohustus piirdub välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. Riigikohus on selgitanud, et Suurbritannia kohtulahendist ei nähtu, et lahendatud oleks vähemasti korteriomandi omandiõiguse hagejale üleandamise ja sellega seotud kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamise ja kande muutmise nõudeid. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul alus jätta hagi läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus, nagu seda on soovinud nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuses kostja. Selleks, et selgitada, kas Ühendkuningriigi kohus jagas poolte Eestis asuvaid kinnisasju ja arvestas 12.04.2006 laenulepinguga võetud kohustusi, tuleb tõlgendada Ühendkuningriigi 30.09.2015 kohtuotsust. Kohtu pabertoimikus ei ole kostja poolt 16.06.2016 seisukohaga ühes esitatud kõiki tõendeid. Maakohtu menetluses on küll põhjendatult palutud kostjal esitada tõendite tõlge ja määratud selleks tähtaeg, ent edasine kohtu otsustus puudub. Selgusetuks jääb, kas kohus võttis digitoimikus olevad tõendid vastu või keeldus tõlgete puudumisel nende vastuvõtmisest. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis välja selgitamata, milliseid nõudeid Suurbritannia kohus menetles. Tegemist on

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandega, mis jäi maakohtul täitmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus

§ 656

lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mistõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses. Maakohus küll selgitas 26.02.2016 hagi menetlusse võtmise määruses, et abieluasjas (milleks ühisvara jagamine on (

§ 102

lg 1 p 4)), kohustab ta pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja kuulab nad ära (

§ 346lg 2 - I kd lk 121 p).

Kuigi maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei vabastanud see kohut eelmenetluses selgitamiskohustuse täitmisest. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5

lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1), kuid olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, tuleb kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-86-07). Maakohus ei selgitanud, et kaasomandi lõpetamise viiside valikul saab kohus lähtuda ainult nendest viisidest, mida on taotletud hagis või vastuhagis ning et kui kostja soovib, et kaasomandis olev asi jagatakse hageja taotletust erinevalt, peab ta esitama selleks vastuhagi. Samuti ei nõustunud kostja maakohtu poolt määratud korterite väärtusega, leides, et korterite väärtus on suurem. Ringkonnakohus leiab, et korterite väärtus peab põhinema asjas olevatel tõenditel. Kui kaasomandi lõpetamisel jääb asi ühele kaasosanikule, tuleb kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule tagada rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Samas peab kohus arvestama, et sellise omandi üleandmise nõude saab kohus rahuldada vaid samaaegselt omandi saanud poole poolt rahalise nõude täitmisega. Kas see toimub makstava summa deponeerimisega, nagu kaebuses nõuab kostja või muul viisil, lahendab maakohus 6 edasises menetluses. Riigikohus on 04.06.2018 otsuse p-s 16 leidnud, et kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. Kostja on kaebuses heitnud maakohtule ette, et kohus ei ole teda vabastanud laenulepingust tulenevatest kohustustest. Ringkonnakohus selgitab, et kui kinnisasja kaasomandi osad on koormatud hüpoteekidega ning kaasomand lõpetatakse nii, et kinnisasi läheb ühe kaasomaniku ainuomandisse, ei ole hüpoteekide olemasolu kaasomandi lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel või vastava kohtuotsuse tegemisel takistuseks. Hüpoteegipidaja õigusi ei saa ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta muuta. Pooled saavad küll kokku leppida laenu jäämises kinnisasja oma ainuomandisse saavale kaasomanikule, kuid kui ta ei maksa, ei vabane ka teine pool vastutusest. Seega on lahenduseks kui isik, kellele jääb kinnisasi, leiaks täiendava finantseeringu (võtaks üksinda uue laenu või kokkuleppel pangaga võtaks üksi laenu üle), lõpetaks ühise laenu ja vabastaks teise kaasomaniku laenu maksmise kohustusest. Seda tuleb pooltega maakohtu edasises menetluses arutada. Riigikohus on leidnud, et tekkida ei või olukord, kus üks kaasomanik saab kinnisasja ja teisele kaasomanikule jääb määramata ajaks risk, et ta vastutab kohustuse eest. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata (vt RKTK otsus nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik).

§-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab

§ 230

lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-169-10, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda rikkumise ulatus asja sisulist lahendamist apellatsiooniastmes, mistõttu rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus nr 3-2-1-124-14, p 28 esimene lõik). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul viia läbi kohane eelmenetlus võttes mh arvesse käesolevas otsuses märgitut. Kostjale tuleb anda võimalus esitada soovi korral vastuhagi. Ringkonnakohtu hinnangul on pooltel võimalik lahendada praegune vaidlus kompromissiga. Menetluskulud 12.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 7