TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-236 Määruse kuupäev 12. veebruar 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi A. B. (B.) esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla kohustamiseks

) § 41 lõikega 2, § 23 lõigetega 1 ja 2, § 24 lõikega 1, § 25 lõikega 1, põhiseaduse §-ga 14, § 19 lõikega 2, §-dega 26 ja 27 ning inimõiguste konventsiooni artikliga

2. Viru Vangla palus
3. veebruari
4. a seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et
5. jaanuaril 2019 võimaldati taotlejale pikaajaline kokkusaamine samade isikutega, kes on märgitud praegu kõne all olevas taotluses (vt haldusasi 3-18-2360). Kinnipeetavate pikaajaliste kokkusaamiste ruumide kasutamise võimalus on kahjuks piiratud ressurss ning seetõttu ei ole võimalik kõiki kinnipeetavate taotlusi rahuldada. Vastavalt justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-le 45 tuleb vanglal tagada kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul. Alates
6. a novembrist on taotlejal toimunud pikaajalised kokkusaamised
7. novembril 2018 ja
8. jaanuaril
9. Seega on vangla võimaldanud taotlejale pikaajalisi kohtumisi määruses sätestatust sagedamini ning vanglal oli alus keelduda taotlejale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest otsuses märgitud põhjusel. Kuna taotlejale on pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatud määruses sätestatust sagedamini, ei ole vanglale äratuntav, milline pöördumatu negatiivne tagajärg halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 tähenduses võiks taotleja õigustele tekkida. Lisaks tähendaks esialgse õiguskaitse kohaldamine seda, et vaidluse sisuline lahend on tehtud juba praeguses menetluses. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb sellist olukorda võimaluse korral vältida.

§ 24

lõike 1 kohaselt lubatakse kinnipeetavale vähemalt üks lühiajaline kokkusaamine kalendrikuus. Taotlejale on see ka võimaldatud (planeeritud

1. veebruarile 2019). Seega on selgi juhul vähemalt miinimummahus taotlejale kokkusaamised võimaldatud ning puudub äratuntav negatiivne tagajärg, mille võiks kaasa tuua teise kokkusaamise mittetoimumine. Veel tuleb arvestada sellega, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse sisulist lahendamist. KOHTU SEISUKOHT 2 3-19-236
2. Taotleja soovib, et kohus kohustaks esialgse õiguskaitse korras Viru Vanglat võimaldama talle pikaajaline ja lühiajaline kokkusaamine sugulastega
3. a veebruaris. Kohus saab esialgse õiguskaitse taotlusest aru nii, et taotleja mõtleb pikaajalise kokkusaamise puhul sugulaste all A. B., I. B., E.B.ja J. M. ning lühiajalise kokkusaamise puhul A.B. ja M. P..
4. Kohtul on õigus põhjendatud taotluse alusel teha vaidemenetluse ajal määrus taotleja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib taotleja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lõiked 1 ja 2).
5. Vangla viitas sellele, et kui kohus kohaldaks praeguses asjas esialgset õiguskaitset, lahendaks ta sellega vaidluse juba sisuliselt ära. Vangla osutas, et kohtupraktika kohaselt tuleks sellist olukorda võimaluse korral vältida. Riigikohtu halduskolleegium on
6. septembri
7. a määruses asjas nr 3-3-1-59-14 selgitanud järgmist (punkt 19): „Esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. See põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, vaid seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud.“ Niisiis on kohtul teatud tingimustel õigus kohaldada esialgset õiguskaitset viisil, mis sisuliselt tähendab vaidluse lahendamist taotleja kasuks.
8. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks peab taotlejal olema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.
9. Viru Vangla keeldus taotlejale võimaldamast pikaajalist kokkusaamist A. B., I. B., E. B. ja J.M. 5.−
10. veebruaril
11. Vangla selgitas
12. veebruari
13. a seisukohas, et kinnipeetavate pikaajaliste kokkusaamiste ruumide kasutamise võimalus on kahjuks piiratud ressurss ning seetõttu ei ole võimalik kõiki kinnipeetavate taotlusi rahuldada. Vangla viitas sellele, et taotleja on viibinud pikaajalisel kokkusaamisel
14. novembril 2018 ja
15. jaanuaril
16. Vangla rõhutas, et ta on seega võimaldanud taotlejale pikaajalisi kokkusaamisi rohkem kui on nõutud VSKE §-s
17. VSKE § 45 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vaidlust ei ole selles, et vangla on taotlejale viimase poole aasta jooksul võimaldanud kaks pikaajalist kokkusaamist. Neist viimane toimus kaks nädalat tagasi. Haldusasja nr 3-18-2360 materjalide hulgas on taotleja
18. detsembril 2018 registreeritud taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja vangla
19. jaanuari
20. a seisukoht nr 1-8/50226-
21. Kohus võtab need dokumendid praeguse asja juurde. Nendelt dokumentidelt on näha, et taotleja sai 29.−
22. jaanuaril 2019 pikaajalisel kokkusaamisel viibida A. B., I. B. ja E.B.. Vangla selgitas
23. jaanuari
24. a seisukohas nr 1-8/50226-2, et J. M. ei kuulu

§ 25

lõikes 1 nimetatud isikute hulka ja seetõttu ei lubata teda pikaajalistele kokkusaamistele. Seega ei oleks taotlejal nagunii võimalik J. M. pikaajalisel kokkusaamisel kohtuda. Kuna taotleja sai A. B., I. B. ja E. B.pikaajalisel kokkusaamisel viibida alles kaks nädalat tagasi, pole kohtu hinnangul alust asuda seisukohale, et

1. a veebruaris samade inimestega pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine põhjustaks taotlejale pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. 3 3-19-236
2. Viru Vangla lubas taotlejal lühiajaliselt kokku saada V.B. ja S. B.
3. veebruaril
4. Taotleja sõnul on tegu tema vanaisa ja vanaemaga. Küll aga ei lubanud vangla taotlejal lühiajaliselt kokku saada A.B. ja M. P.
5. veebruaril
6. Taotleja sõnul on tegu tema ema ja võõrasisaga. Vangla ei ole kohtule põhjendanud, miks taotlejale keelati lühiajaline kokkusaamine ema ja võõrasisaga. Taotleja sõnul öeldi talle, et keeldumine oli seotud julgeolekuga, kuid täpsemalt talle ei selgitatud. Keeldumise täpsema põhjuse väljaselgitamine ei ole praegu siiski vajalik, sest see ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel määrav.

§ 24

lõike 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada lühiajaline kokkusaamine vähemalt kord kuus. Taotlejale on

1. a veebruaris lubatud lühiajaline kokkusaamine oma vanaisa V. B. ja vanaema S. B.. Vanglal ei ole kohustust võimaldada taotlejale veebruaris veel lühiajalisi kokkusaamisi. Oma ema A. B. sai taotleja vahetult ja pikema aja vältel suhelda kaks nädalat tagasi toimunud pikaajalisel kokkusaamisel. Taotleja ei ole ära näidanud, et see, kui ta ei saa oma ema ja võõrasisaga
2. a veebruaris lühiajaliselt kohtuda, põhjustab talle pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Kohtule ei ole samuti sellised tagajärjed äratuntavad.
3. Taotlejal on võimalik oma perekonnaliikmete ja muude sugulastega suhelda ka kirja ja telefoni teel (

§ 28

). Need võimalused aitavad leevendada vahetu suhtluse piiratusest tingitud igatsustunnet. 14. Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et taotlejal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks kohtunik 4